Tartu
kutsehariduskeskus Majandus-
ja toitlustus
osakond Erinevate äädikate
kasutamine kulinaarias Referaat
Tartu
2014
Sisukord
1.Sissejuhatus
Äädikas on
söögitegemisel ning toimingutel asendamatu
koostisosa , mis tõstab
märkimisväärselt
toidu kvaliteeti ning toob esile suurepärast lõhna,
maitset ning
välimust. Äädikate valmistamine, kasutusalad ning tüübid on väga
laialdased. Alustades kehvemate tüüpide kasutamisega koristamisel
ning kõige kvaliteetsemate kasutamine kõrgkulinaarias. See oli
põhjus, mis mind pealus seda teemat rohkem uurimast. Kuna valdkond
on suur ja lai siiis tundus huvitav, kuidas, kus ja milliste võtetega
saavutatakse teatud tulemus. Seda kõike üritangi teatud valdkonnas
välja uurima hakata.
2.Äädika ajalugu
Varaseimad
kirjapandud viited datlitest valmistatud ning
ravimina kasutatud
veinile ja äädikatele pärinevad Babülonist 5000 eKr. Ka
viinamarjadest, viigmiarjadest ja muudest Vahemeremaade
puuviljadest kääritati erinevaid äädikaid. On tõendeid, et aarjalased ning
teised Põhja-Euroopa ja
Aasia nomaadihõimud valmistasid õuntest
haput kääritatud
jooki . Järgneva müne tuhande aasta jooksul levis
öödika tarvitamine foiniiklaste,
egiptlaste , kreeklaste ja
roomlaste seas ning sealtkaudu ka ülejäänud läänemaailmas.
Tolle
tähelepanuväärse vedeliku kasutamisviisid täienesid ning äädikas
muutus varsti asendamatuks
toitude konserveerimisel ja maitse
rikastamisel ning ka ravi- ja kosmeetikavahendina. Enne
tänapäevaevase
tehnoloogia arenemist oli äädikas lisaks soolveele
peamine toitude säilitamise vahend. Äädika happeline loomus
aeglustab kahjulike bakterite kasvu toidus.
Iidsed
kreeklased ja roomlased hoidsid keldrites hulgaliselt äädikat,
hinnates eriti Egiptuse äädikat. Nad kasutasid seda
toiduvalmistamisel: aedviljade leotamisel, ning liha marineerimisel
selle pehmemaks muutmiseks ja maitse lisamiseks, hapukurkide
valmistamiseks ning üritde, lillede ja aedviljade säilitamiseks
äädika sees. Teised iidsed
rahvad nautisid magushapusid roogi,
eriti mees ja äädikas valmistatud liha ja äädika sees hoitud puu-
ja juurvilju.
13.
sajandiks müüsid Pariisi tänavakaupmehed palju erinevaid
äädikasorte, sealhulgas nelgi,
siguri , fenkoli,
ingveri , trühvlite,
vaarika , sinepi ja küüslaauguga maitsestatuid. Keskajalolid eriti
populaarsed pipraäädikad, kuna pipart sisaldavalt veinilt polnud
vaja Pariisis importmaksu maksta. Jõukad Prantsuse kokad käisid tol
ajal
saucier’ ehk kastmetes kasutatava äädika valmistaja
juures ning äädikast, sinepist, ürtidest ja vürtsidest tehti
maitsesegusid.
3.Erinevad äädikate liigid
Palsamiäädikas
– Palsamiäädikat tuntakse selle pruuni värvuse, tugeva
puuviljalõhna ja peene magushapu maitse järgi. Kõige kuulsamakas
on
aceto balsamico. Ehtsat toodetakse ainult Põhja-Itaalias
Emilia -Romagna regioonis. Palsamiäädika nimi, mis tuleneb sõnadest
balsam ja balm, pärineb oletatavatest meditsiinilistest omadustest,
mistõttu seda kasutati ka kaitsena katku vastu. Tõeline
aceto
balsamico saab alguse suure suhkrusisaldusega kääritamata
viinamarjamahlast. Enamasti Trebbiano sordist. Kui
mahl on käärtima
läinud siis
keedetakse seda puutule kohal
vasest kateldes, kuni
vedeliku kogus on vähemalt ühe kolmandiku võrra vähenenud.
Seejärel segatakse selle hulka aktiivseid bakterikultuure sisaldavat
äädikat ning pannakse väiksematasse puutünnidesse, mille nimeks
on
batteria.
Batteria võib olla valmistatud kadaka-,
tamme-, kastani-,
mooruspuu -, kirsi-,
akaatsia -, lepa- või
saarepuidust.
Traditsiooniliselt
toimub laagerdamise protsess maja pööningul ning selle eest
kannavad hoolt naised, seda on näha 13. Sajandi maalidel.
Aastaaegadest vahelduv kuumus ja külmus on äädika valmistamisel
toimuvate aeglaste muutust jaoks ülioluline.kaheteistkümne aasta
pärast peab umbes 10% aastase aurustumise juures 100 liitrist
äädikast järel olema vaid 15 liitrit. Kui maitse on muutunud
äärmiselt
tugevaks , paigutatakse äädikas lõpuks viimasesse
väikesesse puutünni.
Originaal -palsamiäädikat
tarvitavad Itaalia ülikud maasikate juurde või siis joovad seda
väikese lonksu tervise edendamiseks. Keskmises hinnaklassis oleva
palsamiäädikaga tasub maitsestada kodus tehtud majoneesi ja sinepit
ning populaarset vinegrettkastet ehk õli-äädikakastet.
Suhkrurooäädikas
– on valmistatud
suhkrurooekstraktist ja veest, on madala happesusega (4%) ning seda
kasutatakse kõige enam Filipiini toitudes. Suhkrurooäädikas on
üsna
haruldane ning seda leidub kõige tõenäolisemalt
rahvusköökide kauplustes
Parimad
on valmistatud siirupist, mis saadakse suhkruroost. Koristatakse
suhkroog,
ekstrakt purustatakse mahladeks, hautatakse maha kuni tekib
siirup ja siirup kääritatakse kuni tekib äädikas. See on maheda
maitsega nagu linnase äädikas. See ei ole magus, kuid see on
tugevam kui destilleeritud äädikad.Kvaliteet on erinev ja värvus
on tumekollasest kuni kuldpruunini.
Šampanjaäädikas
– Enamik šampanjaäädikaid on
toodetud gaseerimata
valgest veinist , mille valmistamiseks
kasutatakse viinamarjasorte, nagu
Chardonnay ja Pinot
Noir , millest
tavaliselt tehakse šampanjat. Šampanjaäädikaid valmistatakse
samamoodi nagu veiniäädikaidki ning nende
happesus on 5-6%. Parimad
šampanjaäädikad on pehmemaitselised, mahedad ja õrnad. Need
sobivad hästi kerge
linnuliha või mereandide kastmeteteks ning
suurepäraselt õrnade ürtide, puuviljade ja lilledega
maitsestamiseks.
Siidriäädikas
– Teist destilleeritud valget
äädikat, siidriäädikat, saab toiduvalmistamisel kasutada mitut
moodi, alates salatikastmetest kuni igasuguste toiduainete
marineerimiseni. Siidriäädikal on
puuviljane maitse.
Maitsestamiseks sobib siidriäädikas kõige paremini kokku keskmise
või tugeva maitsega ürtide ja vürtsidega.
Parimat
siidriäädikat valmistatakse tervetest õuntest, mis purustatakse
ning külmpressitakse siidri eraldamiseks, kääritakse puutünnides
ning laagerdatakse vähemalt kuus kuud, et saavutada rikkalik ja
täidlane maitse. Odavamad siidriäädikad toodetakse õunasüdamikest
ja –koortest ning töödeldakse kiirest. Mahesiidriäädikad on
saadaval tervisetoodete poodides ning need on tavaliselt
filtreerimata. Enamik siidriäädikaid sisaldab 5% happesust. Ostes
tuleb olla tähelepanelik ’’siidriäädikate’’ suhtes, mis
on tegelikult karamellikarva destilleeritud äädikad, millele on
lisatud pisut kontsentreeritud
siidrit .
Tuntud
eriti oma meditsiiniliste omaduste poolest, kuna seda kasutatakse
üldise hea tervise säilitamiseks,
artriidi , külmetushaiguste ja
seedehäirete raviks.
Kookosäädikas
- Erilise, pisut liisunud
maitse ja ainulaadse järelmaitsega kookosäädikas on madala
happesusega (4%). Tavaliselt leidub seda rahvusköökida kauplustes
ning tihti kasutatakse seda Aasia, eriti Tai toitudes. Kasutada
saab kookosäädikat väga laialdaselt – suppides, saltikastmetes,
dipikastmetes ja retseptides, kus asendad muu äädika
kookosäädikaga. Lisades kookosäädikale vürtse, muundub ta
mõnusaks kastmeks, mida saab kasutada grill-liha kastmiseks, samuti
sobib ta suurepäraselt mereandidega.
Nagu õunaäädikaski, on ta
hea
abivahend mao- ja seedetegevuse korrastajana ja teda võibki
õunaäädika asemel kasutada.
Destilleeritud
äädikas – Teraviljast,
nafta kõrvalsaadustest või
tselluloosist valmistatu destilleeritud äädikas on terava robustse
maitsega ning tavaliselt värvitu. Enamasti on see lahjendatud
5%-lise happesuseni. Destilleeritud äädikat kasutatakse laialdselt
marineeritud
kurkide ja muude toitude tööstuslikul tootmisel. Kodus
kasutatakse seda tavaliselt majapidamistöödel või ehk ka
marineerimiseks.
Linnaseäädikas
– Inglismaal ja Põhja-Euroopas juba 17. Sajandil
valmistanud linnaseäädikas oli üks viis hapuks läinud õlle ära
kasutamiseks ning seda nimetati esialgu
alegar’iks.
Linnaseäädikat toodetakse odralinnastest ja teravlijamassist, mida
kuumutatakse ning kääritatakse õllelaadseks vedelikuks, segatakse
siis suurtes
terasest või plastist vaatides pöögist, kasest või
muust puidust laastudega ja äädikabakteritega. Lõpuks äädikas
filtreeritakse, kääritatakse ja värvitakse karamelliga. Tavaliselt
sisaldab linnaseäädikas 5% happesust.
Jõulise
maitse tõttu on linnaseäädikat parim kasutada vürtsikamate
marinaadide, tšatnide, kastmete, ketšupite ja sinepite puhul. Mõned
inimesed eelistavad linnaseäädikat remulaadides ja tartarkastmetes
ning inglastele meeldib see küpsetatud lambaliha mündikastmes.
Riisiäädikas
– Riisiäädikat on hiinlased valmistanud juba üle 5000
aasta ning sellel on mahe ning kergelt magus maitse. Hiina
riisiäädikat toodetakse tavaliselt riisiveinist ehk sakest ning
seda on kolme sorti. Punasest riisist valmistatud äädikasse
kastetakse
praetud toite ja
aurutatud koorikloomi ning seda lisatakse
ka suppidele, eriti haiuimesupile. Valge riisi äädikas on
kahvatukuldset värvi ning rikastab magus-hapude toitude maitset.
Rikkaliku, poolmõru ja robustset Hiina musta ääfikat valmistatakse
nii riisist kui ka
nisust , hirsist või sorgost. Musta äädika
suitsune maitse täiustab vokitud roogi ja salati
kastmeid .
Jaapani
äädikas on Hiina äädikast magusam ja küpsem. Selle
tootmisprotsess on ainulaadne, kuna kõik etapid on üheks ühendatud.
Keedetud
riis segatakse savinõudes
koji-nimelise käärimise
kiirendaja, vee ja äädikabakteritega. Kuna riis jääb nõusse kogu
käärimise ja äädika tootmise protsessi ajaks, sisaldab äädikas
hulgaliselt
aminohappeid . Jaapani riisiäädikas neutraliseerib kehas
piimhapet, muudab verd leeliselisemaks ning toetab üldist head
tervist. Jaapani riisiäädikal on erinevaid sorte. Kõige tuntumad
on
aji pon, mida maitsestatakse tsitrusemahlaja sojakastmega
ning kasutatakse liha marineerimiseks,
tosazu, mida
maitsestatakse kalapuljongi, suhkru ja sojakstmega ning piserdatakse
mereandidele ja aedviljadele, ning
yamabukizu – magus-hapu
äädikas, millega maitsestatakse riisi.
Üldiselt
on müügil 4-5% happesusega riisiäädikad. Need sobivad hästi
maapähkli- ja seesamiõliga salatikastmeks ning on suurepärane
lisand dim sumi ’le, suppidele, hautistele ja
nuudliroogadele. Maheda ja õrnmagusa maitse tõttu on valge riisi
äädikas parim peente ürtide ja lilledega maitsestamiseks.
Šerriäädikas
– Rikkalikul, mahedal ja pehmel šerriäädikal on magusa
järelmaitsega kergelt pähkline maitse. Seda valmistatakse
Edela-Hispaanias Jerezi linna lähedal
oloroso tüüpi
šerrist, mida toodetakse ilma pärmita.Äädikat laagerdatakse
otsese päikesekuumuse käes puutünnides ning vedelik omandab
niiviisitäidlase maitse. Parimad šerriäädikad valmistatakse
paljuski palsamiäädika valmistamisele sarnase süsteemiga, vanemat
äädikat täis tammevaatidesse lisatakse pisut nooremat äädikat
ning vedelikku hoitakse aina väiksemates vaatides kaks kuni kolm
aastakümmet. Šerriäädika happesus on tavaliselt 6-7%
Ploomiäädikas
ehk
UME-SU –
See Jaapani delikatess polegi tegelikult õige äädikas, vaid
pigem vedelik, mis on välja pigistatud
soolas ja
shiso lehtedes
marineeritud hapudest ja toorestest
umeboshi ploomidest. Kui
mainida teist eksitust, siis on
ploomid tegelikult aprikoosid, prunu
mume. Kena, vara õitsev ja
külmale vastupidav aprikoosipuu on
Jaapanis soosituim bonsai- ja ehispuu. Hiinast pärit puu on kasvanud
Jaapanis 1300 aastat.
Väga
soolast, magusa ja kirbe tsitrusehõnguga, kirsi lõhnaga ja kauni
roosa tooniga ploomiäädikat lisatakse salatikastmetele ja
soustidele, hautistele, suppidele ning aurutatud aedviljadele
vahetult enne serveerimist. Ravimtaimedega tegelevad inimesed
soovitavad ploomiäädikat tarbida selle raviomaduse tõttu, kuna see
eemaldab piimhapet, muudab seedesüsteemi leeliselisemaks, leevendab
seedehäireid ja tugevdab verd.
Veiniäädikas
– nagu nimest
selgub , siis valmistatakse veiniäädikat,
valgest, punasest ja roosast veinist. Mõned veiniäädikad on tuntud
ka veini valmistamiseks kasutatud viinamarjade teisest
mahlapressimisest. Veiniäädikad on kodus maitsestamiseks kõige
paremad. Valge veini äädikat maitsestatakse mahedamaitselisemate
ürtide ja maitseainetega ning punast robustsematega. Veiniäädika
kvaliteet kõigub
seinast seina. Happesus on keskmiselt 5-7%. Heade
veiniäädikate hind kõigub suuresti. Ainus viis kvaliteedi
kullakstegemiseks on võrrelda veiniäädikaid omavahel ning märkida
ära need, mis teile meeldivad. Parimad valmistatakse tavaliselt
aeglase ehk Orléansi protsessiga, kuid see on harva sildil kirjas.
Toidu
valmistades sobib punase veini äädika külluslik sügavus tumeda
lihaga ja marinaadidesse ning ka salatikastmeteks, kui värv teid ei
häiri. Valge veini äädika kergem ja mahedam maitse on suurepärane
koos kalaja lahjema lihaga;
marinaadides , kuhu sobib paremini
selga äädikas, enamikus salatikastmetes ja võikastmetes.
Teised
äädikad – Vahel
võite leida ka mõdust,
puuviljaveinidest, kartulitest, kašupähklitest, siirupist,
ananassist või mõnest kääritatud vägijoogist valmistatud
äädikaid.
Äädikas
keemias
Etaanhape ehk
äädikhape on värvuseta, spetsiifilise lõhnaga
hügroskoopne vedelik. Etaanhape on tuntuim
karboksüülhape .
Etaanhape on efektiivne nii
lahustina kui ka lahustatava ainena.
Etaanhapet nimetatakse ka atsetaathappeks ja metaankarboksüülhappeks.
Kontsentreeritud etaanhapet nimetatakse jää-äädikhappeks.
Äädikhapet
kasutatakse toiduainete säilitamiseks, maitsestamiseks ja
marineerimiseks. Etaanhapet kasutatakse ka ravimite,
lakkide ning
atsetooni valmistamiseks. Etaanhappe estrid on kasutusel kondiitritööstuses
ja parfümeerias. Etaanhappe
sooli kasutatakse umbrohutõrjes,
meditsiinis
ja tekstiilitööstuses.
Etaanhape on
tuleohtlik ja põhjustab tugevat söövitust. Kõrgetel
temperatuuridel võivad tekkida plahvatusohtlikud aurusegud. Aine on
ärritava toimega ja võib tekitada raskesti paranevaid
haavu ning
absorbeeruda organismi. Nahale sattudes võib põhjustada haavu,
ville ja hüperkeratoosi. Aurude
sissehingamisel kahjustab
hingamisteid ning võib tekitada pöördumatuid kahjustusi. Etaanhape
on ohtlik ka veeorganismidele.
Maitseomadused,
kvaliteet
Äädikatel on
enamasti mõnusalt hapukas maitseomadus, millele annavad omapära
erinevate liikide ning erinevate valmistus meetoditega äädikad.
Näiteks veiniäädikale vein või kookosäädikale kookos. Samuti
muudab maitseomadust ka laagerdus aeg, milles seda valmistatakse ning
töötlus viisid.
Erinevate
äädikate maitseomadused:
Palsamiäädikas
– pehme magushapu maitse.
Suhkrurooäädikas
– maheda maitsega, ei ole magus.
Šampanja äädikas
– pehmemaitselised, mahedad ning õrnad.
Siidriäädikas –
puuviljane maitse.
Kookosäädikas –
pisut liisunud maitse ning ainulaadse järelmaitsega.
Destilleeritud
äädikas – terava ja robustse maitsega.
Linnaseäädikas
– robustse maitsega.
Riisiäädikas –
Hiina riisiäädikas: rikkalik, poolmõru ja Jaapani riisiäädikas:
mahedam magusam ja küpsem kui Hiina äädikas.
Šerriäädikas –
rikkalik, pehme ja mahe.
Ploomiäädikas –
väga
soolane .
Veiniäädikas –
valge veini äädikas mahedam ning punase veini äädikas täidlasem
ning orbustsem.
Sarnaselt
maitseomadustega on ka äädika kvaliteet väga kõikuv. Näiteks üks
odavamaid ning kõige vähem kulinaarias kasutatavaid äädikaid on
destilleeritud äädikas, mis enamasti on mõeldud
koristus vahenditesse ja majapidamistöödel. Edasi liikudes on näiteks üks
suur
haruldus suhkrurooäädikas. Selle harulduse tõttu on seda
äädikate raske leida, enamasti võib seda saada rahvusköökide
kauplustes. Kvaliteedi tugevaks määrajaks on näiteks šampanja- ja
veini äädika puhul kasutatav
viinamari ja selle laagerdus aeg.
Äädika
säilitamine
Enamasti
säilitatakse äädikaid toatemperatuuril väga pikka aega. Äädikas
peaks olema varjatud otsese päikese kuumuse eest. Kodus valmistatud
äädikad võiksid olla säilitatud külmiku temperatuuril. Külmikus
säilitamisel võib kodune äädikas muutuda häguseks, kuid see ei
tähenda äädika kõlbmatust, see tuleb lihtsalt läbi kurnata ning
on uuesti valmis kasutamiseks.
Kasutamise
võimalused kulinaarias
Munade
blanšeerimisel on hea lisada veel äädikat, kuna see takistab muna
kollase välja
voolamist .
Kala küpsetamisel
või
keetmisel võiks lisada supilusikatäis või natukene rohkem
äädikat, kuna see eemaldab imeliku maitse ning halva lõhna.
Konserv krevettidele ja
kalale saab tuua värske maitse ja välimuse lisades
šerrit ja äädikat.
Et hoida kala
valgena siis leota seda vees millesse on lisatud äädikat. See hoiab
ilusat värsket välimust.
Kartulipüree valmistamisel pärast piima lisamist lisada natukene äädikat, see
tagab püreele ilusa heleda värvuse.
Kui teha suppe
tomatist või tomati baasil siis tasub valmides lisada kaks
lusikatäit äädikat mis toob esile
maitsed .
Keedusingi
valmistamisel annab äädikas suurepärase maitse kui lisad 1tl
keeduvette.
Happesus ja
pikantne maitse muudab toiduaine marinaadis suurepäraseks.
Pehmendab kõvasi
lihatükke.
Äädikat saab
kasutada, et kindlaks teha, kas vana
sooda on veel piisavalt hea
kasutamiseks. 2 spl äädikat ning 1 tl soodat ning see peaks
kasutamiskõlbliku sooda puhul vahutama hakkama.
Et teha
kuldpruuni leiba, siis eemalda see ahjust natukene aega enne
küpsetuse lõppu ning piserda üle äädikaga ja seejärel pane
uuesti küpsema. Samuti võib lisada äädikat leiva retsepti.
Beseed valmistades võib munavalgele enne lahtikloppimist lisada väike
kogus äädikat, see vähendab liigset magusust.
Huvitav info
äädikate kohta
Tõelise aceto
balsamico ametlikult kinnitatud asendusel on Itaalia valitsuse antud
tähistus Denominazione di origine controllata (DOC) ning seda
kontrollib Modena Traditsioonile Palsamiäädika Valmistajate
Konsortsium. See äädikas on vähemalt kaksteist, tihti kakskümmend
aastat vana ning seda müüakse
100ml pudelites saja või enam
dollari eest.
Kui
ketšup otsa
saab, siis lisades teelusikatäie äädikat pudelisse ja keerata
pudel teist pidi, siis saab uuesti kasutada.
Videod
http://videos.howstuffworks.com/discovery-health/13774-lyon-in-the-kitchen-all-about-balsamic-vinegar-video.ht m
http://www.howstuffworks.com/how-vinegar-works.ht m
https://www.youtube.com/watch?v=cKkc_VwBcrw https://www.youtube.com/watch?v=s6FUuxcPoQw (balsamico kuulid)
Kasutatud kirjandus
Kõik kommentaarid