Galileo Galilei elulugu (0)

Galileo Galilei
Caroline Sünd
101RS
Sissejuhatus
Galileo Galilei (15. veebruar 1564 Pisa ­ 8. jaanuar 1642 Arcetri) oli itaalia
astronoom, filosoof ja füüsik.
Galilei pani aluse teaduslikule eksperimenteerimisele ja katsetulemuste
matemaatilisele tõlgendamisele, mis omakorda lõid alused seletavatele
loodusteadustele. Muuhulgas tegeles ta teleskoopidega, näiteks valmistas
Galilei teleskoobi. Samuti eksperimenteeris Galilei temperatuurimõõtmistega ja
täiustas termoskoopi.
Sünd ja perekond
Galileo Galilei sündis Pisas Firenze õukonnamuusiku Vincenzio Galilei ja tema
abikaasa Giulia esimese lapsena. Peale Galileo Galilei elasid perekonna lastest
täiskasvanueani välja vend Michelangelo ning õed Virginia ja Livia. Perekond ei
olnud jõukas ega ka vaene. Galileo isa oli edumeelne ja laia silmaringiga mees,
kes peale muusika huvitus muusikateooriast ja matemaatikast ning avaldas
koguni poleemilise raamatu uuemast muusikateooriast "Dialoog vana ja uuema
muusika vahel" (1581).
Haridustee
Esmase hariduse andis lastele isa ise, vahel ka koduõpetajaid kaasates. Kuigi
isa ei hoolinud eriti religiooni järgimisest, pani ta noore Galilei parema hariduse
nimel 1575 Vallombrosa kloostrikooli. Noormehele meeldis mungaelu ja ta astus
noviitsina Vallombrosa ordu ridadesse. Isale selline asjade käik ei sobinud ja
kui Galileid tabas silmahaigus, viis ta poisi kloostrist ära ega toonudki teda
pärast paranemist tagasi. Kuigi koduõpetamist jätkasid sama ordu mungad, jäi
Galilei kirja kui vaimulikust seisusest välja heidetud preester ­ nii väljendati
pahatahtlikkust Galilei suhtes.
Aastal 1581 asus seitsmeteistaastane Galilei isa soovil Pisa Ülikoolis meditsiini
õppima. Noort üliõpilast aga huvitas rohkem Aristotelese ideede üle vaidlemine
kui arstiteadus. Sel ajal tuli Galilei mõttele, kuidas kummutada Aristotelese
väide, et raskemad kehad kukuvad Maa pinnale kiiremini kui kergemad:
raskemad ja kergemad raheterad langevad Maale üheaegselt. (Galilei eeldas,
et suuremad ja väiksemad raheterad valmivad samal ajal ja samas kohas koos
ning hakkavad samal ajal alla sadama.) Kui Aristotelesel oleks õigus ja
raskemad kehad langeksid Maa poole kiiremini, siis peaksid suuremad
raheterad valmima kõrgemal pilvedes kui väiksemad ja just täpselt nii palju
kõrgemal, et nad langeksid maha täpselt samal ajal kui kergemad. Seda aga
pidas Galilei ebatõenäoliseks, tehes järelduse, et Aristotelesel pole õigus ning
kerged ja rasked esemed langevad Maa poole ühesuguse kiirusega.
Aastal 1583 sai Galilei tuttavaks Toskaania õukonnamatemaatikuga ning sattus
vaimustusse matemaatikast. Ülikoolis hakkas ta nüüd käima meditsiiniloengute
asemel matemaatikaloengutel. Paraku ei nõustunud isa eriala vahetamisega ja
aastal 1585 lahkus Galilei Pisa Ülikoolist ilma kraadita.
Iseseisva elu algus
Pärast Pisast lahkumist püüdis Galileo Galilei elatada end matemaatika ja
loodusteaduste eraõpetajana Firenzes.
Aastal 1586 viis ta läbi oma esimese iseseisva teadusliku uurimuse (see
puudutas hüdrostaatikat) ning alustas märkmete tegemist, millest hiljem
vormusid Galilei tuntud teosed. Tasapisi hakkas tema kuulsus loodusfilosoofina
levima, abiks oli ka isalt päritud oskus leida mõjukaid sõpru. Nende abiga saigi
ilma mingi kraadita Galilei 1589 Pisa Ülikooli matemaatikaprofessoriks (selle
professuuri alla kuulusid ka astronoomia ja loodusfilosoofia, mis tähendas
peamiselt füüsikat). Erinevalt näiteks meditsiiniprofessori palgast ei
võimaldanud matemaatikaprofessori sissetulek äraelamist, aga suur samm oli
siiski astutud. Et ots otsaga kokku tulla, võttis Galilei enda juurde elama rikkaid
üliõpilasi, õpetades neid ka väljaspool loenguid. Õpetus, mida ta eraviisiliselt
jagas, erines tunduvalt ülikooli ametlikust, Aristotelesel põhinevast programmist,
mida Galilei oma avalikel loengutel järgis.
Pisa periood. Vabalangemise uurimine
Pisa tornist
Galileo Galilei Pisa perioodi kohta on teada legend, et ta olevat Pisa viltusest tornist
visanud alla raskusi ja jälginud, kuidas need maapinnale jõuavad. Galilei ise ei räägi
kusagil oma sellisest eksperimendist. Legend pärineb Galilei viimase õpilase ja sekretäri
Vincenzo Viviani sulest, kes polnud sel ajal veel sündinudki, aga Galileo Galileist
kirjutades laskis oma fantaasial üsna vabalt lennata.
Kuulus Pisa torni vaba langemise eksperiment on siiski aset leidnud. Selle teostas 1612.
aastal üks vana koolkonna professor, kes soovis tõestada, et Galilei eksib ja et
Aristotelesel oli õigus. Katse näitas, et raskem keha jõudis maapinnale veidi enne
kergemat, mis eksperimentaatori arvates tõestas Galilei väidete ekslikkust.
Galilei vastas sarkastiliselt: "Aristoteles ütleb, et sajanaelane (nael massiühik) kera
kukub saja küünra kõrguselt enne maha kui ühenaelane ühe küünra kõrguselt. Teie leiate
oma katses, et suurem ese jõuab maale kahe tolli (pikkusühik) võrra varem. Ja nende
kahe tolli taha soovite peita Aristotelese üheksakümmend üheksa küünart ning rääkides
ainult minu väikesest veast, unustate tema tohutu suure vea."
Padova periood
Aastal 1592 saavutas Galilei enda määramise Padova Ülikooli
matemaatikaprofessoriks. Seal oli palk mitu korda suurem, matemaatika
õpetamine kõrgemal tasemel ja Veneetsias, mille kooseisu Padova kuulus, oli
vabam õhkkond teaduslikuks tööks. Galilei on ise meenutanud Padova perioodi
kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Siin valmis tal mitu tähtsamat leiutist ning
ta hakkas koguma materjali raamatute jaoks, mis tegid hiljem tema nime
maailmakuulsaks.
Aastal 1604 ilmus taevasse supernoova. Galilei vaatles seda oma
täppisvaatlusteks kohandatud militaarse vaatlustehnikaga ja tuvastas, et uus
täht ei muuda asendit, seega peab täht asuma Kuust kõrgemal. See andis talle
taas võimaluse aristotelliku taeva täiuslikkuse doktriini ründamiseks.
Isiklik elu
Padova perioodil algasid Galilei suhted Veneetsiast pärit Maria Gambaga. Nad
ei abiellunud ega elanud isegi ühe katuse all, kuid naine sünnitas talle kaks
tütart (Virginia sündis 1600 ja Livia 1601) ning poja Vincenzio (sündis 1606).
Tütred läksid aastal 1613 kloostrisse ja pühitseti hiljem nunnaks. Poeg õnnestus
aga Toskaania suurhertsogi abiga kuulutada ametlikult Galilei pojaks ja
pärijaks. Ta arendas edasi oma isa leiutisi, sealhulgas pendelkella.
Taas Firenzes
Galilei soovis pääseda aeganõudvast õpetamiskohustusest ning tal õnnestuski
aastal 1610 saada Toskaania suurhertsogilt õukonnamatemaatiku ja Pisa Ülikooli
peamatemaatiku ametikoht ilma õpetamiskohustuseta. Sel perioodil said lõpliku kuju
ja avaldati enamik Galilei tuntud töödest. Samasse aega kuulub ka konflikt kirikuga.
Aastal 1611 külastas Galilei Toskaania teadusliku saadikuna Roomat, sai seal sooja
vastuvõtu osaliseks ning pääses isegi paavst Paulus V audientsile. Galilei valiti
Roomas Accademia dei Lincei liikmeks ja nüüdsest ilmusid tema teosed selle
akadeemia poolt välja antuna. Aastal 1613 andiski Akadeemia välja Galilei
raamatukese "Päikeseplekkidest"; akadeemikud lisasid Galileid ülistava eessõna,
milles nimetasid Galileid päikeseplekkide avastajaks. See tõi kaasa tüli jesuiidist
astronoomi Christoph Scheineriga, kes oli neid vaadelnud enne Galileid. Tegelikult
polnud kumbki neist päikeseplekkide esmaavastaja: esimesena oli neid märganud
Madalmaade astronoom Johannes Fabricius.
Selles raamatus on ka Galilei esimene selgesõnaline Koperniku maailmasüsteemi
toetav avaldus. Ta tõi näitena Jupiteri kaaslased.
Komeediuuringud
Aastal 1618 nähti kolme komeeti. Jesuiitidest astronoomid tulid välja ideega, et
komeedi orbiit on ringjoone osa Maast muutumatul kaugusel. Galilei ei jaganud seda
seisukohta ja osapooled avaldasid teineteist mahategevaid teoseid. Selle dispuudi
lõpul avaldas Galilei 1623 oma kuulsa "Il Saggiatore" ("Väärtuseproovija"), mida
peetakse poleemilise kirjanduse meistriteoseks ja üldisema lähenemise tõttu Galilei
teadusemanifestiks. Sellest raamatust on pärit kuulus tsitaat selle kohta, et Galilei
oponendid (st jesuiidid) peavad natuurfilosoofiat ilukirjanduseks, aga Universumi
raamatut "saab mõista alles siis, kui tehakse endale kõigepealt selgeks keel ja
tähestik, milles teos on kirjutatud. Ja kirjutatud on see matemaatika keeles,
tähtedeks kolmnurgad, ringid ja teised geomeetrilised kujundid, milleta ei suudaks
inimene lugeda ühtki sõna sellest raamatust ja ilma milleta eksletakse kui pimedas
labürindis."
Raamat oli pühendatud äsja paavstiks valitud Urbanus VIIIle, kes oli sellest aust
väga meelitatud ja lasi teost endale ette lugeda. Kaasaegsete kirjelduste järgi olevat
ta lausa hirnunud Galilei jesuiite torkavate väidete peale.
Galilei ise pidas komeete ekslikult optiliseks nähtuseks.
Galilei protsess
Aastal 1632 avaldas Galilei Firenzes oma raamatu "Dialoog kahe peamise
maailmasüsteemi vahel". Kuigi raamatu ilmumiseks oli paavsti nõusolek ja tekst
tsensori poolt heaks kiidetud, järgnes kirikuvõimude valuline reaktsioon. Kõrges
vanuses ja haigel Galilei kästi ilmuda Rooma inkvisitsioonikohtu ette. Peamine
süüdistuspunkt oli see, kas Galilei rikkus 1619. aasta ettekirjutusi või mitte.
Protsess lõppes süü omaksvõtmisega Galilei poolt. Talle mõisteti eluaegne
vanglakaristus, mis küll samas muudeti koduarestiks.
Galilei vangistus ja surm
Algul oli Galilei vangistuspaik Toskaania saatkond Roomas. Seejärel lubati tal
elada oma sõbra, Siena peapiiskopi juures. Lõpuks lubati Galilei tema Firenze
lähedal Arcetris asuvasse villasse, kus ta veetiski oma viimased eluaastad kuni
surmani 1642. aastal. Formaalselt oli Galilei arest karm: ta tohtis kohtuda
üksnes teatud inimestega ega võinud midagi kirjutada. Reeglite järgimise
kontrollimiseks oli kohal valvemeeskond. Praktikas aga jälgiti hoolega ainult
Galilei väljaskäike ning pole täpselt teada, vaatamata mitmele legendile, et tal
oleks takistatud teadusega tegelemist (küll oli Galilei kõigi teoste avaldamine
keelatud) või külaliste vastuvõtmist.
Galilei on maetud Firenze Santa Croce kirikusse.