Galileo Galilei (0)

Galileo Galilei
Galileo Galilei sündis 1564. aastal. Ta oli Vincenzio ning Giulia esimene laps. Tema isa Vincenzio Galilei oli õukonnamuusik, edukas ning laia silmaringiga mees, peale muusika huvitus ta ka muusikateooriast ning matemaatikast. Ta avaldas isegi poleemilise raamatu uuemast muusikateooriast. Galileo isa pidas poega lihtsalt väikseks hajameelseks taevauudistajaks, kes nägi kummalisi nägemusi ning kuulis enneolematuid helisi.
Esmase hariduse andis Galileole tema isa ise, vahel ka koduõpetajaid kaasates. Kuigi tema isa ei hoolinud religiooni järgimisest, pani ta noore 12 - aastase Galileo Vallombrosa kloostrikooli. Benediktiini munkade käe all õppis Galileo mõnda aega mõttega ordusse asutumisest, kuid ta isa keelas teda ning viis poja Vallaombrosast siiski ära. Tal olid pojaga teised plaanid. Tema oli otsustanud, et tema pojast peab saama kangakaupmees. Kuid see ei meeldind aga Galileole endale, ta astus isale vastu ning teatas, et soovib alustada hoopis teaduslikku karjääri. Eriti meeldis Galileole matemaatika ning ta soovis sellega rohkem tegeleda, ajal mil see teaduskaugus tähendanuks eluaegset ülimat vaesust . Galileo isale ei meeldinud see idee silmaotsaski, kuid lõpuks jõudsid nad siiski kompromissini. Galileo astus 17 - aastaselt Pisa ülikooli ning hakkas õppima meditsiini. Kuid Galileo ei tahtnud oma unistust kõigest olenemata sinnapaika jätta ning ta õppis salaja ka matemaatikat. Hippokratese ning Galenose meditsiiniõpikute all hoidis ta vargsi Eukleidese ja Archimedese teoseid. Vabal ajal viis ta läbi omavalmistatud seadmete abil eksperimente . Professorid said tema õpingutest ja eksperimentidest peagi teada ja mõistsid need hukka, tudengi jaoks oli isemõtlemine peaaegu ketserlus. Professorid kuulutasid, et kõik teaduslikud probleemid on juba Aristotelese poolt lõplikult lahendatud ning kõik kes sellele õpetusele vastu julgesid astuda, lõpetasid professorid vaidluse tsitaadiga " Magister dixit " ehk õpetajad on rääkinud. Kuid Galileo sellest ei hoolinud, ta oli hulljulge ning sihikindel noormees . Professorite arust tuli tema hulljulgust ohjelda, nii kooli hea maine pärast kui ka noormehe oma heaolu nimel. Nad saatsid lõpuks kirja Galileo isale. Vana muusik mainitses poega, kuid Galileo ei teinud hoiatustest väljagi. Lõpuks keeldusid Galileo õpetajad talle andmast ülikoolidipomit ning nii lahkus Galileo 1583. aastal sealt kui meditsiinis läbikukkunu ning " segase mõttetustega mängja ". Kuid just see mõtetustega mängimine oli talle toonud kuulsuse Itaalia tuntuimate matemaatikute seas. Näiteks Giuseppe Moletti, Guidubaldo del Monte ning isa Christoforo Clavie hulgas. Ta oli nendega kirjavahetuses ning edastas neile oma katsete tulemusi. Nemad nimetasid Galileod " tänapäeva Archimedeseks ".
Pärast Pisast lahkumist proovis Galileo end elatada matemaatika ja loodusteaduse eraõpetajana Firenzes. Aastal 1586 viis ta läbi oma esimese iseseisva teadusliku uurimuse mis puudutas hüdrostaatikat. Ta alustas märkmete tegemist, millest hiljem kujunesid välja Galilei tuntud teosed. Vaikselt hakkas tema kuulsus loodusfilosoofina levima, abiks oli ka isalt päritud oskus leida mõjukaid sõpru. Nende abiga saigi ilma mingi kraadita Galileo 1589 Pisa Ülikooli matemaatikaprofessoriks (selle professuuri alla kuulusid ka astronoomia ja loodusfilosoofia, mis tähendas peamiselt füüsikat). Erinevalt meditsiiniprofessori palgast ei võimaldanud matemaatikaprofessori palk äraelamis, aga suur samm oli siiski astutud. Kuid selleks, et mitte päris nälga surra hakkas Galileo tegelema matemaatika kõrvalt siiski ka meditsiiniga. Kuid vaba aega oli tal vähe, katsed neelasid kogu tema aja. Tema eesmärgiks olevat Aristotelese teaduslikud doktriinid üle kontrollida, mitte neid püha tõena võtta. Tema loenguid kuulasid tudengid muiates, kolleegid aga pommitasid teda etteheidetega. Kuid vaatamata kõigele ei olnud Galileo ikka nõus oma katseid lõpetama. Galileo uskus, et kui lasta kahel eri raskusega kehal samaaegselt kukkuda, maanduvad nad samaaegselt. Tema vastased tahtsid teda igavesse häbisse saata, kuna pidasid seda ning ka kõike muud tõesliseks lolluseks. Niisiis tahtsid nad tõestada, et neil on õigus. Kindlaks määratud päeval kogunesid kõik professorid Pisa viltuse kellatorni juures, riietutanu pikkadesse sametmantlitesse. Seal olid ka tudengid ning ohtralt linnarahvast. Rahvahulk lõi lärmi ja rõõmutses. Kummalisel kombel polnud kellegil tulnud pähe kehade langemise teooriat ise järgi proovida. Lõpuks ronis Galileo viltuse torni trepist üles, ühes käes kümnenaelane kuul, teises ühenaelane kuul. Saabus otsustav hetk. Galileo lasi kuulid lahti ning sellele saabus suur pomin. Uskumatu oli saanud tõeks. Kaks raudkuuli maandusid samal ajal. Galileo oli end kõigile tõestanud. Kuid vaatamata silmaga nähtud tõestusele jäid siiski osad professorid Aristotelese õpetust uskuma ning Galileod alavääristama. Sellelegi vaatamata jätkas Galileo oma ebatavalise õpetuse jagamist. Samamoodi peeti ebatavaliseks ka tema eluviisi. Näiteks oli Pisas akateemiliseks reegliks, et ülikooli õppejõud peavad kandma sametrüüsid klassiruumides ning sammuti ka tänaval. Kuid nagu arvata, Galileo eiras seda korraldust, sest talle tundus see äärmiselt rumal. Ta soovis igas mõttes vaba olla. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Viimaks sai siiski ülikooli võimudel villand sellest noorest mässajast ning nad otsustasid üksmeelselt, et Galileo ei ole sobiv inimene noortele õpetuse jagamiseks. Kuid nad ei söendanud seda Galileole endale nii öelda, nad leidsid ettekääne tema ametist vabastamise jaoks. Nii löödigi Galileo Pisa ülikoolist välja. Kuid õnneks oli tal sõpru - Moletti, del Monte, Clavio ja teised matemaatikud, kes olid jälginud tema nn geniaalseid eksperimente. Nad hindasid neid väga. Nende abiga leidis Galileo parema töökoha Padova ülikoolis. Palk oli kõvasti suurem, Galileo jaoks lausa enneolematult suur. Kuid palgast rohkem hindas ta oma suuremaid vabadusi. Padovas lasti tal vabalt sõna võtta, ilma teda mahategemata. 1592. aasta 7. detsembris pidas ta oma esimese loengu. Tema kolleegid kui ka õpilased ennustasid talle õppetoolis suurt tulevikku. Galileo võis nüüd oma katseid vabalt läbi viia. Ta tegeles paljude asjadega, alustades täheteadusega lõpetades lahingumanöövritega.
Galileo kohtas kurtisantide seltskonnas Marina Gambat. Nad ei abiellunud Galileoga kunagi, kuna Galileo uskus Cicero eeskujul, et mees ei saa olla üheaegselt hea filosoof ning hea abikaasa. Kuid neil sündis kolm last. Isakohustused, sotsiaalsed kohustused ning teaduslike katsete maksumusel ei olnud Galileo olukord sugugi hea. Ta palk oli selle kõige jaoks liiga väike, mis siis, et see aina kasvas ja kasvas. Galileo oli pidevalt võlgades, ta pidi isegi ükskord ülikooli laekurilt kahe aasta palga ette välja võtma, et kuidagi toime tulla. Laekur oli küll rahulolematu, kuid täitis Galileo palve siiski.
Galileo rajas Santa Sophia silla lähedal asuvasse paleesse teadusliku-filosoofilise klubi. See kandis nime „ Põletatute akadeemia ”. Seal käisid mehed, kes olid Itaalia erinevatest nurkadest põgenenud Venetsiasse, et vabalt oma uurimisi jätkata ja mõtteid ka teiste omasuguste teaduritega jagada. Just seal tuli Galileogi esmakordselt välja oma rohkete vaatlus - ning katsetulemustega.
Pärast ohtraid uurimusi leiutas Galileo „ maagilise suurendusklaasi ”. Talle hakkas ohtralt kogunema teleskoopide tellimusi. Kuid Veneetsia doodźile kinkis ta ühe tasuta. Doodź vastas Galileole samasuguse hellusega. Ta käskis Galileo nimetada Padova ülikooli eluaegseks professoriks, kelle aastapalk ulatus imetlusväärsetesse kõrgustesse. Galileo oli nüüd oma õitsengu ning kuulsuse tipul, kuid sellestki hoolimata oli ta õnnetu.
Alates Padovasse elama asumist oli ta soovinud naasta võidukalt Pisasse, kust olid kõik ta häbiga minema saatnud.Ta kirjutas ikka Cosimo di Medicile ning Pisa suurhertsogile palvetega palgata teda õukonna matemaatikuks. Siis aga Cosimo suri ning troonile tõusis Cosimo II, Galileo endine õpilane. To pakkus talle ametit mida Galileo oli tuliselt taga ajanud. Galileo katkestas otsekoheselt lepingu Padova ülikooliga ning reisis rõõmsameelselt Cosimo II õukonda. Võib öelda, et ta kõndis vastu ka oma elu suurimale tragöödiale. Galileol tekkis probleeme inkvisitsioonkohtuga. Teda kutsuti aru andma oma tegevuste üle, kuid Galileo oli sel ajal haige. Arstid saatisid selle kohta ka vastava märgukirja „ Galileo on haige ja teda ähvardab oht reisida teise ilma, kuid kindlasti mitte Rooma ”. Lõpuks asus Galileo teele Rooma südatalvel, 1633. aasta jaanuaris. Kohtunike ette jõudes oli ta poolsurnud. Ta ei olnud end valmis kaitsma ei füüsiliselt ega ka vaimselt. Kohus kestis pool aastat. Galileo kaitseks asutsid välja vabamõtlejad, mitmed katoliiklasest õpetlased ja kirikumehed. Kuid soovitud võitu ei saabunud.
Galileo veetis mõnda aega vanglas . Kuigi talle anti karm käsk mitte kirjutada, valmis vanglatrellide taga salaja tema viimne ning enim populaarsust kogunud teos „ Liikumise seadused ”. Ta lasi selle vargsi Hollandisse trükismisele toimetada. Lõpuks lubati Galileo siiski tema Firenze lähedal Arcetris asuvasse villasse. Tema niiöelda koduarest seal oli karm. Ta ei tohtinud enam üldse mitte midagi kirjutada, ta tohtis kohtuda vaid kindlate inimesteda ning ta ei tohtinud majast väljuda. Need olid karmimad reeglid. Reeglite järgimise kontrollimiseks oli kohal ka valvemeeskond.
1642. aastal 8. jaanuaril Galileo suri. Räägitakse, et Galileo kaotas oma elu lõpuaastatel silmanägemise ning ka seda, et surivoodil lamades oli tal lubatud käes hoida oma viimse teose „ Liikumise seadused ” trükitud eksemplaari. Ta olevat pomisenud, et seda hindab ta oma kõikide tööde hulgas enim.
Galilei on maetud Firenze Santa Croce kirikusse.
Kelly
8b