Empirism (1)

Francis Bacon
1561-1626
Peamised teosed:
Instauratio Magna (Suur taasalustamine) – Uus Organon .
Pidi esitama uue meetodi, millega teadus alustaks otsast peale.
Metafüüsikud on nagu ämblikud, kes koovad imepärase võrgu niididst, mis tuleb neist endist .
Empiirikud on nagu sipelgad, mis tassivad kokku suuri hunnikuid faktilist materjali, ilma et nad oskaks seda korrastada.
Tõelised teadlased toimivad nagu mesilased, kes jagavad oma varud valmis kärgedesse, mille konstruktsioon on läbimõeldud.

Nova Atlantis

Iidolite õpetus

F.Baconi arvates on inimmõistuses palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades seda, nagu kõverpeegel moonutab kujutist. Ta nimetab selliste moonutuste põhjusi iidoliteks (kr. eidolon “kujutis”, viirastus, iidol ) ning leiab, et neid on nelja liiki.
Idola tribus ehk sugukonnaiidolid on omased kõigile inimestele. Inimene eeldab looduses rohkem korrapära, kui seal tegelikult on, ning vaatleb loodust sarnaselt inimesega, omistades loodusele näiteks tahtmisi ja kavatsusi. Samuti on inimesele omane märgata ainult tema seisukohti kinnitavaid FAKTE ning jätta tähele panemata faktid, mis neile vastu räägivad. Sama liiki iidolid põhjustavad usku astroloogide ennustustesse, ennetesse (n-ö saatuse märguannetesse) jms.
Idola specus ehk koopaiidolid on iga inimese jaoks individuaalsed ning tingitud kasvatusest, eluviisist ja elus kogetud sündmustest. Bacon mõtestas omamoodi Platoni koopamüüti ning leidis, et iga inimene elab justkui isiklikus koopas , mis kõike moonutab.
Idola fori ehk turuiidolid on tingitud sellest, et inimene kasutab sõnu, mille tähendus on ebatäpne või millel see koguni puudub. Näiteks pole tähendust sõnal saatus. Selliste sõnade kasutusviis kujuneb turuplatsil ehk foorumil, kus keegi ei pööra tähelepanu mõtete täpsusele. Inimene usub, et tema mõistus valitseb sõnade üle, kuid juhtub ka nii, et sõnad alistavad mõistuse. Selliste iidolite vastu võitlemiseks tuleb kõigepealt defineerida mõisted ning alles siis hakata arutlema ja vaidlema.
Idola theatri ehk teatri iidolid on tingitud usaldavast (ebakriitilisest) suhtumisest kõiksugu teooriatesse. Niipalju kui on loodud filosoofilisi õpetusi, niipalju on Baconi arvates lavastatud komöödiaid, milles kujutatakse väljamõeldud maailma. Teatri iidolid ilmnevad asjaolus, et uskuma hakatakse sellesse, millesse on meeldivam uskuda, ning ei tunta enam huvi asjade tegeliku seisu vastu.
Baconi arvates pole võimalik iidoleid inimmõistusest täielikult väljajuurida, küll on aga võimalik vähendada nende mõju.
Peamised ideed:
Teadmised on jõud. Teadmised on selleks, et teha inimesed loodusest sõltumatuks.
Inimene vajab leiutamise meetodit. Kogemuse kaudu saadud teadmised on inimkonna hüvangu eelduseks .

Thomas Hobbes

1588- 1679
Paarkümmend aastat pärast F.Baconit tõuseb esile tema õpilane Th.Hobbes. Ta polnud silmapaistev mitte niivõrd oma originaalsusega, kuivõrd oma mõtteselguse ja järjekindlusega.
2. Hobbesi filosoofia üldlaad.
Erinevalt Baconist leiame siin avaruse ja laiahaardelisuse asemel üksikasjadesse ja peensustesse uppuvat kitsust. Ta filosoofiline huvi koondub kolme objekti ümber: loodus, inimene ja ühiskond.
Esimeseks ja kõige põhilisemaks on loodus ise oma konkreetses antuses. Vahetu kogemus, mis on antud taju kaudu, on tema jaoks ainus väärtuslik materjal õigeks tunnetuseks. Kõik muu, eelkõige religioon , tuleb filosoofiast väljalülitada. Kasvava loodustunnetuse eesmärk on saavutada suurem valitsus looduse üle.
Loomulikest kehadest kõige täiuslikum on inimene, kelle juures kehtivad samad seaduspärasused, mis looduseski.
Ühiskond on kunstlikult loodud keha (riik). Inimene on oma olemuselt vahelüli loomuliku ja kunstliku keha vahel.
3. Loodusfüüsika
Selleks, et loodus õieti haarata, on vaja teda õieti tunnetada.
Kui F.Bacon rõhutas puhta kogemuse osatähtsust, siis Hobbesi huvitab see, kuidas kogemus tekib? Tema õpetus selles osas võib pidada sensualistlikuks. Igasuguse tunnetuse algelemendiks on lihtne meelte vahendusel tekkinud aisting . Siit lähtub kogu meie vaimne tegevus. Mulje, mille tekitab välispidine tegur meeleorganite kaudu, tungib inimese ajju ja südamesse ja tekitab siin teatud reaktsiooni, mida võib nimetada tajuks. Selline tajumine on aga ülimalt subjektiivse iseloomuga , esinedes üksnes tajuvas inimeses. Kogemus pole midagi muud kui vaid ajus talletatud tajude summa. Sellised algelised funktsioonid esinevad ka loomade juures. Inimese omapäraks on see, et ta on võimeline mälus kätkevaid tajusid sõnadega edasi andma. Sõnad ei ole midagi muud kui vaid konventsionaalsed märgid tajude, kujutluste ja kogemuste säilitamiseks ja edasiandmiseks. Sarnaseid tajusid me tähistame ühe ja sama sõnamärgiga. Nii tekivad üldmõisted. Kõik üldmõisted on inimese enda looming, kunstlik saavutus – “artefactum”. Kuid nende kombineerimine võimaldab mõtlemise kui sellise. Nende täiesti õige kasutamine teostub vaid matemaatikas. Matemaatiline mõtlemine on seega igasuguse tunnetuse eeskuju. Seadused, mis me kogemuse kaudu looduses avastame, on ka matemaatiliselt väljendatavad. See seisukoht leiab hiljem kinnituse Newtoni uurimustes. Tõde ise peitub vastuoludeta mõtlemises.
Teaduse ainsaks mõeldavaks objektiks on “kehad” (corporis). Filosoofia on õpetus kehadest. Kehad omakorda jagunevad loomulikeks ja kunstlikeks. Esimestega tegeleb loodusfilosoofia (füüsika). Kunstlike kehade hulgas on tähelepanuväärseim “riik”, sellega tegeleb “riigifilosoofia”.
Loomulikud kehad on materiaalsed. Hobbesi võib nimetada materjalistiks. _ Esmakordselt elustub materjalism siin oma klassikalisel kujul. Kogu reaalne maailm koosneb lihtsaist, kindla suurusega “korpuskuleist”. Ka inimese hingeline ja vaimne tegevus on seotud nende korpuskulitega. Korpuskulite liikumine seisneb põhiliselt vastastikuses külgetõmbamises ja eemaletõukamises. Looduse seletamise lihtsaimaks põhimõtteks on kausaalsus. Midagi ei saa looduses tekkida või juhtuda iseendast. Teleoloogiline põhjus on matemaatiliselt väljendamatu ja seega kõige ebateaduslikum.
Maailm on tema jaoks mehhaaniliselt töötav masin.
4. Antropoloogia
Hobbesist sai mehhaanilise psühholoogia rajaja. Kogu inimliku tahte algseimaks ajendiks on alalhoiutung. Inimene nagu teisedki olendid on väljas oma elu ja isikliku heaolu säilitamise peale. Tahtevabadusest ei saa rääkida. Tahe käivitub nende ajendite alusel, ms teda liikuma panevad. Kogu moraal on seega vaid varjatud või varjamatu egoismi väljendus. Kõrged moraalsed tunded nagu ligimesearmastus või vastutulelikkus on vaid maskeeringud. Hea ja kurja määratlevad ühiskonnas väljakujunenud konvensioonid.
Inimese algne seisund on kõigi sõda kõigi vastu (bellum omnium contra omnes ). Darwin kasutab seda mõtet hiljem oma liikide tekke seletamisel. Ei ole mingit objektiivset headust ega kurjust . Kõik asjad on hea ja kurja suhtes neutraalsed. Õige ja ülekohtune kujunevad välja ühiskondliku kokkuleppe kõigus ja autoriteedi annab neile riik.
5.Riigiteooria
Hirm olemasolu eest ja kavaldav arukus on sundinud inimesi otsima sotsiaalset kaitset. Tänu sellele on loodud riik, kui täiuslikem inimeste ühendus, mis vormiliselt pole midagi muud kui ühiskondlik kokkulepe. Riigiideaaliks on tal absoluutne monarhia. Ühiskondlikule kokkuleppele pole vaja mingit religioosset põhjendust.
Kodaniku kohuseks on kuuletuda mitte oma isiklikule südametunnistusele, mis on vaid eelarvamus, vaid riigi seadustele , mis on üldiseks südametunnistuseks.
Monarhi vastu võib üksnes siis välja astuda kui see ei suuda garanteerida kodanike kaitset sisemiste või väliste vaenlaste vastu.
Riigivõimul on ainult üks piirang – ta ei tohi sundida kodanikke enesetapule. Riigi kõige ohtlikumad vaenlased on kodanike isiklikud arvamused ja veendumused. Need tuleb rangelt mahasuruda. Sellepärast on riigivõimul alati õigus sekkuda religiooni küsimustesse. Ainus õige religioon on riigi poolt tunnustatud kirik : kõik muu kuulub ebausu valdkonda, keelamisele ja likvideerimisele.
6.Hinnang ja järelmõju
Kõige suurem etteheide – ühekülgsus. Seda on hinnatud ka põhimõttekindlusena.

• + Lisab Baconi empiirilisele suuna matemaatilise aspekti.
  
• + Hakkab looduse ja inimese uurimisel esmakordselt kasutama kausaalsuse põhimõtet. Siit saab alguse täpisteaduste kujunemine.
  

• - Mehhanistlik psühholoogia,
  
• - Naturalistlik moraaliteooria
  
• - Kõva käe ihaldus riigiteoorias.
  

Temast saavad mõjutusi: J. Locke , Berkeley , Rousseau , Spinoza ja Leibnitz.
John Locke
1632 - 1704
J.Locke on üks inglise empirismi peaesindajaid. Empirism on filosoofia, mis muudab kogemuse oma aluseks. Iga teadmine on sõltuv kogemusest ja allutatud selle kontrollile.
Tema mõtted riigist, usulisest tolerantsusest ja pedagoogikast mõjutasid valgustust ja poliitilist liberalismi.
J.Locke filosoofia keskmes seisab ta tunnetusteooria , mille ta esitab “Essay concerning Human Understanding ” ( Katse kirjeldada inimlikku mõistust).
Oma teadvuses leiab iga inimene teatud kujutlusi, mida Locke nimetab ideedeks.
“Kõike, mida vaim iseeneses registreerib või, mis on vahetult mõtlemise või mõistuse taju objekt, nimetan ma ideeks .”
Kust kohast tulevad aga ideed? Ideed pärinevad väljavõttetult kogemusest. Locke astub vastu teooriale nagu oleks inimesel kaasasündinud ideid, mis oleksid temas enne igasugust kogemust (nn.innatism, näiteks Descartes’il) Sünni hetkel sarnaneb inimese mõistus puhtale lehele (“white paper või tabula rasa”). Kõik kujutlused tekivad aja jooksul kogemusest. Võime kujutlusi luua on aga eelenevalt olemas.
Kogemusel on 2 allikat:
väline meeleline taju (sensation) ja sisemine enesetaju (reflection), mis on seotud mõtlemise, tahte, usu jms. aktidega.
Neist kahest allikast tekkivad kujutlused on kas lihtsad või kompleksed.
Lihtsad ideed jagunevad omakorda ideedeks, mis

• võetakse vastu üksnes meeltega (näiteks värvid, helid),
  
• paljude meelte kaudu (ruum, liikumine),
  
• milledest refleksioonid tekivad (sisemised teadvuse seisundid),
  
• osalevad refletsioonist ja sensatsioonist (aeg, nauding ).
  

Nende lihtsate kujutluste suhtes on vaim passiivne: nende põhjuseks on otsesed objektist lähtuvad mõjud.
Meelelise taju juures eristab Locke

• primaarseid kvaliteete, mis on omased välistele asjadele kui sellistele (näiteks ulatuvus, kuju, tihedus, arv jne.) ja
  
• sekundaarseid, subjektiivseid kvaliteete nagu värv, maitse, lõhn, mis kujutavad endast vaid subjekti kujutlusi.
  

Vaimul on aga ka aktiivne võime võrdlemise, eristamise, sidumise ja abstraheerimise kaudu sünnitada komplektseid ideid, mille koostisosadeks on aga ikkagi lihtsad ideed.
Inimene loob kolme liiki komplektseid ideid ehk liitkujutlusi: substantsid, modid, ja relatsioonid .

• Substantsid on kas iseendas olemasolevad üksikasjad või liigid (nagu inimene, taimed). Substants kannab loendamatuid modisid. Substants on see, mille kohta me ei tea, mis see on. Me teame, et see on kõigi olendite, esemete ja asjade kandja. Locke võrdleb substantsi kerratõmbunud siiliga.
  
• Modid on komplektsed ideed, mis ei eksisteeri iseenda jaoks, vaid tulevad ette substantsides (nii on päev lihtne aja modi ). Selle kõrval on ka segunenud modi’si, mille hulka kuuluvad ka moraalimõisted (näiteks õiglus).
  
• Relatsioonid on näiteks põhjuse ja tagajärje ideed. Need sünnivad mõistuse vaba loomingu tulemusena.
  

Essay’de IV raamat käsitleb teadmise otstarvet:
“Vaimul ei ole kogu oma mõtlemise juures mingit muud vahetut objekti kui omaenda ideed ... Sellest on ilmne, et meie tunnetusel on tegemist vaid meie ideedega. Tunnetus ei näi mulle olevat midagi muud kui mingite meie ideede kooskõla või ebakõla või vastuolude registreerimine.”
Meie teadmiste maht on seega piiratud: See ei ulatu kaugemale kui meie ideed ja kuivõrd me nende vahelist kooskõla või ebakõla täheldame. Me ei suuda kõiki meie ideid ja nende vahelisi seoseid haarata. Selletõttu suudab meie teadmine haarata asjade tegelikku seisu vaid puudulikult ja üksnes nii nagu meie meeled seda võimaldavad. Inimene ei pea seega teadma mitte kõike vaid üksnes seda, mis on tähtis praktilise elu jaoks.
Vastavalt nende selguse astmele eristab J.Locke meie teadmisi:

• Kõige kõrgem on intuitiivne tunnetus. Siin võtab meie vaim kahe idee vastavust või mittevastavust vahetult vastu ( näiteks: ring ei ole mingi kolmnurk).
  
• Demonstratiivse teadmise juures tunnetab vaim ideede vastavust või mittevastavust, kuid mitte vahetult, vaid teiste ideede vahendusel. Siia kuuluvad tõestuste järeldused.
  
• Lõpuks on olemas sensitiivne teadmine üksikute olemuste eksistentsist väljaspool meid.
  

Tõde on seotud üksnes lausetega, sest see seisneb märkide õigest lahutatuses või seotuses, ning vastavuses märgitavatele asjadele.
Kuna meie teadmised on piiratud ja enamuses valdkondades meie tunnetus piiratud, siis omandab praktilises elus väga tähtsa rolli tõenäolisus, selleks, et puuduvaid teadmisi täiendada. See puudutab eelkõige lauseid , mida me usume lähtudes teiste kogemustest või tunnistustest. Vaimu suhet sellistesse lausetesse nimetatakse usuks , arvamuseks või oletuseks.
Riigi ülesandeks on inimese vabaduse ja omandi kaitse. Seega ei saa riigivõim olla piiramatu. Riigivõimu jaotas ta seadusandlikuks, täidesaatvaks ja liidu ehk föderatiivseks võimuks. Ta esitas mõtte, et inimesed peavad ise muutma riiklikku korraldust, kui riik ei loo tingimusi isiksuse arenguks.
Locke poliitiline filosoofia leidis rakendust eriti Põhja Ameerikas - Ühendriikides. Olulisel kohal oli talle ühiskondliku kokkuleppe mõiste.

George Berkeley

1685 -1753
Isikuna oli ta sügavalt haritud ja õilsaloomuline, tundliku tõemeele ja järjekindla mõtteviisiga – kuid samal ajal sügavalt usklik: kogu tema filosoofiline mõttetöö seisab ta usu teenistuses.
2. Tunnetusõpetus
J.Locke oli esimesena püüdnud valgustada probleemi, millest tunnetus tekib? Kuid ta polnud suutnud piisavalt anda vastust küsimusele: Mida me üldse tunnetame ? J.Locke eristas välistaju (sensatsiooni) ja sisetaju (refleksiooni). Kuid ta ei süvenenud küllaldaselt nende tajusfääride omavahelise sõltuvuse küsimusse. Lõppudelõpuks võib kogu see vahetegemine osutuda kuntslikuks.
G.Berkeley leidis, et välistaju rõhutamine viib lõpuks sensualismi ja materialismi. Sügavalt uskliku piiskopina rõhutas ta “sisetaju” osatähtsust. Seejuures ründab ta oma eelkäijat kolmes punktis:

J.Locke õpetas, et inimlik tunnetus ei saa ulatuda kaugemale tema kujutlusist. G.Berkeley rõhutab, et kõik kujutlused – nii primaarsete kvaliteetide kui sekundaarsete kvaliteetidega seotud on üheväärsed. Substants kui selline on olematu fiktsioon . Samasugune fiktsioon on ka kujutlus mingist üldisest mateeriast .

Mis siis reaalselt eksisteerib? Ainus, mis reaalselt eksisteerib on kujutlus, see on ainus meie poolt tunnetatav antus kui selline. Niisiis olemine ja tunnetamine on absoluutselt identsed. Sisetaju absolutiseerimine viib ta spiritualismi. Ainsaks reaalseks eksistentsivormiks on tunnetav vaim, meie mina või hing. Kõik muu eksisteerib reaalsena üksnes tema kujutlusena.

Abstraktseid üldmõisteid ei ole olemas, need on üksnes meie pettekujutlused ja fantaasia vili. Kõik kujutlused on põhiolemuselt rangelt subjektiivsed ja ainult sellistena reaalsed.
G.Berkeley on tõeline subjektiivne idealist. See, mida me nimetame asjadeks on liitaisting ehk aistingute seos ja meil ei ole mingit alust oletada, et nende taga oleks tõelisust. Esse est percipi – “olemas olla tähendab tajutav olla”.
Mingit materiaalset eset ei eksisteeri sõltumatult tajuvast subjektist. Materiaalseid objekte pole üldse olemas. On olemas vaid vaimsed, tajuvad ja mõtlevad olendid ja nende tajud. Selles mõttes on Berkeley üks järjekindlamaid empiriste. Kõik, mida me tajume on üksnes meeltega tajutav. Asjad on maailmas just sellised nagu me neid aistame, ainult et nad ei ole “asjad”. Kõik on tingitud “ vaimust ”, mis mõjutab “kõike kõiges” ja millest kõik koosneb. Kuidas siis aga eristada fantaasiat ja tõelisust? Esimesi võime esile tuua omal soovil, teised kujutlused tekivad meist sõltumatult ja seda teatud reeglipärasusega. Kuna me ise ei saa luua aistinguid peab neil olema mingi põhjus meist väljaspool. See põhjus ei saa omada mingit materiaalset iseloomu. Nii peab neid põhjustama mingi vaimne substants. Täiuslik kord ja reeglipärasus, mida kohtame aistingute maailmas, viitab sellele, et seda põhjustab kõrgeim mõistus. See on Jumal kes otseselt kutsub esile aistingud meie hinges. Kõik mida me tajume on “Jumala väe väljendus”. Objektid eksisteerivad niisiis ka siis kui me neid ei taju – kuid kõiketeadva Jumala teadvuses. Berkeley kahtleb, kas “aeg” ja “ruum” on üldse absoluutselt või iseseisvalt olemas.
Berkeley mõjutas tugevalt D. Hume .
Hinnang:
Tänapäeva seisukohalt on G.Berkeley vaated äärmiselt ühekülgsed. Tema tähendus oma kaasajale seisnes eelkõige olemasolevate süsteemide kriitikas . Ta aitas tasakaalustada üha süvenevaid materialistlikke vaateid maailmale.