Galileo Galilei (1)

Põlva Ühisgümnaasium
Aigar Piirisild
10a
Galileo Galilei
Referatiivne uurimistöö
Juhendaja :
õp. I. Kõima
Põlva 2008
Sisukord
SISSEJUHATUS......................................................................................................3
1. GALILEO NOORUSAASTAD ...........................................................................4
2. KONFLIKTID FILOSOOFIDEGA.....................................................................7
3. KONFLIKTID ASTRONOOMIDEGA JA TEOLOOGIDEGA.........................9
4. LÜHIDALT GALILEO GALILEI ELULUGU..................................................11
5.GALILEI PÄRANDID FÜÜSIKASSE................................................................12
5.1. Ühtlane sirgjooneline liikumine............................................................12
5.2. Teleskoop ...............................................................................................12
5.3. Kuu faasid ..............................................................................................12
5.4. Jupiteri kaaslased...................................................................................13
5.5. Taevased udulaigud...............................................................................13
6. KOKKUVÕTE GALILEO PANUSTEST FÜÜSIKASSE..................................14
KOKKUVÕTE.........................................................................................................15
KASUTATUD KIRJANDUS...................................................................................16
LISAD.......................................................................................................................17
Lisa 1. Galileo pikksilm ................................................................................17
Sissejuhatus
Referaadi teemaks „Galileo Galilei pärandid füüsikasse“ valisin, sest mind hakkas huvitama füüsika juba esimesest tunnist saati. Töö eesmärgiks on näidata, kuidas Galilei suutis algeliste aparaatidega avastada midagi nii ainulaadset ja huvitavat. Galilei on üks kuulsamaid füüsikuid ja sellepärast toon ülevaate tema elust ja päranditest füüsikasse. Töö materjali otsisin internetist ja tarkadest raamatutest nagu „ENE“, „ Universum “ ja „Galileo“.
1. GALILEO NOORUSAASTAD
Galileo Galilei sündis 15. veebruaril 1564 Pisas. Tema isa Vincenzio Galilei oli muusik , kelle omapärased ja vaidlusi tekitavad vaimuanded põhjustasid revolutsiooni, kui ta ühendas praktilise tegevuse ja teooria muusika -samuti nagu Galileo tegevuski, kui ta püüdis teha sama loodusteaduses. Galileo ema Giulia Ammanneti on tuntud ainult väheste säilinud kirjade põhjal.
Gaileo oli seitsmest lapsest vanim. Pere elas Pisas, kuni poiss oli umbes kümneaastane, ja kolis seejärel Firenzesse. Pärast põgusat koolitust saadeti Galileo Vallombrosos asuvasse vanasse kamaldolaste kloostrisse , mille vaikne elu ja õpingud köitsid noorukit sedavõrd, et ta otsustas noviitsiks astuda. Galileo isa soovis, et poeg õpiks meditsiini ja viis ta tagasi Firenzesse, kuid ka seal jätkas poiss oma õpinguid kamaldolastest munkade juures, kuigi mitte enam kui tulevane orduliige, ning sooritas 1581 . aastal sisseastumiseksamid Pisa ülikooli.
Galileo esimesed ülikooliaastad lõid talle professoritele vasturääkija maine. Aastaid hiljem tehtud märkmetes kirjeldab ta oma kahtlusi , mis väitis, et tegelikult kehad langevad kiirusega, mis on võrdeline nende suurusega. Galileo oli aga näinud väga erineva suurusega kehi koos maha langemas. Terve mõistuse kohaselt pidanuks nad oma teekonda samalt kõrguselt ka koos alustama.
1583. aastal kuulas Galileo mõnda loengut Eukleidese geomeetriast, kuid mitte ülikoolis, vaid Toscana suurhertsogi teenistuses tegutseva matemaatiku juures. See innustas teda alustama Eukleidese „Elementide“ uurimist ka omal käel. Õukonna matemaatik Pstilio Ricci tunnustas peagi Galileol andekust-küsimuste järgi, mida noormees talle esitas. Pärast seda palus Ricci, et Vincenzio lubaks Galileo end täielikult matemaatikale pühendada, kuid isa nõudis, et poeg lõpetaks kõigepealt pooleli olevad meditsiiniõpingud. Galileo ei kuulanud teda, jätkas matemaatika ja filosoofiaga ning lahkus 1585. aastal ülikoolist ilma mingi teaduskraadita (Stillman 2002: 42-43).
Mõned aastad pärast ülikoolist lahkumist alustas Galileo matemaatika eratundidega Firenzes ja Sienas. Tema esimene algupärane teaduslik uurimus hüdroastaatikast valmis 1586. aastal. See oli segu teooriast ja praktikast vana hea Archimedese vaimus. Umbes samal ajal hakkas ta kirjutama uut uurimustööd liikumise kohta, mis pärast nelja või viie aasta jooksul tehtud töötlusi ja täiendusi moodustas aluspõhja, millelt ta hiljem alustas oma kõige tähtsamat füüsikaalast uurimust (Stillman 2002: 46).
1587 . aasta lõpu poole avastas Galileo geniaalse ja väga praktlise viisi, kuidas määrata raskete kehade raskuskeset. See oli suur edasi samm Archimedese aegadega võrreldes ning tõi talle esimese kuulsuse ka väljaspool kodumaa piire . 1588. aastal püüdis Galileo saada tööd Bologna ülikoolis. Ehhki ta seda ei saanud, hakkas ta tähtsatele inimestele juba muljet avaldama. Üks niisuguseid oli aadlik Guidobaldo del Monte , kes õppis mehhaanikat ehk seda, kuidas asjad toimivad . Del Montest sai Galileo sõber. Teine Galileo toetaja oli preester Christopher Clavius. Clavius oli väga andekas matemaatik. Ta oli munk , kes kuulus jesuiitide ordusse, ja Galileo oli 1587. aastal külastanud Roomas nende kolledzit. Kaks meest pidasid hulk aastaid kirjavahetust (Steele 2005: 24, 25).
1589 . aastal anti Galileole matemaatika õppetool Pisa ülikoolis. See oli vähetasuv koht ja matemaatika õppimisele pöörati Pisas väga vähe tähelepanu, kuid see kinnitas Galileo professoristaatuse ning ta võis nüüd põhjendatult pürgida enam silmapaistvale ametikohale Podovas. Tema kaks patrooni asusid kohe selleks ettevalmistusi tegema.
Kui Galileo kolmeaastane leping Pisa ülikooliga hakkas lõpule jõudma, oli tal põhjust uskuda , et seda ei pikendata. Kuigi ta oli leidnud kolleegide hulgast mõned väga head sõbrad, oli ta soetanud endale teiste professorite seas ka vaenlasi. Üks vaenlane aga oli väga mõjuvõimas mees Toscana õukonnast, kelle Livorno sadama täiustamise plaane Galileo nii ebasoodsal ajal oli kritiseerinud. Samuti pani isa surm 1591. aastal Galileo õlgadele kohustuse kanda hoolt oma vanemale õele Virginiale varem lubatud rikkaliku kaasavara andmise eest. 1592. aastal määrati Galileo tasuks hea töö eest Pisas ja tänu oma patroonide toetusele matemaatikaprofessoriks Padova ülikoolis, kus palk oli kolm korda suurem kui varemalt Pisas (Stillman 2002: 51).
Padova asus sisemaal , kakskümmend miili Veneetsiast, ja oli pääsenud umbes sada aastat tagasi Veneetsia kaitse alla. Padova ülikoolile (vaata joonis 1.) oli Veneetsia valgustatud valitsusest kasu, sest see ületas teisi Itaalia riike tolerantsuse poolest. Padovas oli olemas ka ülikoolist eraldi seisev aktiivne intellektuaalne ringkond . Selle keskuseks oli kujunenud G. V. Pinelli kodu. Pinellil oli suur käsikirjade ja raamatute erakogu, ta võttis sageli vastu linna külastavaid aukandjaid ja õpetlasi ning kutsus ka Padova kirjamehi nendega kohtuma . Pinelli esitles seal ka Galileod ja jäi tema lähedaseks sõbraks kuni oma surmani 1601. aastal. Tõenäoliselt just tema majas kohtas Galileo Paolo Sarpit ja kardinal Roberto Bellarminet, kes mängisid Galileo hilisemas teadlaseelus tähtsat rolli (Stillman 2002: 52).
1603 . aastal lahendas Galileo terve rea kaldpinnal toimuva liikumise probleeme ja hakkas uurima kiirendust. Juba enne XIV sajandit oli oletatud, et aset leiavad väikesed järjestikused kiiruse suurenemised, ja kõik kiirused on ühtlased, kuni nad kestavad, ning suuremad kui alguses. Galileo alustas sellesama ideega, kuid pidi selle peagi kõrvale heitma. 1604. aastal mõtles ta välja viisi, kuidas kiirenduse korral reaalset kiirsut mõõta. Sel eesmärgil laskis ta paigalseisval kuulil väga ettevaatlikult kaldpinnalt (vähem kui 2kraadi) alla veereda ja märkis kuuli asukohad võrdsete ajavahemike järel üles, mõõtes aega poolesekundiliste taktide kaupa. Vahemaid mõõdeti millimeetrites, mille põhjal Galiloe leidis seaduspärasuse, et üksteisele järgnevad laskumiskiirused järgivad paarituid numbreid 1, 3, 5, 7, ... ja vahemaade summa lähtepunktist mõõtes vastab numbrile 1, 4, 9, 16, ..., mis andis talle vaba langemise seaduse: et teede pikkused algpunktist mõõdetuna võrduvad vahemaa läbimiseks kulunud aja ruuduga .
Pärast seda edeneb Galileo töö kiiresti ilma täiendavate eksperimentideta, sest kui matemaatika on juba kord seotud reaalsete mõõtmistega, võib teda ka usldada. Kõik varasemad filosoofia vaidlused „matemaatika usaldusväärsuse“ üle olid seni seisnud lahus tegelikkusest, nagu Galileo varsti teises kontekstis isegi avastas. Tema uued ja täpsed teoreemid ei aidanud tal igatahes mitte korrapealt leida veatuid eeldusi , millest oleks võinud vaba langemise seaduse tõestamisel lähtuda. 1604. aasta oktoobris kirjutas Galileo Sarpile, et on tõestuse leidnud, kuid eksis arutluses, et kuna sama kaaluga raskus on läbinud erinevad vahemaad, hõõrdumine on ühtlane ning muutunud on ainult kiirus, siis peab langemiskiirus olema võrdeline läbitud vahemaaga. Tegelikult on tegemist hoopis kiiruse ruuduga, mis selle tulemuse esile kutsub. Galileol kulus rohkem kui kolm aastat tehtud veast arusaamiseks (Stillman 2002: 61).
Joonis 1. Padova Ülikool (Padova.www).
2. KONFLIKTID FILOSOOFIDEGA
Astronoomia oli juba sajandeid sõltunud hoolikatest mõõtmistest, kuid kuni Galileo tulekuni polnud mõõtmised laienenud füüsika alusteni. Kui optika välja arvata, siis on raske leida ühtki näidet matemaatikaseaduste avastamise kohta enne Vincenzio Galileo (Joonis 2.) pillikeelte- uuringuid . Faktil, et keha vaba langemise seadus avastati mõõtmise teel just mõni aeg enne seda, kui puhkes vaidlus filosoofiaprofessoriga astronoomiliste mõõtmiste pärast, on tõenäoliselt tähtis mõju Galileo loodusteaduslike vaadete kindlustamisele, mis omakorda põhjustas tema loobumise Aristotelese „väärtustes“. Kuni viimase ajani polnud võimalik demostreerida, et Galileo oli kasutanud oma töödes katselisi mõõtmisi, ja näis olevat targem uskuda, et tema matemaatika tähtsuse rõhutamine teaduses väljandas ainult filosoofilist dogmat.
Alates 1605. aastast said vaatused ja katsed Galileo õpetuse kidlaks alusmüüriks. Ta viis läbi mõõtmisi iga kord, kui see oli vähegi võimalik, ja need andsid talle kindlustunde lõppjärelduste tegemiseks nii astronoomias kui ka füüsikas. Aristoteles oli öelnud, et ei saa oodata matemaatilist täpsust seal, kus kaasatakse mateeria, ja vähemalt kuni 1602. aastani oli Galileo sellega nõustunud. Hiljem tõestati „Dialoogides“ see küsimus uuesti Aristotelese eeskõneleja poolt ja Galileo vastas: “Õige, kui see on kord leitud, miks siis mitte seda kasutada?“
1605. aasta suve veetis Galileo Firenzes noore printsi Cosimo de’ Medici eraõpetajana. Kui ta oli juba võitnud selle valitseva perekonna lugupidamise, palus ta Medicitelt toetust oma professoritooli säilitamiseks Padovas. Esimest korda tundis ta, et see on tõeliselt ohus konflikti tõttu, mis tal uue tähe ilmumise aegu oli filosoofidega tekkinud. Ta vihjas samuti, et õukonnamatemaatiku koht (see oli pärast Pstilio Ricci surma 1603. aastal vabaks jäänud) meeldiks talle väga. Praktilised matemaatikaalased teadmised, mida ta Cosimole (Joonis 3.) õpetas, põhinesid tema arvutusvahendi kasutamisel , seepärast lubas ta oma avaldatava raamatu pühendada noorele pintsile.
Joonis 2. Vincenzio Galileo (Vincnzio.www). Joonis 3. Cosimo Medic (Cosimo.www).
1606. aastal avaldati Galileo raamat arvutusvahendi kohta.
See ilmus itaalia keeles, et oleks kasu inseneridel ja sõjaväelastel. 1607. aasat alguses avaldas Baldessar Capra selle ladinakeelse plagiaadi ja andis mõista, et kõik teised, kes sellest instrumendist on kirjutanud, on selle temalt varastanud.
Capra polnud ise kuni 1602. aastani matemaatikat isegi mitte õppinud. Alles sel aastal oli ta kokku saanud Saksamaalt tulnud õpetaja Simon Mayriga. Galileo oli neid arvutusseadmeid valmistanud ja müünud juba 1597. aastast alates. Talle oli selline süüdistus tõsine asi – oli ta ju pühendanud Medicite printsile midagi, mis täielikult temale ei kuulunudki. Ta hankis kirjalikud tunnistused Sarpilt ja teistelt, kes olid varem olnud tema tegevusega seotud. Üks neist tõendas, et Capra oli laenanud Galileolt mõned aastad tagasi kasutamiseks nii instrumendi kui ka käsikirjalise juhendi, kuidas seda kasutada. Galileo tõi kohtuasja Capra vastu ülikooli juhatuse ette, demostreerides ristküsitlusel, et üliõpilane ei saa sugugi jagu oma ladinakeelse raamatu küsimuste sisust. Need oli tõenäoliselt koostanud Mayr, enne kui ta 1605. aastal Saksamaale tagasi pöördus. Capra visati ülikoolist välja ja tema raamat konfiskeeriti (Stillman 2002: 69-70).
Varsti pärast tagasipöördumist Firenzesse, koos paljude tõenditega sooja vastuvõtu kohta Roomas, kaasati Galileo uude vaidlusesse filosoofidega füüsikaküsimuste üle. Firenze patriits Filippo Salviati oli enda ümber koondanud rühma huvilisi, kes kogunesid tema koju intellektuaalseid vaidlusi pidama. Ta kutsus ka Galileod nendega ühinema. 1611 . aasta juunis väitlesid nad kondenseerumise ja hõrenemise üle, mis oli olnud põhiliseks lahkheliks Aristotelese ja atomistide vahel. Pisa filosoofiaprofessor Vincenzio di Grazia nimetas jääd „kondenseerunud veeks “. Galileo märkis, et õigem oleks seda nimetada „hõrenenud veeks“, sest see ujub. Ci Grazia vastas, et see on nõnda jäätükki laia sileda vormi tõttu, mille pinnakihist vesi ei suuda läbi imbuda. Galileo tähendas, et kui siledapinnalist jäätükki hoitakse vee all ja siis lahti lastakse, näib vesi sellise pinnakihi takistuse ületavat, kui see üldse olemas on. Ta kahtles, kas vesi takistab tahket keha vajumast, kuna väikesed mudaosakesed sadestuvad ju aja jooksul põhja. Kui talle vastati, et mõõgaga lapiti vastu vett lüües ilmneb samuti takistus, nõustus Galileo väitega, et vesi võib küll takistada liikumise kiirust, kuid mitte liikumist ennast – nagu oli öelnud Aristoteles (Stillman 2002: 85).
3. KONFLIKTID ASTRONOOMIDE JA TEOLOOGIDEGA
Sel ajal kui Galileo kirjutas oma raamatut kehade ujuvuse kohta, avaldas saksa jesuiit Christoph Scheiner varjunime all oma raamatu Päikese laikude kohta. Kuna tema ülemus, värisedes oma hea nime pärast, oli selle avaldamise keelanud, saatis Scheiner teose kirja vormis Augusburgi Markus Welserile (Joonis 5), kes oli varem Galileole teavet läkitanud, kui sakslased tema avastatud Kuu mägesid ründasid. Welser oli jesuiitide pangapidaja, kellest sai peagi Accademia dei Lincei liige. Ta avaldas Scheineri kirjad Apellese nime all ja saatis need kommentaaride tegemiseks Galileole, märkides, et tema arvates pole Päikese laigud Itaaliale enam mingiks suureks uudiseks (Stillman 2002: 90).
1611. aastal oli Galileo Roomas näidanud Päikese laike kõigile huvilistele ja hiljem ütles üks matemaatik, jesuiit Paul Guldin, et toona olevat ta informeerinud sellest ka Scheinerit. Kuid isegi enne Scheineri raamatut oli roomlaste eesõigusi kinnitava eessõna pärast pahaseks nagu mitmed teisedki jesuiidid . Sellest sai alguse pikk ja kibe vimm Galileo vastu, mis tõi hiljem kaasa tõsiseid tagajärgi (Stillman 2002: 91). Scheiner ja Galileo vaidlesid omavahel nii astronoomia üle kui ka paljudes teistes küsimustes. Galileo jäi seisukohale, et taevanähtused peaksid olema selgitatud maiste analoogiate kaudu – vastupidiselt Aristotelese põhipostulaatidele. Ta kinnitas samuti, et asjade tuuma pole võimalik põhjani tunda ning teadus huvitab ainult asjade omadustest ja sündmuste vaatlemisest. Öeldu küündis teaduse iseseisvuse deklaratsioonini ja võrdus eraldumisega filosoofiast.
Esimest (ja ainust) korda avaldas Galileo nüüd trükis selgesõnaliselt oma poolehoidu Koperniku astronoomiale. “Siderius Nunciuses“ oli ta seda vältinud. Isegi pärast Veenuse faaside avastamist polnud tal piisavalt tõendeid Tycho (Joonis 4) Koperniku süsteemi vastu. Nüüd aga oli tegemist lihtsalt ühe lisaga tema „Kirjadele Päikese laikudest“, kus ta seda enda jaoks kaheldamatut fakti oli korraks maininud.
Joonis 4. Tycho Brahe (Tycho.www). Joonis 5. Markus Welser (Markus.www).
Asi puudutas Jupiteri kaaslaste varjutuste avastamist ja nende ennustamist lihtsate vahendite abil. See tähtis teadussündmus, mis kinnitas koperniklike vaadete õigsust, väärib lühidat selgitust, sest Galileo ise pole selle kohta eriti palju öelnud.
Väljaspool oma „Kirju Päikese laikudest“ ei avaldanud Galileo Jupiteri kaaslaste varjutuste kohta ridagi. Tal oli selleks kaks põhjust. Esiteks lootis ta mõningaid asukohamääramise juhiseid müüa ning hoidis seetõttu arvutamise meetodeid saladuses. Teiseks oli Galileo püüdnud igati vältida Maa tegeliku liikumise käsitlemist põhjusel, et säärased asjad olid ümberjutustamiseks sedavõrd tehnilist laadi peensused, nagu ka näiteks kaaslaste varjutuste määramine, et neid polnud lihtsalt võimalik „Dialoogide“ asjaarmastajaist lugejaskonnale mõne sõnaga lahti seletada.
Lähenedes sündmuste reale, mis juhivad meid otse kiriku sekkumiseni sellesse puhtteaduslikku vaidlusesse, oleks kasulik teada mõningaid eelnenud arvamusi. Praegu kuuleme sageli öeldavat, et vaieldamatud tõendid Maa aastase perioodiga liikumise kohta leiti alles XIX sajandi alguses, kui suure täpsusega instrumendid esimest korda võimaldasid tabada kinnistähtede parallakse. Maa ööpäevase pöörlemise kõige otsesemaks tõendiks peeti XIX sajandi keskpaigast pärinevat Foucault’ pendlit. Sellised arvamused on pikantsed, kuid teaduslike veendumuste alusena eksitavad. Mitte ühelgi XIX sajandi teadlasel ei tekkinud tollaste maailmapilti muutvate sündmuste valguses kestvamaid kahtlusi. Lugu oli nimelt selles, et Maa liikumine oli selleks ajaks juba teadlaste poolt edukalt paika pandud Newtoni üldise gravitatsiooniseaduse abil, mis sidus arvukad astronoomilised mõõtmised ja tõusude-mõõnade vaheldumise Maa kahesususe liikumisega (Stillman 2002: 90-93).
4. LÜHIDALT GALILEO GALILEI ELULUGU
Pisas 18. veebruaril (teistel andmetel 15. skp) 1564 sündinud Galileo Galilei isa Vincenzo , kes nimetas end Firenze härrasmeheks, oli elukutseline muusik ja muusikateoreetik. Ta seisis hea selle eest, et poeg saaks põhjaliku hariduse: Galileo õppis Pisa ülikoolis algul arstiteadust, hiljem matemaatikat ja loodusteadusi. Galileo Galilei esimesed iseseisvad töömeheaastad möödusid matemaatikat õpetades, algul eraõpetajana, hiljem Firenze ja Pisa ülikoolis. 1592. aastal kutsuti ta Padua ülikooli matemaatikaprofessoriks ning tema ülesandeks sai Eukleidese geomeetria ja geotsentrilise astronoomia õpetamine meditsiinitudengitele. 1609. aastal jõudsid Galileini kuuldused Veneetsias demonstreeritud Hollandi päritolu pikksilmast. Toetudes sellele napile infole, õnnestus tal siiski valmistada mitu pikksilma (Vaata lisa 1), mille optilised omadused ületasid kirjeldatud prototüübi omasid mitu korda. Oma pikksilmaga tehtud avastused võttis Galilei kokku raamatus «Sõnum tähtedelt» (1610). Teos põhjustas sensatsiooni, sest selles oli kirjeldatud Kuul asuvaid mägesid, Linnutee struktuuri ja Jupiteri nelja kaaslast , mille Galilei nimetas Medici tähtedeks. Toscana suurvürsti matemaatiku ja filosoofina avastas Galilei 1613. aastal, et Veenusel on nagu Kuulgi faasid, mistõttu peab planeet tiirlema ümber Päikese, mitte ümber Maa. Pikksilmaga nägi ta ka seda, et Päikesel on laigud. Oma avastusi kasutas Galilei Koperniku teooria toetamiseks, kuid ta tegi seda nii, et teenis endale ohtrasti vaenlasi. Lõpuks hakkas teadlase tegevusest huvituma inkvisitsioon. 1616 edastati õpetlasele salajane ametlik hoiatus mitte toetada Koperniku teooriat. Legend Galilei kuulsast lausest „Ta pöörleb siiski!“ tekkis teose „ Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta“ (1632) ilmumise järel. Galilei tõestas selles veenvalt Koperniku süsteemi kehtivuse. Teadlane kutsuti Rooma inkvisitsioonikohtusse, kus talle mõisteti tolle aja kohta äärmiselt kerge karistus: koduarest ja tööde avaldamise keeld. Viis aastat enne surma (8. jaanuar 1642) täiesti pimedaks jäänud Galileid mäletatakse ka kui vaba langemise seaduste avastajat, inertsiseaduse sõnastajat ja mehaanika aluste rajajat (Holvandus.www).
Joonis 7. Galileo Galilei (Galileo.www).
5.GALILEO PÄRANDID FÜÜSIKASSE
5.1. Ühtlane sirgjooneline liikumine
Ühtlane sirgjooneline liikumine ehk ühtlane liikumine on keha või masspunkti sirgjooneline liikumine, mille puhul keha massikese või masspunkt läbib liikumise kestel mis tahes võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed teepikkused (Ühtlane sirgjooneline liikumine.www).
5.2. Teleskoop
Galilei teleskoop. Objektiiv oli üksik tasakumer lääts, okulaariks tasanõgus lääts. Tekitab näiva kujutise, mida ei ole võimalik nt. fotograafiliselt jäädvustada. (Teleskoop.www).
1603. aastal rajati Roomas nelja noore mehe poolt esimene kestvama tähtsusega teadusühing – Accademia dei Lincei. Ühingu nime mõtles välja Federico Cesi, kes sai ka selle juhiks. Cesi korraldas Galileo auks piduliku õhtusöögi, mille käigus mõeldi välja sõna „teleskoop“ ja külalised uurisid ise uusi avastusi taevas. Kuna Galileo oli asunud ülikoolis õukonna teenistusse, ei jõudnud temani kohe kõik viimased teadusuudised. Pärast akadeemiasse valimist ja tänu hilisemale kirjavahetusele selle liikmetega nii Itaalias kui ka välismaal, oli ta kõigest paremini informeeritud kui kunagi varem (Stillman 2002: 84).
5.3. Kuu faasid
Taevas paistab Kuu helendavaketta või sirbina (helendust põhjustab Kuule langev päikesekiirgus, millest Kuu pind 6-7% peegeldab), olenevalt sellest, kas Kuu valgustatud poolkera on täielikult või osaliselt Maa poole pöördunud. Kuu tüüpilisi nähtavaid vorme nimetatakse Kuu faasideks (Joonis 9).
Noorkuu ehk Kuu loomise ajal pole Kuud kogu ööpäeva jooksul näha. Seejärel imub ta nähtavale kitsa, pidevalt kasvava sirbina.
Esimeses veerandis on Kuu nähtav õhtul poolringina , mis kumerdub paremale (vaatleja suhtes, kelle seniit paikneb Kuust põhja pool).
Täiskuu ajal on Kuu täisring ja vaadeldav kogu öö (näiv heledus kuni 12,5 tähesuurust). Pärast täiskuud hakkab kuuketta nähtav osa kahenema.
Viimases veerandis on Kuu jälle poolring , kuid ta kumerus on vastupidine esimesele veerandile ja ta on nähtav hommikul. Esimeses ja viimases veerandis on nõrgalt näha ka Päikesest valgustamata kuuketta osa. Faasid korduvad iga sünoodilise kuu järel, see on ka Kuu ööpäeva tegelik pikkus, peale ümber Maa tiirlemise pöörleb Kuu ümber oma telje. Et sideeriline pöörlemisperiood võrdub sideerilise tiirlemisperioodiga, siis näeb maapealne vaatleja kogu aeg ainult üht Kuu poolkera (Kuu 1990: 244, 245).
5.4. Jupiteri kaaslased
Jupiteril on 16 teadaolevat kaaslast, neli suuremat Galileo kuud ja 12 väiksemat. Jupiter aeglustab vähehaaval kiirust vastavalt loodete takistusele, mida tekitavad Galilei kuud. Samuti muudab sama loodete jõud kuude orbiite , väga aeglaselt sundides neid eemalduma Jupiterist. Io, Europa ja Ganymedes on lukustunud kokku loodete jõu poolt 1:2:4 orbitaalse resonantsiga ja nende orbiidid arenevad koos. Jupiteri kaaslased (Joonis 10.) on nimetatud teiste kujude järgi Zeusi elus (Jupiter.www).
Joonis 9. Kuu faasid (Kuu faasid.www). Joonis10. Jupiteri kaaslased (Jupiteri kaaslased.www).
5.5. Taevased udulaigud
Taevased udulaigud (Joonis 11.) sattusid teravama tähelepanu alla alles pärast teleskoobi leiutamist, kui Galileil õnnestus lahutada tähtedeks Sõime täheparv. 1610. aastal lahutas ta neljakümneks nõrgaks täheks ka Plejaadide täheparve ning mitmed teised. Lähtudes nendest tulemustest, kuulutas ta uduste laikude probleemi lahendatuks ja luges kõik nad nõrkade tähtede kogumiteks. Samal aastal tulid aga ka esimesed ebaõnnestumised – Orioni udu ei lahutunud tähtedeks isegi mitte teleskoobis . Järgnenud sajandi jooksul avastati taevas umbes kümmekond udust laiku, millest mõned osutusid teleskoobiga vaatamisel nõrkadeks tähekogumiteks, teised jäid aga udulaikudeks ka teleskoobis (Veskimäe 1997: 5).
Joonis 11. Taevased udulaigud (Taevased udulaigud. www).
6. KOKKUVÕTTE GALILEO PÄRANDITEST FÜÜSIKASSE
Ta võttis kasutusele kiiruse ja kiirenduse mõisted punkti sirgjoonelise mitteühtlase liikumise puhul ning formuleeris dünaamika esimese seaduse - inertsiseaduse. Ta uuris kehade liikumist kaldpinnal ning kehade vabalangemist õhutühjas ruumis, samuti tegi ta kindlaks, et horisondi suhtes nurga all visatud keha liigub õhutühjas ruumis mööda parabooli . Galilei poolt alustatut arendas edasi Isaac Newton, kes oma teoses “Loodusfilosoofia matemaatilised alused” ( 1687 ) esitas dünaamika kolm põhiseadust ja nende alusel punkti dünaamika süstemaatilise kursuse. Tänu Galileo Galileile pöördus uus lehekülg ka astronoomia ajaloos kui 1609. aastal suunas ta taevasse oma 34.6 kordset suurendust andva teleskoobi. Avastused järgnesid pea igal sammul. Heitnud esmalt pilgu Kuule veendus Galilei, et Kuu pind on kaetud mägede ja orgudega nagu Maagi. Planeedid muutusid teleskoobis pisikesteks ketasteks, samas kui tähed jäid endiselt vilkuvateks täpikesteks. 1610. aasta sügisel märkas ta tumedaid plekke Päikese pinnal. Ning samuti avastas ta Veenuse faasid. Raske on ülehinnata aga Jupiteri nelja kaaslase avastamist. See purustas lõplikult vana doktriini, mille kohaselt Maa sai olla kõigi Universumi liikumiste ainus kese ning kõrvaldas viimased põhimõttelised takistused Koperniku süsteemi vastuvõtmise teelt.
Galilei tööd langesid kahjuks aega, kus Itaalia kirikuelu oli lõhestatud dominiiklaste ja jesuiitide vahelistest lahkhelidest ning vajati patuoinast omavaheliste tülide klaarimiseks. Sellesse ossa sobiski Galilei ning inkvisitsiooni survel oli ta sunnitud 1633. aasta juunis oma õpetusest lahti ütlema (inkvisitsioonikohtu otsuse tühistas alles 1979. aastal paavst Johannes Paulus II). Galilei jäi elu lõpuni inkvisitsiooni järelvalve alle, kuid oma villas Arcetris jätkas astronoomilisi vaatlusi ning uuris mehaanika seadusi. Ta tõestas, et kõik kehad langevad ühesuguse kiirendusega ning sõnastas inertsiseaduse. Sellega pani Galilei reaalse aluse Koperniku heliotsentrilise süsteemi ühendamiseks mehaanikaga maailma füüsikalise ühtsuse põhimõtete vaimus. Selle otsustava sammu astumiseks kulus mõnikümmend aastat. 1632. aastal avaldas ta teose “Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta.” (Adoberg. www).
KOKKUVÕTTE
Eelnevas töös on toodud lühidalt kuulsa füüsiku Galileo Galilei elulugu ja tema saavutused füüsikas. Välja on toodud aspektid Galileo huvitavast ja avastusterohkest elust ning tõrjutus haritlaste seas. Tema elu ei olnud sugugi üksluine, seega tema elulugu peaks olema huvitav. Töö käigus sain teada, et teadlaste elu ja avastused ei olnud neile tihtipeale kasulikud ja nende kuulsus tekkis alles peale nende surma. Galileo tähtsamaid avastusi ja leiutisi olid pikksilm, Kuu faaasid ja Jupiteri kaaslased.
KASUTATUD KIRJANDUS
Adoberg, R. Tuntud füüsikud. http://www.hot.ee/hothotrauno/galileo.html
Cosimo Medic. http://content.answers.com/main/content/wp/en/thumb/8/8d/250px-Cosimo_I_de'_Medici_in_Armour_by_Agnolo_Bronzino.jpeg
Galileo Galilei. http://www.facade.com/celebrity/photo/Galileo_Galilei.jpg
Galileo pikksilm. http://www.physic.ut.ee/instituudid/efti/loengumaterjalid/optika/geoopt/GO5/Image292.gif
Holvandus, S. Galilei pani maailmad paika. http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/02/18/varia.ht m
Jupiter. http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/4klass/1kosmos/elutuba/jupiter.html
Jupiteri kaaslased. http://opik.obs.ee/osa2/ptk06/pildid/jupmoont.gif
Kuu.-ENE 5.kd. 1990. Tallinn:Valgus, lk 244,245.
Kuu faasid. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/46/Mond_Phasen.jpg
Markus Welser. http://www.augsburg.de/Seiten/augsburg_d/bildung/stadtarchiv/img/persoenlichkeiten/welser_m.jpg
Padova Ülikool. http://www.cbft.unipd.it/pdtour/pdpict/aulabo.jpg
Steele, P.(Heinoja, H) 2006. Galileo: geenius kellest sai inkvisitsiooni ohver....
Stillman, D.(Ziius, M.) 2002. Galileo: põgus sissejuhatus. Kupar.
Taevased udulaigud. http://www.aai.ee/~urmas/ast/centaur.jpg
Teleskoop. http://et.wikipedia.org/wiki/Teleskoop
Tycho Brahe. http://www.nada.kth.se/~fred/tycho/Tycho_Brahe_Wandesburg_250.jpg
Veskimäe, R.1997.Universum: linnutee.Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
Vincenzio Galileo. http://www.oufusion.org.uk/newsautumn01/GalileoGalilei.jpg
Ühtlane sirgjooneline liikumine. http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Chtlane_sirgjooneline_liikumine
LISAD

Galileo pikksilm (Galileo pikksilm.www).
18