Euroopa ühtsest õigussüsteemist - Caenegemi põhjal (0)

Tartu Ülikool
Õigusteaduskond
Referaat
Caenegem, R. C. van. „European law in the past and in the future“ alusel
Euroopa ühtsest õigussüsteemist
Seminarijuhendaja: Maie Ruus
Tartu 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Rahvuslikud seadused: Üleminekufaas 4
Igale riigile eraldi seadus 4
Anglo- Normanni feodaalseadus 4
Germaanielemendid prantsuse tsiviilseaduses 4
Saksa tsiviilseadus põhineb Rooma seadusel 5
Kas õigus muutub või on järjepidev? 5
Ius commune : Euroopa ühise õiguskultuuri alus 7
Hõimud ja rahvusriigid 7
Keskaegne ius commune 7
Miks vallutas ius commune Euroopa? 8
Õiguslik põhjus 8
Poliitiline põhjus 8
Kultuuriline põhjus 8
Majanduslikud põhjused 9
Soodsad võimalused 9
Sotsiaalsed põhjused 9
Kas rahvuslikke õigussüsteeme on võimalik ühendada? 10
Vaade kahekümneesimesse sajandisse 12
Kokkuvõte 14
Kasutatud allikad 16

Euroopa ühtsest õigussüsteemist

Sissejuhatus

Teoses „European Law in the Past and the Future: Unity and Diversity over Two Millennia“ käsitleb Raoul Van Caenegem Euroopa õiguse arengut kahe aastatuhande jooksul. Ta arutleb, miks Euroopa õigus on olnud kord killustunum, kord ühtsem, ning heidab ajaloo abil pilgu ka tulevikku.
Raoul van Caenegem on Belgia ajaloolane ja endine Ghenti Ülikooli professor . 1974. aastal pälvis ta oma keskaja õigust käsitlevate uurimuste eest „Francqui auhinna “. Caenegem on õppinud süvendatult nii kontinentaalset õigust kui ka Inglise tavaõigust (Fondation Francqui-Stichting, 04.04.2012)
Mind inspireeris Euroopa ühtsest õigusest kirjutama Julia Laffranque'i artikkel „Sõltumatu ja demokraatlik õigusriik Riigikohtu praktikas. Eesti Euroopa Liidu liikmesuse kontekstis.“ Eesti jaoks on oluline küsimus, kas Eesti Vabariigi Põhiseadust loetakse kõige tähtsamaks või lubatakse Euroopa Liidul Eesti õigust dikteerida. Soovisin referaadi koostamise käigus teada saada, milline on olnud ning kuidas on muutunud Euroopa õiguskorraldus siiani ning kas ajaloolisest perspektiivist vaadatuna tundub ühtne Euroopa õigussüsteem sobiv ka tänapäeval.
Referaadis arutletakse, kas ühtse Euroopa õigussüsteemi loomine on võimalik ning kas see oleks pigem positiivne või negatiivne, samuti uuritakse Euroopa riikides kehtinud õiguskordi ja nende omavahelisi seoseid ning ius commune teket ja levikut. Viimasena käsitlen võimalust, et Euroopa liigub taas ühtse seaduse kehtestamise suunas.

Rahvuslikud seadused: Üleminekufaas

Igale riigile eraldi seadus

On alles hiljutine korraldus, et igal riigil on eraldi seadus. Keskajal ja modernses Euroopas polnud rahvuslikke õigussüsteeme. Kehtis kirikuõigus ja ius commune, mis põhines Rooma õigusel. Ka tänapäeval võib riiklike seaduste olemasolu olla vaid üleminekufaas ning tulevikus võib kogu Euroopa olla uuesti ühendatud ühe õiguse abil.
Caenegem illlustreerib kolme „paradoksilise näitega“ õiguse rahvusvahelist iseloomu Euroopas (Caenegem 2004, lk 2)

Anglo-Normanni feodaalseadus

Inglise common law on tänapäeval iseloomulik vaid Inglismaale , kuid veelgi varem oli common law kasutusel Normandias. 12. sajandil valitses Inglismaad Prantsuse prints Henry II, kes „valitses suuremat osa Prantsusmaast kui Prantsuse kuningas“ (Caenegem 2004, lk 2). Kuningas Henry II peetakse Inglise tavaõiguse isaks, sest sellel ajal levis common law Inglismaale. Inglise tavaõigus on seega kontinentaalse päritoluga.

Germaanielemendid prantsuse tsiviilseaduses

Saksa feodaalõigus mõjutas prantsuse tsiviilõiguse kujunemist. Frangid ja teised germaani hõimud võtsid Prantsusmaale rännates endaga kaasa hõimude seaduse, millest kõige tuntum on Lex Salica. Lex Salica on pärit 6. sajandi algusest. Nimetatud hõimud „loobusid uude elupaika minnes enda traditsioonilisest usust ning võtsid vastu kristluse“ (Caenegem 2004, lk 3). Nad hakkasid kõnelema ladina ja prantsuse keelt, kuid nende traditsiooniline seadus jäi samaks.
Põhja-Prantsusmaal kasutati nimetatud seadust ning seda kutsuti tavaõiguseks (droit coutumier). Lõuna-Prantsusmaal kasutati kirjalikku õigust (droit ecrit). Keskaja lõpus ühendati Prantsusmaa kaks osa ning koostati mõlema seaduse põhjal uus tsiviilseadus. „ Lepingud ja kohustused“ põhinesid uues tsiviilseaduses Rooma õigusel ning „perekonna- ja omandiõigus“ põhines peamiselt saksa õigusel (Caenegem 2004, lk 4). Vahel oli lahendamatuid eriarvamusi sellest, kumb kahest seadusest peaks kehtima jääma. Sellistel juhtudel otsustati mõlemad alles jätta ning Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaal käituti vastavalt erinevatele seadustele . Näiteks oli korraldatud põhjas ja lõunas erinevalt naise ja mehe ühisvara jaotamine.

Saksa tsiviilseadus põhineb Rooma seadusel

Harilikke õigusnormide leviku seaduspärasusi arvestades võiks oletada, et saksa õigus on välja kasvanud germaani traditsioonilisest õigusest. Tegelikult on põhineb saksa tsiviilseadus „BØurgerliches Gesetzbuch“ hoopis Rooma õigusel (Caenegem 2004, lk 6). Saksamaa poliitiline ajalugu heidab valgust, miks selline erand tekkis. 15. sajandil oli õigus Saksamaal fragmenteeritud ning valitseja Maximillian unistas ühtsest Saksamaast. Olukorra lahendamiseks korraldati Rooma õiguse retseptsioon , mille käigus tõlgiti seadus saksa keelde ning kohaldati Saksamaa kodanikele .
Sellist tüüpi retseptsioonid ja translplantantsioonid on tuntud ka muudes riikides. Näiteks Jaapan võttis germaani tsiviilkoodi üle Meiji revolutsiooni ajal.
6. sajandist pärit Justinianuse koodeks on mõjutanud seadust mitmetes riikides. 11. sajandist kogus see populaarsust Lääne ülikoolides (Radding, C. Ciaralli, A. 2007, lk 67) 4 sajandit hiljem tugineti õigusallikale moodsa Saksamaa tsiviilseaduse loomisel. 20. sajandil kasutati koodeksit Jaapani õiguse loomisel.

Kas õigus muutub või on järjepidev?

Mõndades Euroopa riikides, näiteks Saksamaal, muutub õigussüsteem pidevalt. samas teised on tuntud traditsioonilisuse poolest.
1500. aastal adapteeris Saksamaa Rooma õiguse. Rooma õigust hakati õpetama ülikoolides ja kohtunikud pidid hakkama kohtuotsuseid tegema Balduse ja Bartoluse nõuannete järgi. Samas säilis mitmel viisil ka vana rahvuslik traditsioon ja „rahvas oli üldiselt konstitutsioonile vastu“ (Caenegem 2004, lk 7) . Eriti oli vastupanu võimalik täheldada Saksimaal (Sachsen). Kui uus õigus oli 19. sajandil ülejäänud Saksamaal enda populaarsuse tipul, siis Saksimaa jäi siiski kindlaks enda tsiviilkoodile.
Prantsusmaal toimus Revolutsiooni käigus sarnane sündmus. Kuni 17. sajandini olid inimesed arvamusel, et „vana seadus on hea seadus,“ aga Valgustuse aeg muutis seda arusaama ning vana õigus otsustati kõrvaldada. Pärast mitut ebaedukat üritust, avaldas Napoleon mitmeid kodifikatsioone, millest kõige tähtsam oli 1804. aasta tsiviilkoodi loomine. Tsiviilkoodis oli tsiteeritud 18. sajandi juriste näiteks Robert-Joseph Pothier’i, kes tundis ka Rooma õigust. Üldiselt oli tsiviilkood väga konservatiivne, eriti omandi- ja pereõiguses, kuid õiguslik võrdsus, lahutus ja orjanduse kaotamine leidsid pärast revolutsiooni tee raamatusse.
Inglise õigusajalugu on ideaalne näide traditsioonilisusest ning järjepidavusest. Inglise common law põhineb sajanditepikkusel tarkusel. „Vanim kohtupretsedent on pärit 1780. aastast ning puudutab Sir William Blackstone’i“ (Caenegem 2004, lk 10). Isegi 19. sajandi reformid pole vana, kodifitseerimata tavaõigust eriti muutnud. Pärast puritaanide revolutsioon muudeti common law inglisekeelseks. 19. sajandil kaotati avalduste süsteem ära, kuid suurt muutust see kaasa ei toonud – kohtunikele jäi siiski õiguse tõlgendamise ülesanne ja õigust ei kodifitseeritud. Erinevalt riikidest kontinendil, on Inglismaal kaks kohust, millele on võimalik apelleerida – Lordide koda ning Apellatsioonikohus.

Ius commune: Euroopa ühise õiguskultuuri alus

Hõimud ja rahvusriigid

Kõige selgemaks illustratsiooniks ühtsest õigussüsteemist 19. sajandil võib pidada Prantsusmaad. Eraõigus põhines ühel tsiviilkoodil, mis asendas kõiki teisi norme ja oli kehtiv terves riigis. Oli ainult üks õigusasutuste süsteem, mis oli tihedalt kohtrollitud Haridusministeeriumi poolt. Oli ainult üks õiguse osakond , mis asendas kohtuid ja üks kassatsioonikohus, mis reguleeris normide tõlgendamist. Süsteem oli suletud, sest väljaspool Prantsusmaad polnud kõrgematele kohtutele võimalik apelleerida. „Kodanikud olid kinni“ enda „iseseisvas“ riigis (Caenegem 2004, lk 22).
Enne ius commune levikut elasid eurooplased hõimuõiguste all, mis sidus ühise päritoluga inimesi, mitte mingil maa-alal elavaid inimesi. Kui rahvas muutus rohkem paikseks, siis muutus ka õigus regionaalseks. Alates 12. sajandist oli erinevaid õigussüsteeme nii palju, et isegi kaks kõrvuti seisvat maja võisid olla erinevate õigussüsteemide all. Lisaks oli keskaegseid korpooratsioone – ülikoole ja gilde palju. Kõik need organisatsioonid käisid erinevates kohutes. Samas oli ius commune olulisel kohal praktiliselt kõigis nendes erinevates õigussüsteemides kuni 19. sajandini. Siis toimusid kodifikatsioonid, mis keelasid Rooma õiguse otsese kohaldamise enamikes riikides (Maitland, 1896, lk 446-478).

Keskaegne ius commune

Keskajal koosnes ius commune kirikuõigusest ning rooma õigusest. 11. sajandil õppis Rooma õigust vaid väike grupp inimesi, kuid aja möödudes hakkasid õpetlased mõjutama Euroopa kohtute otsuseid ning kuninglikke seadusandjaid. Keskaegne Rooma õigus oli Euroopat ühendav õigus. Selle mõju oli erinevates riikides erinev, sest „riigid võtsid õiguse vastu eri aegadel ja erinevas koguses“ (Caenegem 2004, lk 25). Inglise common law’d mõjutas Rooma õigus väga vähe, kuid Saksamaal oli Pandektide mõju eriliselt suur.

Miks vallutas ius commune Euroopa?

Bologna ülikoolis sündis Corpus iuris civilis uuesti. Kuigi tsivilisatsioon , mille jaoks õigusallikas algselt koostatud oli, oli ammu kadunud, avaldas raamat läänele väga suurt mõju. Põhjuseid, miks Rooma õigus algselt kiiresti levis, oli mitmeid.

Õiguslik põhjus

Euroopa õigussüsteemid 12. sajandil olid arhailised , feodaalsed ja suulised . Väga väheseid seadusi pandi kirja ja polnud teoseid, mis oleksid käsitlenud õigusteadust nii põhjalikult nagu Corpus iuris civilis. Raamatus olid kõik normid esitletud väga hea struktuuriga ning „parimad juristid olid teinud koostööd“, et luua kvaliteetne õigusallikas (Caenegem 2004, lk 74).

Poliitiline põhjus

Ühiskonnas ei saa innovatsiooni läbi viia ilma poliitikute tahteta. Corpus Iuris Civilis oli modernses Euroopas 12. sajandil populaarne , sest see „kehtestas valitsejale piiramatu võimu“ (Caenegem 2004, lk 75). 13. sajandi lõpus Prantsusmaa kuningas Philip IV palkas juriste, et muuta ennast Prantsusmaa ainuvalitsejaks ning pärast Rooma õiguse kasutuselevõttu täituski valitseja eesmärk. Samal ajal rajati Euroopas esimesed õigusteaduse ülikoolid, sõlmiti esimesi seaduslikke kokkuleppeid ning õigus muutus järjest rohkem integreeritumaks igapäevasesse ellu.

Kultuuriline põhjus

Renessanssi ajal arenesid inimeste teadmised füüsika, astronoomia, geograafia ja teiste teadusharude kohta. Õigusteadus polnud erandiks . Antiikajast pärit Corpus Iuris Civilist peeti paljude juristide poolt perfektseks õigusallikaks. Kuna taassünni ajal toimusid mitmetes kultuuriharudes muutused, siis olid valitsejad ka õigusavastuste suhtes avatumad.

Majanduslikud põhjused

12. sajandist alates hakkas tõusma linnade ja kaubanduse tähtsus. Linnades oli suurem konsentratsioon inimesi, mis tähendas, et rohkematel inimestel oli võimalik minna ülikooli õigusteadust õppima. Kaubanduse kasvades kasvas ka vajadus lepingute järgi, mis võimaldaks rahulikku kooselu.

Soodsad võimalused

Varsti pärast seda kui Digestid Põhja- Itaaliast üles leiti, hakkasid kohtunikud ja advokaadid argumenteerima Digestide abil. Üheks tuntuimaks juhtumiks on näiteks Marturi kohtuotsus. Kohtuasi seisnes maatüki omamise seaduslikkuses kiriku lähedal Papaianos. Kohtunik otsustas lahendada probleemi „restitutio in integrum“ ehk täielikku kompensatsiooni kehtestades (Caenegem 2004, lk 82). Ta langetas otsuse põhinedes Digestum Vetusele, mis on vanim Digestide osa.

Sotsiaalsed põhjused

Algselt võeti Rooma õiguse retseptsiooni Saksamaal vastu positiivselt, sest sakslased uskusid poliitilisse ja majanduslikku liberalismi.
19. sajandi teisel poolel muutus inimeste arvamus drastiliselt. Rooma õigust hakati nimetama ebasotsiaalseks. Sotsialism oli Bismarcki Saksamaal väga populaarne. Kui saksa õigust nähti üldiselt kui eetilist, sooja ja ühiskonnale orienteeritud õigust, siis rooma õigust kritiseeriti nendes aspektides pidevalt. Üheks peamiseks kriitikuks oli Otto von Gierke, kelle seisukoht tuleb esile teoses „Dan Deutsche Genossenschaftsrecht.“ Rooma õigust nähti sakslaste poolt „külma, egoistliku, materialistliku õigusena“ (Caenegem 2004, lk 95). Lisaks kardeti, et õigusmõistmine võib langeda välismaalaste kätte.

Kas rahvuslikke õigussüsteeme on võimalik ühendada?

Üheks probleemiks õigussüsteemide ühendamisel on kodifitseerimata Inglise common law. Optimistid arvavad , et inglise õigus pole ülejäänud Euroopast nii erinev kui harilikult arvatakse ning uus ühtne õigus on võimalik. Teoreetikud usuvad, et erinevusi on võimalik minetada, sest nii Euroopa tsiviilõigus kui ka Inglise tavaõigus arenesid välja algupäraselt samast õigusest. Pragmaatikud nagu Walter van Gerven, kes on töötanud Euroopa Kohtus, usuvad, et õiguse ühendamine on võimalik vaid „üldiste printsiipide alusel“ (Caenegem 2004, lk 29) . Usutakse, et ühistel pretsedentidel, kokkulepetel ja direktiividel põhinev õigus edendab Euroopa üldist õiguskultuuri.
Pessimistid arvavad, et kahe õigussüsteemi vaheline lõhe on ühendamiseks liiga suur. 1992. aastal avaldas enda arvamust näiteks O. Remien, kes ütles, et kuigi riikide mitmed õigusharud on muutunud omavahel sarnasemaks, siis ei tohiks järele anda kiusatusele teha erinevusi minimaalseks. Iga riigi õigussüsteem on kujunenud välja vastavalt nende ajaloole, mis on täiesti erinev. Tony Weir on rõhutanud „keele tähtsust“ ühtse õigussüsteemi loomisel (Caenegem 2004, lk 31). Ta arvab, et ühtne Euroopa tsiviilkood on ebareaalne, sest isegi väikeste punktide nagu näiteks kindlustusõiguse reguleerimine Euroopa Liidus on siiani olnud väga keeruline. Beneluxi maade juristid kinnitavad, et isegi pärast kümneid aastaid on nende katsed kolme riigi õigussüsteemi ühendada, olnud praktiliselt tulutud.
Me märkame, et üldiselt on õigus olnud riike ühendavaks jõuks. Seda võib täheldada näiteks Ameerika õiguse taas-vastuvõtmisel. Esmalt määrati kindlaks kõikide ühendriikide ühine vundament ning terve USA õigussüsteem ühendati, kuigi osariikidele jäeti alles ka mõningane vabadus.
Ainult õigusteadusest ei piisa, et muutust korda saata. On vaja poliitilist tahet ja jõudu, et õpetlaste ideid realiseerida. Näiteks Prantsusmaal ei saavutatud Louis XIV ja Louis XV ajal kunagi ühtset õigust, sest „ monarhid ei võtnud Lõuna- ja Põhja – Prantsusmaa vahelise lõhe vähendamiseks midagi ette“ (Caenegem 2004, lk 35). Üldine õigus kehtestati alles 19. sajandil sõjakindrali juhtimisel, kes tegutses meelekindlalt ja sihipäraselt.
Caenegemi vastus küsimusele, kas on võimalik, et tekib ühtne Euroopa õigus, on mõneti vasturääkiv. Tänast päeva vaadates on ta pessimist, kuid minevikku uurides muudab ta oma meelt . Minevikus on suured süsteemid muutunud kiiresti – näiteks Rooma kirik , mis oli ehitatud Püha Peetri kaljule, hävitati ühe või paari generatsiooni vältel. Keegi poleks osanud oodata, et 18. sajandi Prantsusmaal võiks toimuda mäss. 19. sajandi alguses tundus Saksamaa poliitiline ühendamine võimatu. Siiski 1871. aastaks oli impeerium välja kuulutatud ja juba 1900. aastal oli Saksamaal ühtne tsiviilkood. Seega on ootamatud muutused aset leidnud ka siis kui neid ette ei osata oodata.
Kui poliitiline tahe on tugev ja juristid rajavad teed muutustele, siis Euroopa seaduslik ühendamine võib siiski juhtuda. Juba praegu võib täheldada, et Inglise seadusi ja tavasid muudetakse vähehaaval. Näiteks prokoratuuripoolset edasi kaebamist ehk a minima appellatsiooni on pikka aega nähtud common law põhimõtetega vastukäivaks, kuid hiljuti on see protseduur heaks kinnitatud ja paljulevinud.

Vaade kahekümneesimesse sajandisse

Õiguse arengus on oluline koht välistel faktoritel. Näiteks poliitika ja kultuur on mõjutanud 12. sajandi eurooplastel pöörduda tagasi Rooma õiguse juurde. Samas ei tohiks alahinnata õigussüsteemide sisemise loogika arengut, mis on arenenud välistest mõjudest sõltumata. Eelnevad kohtuotsused muudavad seaduse tõlgendamist järjest konkreetsemaks ning nende abil on võimalik õigusnorme täiendada ja muuta.
On vaieldav, kas välisel mõjul või sisemise loogikal on õiguse arengus olulisem roll. Õiguse arengut võib võrrelda „teaduse arenguga“ – mõned arvavad, et teadus „kasvas välja vajadusest,“ kuid teised rõhutavad leiutajate „autonoomiat“ ning arvavad, et teadus kasvab välja „huvist ümbritseva maailma vastu“ (Caenegem 2004, lk 135). Meid huvitab, mis suuna Euroopa võtab – kas väline või sisene mõju õigusele saab tähtsamaks? Vastus sõltub muidugi sellest, kes seaduse loojad 21. sajandil on – kohustest, valitud assableedest, õigusinstituutidest. Õige oleks kui seadusandjad looksid siduvaid seadusi, kui kohunikud teeksid õiglaseid otsuseid ja kui juristid tagavad õiguse arenguks hea raamistiku .
Täielikult ühtsete seaduste loomine Euroopas on keeruline, sest rahvusvaheliste põhimõtete järgimiseks peavad riigid tegema mööndusi rahvuslike põhimõtete järgimisel. Noortel juristidel on „tahe teha parim õigussüsteem“, aga Euroopa Liidu õiguse muutmine on nagu üritada panna „paat ookeanihoovuses teistpidi sõitma“ (Caenegem 2004, lk 136). Kui muutus on vajalik, siis kahtlemata ei jää õigus muutmata. Vaba liitlus riikide vahel oli üks II maailmasõja põhjusteks. Ühine konstitutsioon ning Euroopa Föderatsiooni loomine oleks sellistele probleemidele selge lahendus.
Universaalse Euroopa Liidu õiguse plussiks on asjaolu, et see on ajatu ja kultuuritu. Kas mingi tegevus on õige või vale on otsustatud hea argumentatsiooni poolt, mitte natsionalismi poolt. Natsionalism on uhke kiindumus enda rahvuskoodi. Selle plussiks on asjaolu, et seadused on orgaaniliselt välja kujunenud ning seepärast on need kõige rohkem kooskõlas tegelikkusega. Õigus on osa kultuurist.
Hetkel oleks vaja Euroopas ühtset õigust, mis reguleeriks ühtselt lepinguõigust, intellektuaalse omandi õigust ja üldiselt eraõigust ja tsiviilprotsessi. On ebatõenäoline, et ühised seadused reguleeriks kõikide riikide kõiki aspekte .
Pärast Philip II vastast mässu tõusis Ühendatud Hollandi Vabariik. Seal oli mitmeid iseseisvaid provintse, millel olid kesksed institutsioonid ja suhtles Euroopas teiste riikidega nagu üks riik. See riik saavutas ülemailmse tähtsuse kui ta asustas 13 kolooniat Ameerikas ning mille konstitustooni järgis nii Weimari vabariik kui ka Saksamaa Föderatiivne vabariik.
Samas on ajaloost näiteid, kui kultuurilist erinevust on täielikult ületatud. Corpus Iuris Civilis on üks näidetest. See tehti ja avaldati Konstantinoopolis ja Kreekas, mitte Roomas. Mõistagi tekkisid probleemid tõlkimise ja tõlgendamisega kui ladinakeelne õigusraamat kuulutati kohustuslikuks ka Kreekas. 9. sajandil lasid Basil Makedooniast ja Leo VI teha usaldusväärse kreekakeelse tõlke. Tihti nimetatakse seda esimeseks Rooma õiguse retseptsiooniks.
Me oleme õppinud, et õigussüsteemide ühendamisel peab kinni pidama seaduse väärtusest, mitte traditsioonist. Seadust ei tohi peale suruda, vaid tuleb leida konsensus .
Tänapäeval me liigume föderatsiooni poole „kahel tasandil“ (Caenegem 2004, lk 142). Euroopas on parlament , kohtud, valitsus ühine. Föderalismil, mis tunnistab regionaalseid soove ja kultuurivähemusi, on vaja juristide abi rahvuslikul ja Euroopa tasandil. Huvitav, et kui Britannia läheneb ise föderatiivsele seisundile, siis Euroopa föderatsioon on neile siiski vastumeelt. Kuuldavasti on see nii, sest nad tahavad säilitada enda parlamendi iseseisvust, mis tegelikult on juba möödanik, sest meil on Euroopa lepingud, õigus ja otsused, mis on ülesed rahvuslikele seadustele.

Kokkuvõte

Referaat arutas küsimuste üle, kas ühtse Eurooa õigussüsteemi loomine on võimalik ja kas see tooks Euroopa riikidele kasu. Kuigi esmapilgul tunduvad kontinendi ja Inglismaa õigussüsteemid väga erinevad, on neis siiski sarnaseid jooni, näiteks on mõlemaid mõjutanud Rooma õigus ning Normandiast pärit õigus. Kuna minevikus on Euroopa õigussüsteem olnud palju ühtsem kui tänapäeval, siis on Caenegemi hinnangul ka ühtse Euroopa õigussüsteemi olemasolu võimalik. Samas tuleb arvestada, et ühtne õiguskorraldus peab põhinema riikides eelnevalt kehtinud õigussüsteemidel ning riigid peavad jõudma seaduse suhtes konsensuseni. Ühtset süsteemi ei või riikidele peale suruda, sest sellisel juhul ei pruugi inimesed enam õigussüsteemi usaldada ega seadusi järgida.
Mõneti on ühtse õigussüsteemi loomine vajalik: kuna sõlmitakse üha rohkem internatsionaalseid eraõiguslikke lepinguid, siis on oluline panna paika ka rahvusvahelised normid, näiteks lepinguõiguses. Ühtne süsteem oleks ka garantii sõdade vältimiseks ja heade rahvusvaheliste suhete säilitamiseks.
Samas, kuna kõigil riikidel, rahvustel ja kultuuridel on oma eripärad, siis peaks riik saama oma õigust siiski ka ise reguleerida. Kui riikidele jääb väga väike võim oma seaduste üle, võib juhtuda, et riigi kodanikud ei ole enam seadustega rahul ning otsustavad neid mitte järgida. Lisaks võivad rahvuslased näha ühtset õigussüsteemi kui iseseisvuse kaotust.
Euroopa Liidu õiguse näol on juba tänapäeval kasutusel ius commune sarnane õigus. Euroopa Liidu direktiivid ja otsused kohalduvad kõigis Euroopa Liidu riikides. Euroopa Föderatsiooni loomise korral kehtestataks veelgi selliseid õigusnorme. Enne täielikult ühtse õigussüsteemi loomist on oluline uurida, kui suurel hulgal kõigi Euroopa Liidu riikide õigusi on võimalik reguleerida. Mida sarnasemaks muutuvad rahvaste tõekspidamised Euroopa Liidus, seda rohkem on võimalik ka riikide seadusandlust ühiselt koostada.
Kokkuvõttes võib öelda, et mõned Raoul Van Caenegemi püstitatud probleemid (näiteks rahvusvaheliste lepingute tegemine) saab lahendada ka ühtse õigussüsteemita, piisab mõnest riikide tegevust reguleerivast kokkuleppest ja seadusest. Euroopa ühtse õigussüsteemi väljakujunemine on küll tõenäoline, kuid protsessi ei tohi sunniviisiliselt läbi viima hakata.

Kasutatud allikad

Caenegem, R. C. van. European law in the past and the future : unity and diversity over two millennia. Cambridge, New York . 2002
Caenegem, R.C. van Judges, Legislators and Professors, Cambridge University Press. 1992
Maitland, F.W. Canon Law in England , The English Historical Review, Vol. 11, Nr. 43 (Jul. 1896) lk. 446-478.
Radding, C. Ciaralli, A. The Corpus iuris civilis in the Middle Ages: manuscripts and transition from the sixth century to the juristic revival, 2007
Fondation Francqui-Stichting „LAUREATES OF THE FRANCQUI PRIZE“ http://www.francquifoundation.be/ang/laureat_en.ht m, vaadatud 04.04.2012