Stoikud ja epikuurlased (0)

Laura Koop, SH
Stoikud või epikuurlased?
Stoikude koolkonna rajas Zenon Kitionist (u 336–264 eKr) ning tema mõttekaaslased kogunesid Ateena agoraal asuvasse sammaskotta, mida nimetati Stoa ’ks – millest tulenebki nimetus -stoikud.
Peripateetikutelt laenati teadmiste põhiraamistik ja loohiline argumentatsioon; küünikutelt veendumus , et vähenõudlikkus elus teeb filosoofi sõltumatuks ja skeptikutelt mõte, et filosoofia ei saa rajaneda mõistelistele spekulatsioonidele.
Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve ja mis on kurjus .
Tõelised hüved on voorused : vaprus, mõõdukus, tarkus ja õiglus. Kurjus on pahed: argus, arutus , rumalus ja ebaõiglus. Sellesse, mis inimese tahtest ei sõltu (elu ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus , jõud ja jõuetus, rikkus ja vaesus , kuulsus ja kuulsusetus) tuleb suhtuda neutraalselt, ükskõikselt, stoilise rahuga (külmavereliselt).
Epikuros (341–270 eKr) liigendas filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika . Epikuurlaste arvates oli inimene tekkinud õnneliku juhuse läbi ja seisab koos juhuslike aatomite kompleksist. Kõige tähtsamaks pidas Epikuuros tuld ja tuult meenutavaid aatomeid, mis pidid andma inimesele vabaduse valikute tegemiseks. Tema arvates laguneb inimene pärast surma jälle aatomiteks, mis hajuvad igale poole seosetult laiali. Selline teadmine pidi mõjuma kõigile õnnistavalt ja andma võimaluse segamatult nautida elu, ilma et keegi peaks kartma oma pattude pärast igaviku kohut , või uskuma, et hauatagune elu on parem kui praegune. Põhimõtteliselt, et me peaksime elu nautima (sööma, jooma jne) nii kaua kui võimalik, ilma surmale mõtlemata.
Epikurose arvates tuginevad kõik teadmised meelelistele kogemustele – aistingutele. Aistingud tekivad sellepärast, et kehade pinnalt eralduvad pidevalt kujundid või „nähtumusekesed“. Välimuselt on need sarnased kehadega , kuid võimatult õhemad. Kujundid , olles eraldunud keha pinnalt, võivad säilitada sama korrapärasuse, kuid võib ka juhtuda, et ei säilita seda. Esimesel juhul tungivad nad meie meeleorganitesse ja nii tekibki moonutusteta meeleline tajumus. Teisel juhul tungivad kujundid meie keha pooridesse, mitte meeleorganeisse, ning omavahel kombineerudes tekitavad nad inimesel igasuguseid fantastilisi kujutlusi – näiteks kujutlus kentaurist on tekkinud sellest, et hobuse pea ja inimese keha kujutlused segunesid omavahel. Voorus on epikuurlikus käsitluses üksnes vahend eesmärgi saavutamiseks, mitte aga otstarve omaette . Kuid voorused on ühtlasi välditamatud vahendid, seega on õnnelikkus neist otseselt tulenev. Kes on vooruslik, see vaid saavutab meelerahu ning vabaduse välistest asjaoludest, mis teda õnnelikuks suudavad teha.
Ise pooldaksin rohkem stoitsismi , kuna ma usun et tänapäeva ühiskond on niivõrd ülesehitatud oma tahtmise, naudingu hetkelisele kättesaamisele ja rahuldamisele. Pärast ühe vajaduse rahuldamist tulevad jälle uued ja nii koguaeg . Minu arvates on see tühine.
Meenub kuidas lektor Josh McDowell kirjutas oma raamatus et täpselt nagu ühiskond täna ütleb meile: “Sul on õigused, nõua neid!” siis kristlus õpetab vastupidi.
Sellepärast tunduvad epikuurlased mulle kergekäelisemad ja ka rumalamad.
Usun, et kõik mis juhtub, peab juhtuma ning Jumalal on kõige jaoks lahendus või plaan.
Vahel kui me mõne asja põhjust ei näe, tuleb lihtsalt paluda , ning kui Su süda on avatud, leiad mõistmise... Iga inimene vastutab ise enda tegude ja mõtete eest ning seepärast ma arvan,et kui asju võtta mitte päris stoilise rahuga, kuid midagi sinnapoole, siis meie ise ei saa teha muud kui nende eest, kes ise oma käitumisest aru ei saa, palvetada.