Õiguse ajalugu (common law) (4)

Sissejuhatus
Common law’ mõistet võib kasutada erinevates tähendustes. Selle lai tähendus hõlmab kõigigis Anglo – Ameerika maades eksisteerivat õigusnormide, tavade, juriidiliste protseduuride ja pretsedentide kogumit.1
Kitsamas môttes aga kujutab common law endast üldise ôiguse ja ôiglase ôiguse normide kogumit, mis on loodud kohtute ôigusmôistmise käigus ja nende poolt rakendatavat tavaôigust. Common law kujunemine algas sellest, et avalikku vôimu omavad inimesed lahendasid ôigusemôistmise teel juriidilis probleeme. Seejuures muutus juba kord tehtud kohtulahend common law osaks ning oli siduv uute analoogsete probleemide lahendamisel (pretsedent).2
Common law kui pretsedendile rajaneva õigussüsteemi kujunemise traditsiooniliseks algoritmiks on kohtuotsustele antud siduv jõud ning kohtute sõltumatus muude võimalike õiguse allikate suhtes. Common law all mõistetakse erinevaid nähtusi, millest ainult üks võimalus on seotud siduva kohtuotsusega. Meie käsitluses seondub common law pretsedendiõiguse tähistamisega. 3
Common law tunnistab pretsedenti kui üksikjuhu puhul tehtud otsust ôiguse allikana . Common law koosnebki kohtulahenditest.
Õiguse allikate liigituse aluseks vôib olla ka nende koht ôiguskorras lähtudes juriidilisest jôust. Nii ôiguse allikaid liigitades saame ( hierarhiline ):
1. seadused;
2. seadusest madalamal olevad ôiguse allikad.
Tegu on ôiguse vertikaalse liigitusega.
Liigituse aluseks vôib olla ka ôiguse allikate kuulumine teatud ôigusvaldkonda. Nii liigituvad ôiguse allikad:
1. eraôigusesse kuuluvateks;
2. avalikku ôigusesse kuuluvateks.
Tegu on ôiguse allikate horisontaalse liigitusega.
Iga ôiguse allikas (vorm) kuulub teatud ôigusharusse vôi mitmesse ôigusharusse.
Siit tuleneb tihe seos seadusandluse harudega. 2
Vastupidiselt Kontinentaal-Euroopa õiguse allikate kujunemisloole ei toimunud common law’ sünnimaal – Inglismaal – rooma õiguse retseptsiooni. Sel ajal tõusis kohalike tavade kohale üldine õigus, mis loodi erandlitult kuninglike kohtute tegevuse tulemusena. Üldisele õigusele on iseloomulik see, et ta on kujunenud ja areneb ka praegu peamiselt „protsessi kitsas sängis“ (Maine). Teine õiguskultuur teeb retseptsiooni koguni võimatuks. Samuti ei ole common law ’ dualistliku struktuuti kujunemisel midagi ühist retseptsiooniga. Ka õiglane õigus on kujunenud kohtute tegevuse tulemusel – kanslerikohtute tegevuse tulemusel.4
1. Common law ajalugu
Common law kui õigussüsteem on otseselt välja arenenud Inglismaal kujunenud õigustraditsioonist. Erialakirjanduses jagatakse selle traditsiooni kujunemislugu nelja perioodi. Nendeks perioodideks on: anglosaksi periood; common law kujunemise periood; equity teke ja common law struktuuri väljakujunemine; common law reformimine ja kaasaeg.
Just nende perioodide põhisisu annab common lawle tema iseloomulikud jooned, mis kindlustavad selle katkematu kestvuse, vaatamata tormilistele muutustele seadusandluses.5
1.1. Common law anglosaksi periood ja kujunemine
5.-6. sajandil. tõid saarele tunginud germaani hõimud endaga kaasa oma tavaõiguse. See tõrjus kõrvale keltidest põlisasukate tavaõiguse. Germaanlaste tavaõigus pandi kirja mitte ladina, vaid vanainglise keeles. Seega ei erinenud selle perioodi inglise õigus mandri-euroopa õigusest, kuna ta kujutas endast samamoodi partikulaarset tavaõigust. 5
11. sajandil toimus aga Inglismaa ajaloos õiguse kujunemise seisukohast otsustava tähendusega murrang. Normannidest vallutajad asusid looma tugeva keskvõimuga Inglise riiki. 13. sajandiks tõrjub kuninglik kohtumõistmine teised kaks otsustavalt kõrvale. Jutt on sellest, et Court of the Exchequer (maksuvaidluste lahendamise kohtuinstants) võttis kuninga nimel oma jurisdiktsiooni alla terve riigi. Teiseks, Court of the Exchequeri kõrvale tekkis teinegi keskne kohtuorgan, Court of King's Bench, mille pädevuses olid kogu riigi poliitilised ja kriminaalasjad. Kolmaski keskne kohtuorgan, Court of Common Pleas, tegeles tsiviilasjade lahendamisega. Sellist kohtumõistmise rolli plahvatuslikku kasvu soodustas kohtutes kehtinud protseduur . Nimelt rajanes kohtumõistmine kindlal hagisüsteemil. Kõik see annab aluse väita, et common law on inglise kontekstis ajalooliselt eriliste kuninglike kohtute poolt loodud ühtne õigus kogu Inglismaal. 5
Siiski oli taoline õiguse kujunemine lünklik. Nimelt ei loodud 13. sajandi lõpust uusi hagisid (wrait) ja common law ei katnud universaalselt kõiki tekkinud vaidlusi. Common law ei suutnud mitte kõigil juhtudel õigust mõista. Nii hakkas kuningas delegeerima apellatsioonide lahendamist edasi lordkantslerile, kes lahendas selliseid kaebusi. Lordkantsleri tegevuse tulemusena tekkis konkureeriv õiguse allikas - equity. See süsteem ei põhine enam hagide süsteemil, vaid on lordkantsleri loodud õigus. 5
18. sajandi lõpust toimub common law formeerumine kaasaegsel kujul. Eelkõige tähendab see kolmanda elemendi lisandumist õigusallikatesse. Selleks saab statute law.
1831 -1832. aastatel loodi Inglismaal parlamendireformi käigus alus tänapäevase demokraatliku seadusandliku riigiorgani tegutsemiseks. Parlamendireform mõjutas omakorda oluliselt õigussüsteemi. Näiteks kujundati välja kolmeastmeline kohtusüsteem, kohustati kohtuid arvestama nii common law kui ka equity sätetega, kaotati keskaegne hagide süsteem (osaliselt). 6
Neljas periood tähendab common law kujunemist ka geograafilises kontekstis. Nimelt toimus inglise õigussüsteemi levik emamaalt laia maailma. Tänapäeval elab maailma rahvastikust ligi kolmandik common law õigussüsteemiga riikides. Common law levikuga seoses tuleb märkida, et kunagi ei ole ta kunstlikult välja tõrjunud kohalikku õiguskultuuri, vaid on sellega paralleelselt eksisteerinud. Ajapikku on inimesed ise common law kui õigustraditsiooni omaks võtnud. 6
Õiguse ajaloo enda käik näitab, et Inglismaa kohtunikel on ise tulnud välja töötada ja viimistleda enamus õigusemõistmise printsiipe . Common law jurist peab seega kõigepealt induktiivselt tuletama üldise õigusliku teesi ja alles seejärel tuletama deduktiivselt viisi, kuidas seda kasutada antud kaasuse puhul. Peamine mõtlemismudel pretsedendiõiguses on analoogiate otsimine. Siia lisandub asjakohaste suhete või tunnuste olulisuse tõestamine. Seega on analoogia abil motiveerimine nii analüüs kui ka õigustus. Common law sajanditepikkune ajalugu on võimaldanud sellisel viisil luua üha kõrgema abstraktsiooniastmega printsiipe. Nendesse on kontsentreeritud sellele õiguskultuurile omased traditsioonid ja väärtused. Kui taoline printsiip on juba kord loodud, siis saab seda subsumeerida deduktiivsel viisil. 6
Common law kujunemisloo lühikirjeldust peab alustama nn anglosaksi perioodist. Sisuliselt on anglosaksi perioodi kohta teada suhteliselt vähe. 5.-6. sajandil. tõid saarele tunginud germaani hõimud endaga kaasa oma tavaõiguse. See tõrjus kõrvale keltidest põlisasukate tavaõiguse. Germaanlaste tavaõigus pandi kirja mitte ladina, vaid vanainglise keeles. Seega ei erinenud selle perioodi inglise õigus mandri-euroopa õigusest, kuna ta kujutas endast samamoodi partikulaarset tavaõigust. 6
2. Common Law ja Sir Edward Coke
Veel enne, kui kolmekümneaastasest sõjast vapustatud Püha Rooma Riik jõudis Mündteri ja Osnabrücki kompromissrahuni (1648) ja kinnitas vürstide võimu keisri arvel, ilmus Inglismaal nähtavale uus õigus. See kuulub Inglismaa õigusajaloo eripärade hulka, et nii kuningal kui seisustel õnnestus leida tulevikkutõotav vorm. Mandril jäid seisused kõikjal konservatiivse põhikorra kantsiks ega muutunud rahvaesindusteks, jättes kuningaile algatuse riigi ja õiguse tuleviku kavandamisel. Briti saarel olid aga lood vastupidi – kuningas võitles oma väidetavaile sünnipärastele eesõigustele viidates vana põhikorra säilitamise eest, seisused aga rajasid mõlemas, nii lordide kui alamkojas teed moodsale parlamentalismile. See oli võitlus elu ja surma peale, mida saatis Inglismaa ainulaadne poliitiline, majanduslik ja kultuuriline õitselepuhkemine. 7
1689. aastal kindlustas Parlament kuulsas revolutsioonis (Glorius revolution) oma õigusi Stuartite vastu sellega, et kutsus troonile Oranje printsi William III ( 1650 -1702). Selleks ajaks olid kohtunikud juba astunud esimesi samme aimatava konstitutsioonilise monarhia poole. Inglismaa juristid moodustasid keskajast saati ilmalikult koolitatud seisuse, kes käis õigusega ümber käsitöölise kombel . Tsumfti alus ei olnud mitte „ Corpus iuris civilise“ tekst, vaid ümberkäimine kohtuotsustes (precedents) ja seadustes (statutes) kehastunud õigusega.
Keskaegne õpetus kinnitas veendumust, et kord juba kehtiv õigus ei saa oma jõudu kaotada lihtsa aja möödumise tõttu. Juristikutset ei kujundanud vältus digestade ühe või teise koha tõlgendamise ümber, vaid traditsioonilise õige õiguse otsimine ja just see andis juristidele nende vankumatu eneseteadvuse , tema liikmed jäid alati teadlikuks oma kuuluvusest, olgu siis kaitsjatena protsessi pidades, kohtunikena õigust mõistes, kuninga nõunikena maad juhtides või parlamendisaadikutega võideldes.
Riigiõiguslik pinnas, millelt võrsus nende common law, oli kuningakohus, curia regis, kings council . Sellele oli pandud alus Clarrendoni assiisidega (1166) kuningas Henry II (1133- 1189 ) valitsemisajal. 7
Kuningakohtust kasvasid välja muud kohtud, lõid sellest lahku, neid täiendati põhimõtetega ja ikkagi valitsesid neis kõigis samad juristid ning sama õigustehnika. Kuningavõimul läks korda muuta oma kohtupidamine kogu maal kohustuslikuks ja laiendada oma teegevusala kõrgemale kohtuinstantsidena kohalike kohtute suhtes. Sellel õnnestumisel on mitmeid põhjusi: kuningakohtunike (judges itineram) liikuvus, juba 13. Sajandil ragatud kõrgema kohtu residents Londonis, vandemeeste (jury) osalemine õigusemõistmises, kuninglike kohtute praktika tõmmata kuninga käsul ( writ ) enda arutada õigusasju kogu maalt. Selle alusel arenes Inglismaal õigus varakult ja omapäraselt edasi. Ta pidas küll silmas rooma ja kanoonilise õiguse tarkusi kuid ei lasknud neil enese üle valitseda , nagu toimus kontinendil. Ka Inglise õigusemõistmist ei jätnud kriisid puutumata, kuid ta tuli neist välja omal moel, vältides ettevaatlikult edasiliikuva menetluse ootamatut purustamist. 16. sajandi alguseks olid kuninglikust nõukogust eraldunud kolm üksteisest sõltumatut kõrgemat kohut - king bench, court of common pleas ja exchequer. Ehkki nad üksteist umbusaldasid ja pidevalt võistlesid õigusemõistmisega seotud sissetulekute pärast, allusid nad kõik kuninglikule kohtunikule, kelle monarh valis advokaatide seast. Kõik kolm kohut püüdsid laiendada oma pädevust, tekitada teistele konkurentsi eriti soodsa protsessipidamise pakkumisega. Selle kõrval ei vaibunud ka kuningliku nõukogu õigustmõistev tegevus. Kui pooled ei otsinud või ei leidnud õigust kohtu ees, pöördusid nad kuninga poole, kes võis oma kantselei õigusemõistmises (chancery) aidata õigluse võidule range kindlavormilise õiguse vastu. Ka chancerys rakendatav õigus (equity, aequitas) juristide ajaks, see formaliseeriti kiiresti ja allutati tsunfti tööviisidele. 8
Verine reformatsiooniajastu tõi vajadusduse uue õigusemõistmise järele. Seati sisse uued kohtud – privy council ja star chamber . Ka need pärinesid kuninga nõukogust. Eelkõige pidid need vastu astuuma kuritarvitustele, mis tekkisid vandemeestee instituudi kasutamisest. Vandemehed hakkasid lõpuks õigusemõistmist kohtunike käest ära võtma. Sellest tingitud korralageedusele pidid vastu astuma privy councili otsused. 17. sajandi alguseks tekkinud mõlemad uued kohtud oskasid writi tööriista kindlalt käsitsda ja muutsid seetõttu kiiresti populaarseks. 8
See oli toimiv kuninglik õigusemõistmine, kui star chamber võttis mingi õigusasja kuninga nimel oma arutada. Sealjuures kasutas ta juba äraproovitud sõnastust.
Star chamber saatus näitas, et 17. sajandi segadused ei säästnud ka kuninga kohtupidamist. Tänapäevani mõistetakse, miks Cromwelli parlament üldiselt armastatud kohtu kuningliku türannia tööriistana ära needis ja seadusega likvideeris. 9
Sir Edward Coke (1552-1634) näitas oma tõusu ja langusega juba kaks aastakümmet enne kohtunike Fonde võimulekerkimist ja kadumist Pariisis, kui ebastabiilne on politiseerunud õigusvõime. Ta oli oma aja tähtsaim õiguspraktik. Ta ei tahtnud vastandada poliitikat ja õigust, vaid õiguse abil valitseda poliitikat. Alguses oli ta truu kuningale, kuigi allutas oma sideme trooniga alati õiguskuulekusele. Tema kiriklikkus ja tugevus hirmutasid kaasaegseid .
Coke nägi vaeva sellega, et inglise kohtuniku tegutsemispiirid oleksid seotud range õigustehnikaga ka kuningavõimu eesõigusega. Muidugi meeldis see tema seisusekaaslastele, et ta ülistas kõikjal common law’ d ja tõstis kohtuniku mainet. Ometi vaikisid pooldajad, kui ta läks tülli kuningas James I-ga ( 1566 -1625) ja jättis common law nimel täitmata kuninga korralduse. Kehtiva riigiõiguse järgi võiks kuningas ametist lahti lasta ka Inglismaa kõrgemad kohtunikud. Õiguse kirjatähe järgi oli neil küll võimalus kutsuda kuningas ise oma laua ette, kuid nad jätsid selle võimaluse kasutamata. Coke pani mängu oma ameti, kui ta 1615. aastal tava- ja pretsedendiõigusele viidates vaidlustas kuninga õiguse juba langetatud kohtuotsust koos oma kohtunikega veel kord läbi arutada ja muuta. Ta kaotas chef justice of kings bench koha, kui ta keeldus vastamast kuninga nõudmistele arutada ühte õigusasja. 1621. aastal lahkus ta kohtupidamisest lõplikult alamkotta. Seal tegutses ta edasi saadiku ja advokaadina.
See oli sobivam koht, kus pidada absolutistliku valitseja võitlust võimu pärast. Alamkojal ei olnud küll oma kohtuvõimu, kuid ta võis tehiolusid selgutades pöörduda lordidekoja poole, et asi seal otsustataks. 9
Viie kohtuniku juhtum, kui kings bench seadis end selgesti kuninga poolele, tähistab ajahetke, mil poliitiline initsiatiiv läks kohtumõistmiselt lõplikult üle parlamendile, eelkõige alamkojale house of commons. 9
Uus monarh Charles I (1606-1649) kaitses oma eesõigusi, et näidata parlamendile oma võimu. See aga võitles oma sõnavabaduse ja saadikute immuniteedi eest. Sealjuures hoidis ta kinni õigusest lubada makse. Võitlus puhkes just selle parlamendi eesõiguse ümber, kui charles I krooni alalisest rahahädast päästmiseks kuulutas 1626. aastal oma võimutäiusest välja uued koormised sundlaenu vormis ja asus neid sisse nõudma. Kui kusagil ilmutati rahulolematust uute maksude pärast, vastas kuningas vahistamisega.
Sir Edward Coke mõõtuandev töö „Õiguste petitsiooni“ sõnastamisel oli üks neid lauseid, kust võis välja kasvada „Bill of rights “. Selle valimiskapitulatsiooniga tunnustas hoon parlamendi maksude lubamise õigust, inglaste vabadusi ja allutas end parlamendile kui suveräniteedi kandjale. Sellega oli ta toonud ohvriks oma nõudmise absoluutsele, ainult Jumalast tuletatud ja parlamendi ees vastutamatule võimule. Kuningas oli põhikorra isandast muutunud põhikorra organiks. Ta võlgnes oma ameti parlamendile, kelle kokkukutsumises ja tegutsemises ta ei osalenud.
„ Magna charta“ vabadusõigused said inimõiguste iseloomu sajandi võrra varem kui Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaal kuulutati välja inim- ja kodanikuõigused (1775 ja 1789).10
Kokkuvõte
Common law kui õigussüsteem on otseselt välja arenenud Inglismaal kujunenud õigustraditsioonist. Erialakirjanduses jagatakse selle traditsiooni kujunemislugu nelja perioodi. Nendeks perioodideks on: anglosaksi periood; common law kujunemise periood; equity teke ja common law struktuuri väljakujunemine; common law reformimine ja kaasaeg.
Just nende perioodide põhisisu annab common lawle tema iseloomulikud jooned, mis kindlustavad selle katkematu kestvuse, vaatamata tormilistele muutustele seadusandluses.
Kitsamas môttes aga kujutab common law endast üldise ôiguse ja ôiglase ôiguse normide kogumit, mis on loodud kohtute ôigusmôistmise käigus ja nende poolt rakendatavat tavaôigust. Common law kujunemine algas sellest, et avalikku vôimu omavad inimesed lahendasid ôigusemôistmise teel juriidilis probleeme. Seejuures muutus juba kord tehtud kohtulahend common law osaks ning oli siduv uute analoogsete probleemide lahendamisel.
Vastupidiselt Kontinentaal-Euroopa õiguse allikate kujunemisloole ei toimunud common law’ sünnimaal – Inglismaal – rooma õiguse retseptsiooni. Sel ajal tõusis kohalike tavade kohale üldine õigus, mis loodi erandlitult kuninglike kohtute tegevuse tulemusena. Üldisele õigusele on iseloomulik see, et ta on kujunenud ja areneb ka praegu peamiselt „protsessi kitsas sängis“ (Maine). Teine õiguskultuur teeb retseptsiooni koguni võimatuks. Samuti ei ole common law ’ dualistliku struktuuti kujunemisel midagi ühist retseptsiooniga. Ka õiglane õigus on kujunenud kohtute tegevuse tulemusel – kanslerikohtute tegevuse tulemusel.
5.-6. sajandil. tõid saarele tunginud germaani hõimud endaga kaasa oma tavaõiguse. See tõrjus kõrvale keltidest põlisasukate tavaõiguse. Germaanlaste tavaõigus pandi kirja mitte ladina, vaid vanainglise keeles. Seega ei erinenud selle perioodi inglise õigus mandri-euroopa õigusest, kuna ta kujutas endast samamoodi partikulaarset tavaõigust.
11. sajandil toimus aga Inglismaa ajaloos õiguse kujunemise seisukohast otsustava tähendusega murrang. Normannidest vallutajad asusid looma tugeva keskvõimuga Inglise riiki. 13.sajandiks tõrjub kuninglik kohtumõistmine teised kaks otsustavalt kõrvale.
18. sajandi lõpust toimub common law formeerumine kaasaegsel kujul. Eelkõige tähendab see kolmanda elemendi lisandumist õigusallikatesse. Selleks saab statute law.
1831-1832. aastatel loodi Inglismaal parlamendireformi käigus alus tänapäevase demokraatliku seadusandliku riigiorgani tegutsemiseks. Parlamendireform mõjutas omakorda oluliselt õigussüsteemi. Näiteks kujundati välja kolmeastmeline kohtusüsteem, kohustati kohtuid arvestama nii common law kui ka equity sätetega, kaotati keskaegne hagide süsteem
Sir Edward Coke (1552-1634) oli oma aja tähtsaim õiguspraktik. Ta ei tahtnud vastandada poliitikat ja õigust, vaid õiguse abil valitseda poliitikat. Alguses oli ta truu kuningale, kuigi allutas oma sideme trooniga alati õiguskuulekusele. Tema kiriklikkus ja tugevus hirmutasid kaasaegseid.
Coke nägi vaeva sellega, et inglise kohtuniku tegutsemispiirid oleksid seotud range õigustehnikaga ka kuningavõimu eesõigusega. Coke ülistas kõikjal common law’ d ja tõstis kohtuniku mainet.
Kasutatud kirjandus
1. Euroopa õiguse ajalugu (2004), Hans Hattenhauer , II raamat: Lüübeki õigusest kuni Code
Civil de France ’ ni. Lk 256-261
2. Loengukonspekt, 2007
3. Õiguse entsüklopeedia (2004), Raul Narits. Juura . Tallinn. Lk 58-59
4. Õigusõpetus 2005: http://www.emu.ee/8533
1 Loengukonspekt, 2006
2 Õigusõpetus 2005: http://www.emu.ee/8533
3 Õiguse entsüklopeedia (2004), Raul Narits. Juura. Tallinn. Lk 58
4 Õiguse entsüklopeedia (2004), Raul Narits. Juura. Tallinn. Lk 59
5 Loengukonspekt, 2006
6 Loengukonspekt, 2006
7 Euroopa õiguse ajalugu (2004), Hans Hattenhauer, II raamat: Lüübeki õigusest kuni Code
Civil de France’ ni. Lk 256
8 Euroopa õiguse ajalugu (2004), Hans Hattenhauer, II raamat: Lüübeki õigusest kuni Code
Civil de France’ ni. Lk 257-258
9 Euroopa õiguse ajalugu (2004), Hans Hattenhauer, II raamat: Lüübeki õigusest kuni Code
Civil de France’ ni. Lk 258-260
10 Euroopa õiguse ajalugu (2004), Hans Hattenhauer, II raamat: Lüübeki õigusest kuni Code
Civil de France’ ni. Lk 260-261