Epikuros (0)

Referaat

Epikuros

Epikuros

 
Epikurose elu ja tegevus
Epikuros sündis Samose saarel 341. aasta paiku eKr Ateenast pärineva kolonisti Necklese pojana . Tema õpetajatena Samosel mainitakse Pamphilost ja Demokritose õpilast Nausiphanest. Hiljem täiendas ta oma õpinguid mitmel pool mujal – näiteks Xenophanese käe all. Pärast lühiajalisi mitte just kõige õnnestunumaid püüde Mitylenes ja Lampsakoses õpetust jagada jõudis ta 306.aastal Ateenasse, kuhu rajas filosoofiakooli – omandas keset linna avara aedmaja ning rajas sinna omaette iseseisva õppeasutise, mis nii õppetöö kui harrastuste poolest mitmeti erines teistest tolleaegsetest Ateena koolidest. Filosoofiliste ettekannete ja arutluste kõrval harrastati sääl pigem lõbusat seltskondlikku ajaviidet. Filosoofiakooli aga hakati nimetama Epikurose aiaks, selle väravakirjaks oli lause „Rändaja, siin on sul hea: siin ülimaks hüveks on nauding “, ning Epikurose järgijaid kutsuti epikuurlasteks, kusjuures koolis toimuvast õppetööst ja seltskondlikest lõbustustest võisid osa võtta ka naised. Säilinud on suur hulk sellest koolist pärinevaid anekdoote, mis pilavad väljaspool epikuurlaste ringkondi tegutsevaid Ateena filosoofe, õpetajaid ja teisi avaliku elu tegelasi – see annab alust arvata, et vestluste temaatika ei piirdunud ainult filosoofiliste probleemidega, vaid see segunes tavalise keelepeksuga.
Kokku seisis Epikuros oma kooli eesotsas 36 aastat kuni oma surmani, õpilaspere oli arvukas ning Epikurost austati ka väljaspool kooli.
Epikuros arendas tegeliku õppetöö kõrval ka laialdast kirjanduslikku tegevust: mitte asjata ei nimetatud teda ta kaasajal polygraphotatos’eks, paljukirjutanuks, ja tema kirjanduslik kogupärand olevat ulatunud ligi kolmesaja teadusliku tööni. Tema peateos „Loodusest“ olevat koosnenud 37st raamaturullist. Kuid praeguseks on kogu sellest tohutust hulgast alles vaid kolm kirja, milles on kokkusurutult esitatud tema õpetuse põhilaused, ja rida fragmente, pluss mõned tema teoste nimetused - „Aatomeist ja tühjusest“, „Eesmärgist“, „Kaanon“, „Jumalaist“, „Ettemääramusest“ ja teised. Suurest mahust hoolimata – või siis hoopis selle tõttu? - ei talunud Epikurose teosed kriitikat, teda süüdistati teadmiste lünklikkuses, arusaamade ja hinnangute ühekülgsuses. Kuid see võib olla seletatav hoopis teise tõsiasjaga – nimelt ei pidanud Epikuros lugu tolleaegsetest väljendusliku ilu nõuetest, mida kõrgelt hinnati, ta väljendas end lühidalt ja kuivalt, ning et mitte koormata oma õpilasi liigsete teadmistega, kasutati õpetuste meeldejätmiseks pähetuupimist - võib-olla just seetõttu ei suhtunud tolleaegne kriitika temasse eriti soosivalt.
Epikurose eluaastat ja tegevus kuuluvad Kreeka ajaloo väga tormisesse ja raskesse ajajärku. See oli Makedoonia suurriigi laostumiseja diadohhide võitluse aeg Aleksandri pärimuse pärast. Kreeka muutus lakkamatute laastavate sõdade ja poliitiliste riigipöörete võitlusväljaks. Valitsejad vaheldusid üksteise järel, võõramaine okupatsioon segunes sisemaal poliitiliste parteide vihase võitlusega. Maa laastamise tõttu teravnesid klasside vastuolud. Alatihti puhkesid orjade ülestõusud.
Sel segasel ajal hoidusid kreekalased, kes kunagi olid poliitiliselt üliaktiivsed, poliitikast ja üleüldse ühiskondlikust elust täielikult eemale, tõmbuti tagasi kodudesse: oli kadunud lootus midagi paremaks muuta. Nii ka Epikuros, kes elas üle meeltesegaduse ja seesmise võitluse perioodi, kuid leidis lõpuks oma tee, võimaluse jääda inimeseks ka sellises olukorras, ta hoolitses indiviidi, mitte aga kogu ühiskonna hüvangu eest ja keeldus aktiivsest poliitilisest tegevusest. Epikuurlastele omistatakse lause „Ela märkamatult“.
 
Epikuurlaste koolkond
Epikurose lemmikõpilaseks oli Metrodoros, kuid too suri oma õpetaja eluajal, seega määras Epikuros testamendiga oma ainsaks pärijaks ning kooli juhatajaks Hermarchose. Teised kuulsamad epikuurlased olid veel Kolotes, Apollodoros , Zenon Sidonist, Philodemos, silmapaistvad poeedid ja kirjanikud Horatius Flaccus ja Lucretius Carus. Epikurose enda sooviks oli, et õpilased võimalikult kinni peaksid tema kujundatud vaadetest. Seetõttu ei saa ka epikuurluse hilisemas olemasolus nentida selle koolkonna ei sisulist avardumist ega arenemist . Väidetakse koguni, et tegelikult oligi filosoofia kui niisugune epikuurlastele üksnes kõrvalharrastus, millega vajaduse korral püüti põhjendada ning õigustada nende poolt õigeks peetud tegelikku elukäsitlust ning ellusuhtumist . Ehk ei olnudki epikuurlaste näol tegemist filosoofilise koolkonnaga, vaid hoopis elujaatava maailmavaatena. Veel neljandal sajandil pKr eluneb selle koolkonna kajastusi juba hääbuvas antiigis, olles soositud peamiselt elunautlevate ülikute ringkondades.
 
Kanoonika
Epikuros on määratlenud filosoofiat „tegevusena, mis kaalutluste ja arutluste varal teostab õnneliku elu“. Filosoofia ülesandeks on Epikurose arvates aidata inimestel saada õnnelikuks, vabaneda kannatustest: “Tühjad on filosoofi sõnad, kui nendega ei vabastata ühestki kannatusest. Nagu arstiteadusest pole kasu, kui ta inimese keha haigustest ei vabasta, nii pole ka filosoofiast kasu, kui ta inimese hinge ei ravi.” Juba sellest nähtub, millist osa epikuurlaste filosoofilistest taotlustest etendab eetika . Kõik muud teadmised on väärtuslikud vaid niivõrd, kuivõrd nad kaasa aitavad selle ühe, keskse eesmärgi saavutamiseks. Lähteks ning aluseks selle lähemal uurimisel on aga vaja kriteeriume, mis oleksid rakendatavad vahetegemisel tõe ja vale, ige ning ebaõige vahel. Need kriteeriumid või mõõdud („ kanon “), mis sel viisil meid avitavad eristama vajalikku mittevajalikust ning tähtsusetust, need kaanonid peavad kätkema looduses, elu tegelikkuse sees, inimloomuses endas. Kanoonika ongi see, mis tegeleb nende kriteeriumite eristamise ja kindlaksmääramisega, kanoonika ülesandeks on kuulata „loomuse häält“.
Eelnevast tulenevalt kirjeldab Epikuros nelja looduse poolt inimesele antud kaanonit. Esimene on meeltetaju, mille hindamiseks kasutab Epikuros materialismi. Tõde ning tõeline on see, mida me vahetult tajume oma meelte varal – nende kaudu saadud pilt või kujutlus vastab täielikult tajutava eseme olemusele. Ka need tajupildid, mis meie oma sisemuses kujunevad ning esile kerkivad, on tõelised – näiteks unenäokujutlused, fantaasialooming –, ainsaks erinevuseks välismaailmast saadavate tajupiltidega on see, et neil pole väljaspool meid vastavat objekti, kuid see ei vähenda veel nende tõeväärtust. Ehk siis: kõik, mis ma tajun, on tõeline ning reaalne. Teine kriteerium on meeltetajudest kujunenud sagedased kujutlused ehk mõisted e prolepsised – käsitlused, õiged arvamused, mõistmised või üldised, pidevad kujutlused, mis meis esinevad kui sageli tajutu meenutused. Teisisõnu – kindel mõiste teatud kindla eseme kohta, olles alati tõeline. Sellest tavalises tehtav järeldus – hypolepsis – aga võib olla juba ekslik . Kolmandaid mõõte, kriteeriume nim afektideks (pathe), siia alla kuuluvad tunded ja tungid , nende õige rakendamine võimaldab meile tõeliselt õnnelikku elu. Afektides vastanduvad alati kaks tunnet : lõbu - hedone - või nauding, ja valu – algedon. Lõbu on inimesele loomuomane ja aitab just sellisena vahet teha kõige loomuliku ja ebaloomuliku vahel. Teine on selle vastand – valu on alati midagi loomuvastast, mida tuleb vältida kui inimlikku eluõnne kahjustavat. Neljas kriteerium on fantaasia, kujutlused, millele epikuurlased omistasid täieliku reaalsuse.
Ideaalne üksikisik võiks olla keegi, kes on piisavalt tark vältimaks enesepettust kõiksuguste lühiajaliste lõbustuste abil, mis liig palju maksavad, ettenägelik valimaks pikaajalisi, odavamaid, lihtsaid naudinguid, ning piisavalt intelligentne olemaks vaba himudest ja ambitsioonidest, mis ta hinge mürgitaksid. Vältimaks olukorda, kus inimese himudvalitsevad tema üle, soovitab Epikuros ise oma vajaduste peremees olla. Seega erineb tema õpetus suuresti teiste hedonistide filosoofilisest eluhoiakust.
Epikurose arvates tuginevad kõik teadmised meelelistele kogemustele – aistingutele. Aistingud tekivad sellepärast, et kehade pinnalt eralduvad pidevalt kujundid või „nähtumusekesed“. Välimuselt on need sarnased kehadega , kuid võimatult õhemad. Kujundid, olles eraldunud keha pinnalt, võivad säilitada sama korrapärasuse, kuid võib ka juhtuda, et ei säilita seda. Esimesel juhul tungivad nad meie meeleorganitesse ja nii tekibki moonutusteta meeleline tajumus. Teisel juhul tungivad kujundid meie keha pooridesse, mitte meeleorganeisse, ning omavahel kombineerudes tekitavad nad inimesel igasuguseid fantastilisi kujutlusi – näiteks kujutlus kentaurist on tekkinud sellest, et hobuse pea ja inimese keha kujutlused segunesid omavahel.
Epikuros jagas filosoofia kolme ossa : 1) loodusõpetus – füüsika, 2) õpetus looduse ja inimese tunnetamisteedest – loogika e kanoonika, 3) õpetus õnne saavutamisest inimese poolt – eetika.
 
Käsitlus inimhingest
Nagu kõik looduses, on ka inimene tekkinud vaid õnneliku juhuse tõttu, ja kujutab endast juhuslikku aatomite kompleksi või agregaati. Ka hing koosneb aatomeist ja tema tegevus seisneb aatomite liikumises. Kõige olulisemad aatomid on Epikurose järgi kergeimad, tuld või tuult meenutavad aatomid, mis ei allu mehaanilisele liikumisele, vaid omavad vabadust, vaba otsustuse õigust. Seetõttu on inimese tahe vaba oma valikutes, otsustustes.
Vastandina surematutele jumalustele ei omista Epikuros inimese hingele mingil moel surematust. Surmas laguneb inimkeha taas algaineteks ja kerged hingeaatomid hajuvad seosetult laiali. Ning teadmine sellest, et nõnda juhtub, peaks inimest lohutama - vabastama hirmust ning kartusest kohtu ning kättemaksu ees, mis teda vastasel korral pärast surma ootaksid. „Surm ei puuduta meid sugugi , sest kui me elame, pole surma, ja kui on surm, pole enam meid.“ Vabanemine säärasest hirmust annab inimesele võimaluse segamatult oma elu nautida ja kasutada – kartmata, et me oma eksimuste eest kord vastust peame andma, aga ka lootmata, et mingi hauatagune elu meile paremat peaks pakkuma kui see meile parajasti antu.
 
Füüsika
Füüsikaga tegelevad epikuurlased ainult niivõrd, kui see on tarvilik nende eetikale. Kui kanoonika pidi andma vajalikud tõe ja vale kriteeriumid, siis on füüsikalise maailma tundmaõppimise eesmärgiks ainult inimese vabastamine loodusnähtuste kartmisest, kaasa arvatud ka hirmust surma ees, koos sellega seostuvaid kujutlusist mingi sealpoolse karistuse või kättemaksu kohta. Epikuros peab materiaalset maailma ainsaks ja algseks reaalsuseks. Kõiki loodusnähtusi seletav ta looduse enda seesmistest seaduspärasustest, heites kõrvale ülemeelelised, maailmast näivalt kõrgemalseisvad jõud. Epikurose materialistlik õpetus põhinev mateeria põlisuse tunnustamisel ja maailma materiaalse ühtsuse tõestamisel.
Epikuros on nagu Demokritoski atomist. Kõige oleva põhiosisteks on aatomid ja neid ümbritsev tühi ning lõputu ruum. Kõik esemed on aatomeist koosnevad. Aatomeil endil pole mingeid erilisi kvaliteete peale suuruse, kuju ning raskuse, nad on alalises liikumises – enamasti suunaga ülalt alla – just oma raskuse tõttu. Aatomid võivad oma tavalisest liikumisteest spontaanselt kõrvale kalduda ning ka vastupidises suunas liikuda – vähemalt osa hingeaatomeist, täpsemalt vaba tahte aatomid, võivad seda teha. Epikuurlased eitavad põhjuslikku seaduspära asjade ning nähtuste vahel, oluline on juhuslikkuse printsiip: kõik olemasolev on üksnes teatava juhuse, kokkusattumuse tõttu tekkinud säärasena nagu ta on. Epikuros väidab koguni et ka elusolendite kujunemisel olevat loodus katsetanud, et lõpuks kõige elujõulisema ja täiuslikuma kujundini – inimeseni jõuda.
Mateeria on lõputu ning teda ümbritsev ruum piiritu . Seega on tõenäoline, et on olemas palju mitmesuguseid maailmu , mis piiritut ruumi täidavad. Kusjuures see piiritu ruum on maailmade vahealadel täidetud eriti kergete aatomitega – valguse aatomitega, eetriga. , kõik maailma kehad on tekkinud aatomite pööristest, mis on kujunenud aatomite liikumisest ja ühendustest. Kosmogoonilised protsessid ja üldse kõik loodusnähtused toimuvad loodusliku seaduspära alusel. Taevakehad ei ole jumalikud olendid, vaid ainult tule tihendus. Seesama valgusaatomite maailm on ühtlasi arvuliselt lõpmatu hulga jumalate eluasemeks, kes isegi koosnevad neist kergetest ja peenetest valgusaatomitest, väliskuju sarnaneb neil täiusliku inimesega, kuid nemad seal on igavesed . Maailmaga pole neil mingit tegemist, nad pole seda ei loonud ega sekku ka praegu mingil viisil selle käiku. Ainus, mida nad suudavad, on see, et nad võivad inimestele vahel unenägudes ilmuda, jättes sel viisil enesest mingi kujutluse inimmällu. Need jumalused on ideaalse täiuslikkuse kehastused ja eeskujud inimestele.
 
Eetika
Eetika on Epikurose nägemist mööda filosoofia kõige tähtsam osa; kanoonikal ja füüsikal on vaid teeninduslik roll. Nagu füüsikas on kõige olemasoleva aluseks aatom , nii on ka eetikas – kõige kõlbelise tegevuse ja toimimise kandjaks ja otstarbeks on üksikisik, indiviid – epikuurlasi võiks nimetada individualistideks. On kindlad mõõdud, mille alusel teha vahet heal ja kurjal, lubatul ja lubamatul. Niisugune kriteerium asetseb aga mitte kusagil mujal kui inimese enda loomuses ja avaldub siin peamiselt tundena (pathos), mitte aga aruka kaalutlusena või tunnetusena, nagu seda õpetas senine kreeka eetika. Eranditult kõik elusolendid püüdlevad naudingutunde poole, ning see on ainus tõeline ning loomulik hüve. Lõbu või nauding on kõige inimliku püüdluse ja toimimise viimseks eesmärgiks ning ajendiks. Kõik seesugune, mis valmistab naudingut ja tekitab lõbu, on ühtlasi eetiliselt hea ning lubatu – kuna see, mis tekitab valu, on taunitav kui pahe . Epikuros ei esinda mingit puhtakujulist hedonismi – pigem otsitakse meelerahu , Epikuros väidab, et „ainult kehalised naudingud vaevalt suudavad meid täielikult rahuldada, nad võivad valmistada vaid hetkelist lõbu”, tõeline nauding seisneb pidevas vaimses naudingus, mis seob hinge nii möödunu kui tulevaga. Sest erinevalt muretutest jumalatest on inimlik õnn ainult suhteline ja ebakindel. Et olla õnnelik, selleks tuleb teada, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Tõeliselt õnneliku elu jaoks pole kuigi palju vaja: toitu, rõivaid, paar sõpra ja filosoofia, mis aitab meelerahu säilitada. Need asjad ei nõua suuri kulutusi, niisiis on kõigil võimalik õnnelikuks saada: “Kõik loomupärane on kergesti saavutatav, üleliigne seevastu raskelt .”
Voorusteõpetusest: voorus on epikuurlikus käsitluses üksnes vahend eesmärgi saavutamiseks, mitte aga otstarve omaette. Kuid voorused on ühtlasi välditamatud vahendid, seega on õnnelikkus neist otseselt tulenev. Kes on vooruslik, see vaid saavutab meelerahu ning vabaduse välistest asjaoludest, mis teda õnnelikuks suudavad teha.
Tähtsaim voorustest on arukus , mis vabastab inimese eelarvamustest ja rahutukstegevatest ning tühistest kujutlustest ja soovidest, mille täitmine on võimatu ja mis seepärast inimese meelerahu häirivad. Enesevalitsemine säilitab meis õige suhtumise ning oskuse vahet teha lõbu ja kannatuse vahel, aidates hoida mõõdukust ning vältida liialdamist, mis võivad ka parima naudingu muuta vastupidiseks. Vaprus on vajalik selleks, et kasvatada eneses surmapõlgust ja taluda kannatuste valu, kui need peaksid kedagi tabama. Õiglus on voorus, mille olemasolu kasvatab inimeses vabadustunnet, vältides temas hirmus tekkimist karistuse ees, mis teda igaülekohtu korral paratamatult tabama peab: iga hirm, kartus ja argus on suurimad meelerahu häirijad. Au ja kuulsust aga epikuurlik eetika vaevalt hindab – kuna need teenivad üksnes tühist inimlikku edevust.
Üksikisikust ja ühiskonnast: Epikuros eitab inimesest sõltumatute väärtuste ja normide olemasolu, mis justkui inimestevahelisi lepinguid õigustama peaksid, väidab, et õigus on inimestevaheline kokkulepe, õiglus on leping selle kohta, et mitte tekitada ega kannatada kahjus, leping, mis sõlmitakse omavahelises läbikäimises ja alati nende kohtade jaoks, kus leping on sõlmitud. Seega lükkab Epikuros tagasi universaalsete normide eelduse, kuid tuletab inimloomusest baasnormi, mille kohaselt riik ja õigussüsteem on õigustatud üksnes siis, kui nad toovad inimestele kasu, võimaluse olla õnnelik ning rahul. “Kõigist tegudest, mida seadus tunnistab õiglasteks, on tõeliselt õiglased üksnes need, mille kasulikkus leiab kinnitust inimestevahelises läbikäimises, olgu ta siis kõigi jaoks ühesugune või mitte. Kui aga keegi annab välja seaduse, millest ei ole kasu inimestevahelisele läbikäimisele, siis on selline seadus oma loomuselt ebaõiglane.” Epikuros arvas , et õiglus saab võimalik olla vaid sootsiumis, mille liikmed on kokku leppinud, et nad üksteisele liiga ei tee. Ühiskonda kontrollivad jõud peaksid eksisteerima vaid seetõttu, et igaüks taipaks, milline on parim võimalik viis elamaks õnnelikult. Inimesele on alati kasulik käituda seadustega kooskõlas, kuritegu ei tasu end ära lihtsalt seetõttu, et kinnipüüdmisega langeb ära võimalus olla õnnelik.
Selleks, et õiguslik-riiklik korraldus oleks õiglane, peab seda pidevalt muutma vastavalt olukordade muutumisele. Riik saab pakkuda üksikisikule teatud julgeolekut ja on sedavõrd kasulik. Kuid see saab siiski olla üksnes suhteline julgeolek. Tark hoiab seetõttu eemale poliitilisest tegevusest ja rahvahulkadest. Õnnelik elu on tagasitõmbunud elu, “oma aia harimine”, s.t väikeses sõprade ringis õnnelikkust tagava elustiili viljelemine. Pole realistlik loota , et on võimalik kujundada kogu ühiskonda õnnelikkuse tingimusi pakkuvaks. Küll olevat aga võimalik iseennast kujundada selliseks inimeseks, kes on vääramatult õnnelik. Epikuros peab parimaks loobumist avalikust elust ja poliitikast, kuna sellega kaasnevad tavaliselt inimesele mittevajalikud raskused ja kannatused, mis ainult ebameeldivalt tema eluõnne nautimist võivad häirida. Tema eluloosungiks oli – ela muretult.
Epikuurlaste seas hinnatakse väga kõrgelt sõprust. Ta väidab koguni, et suurim naudingutest ongi sõprusest saadu . Esmalt peaksime me otsima inimesed, kellega koos süüa-juua, ning alles siis toidu- ja joogipoolist, toitumine ilma sõbrata on võrreldav elamisega hundi või lõvi kombel. Veelgi enam – kui tarkus on surelik hüve, siis sõprus kestab igavesti , on surematu.
 
Kokkuvõtteks
Epikuurlaste elu- ning filosoofiakäsitlus erines mõnevõrra kaasaegsete omast, nende omalaadsed eetilised tõekspidamised, hedonism , käsitlus aatomeist, inimhingest ja muust olid kuigivõrd novaatorlikud ning – nagu kõik uus ja harjumatu – pälvisid seetõttu üsna suurel hulgal kriitilist suhtumist ning ebasoosivat vastukaja. Samas oli epikuurlus tolleaegse Kreeka mõtlemise lahutamatu osa ning loomulik lüli protsessis, mille alguses seisavad sofistid ja Ioonia natuurfilosoofid , lõpus aga iga abstraktselt mõtlev inimene meie n-ö Vanas Maailmas.