Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Geograafia referaat, lõuna-ameerika loomad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jaaguar, šimpans, šimpansid, vihmamets, vihmametsad, leviala, anakonda, amazonas, karv, koolibrid, kehaehitus, poega, poegade, metssead, mütoloogia, maod, vihmametsas, jõgi, ahve, konni, loomastik, imetajad, elupaigad, hirved, kapibaarad, murravad, koeri, kolju, kilbi, paaritumine, ökoloogia, linnud, piirkonnast, piraaja, areaal, isane, tiinussademetehulgast on aurumise intensiivus sellises kliimas kõrge, mistõttu puude kasvu limiteerib tihti veedefitsiit. Sellega seoses leidub vihmametsade puudel tihti kohastumusi eluks veevähesuses (nt nahkjad lehed). Vihmametsad Gambia jõe kallastel Loomastik Vihmametsadele tüüpilised loomad elutsevad puudel. Tavalised on ahvid (näiteks Aafrikas simpansid ja gorillad, Aasias orangutangid ja makaagid) ja laisikud, kiskjad (jaaguarid ja puumad), linnud (tuukanid ja koolibrid), maod (anakondad, boad javõrkpüütonid). Loomastik on rikas ka maapinnal. Seal elutsevad massiivsed loomad paksu nahaga: metssead, pühvlid, kääbusjõehobud, okaapid, ninasarvikud, taapirid jt. Huvitavaid fakte Kuigi vihmametsad katavad vaid 6% maakera pinnast, elab seal üle poole kõigist taime- ja loomaliikidest. Kuna aastaaegade vaheldumist ei ole, siis võivad erinevad taimed ühtaegu õitseda ja vilju kanda.
Aivar Siska 12.02.2012 Jaaguar Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Leviala ja elupaigad
täppidega karv. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Elupaik Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Jaaguarid elutsevad selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt. Toitumine Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. Sigimine Jaaguarid elavad tavaliselt üksikult, paarid moodustuvad vaid pulmaajal.
VIHMAMETSADES ELAVAD LOOMAD Loomadel on maapinnal vähe süüa, sellepärast elavad nad enamasti puude otsas. Selleks, et puudel liikuda, on nad tavaliselt hea ronimis- ja hüppevõimega või on neil hästi välja arenenud küünised. Puudel elab palju erinevaid ahviliike, okstel ripuvad selg allapoole üliaeglaste liigutustega laisiklased, lenddraakonid (väikesed sisalikud), lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papagoid, tukaanid, paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid jt.), liblikaid ja putukaid, kes toituvad peamiselt viljadest, mida vihmametsades alati leidub. Erksad värvid aitavad neil nii maskeeruda, sookaaslasi peibutada kui ka märku anda, et tegu on mürgise olendiga. Puude otsa roomavad saagi järele maod, mõned neist on ülimalt mürgised. Puulatvade kohal luuravad saaki kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, paljud mardikad helendavad ööpimeduses. Maailma suurim madu ANAKONDA
Troopilistel aladel pole sigimine sessoonselt piiratud, muudel aladel on hooaeg kaks korda aastas: mais ja augustis. Tiinus kestab emastel kuni 75 päeva, mille järel sünnib ühte pesakonda 1-4 järglast. Esimesed neli nädalat pojad urust ei lahku. Poegi hakatakse emast võõrutama teisel elukuul, mil ema hakkab õpetama jahipidamist. Täieliku iseseisvuse saavutavad järglased umbes 10 kuuselt. Sigimisvõimelisteks muutuvad loomad 2 kuni 3 aastaselt. Jaguarundi leviala hõlmab suuremat osa Lõuna-Ameerikat ja ulatub ka Põhja-Ameerika lõunarannikule, kus teda ohustavad metsarraie ja loodusliku elupaiga hääbumine. Otselot (Felis pardalis) Otselot on suurimaid Lõuna-Ameerika kaslasi. Teda nimetatakse veel värvitud leopradiks ja tigrilloks. Praeguseks tuntakse 11 alamliiki. Keskmiselt elavad ostelotid 18 aastat. Otseloti üldpikkus on 135-150 cm, sellest saba 30-40 cm. Ta tugev ja sihvakas, massiivse peaga loom
Vihmametsad on maailma looduse väga oluliseks komponendiks. Nad puhastavad vett, neelavad süsihappegaasi, pidurdavad kasvuhooneefekti ja ühtlustavad veeringet. Vihmametsades elab üle poole kõigist taime-ja loomaliikidest. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade ning eriti putukate seas. Peamised loomaliigid on: laisklased, gorillad, ahvid, tiigrid, jaaguarid, leopardid, erinevat liiki maod, sisalikud ja karihiired. [1] Vihmametsade loomad Loomadel on maapinnal vähe süüa, sellepärast elavad nad enamasti puude otsas. Selleks, et puudel liikuda, on nad tavaliselt hea ronimis- ja hüppevõimega või on neil hästi välja arenenud küünised. Puudel elab palju erinevaid ahviliike, okstel ripuvad selg allapoole laisiklased, lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papagoid, tukaanid, paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid jt
Sõrmed on võrdlemisi pikad, ainult pöial lühike. Suur varvas on pikk, ülejäänud varbad aga väikesed ja nahkse kilega ühendatud. Kõrvalestad on suured nagu inimesel, ülahuul pikk, nina väike. Šimpansid elavad osalt maapinnal, osalt puudel. Maad mööda liiguvad nad tavaliselt käpuli, toetudes täiele tallale ja kõverdatud sõrmede keskmiste lülide pealispinnale. Sellises asendis võivad nad kiiresti joosta. Harva sammuvad nad kahel jalal. Puid mööda liiguvad šimpansid kiiresti brahhiatsiooni teel, rippudes oma tugevate käte otsas. Okstel liikumise ajal kasutavad nad sageli ka käsi ja jalgu samaaegselt. Šimpansid magavad pesas, lamades külili(kõverdatud põlvedega), mõnikord ka selili( väljasirutatud või vastu kõhtu tõmmatud jalgadega). Pesi ehitavad võra keskossa. Päevaseks puhkuseks rajatakse pesa maapinnale või puu otsa. Šimpansid tegutsevad rühmadena, milles loomade arv on ebastabiilne. Igasse rühma võib
Referaat Liis Haukka Raimond Valler Tallinn 2008 Anakonda (Eunectes murinus) Anakonda on suurim boalane. Ta on võimeline alistama isegi kaimankrokodilli. Oma mõõtmetele vaatamata pole tal aga suuri sansse võitluses oma suurima vaenlase inimesega. Anakondat võib kirjeldada boa suurema variandina. Tal on massiivne kehaehitus, saakloomad surmab ta kehakeerdudega kägistamise teel. Anakonda on võimeline alla neelama isegi suuri loomi. Oma suurele isule vaatamata võib ta pikka aega ka söömata olla. Eluviis Anakonda koduks on troopilised vihmametsad Amazonase jõgikonnas. Tema meelisbiotoopideks on aeglasevoolulised jõeharud ja käärud, soodid ning järved, soostunud madalikud. Maismaal raskepärane ja pikaldane anakonda ujub ning sukeldub oivaliselt ja võib kaua vee all viibida
mullad ei ole viljakad, sest taimejäänused lagunevad soojuses ja niiskuses kiiresti ning teised organismid kasutavad need ruttu ära, seetõttu jääb mulda toitaineid vähe. Suur osa taimejäänused aga ei jõuagi laguneda, sest need uhutakse vihmaveega jõgedesse. Sademete rohkuse tõttu on tasandikujõed aasta läbi veerikkad, laiad ja aeglase vooluga. Ekvatoriaalsete vihmametsade suurim ja ühtlasi maailma veerikkaim jõgi on Amazonas. See jõgi saab alguse Andidest, voolab läbi LõunaAmeerika mandri ja suubub Atlandi ookeani. http://www.miksike.ee/docs/referaadid/vihmamets.htm Kõige ulatuslikumad vihmametsad, mis hõlmavad ligi 6 miljoni km2 suuruse ala, kasvavad LõunaAmeerikas Amazonase madalikul. Sealseid vihmametsasid kutsutakse selvadeks, mis portugali keeles tähendab metsa. Amazonas on maailma suurim jõgi
Mõningaid aastaajalisi kõikumisi siiski esineb. Kõige 3 tugevamad ja korrapärasemad on pärastlõunased vihmad kevadel ja sügisel, kui päike käib otse läbi seniidi. Suvise ja talvise pööripäeva paiku, kui päike käib pisut madalamalt, on vihmahood nõrgemad ja võivad mõnel päeval äragi jääda. Suur sademetehulk on eelduseks veerohkete jõgede tekkele, näiteks Amazonas Lõuna-Ameerikas ja Kongo Aafrikas. Elu vihmametsades Vööndis valitsevad parimad kasvutingimused : piisavalt sademeid ja aastaringselt soojust. Taimestik on lopsakas ja loomariik väga kirju. Pooled Maal elavatest looma- ja taimeliikidest arvatakse elavat just vihmametsades. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade (eriti putukate) seas. Sellise rikkaliku elu nägemine viib mõtted
Tänu kiirele aineringlusele on mullakiht väga õhuke ja puudel kasvab palju tugijuuri. Troopilises vihmametsas on väga palju looma, linnu ja putuka jne. liike. Amasoonia vihmametsas ehk selvas on ühel ruutkilomeetril kerge kokku lugeda sadu linnu- ja tuhandeid putukaliike. Nii nagu vihmamets ise on mitmekorruseline, on ka kogu muu elu seal organiseerunud korruseliselt. Kirevavärvilisi troopikakalu täis jõgedes varitsevad saaki kaimanid ja maailma pikimad maod anakondad. Maapinnal tegutsevatest suurtest imetajatest väärivad tähelepanu taapirid, kapibaarad ja vööloomad. Neile peavad jahti leopardid, kes tihtipeale armastavad varitseda ka puude madalamatel okstel. Sealt ülespoole algab ahvide ja lindude kuningriik. Linnud on enamasti erakordselt värvikirevad. Papagoid ja kakaduud äratavad tähelepanu ka oma kriiskavate häälitsustega. Maailma kõige väiksemad linnud koolibrid
Veel kasvavad vihmametsas balsapuud, roosipuud, tekad, mahagonid, eebenid, kautsukipuud, epifüütliaanid, orhideed ja teised taimed. 4 LOOMASTIK Vihmametsadele tüüpilised loomad elutsevad puudel. Tavalised on ahvid (näiteks Aafrikas simpansid ja gorillad, Aasias orangutanid ja makaagid) ja laisikud, kiskjad (jaaguarid ja puumad), linnud (tuukanid ja koolibrid), maod (anakondad, boad ja võrkpüütonid). Loomastik on rikas ka maapinnal. Seal elutsevad massiivsed paksunahalised loomad: metssead, pühvlid, kääbusjõehobud, okaapid, ninasarvikud, taapirid jt. Vihmametsade veekogudes elavad paljud kalaliigid(piraajad), arvukalt on krokodille, jõehobusid, mitmesugused veelinde. Ekvatoriaalsed vihmametsad pakuvad loomade eluks väga erinevaid tingimusi. Seepärast on see loodusvöönd liikide arvukuselt ja mitmekesisuselt ainulaadne. Üksnes
a klass Kaslased Referaat Aine: Juhendaja: Tartu 2010 Üldiselt kaslastest Kaslased on loomade sugukond, mis kuulub kiskjaliste seltsi ja imetajate klassi. Esimesed kaslased tekkisid umbes 30 miljonit aastat tagasi. Enimtuntud kaslaste esindaja on kodukass, kes esmakordselt kodustati umbes 10 000 aastat tagasi. Teised tuntud liigid on nn suurte kasside hulka kuuluvad lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, gepard ja puuma. Kaslasi on muidu 37 liiki ja neid jaotatakse väikesteks ja suurteks kassideks. Öeldakse, et loomade kuningas on lõvi ja seega kuulub ta suurte kaslaste hulka. Veel on suured kaslased tiiger, lumeleopard, jaaguar jt. Need kaslased möirgavad. Väikesed kassid on näiteks kodukassid. Nemad nurruvad möirgamise asemel. Eestis elavad liigid on ilves ja kodukass. Kaslased on nõtke ning kiire lihaselise kehaga. Nad on kohastunud kestvaks jooksmiseks.
üliaeglaste liigutustega laisiklased, lenddraakonid (väikesed sisalikud), lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papakoid, tukaanid, paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid jt.), liblikaid ja putukaid, kes toituvad peamiselt viljadest, mida vihmametsades alati leidub. Erksad värvid aitavad neil nii maskeeruda, sookaaslasi peibutada kui ka märku anda, et tegu on mürgise olendiga. Puude otsa roomavad saagi järele maod, mõned neist on ülimalt mürgised. Puulatvade kohal luuravad saaki kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, paljud mardikad helendavad ööpimeduses. Pudedas pinnases ja metsakõdus elab sisalikke, karihiiri ja madusid. Sipelgatest ja termiitidest toituvad soomusloomad. Suurematest loomadest saavad metsa all elada need, kes on suutelised liikuma tihedas padrikus okaapid, suurimad inimahvid - gorillad,
hüppevõimega või on neil hästi välja arenenud küünised. (joonis2.1) 2.2 Kus elavad erinevad loomad Väga rikkalik on jõgede ning järvede loomastik .Veekogudes elavad paljud kalaliigid, arvukalt on krokodille, jõehobusid, mitmesugused veelinde. Puudel on tavalisteks loomadeks ahvid (näiteks Aafrikas simpansid ja gorillad , Aasias orangutangid ja makaagid) laisikud, kiskjad (jaaguarid ja puumad), linnud ( tuukanid ja koolibrid), maod (anakondad, boad ja võrkpüütonid). Loomastik on rikas ka maapinnal. Seal elutsevad massiivsed loomad kellel on paks nahk: metssead, pühvlid, kääbusjõehobud, okaapid, ninasarvikud, taapirid jt. Puulatvade kohal luuravad saaki kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, paljud mardikad helendavad ööpimeduses. Pudedas pinnases ja metsakõdus elab sisalikke, karihiiri ja madusid. Sipelgatest ja termiitidest toituvad soomusloomad
Tiigreid ja lõvisid näeb haruarva. Roomajatest on tavalised kobrad, india boigad ja püütonid ning krokodillid. Indias elab hästi palju eredavärvilisi troopikalinde, nagu paabulinnud, haigrud ning mitut liiki papagoisid. Fauna on jõe- ja merekaldal rikas. Indias elab 193 millionit veist, 118 millionit kitse ning 44, 8 millionit lammast. Bengali tiiger India pühvel Kobra 4.1. Jaaguar Jaaguar (Panthera onca) on läänepoolkera suurim ja võimsaim kaslane. Kaslastest on jaaguarist suuremad vaid lõvi ja tiiger. Nende kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Kasslasel on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama
langeb aastas peaaegu kõikjal üle 2000 mm. Mõningaid aastaajalisi kõikumisi siiski esineb. Kõige tugevamad ja korrapärasemad on pärastlõunased vihmad kevadel ja sügisel, kui päike käib otse läbi seniidi. Suvise ja talvise pööripäeva paiku, kui päike käib pisut madalamalt, on vihmahood nõrgemad ja võivad mõnel päeval äragi jääda. Suur sademetehulk on eelduseks veerohkete jõgede tekkele, näiteks: Amazonas Lõuna-Ameerikas ja Kongo Aafrikas. Ekvatoriaalne kliima ei ole inimesele eriti tervislik. Pidevalt lämbe õhk väsitab ja kurnab, väga palju on igasuguseid parasiite ja haigustekitajaid. Külma ja põuda, mis nende arvu vähendaks, siin ju ei esine. 3 Asukoht Amasoonia ehk Amazonase madalik on madalik Lõuna-Ameerika põhjaosas; kõige suurem
Tal on pikk vonklev keha ning tema karvkate suvel on ülalt poolt kastanpruun ja altpoolt kollakasvalge, kõrvade servad valged. Talvel on ta üleni või osaliselt valge(v.a must sabaots). Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, jõelamme, põlde jms. (Loomade elu 7. köide Imetajad ) Toitumine Ta püüab kõikvõimalikke närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka konni, kalu, näljaga ka kadakamarju
kaetud platvorme, mida kasutatakse kuni 3 nädalat. Päevaseks puhkuseks tehakse pesa maapinnale või ka puu otsa. Puuotsapesa on turvaline koht suurte maismaakiskjate eest. 2) 6495 cm (üldpikkus kuni 150 cm) kaal 2860 kg Elupaik troopilised vihmametsad, mägimetsad (kuni 3000 m); külastatakse ka savanni Toit puuviljad, puulehed, pähklid, õied, seemned, võrsed, 3) koor, vaik mesi linnumunad putukad ka väikesed ja keskmised imetajad ja linnud Elavad looduses ligi 60 aastat Väikse lapsekaal kaal: 1,9 kg
105 106 Loomadel on maapinnal vähe süüa, sellepärast elavad nad enamasti puude otsas. 107 Selleks, et puudel liikuda, on nad tavaliselt hea ronimis- ja hüppevõimega või on neil 108 hästi välja arenenud küünised. Puudel elab palju erinevaid ahviliike, okstel ripuvad selg 109 allapoole üliaeglaste liigutustega laisiklased, lenddraakonid (väikesed sisalikud), 110 lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papakoid, tukaanid, paradiisilinnud, 111 imetillukesed koolibrid jt.), liblikaid ja putukaid, kes toituvad peamiselt viljadest, mida 112 vihmametsades alati leidub. Erksad värvid aitavad neil nii maskeeruda, sookaaslasi 113 peibutada kui ka märku anda, et tegu on mürgise olendiga. Puude otsa roomavad 114 saagi järele maod, mõned neist on ülimalt mürgised. Puulatvade kohal luuravad saaki 115 kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, 116 paljud mardikad helendavad ööpimeduses.
Teisest tüübist taimedest jällegi saab ta palju kergemini omastada toitained, sest seda aitab kaasa kapibaarade pimesool, mis käitub loodusliku kääritajana. [] SUURIMA NÄRILISE ENESEKAITSE Kapibaarade üks suurimaid vaenlasi on jaaguarid. Jaaguarid üldjuhul proovivad püüda nooremaid ja karja ääre osasse aetud isendeid. Äärealased isendid on nõrgemad ja nooremad ei ole veel piisavalt osavad. Kapibaarade parim kaitse on eest ära joosta vette, sinna jaaguar üldjuhul järgi ei roni. Antud närilised suudavad vees end väga hästi varjata, kuna nad suudavad enamus oma kehast hoida pikka aega vee all ainult silmad, ninasõõrmed ja kõrvad on veest väljast, kuid kuna need on kõik pea ülaosas, siis on kokkuvõttev väga väike osa vee peal. Nad on nii head vees varjajad, et uurijatel on tekkinud vaidlus selle üle, kui kaua suudavad nad püsida üleni vee all osad väidavad, et ainult 15 sekundit, kuid siiski enamus
· Serval -------------------------------------------------------------------------------------------7 Suured kassid -----------------------------------------------------------------------------------------7- 9 · Lõvi ---------------------------------------------------------------------------------------------7 · Tiiger -------------------------------------------------------------------------------------------8 · Jaaguar ----------------------------------------------------------------------------------------8 · Leopard ----------------------------------------------------------------------------------------8 · Gepard -----------------------------------------------------------------------------------------9 Kasutatud kirjandus ----------------------------------------------------------------------------------10 Sissejuhatus
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Välimus - Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast. Eluviis - Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära
Anakonda lk 7 Kokkuvõte lk 7 Kasutatud kirjandus lk 9 2 Sissejuhatus Boad ja püütonid kuuluvad roomajate hulka. Nad on ajast aega inimestele suure tähtsusega. Neid on kardetud ja austatud. Teatud inimestega on nad ka usuliselt seotud. Tihtipeale äratavad nad inimestes aukartust. Neid on seostatud ka ebausuga. Näiteks on räägitud, et neid ei tohtivat tappa. Boalaste ja püütonite hulka kuuluvad ka anakonda ja võrkpüüton. Neid iseloomustab tugev ja sihvakas kehaehitus. Nad toituvad enamasti närilistest, näiteks hiirtest, rottidest. Samuti ka kanadest jne. Mõnikord on nad võimelised ka väikse antiloobi ära sööma. Sugukond Sugukond hõlmab kahte alamsugukonda pärisboalasi (Boinae) ja püütonlasi (Pythoninae). Sellesse sugukonda kuuluvad kõige suuremad nüüdisaegsed maod anakonda ja võrkpüüton. Boalaste sugukonnas on 22 perekonda 80 liigiga. Püütonlaste sugukonda
Umbes aastavanuselt suudavad pojad juba iseseisvalt jahti pidada, kahe aastaselt on nad võimelised suuremat saaki küttima. Noored saavad iseseisvaks alles 3-5 aasta vanuselt, mil nad endale oma isikliku territooriumi otsivad. 5.ERIKOHASTUMUS Amuuri tiigri talvekarvastik on erinevalt punakasoranzist suvekarvastikust kollaka värvusega. Heleda karva toon meenutab lumega kaetud taiga värvi. Kuna Amuuri tiiger peab elama kohtades, kus temperatuur langeb -45° C, on ta karv pikem ja tihedam kui neil tiigritel, kes elavad soojades piirkondades. Amuuri tiiger on ainus tiiger, kelle kõhul, külgedel ning kubemepiirkonnas on viie sentimeetri paksune rasvakiht, mis teda jäise tuule ja äärmiselt madalate temperatuuride eest kaitseb. 6.AMUURI TIIGRI ISELOOMULIKUD OMADUSED Kõrvad: Väikesed, ent kuulmine on äärmiselt terav. Silmad: Tiiger eristab värve. Öösel näeb ta viis korda paremini kui inimene.
Jooksevad kiiresti. N. hallvaraan, komodo varaan. Alamselts MAOLISED - keha pikk, ussilaadne. Jäsemeid pole, puuduvad ka vöötmeluud. Võimelised neelama suuri toidupalasid. Silmalaud liitunud, läbipaistvad. Sgk pimemadulased – väga algelised, silmad mandunud, elutsevad maa sees vageljate loomadena. N. vagelpimemadu. Sgk boalased – tähelepanu äratavad suurusega. Mürgihambad puuduvad. Mässivad end saagi ümber ja pigistavad selle surnuks. N. võrkpüüton, tiigerpüüton, kuningboa, anakonda. Sgk nastiklased – Enamikul mürgihambad puuduvad. N. veenastik, roninastik, nastik. Sgk. mürknastiklased – Enamikus väga mürgised. tegutsevad maapinnal. N. prillkobra, kuningkobra 13 Sgk rästiklased – mürgised maolised. Osa tegutseb maapinnal, osa puu otsas osa veelise eluviisiga. N. rästik, gürsa Sgk lõgismadulased – Mürgised. Saba lõpus sarvrõngastest lõgisti. N
hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised. Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaavad. Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad jää peale. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus. Poegadel on hele pehme karv. Paaritumisajal ja kesksuvel koonduvad hülged rühmadena lesilaisse. Looduses võib neid näha talvel jääpankade vahel või suvel lesilas (mõnel väikesel rahul või laiukesel), pelgavad inimesi . Hallhüljes on kuni 2,6 m pikk ja kuni 300 kg raske. Paljuneb aeglaselt ning on tundlik saastainete suhtes, sellepärast on ta muutunud haruldaseks. On kantud maailma Punasesse raamatusse. Viigerhüljes ja hüljeste elu ohustavad tegurid:
Suvel sööb raipeid – mida rohkem haiseb, seda parem on. Kui ta murrab ühe looma, siis ta matab selle sambla alla ning kui maetud loom on omandanud haisu, siis alles sööb. Suvel (hilissuvel) tulevad karud põldudele kaera ja nisu sööma. Suvekuudel sööb põdravasikaid. Kevadel ka täiskasvanud põtru. Levik Kogu Venemaa ja Siber on karudega kaetud. Skandinaaviast ja Baltikumist algab karu katkematu leviala. Euroopas on levik katkendlik. Kõige tihedam karu populatsioon on Rumeenias – erakordselt kõrge asustus. Eestis on karu levinud, aga Lätis ja Leedus karu pole. Karu arvukus ja küttimine 150-200 aasta jooksul on karu rohkem kui teda eelneval ajal on üldse olnud. Ulukite loendusmeetodid Totaalküttimine – kütitakse kõik ära ja loendatakse üle Küsitlused, ankeedid – eriti haruldaste loomade kohta
SISUKORD Sissejuhatus........................................................................................................... 2 1.Lõvi välimus......................................................................................................... 4 2. Eluviis ja toitumine............................................................................................. 5 3. Loomade kuningas.............................................................................................. 6 4. Sigimiskäitumine................................................................................................ 8 5.Kokkuvõte............................................................................................................ 9 6.Kasutatud kirjandus........................................................................................... 10 SISSEJUHATUS Lõvi (Panthera leo) on Aafrika savannides ja poolkõrbetes ning India lääneosas elutsev suur kaslane pantrite perekonnast. Lõvi sobi
Sissejuhatus Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ning Araabia ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus, millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta oma urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fenneki arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.
Kolju üldpikkus on 38,2– 41,3 mm, põsekaarte vahepikkus on 22,8–25,2 mm ja ülalõua hammaste rea pikkus on 7,1–7,7 mm. Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–175 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8. ( Lisad:pilt nr.1) 2 Leviala Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Veel leidub teda isoleeritud asurkondadena Lõuna-Pärnumaal, Soomaal, Harju- jaRaplamaal. 3 Arvukus
sugukonda. Teisisõnu, nii metsikud kui ka kodustatud kaslased on üksteisega sarnased ning käituvad mitme suhtes ühtmoodi. Üldse kuulub kaslaste sugukonda ühtekokku 37 liiki ,,kiisusid". Teadlased paigutavad (süstematiseerivad) kaslaste sugukonna esindajad kahte peamisesse perekonda: väiksemad kaslased kuuluvad perekonda kassid (Felis), nagu näiteks kodukass, metskass, ilves, kalakass. Suuremad kuuluvad pantrite perekonda (Panthera), esindajaiks lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, irbis. Omaette perekonna moodustavad Lõuna-Aasias elav pantrik ja Aafrika ning Aasia asukas gepard. Siiski käsitlevad paljud neid kui suuri kaslasi. Suured kaslased ei erine väikestest mitte üksnes oma suuruse poolest. Nad oskavad möirata, mida väikesed sugulased ei suuda. Väikesed kaslased nurruvad. Neil on keele alusel eriline luu hüoidluu, mis võimaldab neil samaaegselt hingata ja nurruda. Suurtel
Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Halljanes, 2011) Mink (Mustela vison) Mink on Eestis võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud. Looduslikult on mingid levinud pea kogu Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse on teda toodud karusloomafarmidesse ja loodusesse lahti laskmise eesmärgil. Kaasajal on ta kogu Euroopas laialt levinud ja oma leviala pidevalt laiendav liik. Ta oleks muidu igati sümpaatne, kuid tema tõttu on väljasuremise äärele langenud euroopa naarits. Seetõttu on kaasajal lubatud minke jahtida aastaringselt. Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Euroopa naaritsast erinevalt on tal valge ainult alalõug. Elavad mingid vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede ja ojade kallastel. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla. Peale ühe peamise uru on tal veel
annaabi.ee 
