· Augustinus vastandab sellele oma · Tõe otsimise tee predestinatsiooniõpetuse (õpetus jumalikust · Mitte tunnetus ei sünnita tunnetatava, vaid on ettemääratusest). olemas tõelisus, mis seisab sõltumatuna meie · Tahtevabadus ja predestinatsioon tunnetusest, see on Jumala kord ja tõelisus. · Vaba ja patuta oli üksnes Aadam. · Jumalik substants koosneb kolmest isikust: Isast, · Kuna ta kiusatuna pattu langes on kõik inimesed pojast ja Pühast Vaimust, eksisteerides igas ühes osalised pärispatust. terviklikult. · Pärispatt antakse põlvkonnast põlvkonda edasi · Analoogia inimhingega (olemine, elu ja teadmine). seksuaalakti kaudu. · Loodu ja ajalisus · Patu palk on surm.
ajalugu, keel. Inimese harituse kraad kujuneb ühtlasi tema moraalse kvaliteedi mõõdupuuks. Renessanssi aegse Itaalia filosoofia on mõjutatud Platoni ja Plotinose taasavastamisest. Nende tundmise toob Itaaliasse kreeka õpetlane Plethon. Keskaegsest nominalismist alguse saanud arengud leiavad siin oma lahenduse. Parooliks kujuneb põhimõte: Filosoofia olgu eelkõige loodusteadus. Humanism on moodsa loodusteaduse hälliks. Filosoofia omandab ilmalikud jooned. 2. F. Baconi idolad Inimmõistuses on palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades seda nagu kõverpeegel moonutab kujutist. Ta nimetab selliste moonutuste põhjusi iidoliteks (kr. eidolon kujutis, viirastus, iidol). Ta leiab, et iidoleid on nelja liiki: 1) Idola tribus ehk sugukonnaiidolid on omased kõigile inimestele. Inimene eeldab looduses rohkem korrapära, kui seal tegelikult on ning vaatleb loodust sarnaselt inimesega, omistades loodusele näiteks tahtmisi ja kavatsusi.
. Teadmise allikad Tavapärasel on välja pakutud 2 teadmiste allikat - meeled ja mõistus. Siit ka 2 suunda tunnetusteoorias - empirism (kr. empereia - kogemus) ja ratsionalism (ratio - mõistus). Kolmanda allikana on osa filosoofe (tuntuim H.Bergson) välja pakkunud intuitsiooni. 2. Tunnetuslik kontiinum naiivselt realismilt teaduslikule realismile (naiivne realism, J.Locke'i representatiivne teooria, kaasaegne teaduslik realism, aisting, taju kujutlus) Tunnetuslik kontiinum: on pidev üleminek ühelt tunnetusteoreetiliselt seisukohalt polaarselt vastandlikule seisukohale Naiivne realism: Välismaailm on just niisugune, nagu meeleorganid seda peegeldavad. Objekti nähtumus langeb kokku olemusega. Kriitika: ei ole võimalik seletada unenägusid, hallutsinatsioone jne. Representatiivne teooria: Näiteks J. Locki tunnetusteooria 17. sajandil. On eraldi asjade maailm ja ideede maailm meie teadvuses
" Olev on ruumitäitev, eitab tühja ruumi. Ei saa olla liikuvust. Liikuvus peab eeldama kujutlust mitteolevast; kehal peaks olema tühi ruum, kuhu minna. Sama kehtib ka näiteks arengu, kasvamise suhtes. "Olemine ja mõtlemine on identsed." 6 meelt annavad maailmapidi liikuvusest ja kujunemisest - meeled petavad. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Kõrgeim reaalsus inimeses - mõtlemine. Mingit sorti Ida mõju (mis puudutab neid maailmu ja sünde jne.). Substants - puhas olemine. Selle mõiste toob Parmenides sisse. Mingi algolemine, alge, olemus, millegi all. Tavaliselt peetakse Arostotelest loogika isaks, aga mõnikord peetakse Parmenidest ka. ZENON EELEAST (u.490-430): Parmenidese õpilane. Püüab õpetust seletada läbi oma apooriate. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, milledest esimene konstateerib fakti ning teine ütleb, et fakt ei ole mõeldav. Zenonile omistatakse 45 apooriat, neist 9 on kasutusel.
Ideaalne on ühiskondlik omand ja isiklik huvi, mis kokku teevad ühiskondliku huvi. Töökohustuseks 6 tundi, ülejäänud aeg enesetäiendamiseks. Empirism Filosoofiline tunnetus: teoreetiline suund, mis peab tõsikindlate teadmiste allikaks kogemust. Teaduslikel vaatlustel, katsetel, faktidel põhinevat tunnetust. Alahindavad abstraktse mõtlemise osa tunnetusprotsessis. Eelkäijateks olid stoitsistid, epikuurlased ja nominalistid. 17. saj. esindajateks Bacon, Hobbes, Locke. Francis Bacon Inglise filosoof. Uusaja materialismi ja eksperimenteeriva teaduse rajaja. Baconi loodusfilosoofia eesmärgiks on tõepärane looduse tunnetamine, et selle kaudu saavutada ülemvõimu looduse üle. Tõetunnetuse lähtealus on loodustunnetus. Selleks, et mõista elu tõelisust, peab inimene vabanema pettekujutlustest(=iidol), mis takistavad teda tõe tunnetamisel. Tema teooria järgi olid soo, koopa, turu ja teatri iidolid. 1
Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Väide = subjekt (kellest/millest räägitakse) + predikaat (väljendab seda, mida subjektist räägitakse). Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Keel juhib meie mõtlemist ja kujutlust tegelikkusest ja vastupidi. Metafüüsika ja keel on omavahel seotud. Substants üksikidentiteet (Sokrates, planeet Veenus) primaarsed substantsid; liik (inimene, taevakeha) sekundaarsed substantsid. Iga substants on mingi 'see', omaette eristatav saareke. Substantsi olemus põhjustab mingeid omadusi, veel on neil juhuslikke omadusi, mis on jagatud kategooriatesse. Kategooriad: 1) Kvantiteet osa kvantiteete on pidevalt (aeg ja koht), osa mitte (hulk) 2) Kvaliteet objekti väline vorm, asend või koht, vaimsed omadused 3) Relatiivid määratlused, mis sisaldavad suhet - võrrelduna teiste asjadega mingis suhtes millegi teisega (Päike on suurem kui Maa) 4) Koht 5) Hetk
· Universaalid ja partikulaarid · Universaalid (universalis üleüldine) on abstraktsed objektid: omadused, suhted, arvud · Partikulaarid (particula osake) on konkreetsed objektid · Kaks peamist koolkonda: realistid (realis aineline, tegelik) objektiivselt eksisteerivad ka universaalid; nominalistid - (nominalis nimeline) objektiivselt universaalid ei eksisteeri (Pierre Abelard nt) BACON · Francis Bacon (1561-1626), inglise filosoof, vastandas end keskaja mõtlejatele, peateos "Uus organon" · Teaduste üldseis on B arvates kurb, soodsaid aegu vähe (2500 aastast soodsaid 600); teadlastel pole olnud meetodit avastuste tegemiseks; liiga palju on autoriteete kummardatud (skolastika) · B arvates lähtuvad teadmised a) ilmutusest või b) meelelisest kogemusest. Hinge võimete alusel jagas ta i · Inimmõistuses segavad tunnetust nn iidolid või viirastused
Platoni pooldas teooriat: Jumal lõi hinged ja asustas nendega tähed, igal tähel üks hing. Hingesid juurde ei teki, nad toituvad ideede vaatlusest. Ideede maailmas näeb hing ideaalset ilu ja õiglust (iga hingealge täidab talle loomukohast ülesannet). Locke on empirismi peaesindaja. Empiristliku käsitluse kohaselt on kogemus kõige alus. Iga teadmine on kogemusest sõltuv ja selle kontrollile allutatud. Oma teadvuses leiab iga inimene kujutlusi, mida Locke nimetab ideedeks, mis pärinevad kogemusest. Locke vastandub teooriale, et inimesel on ideed kaasasündinud. Sünni hetkel on inimene tabula rasa ning kõik ettekujutused tekivad aja jooksul kogemuse teel. Kogemusel on kaks allikat: väline meeleline taju ja sisemine enesetaju (mõtlemine, tahe, usk). Nendest tulenevad kujutlused on kas lihtsad või kompleksed. Lihtsad ideed võetakse vastu kas üksnes meeltega (värvid, helid) või paljude meeltega (ruum,
■ tema arvates teaduste üldseis on kurb, kuna 1)soodsaid aegu on vähe 2)teadlastel pole olnud meetodit avastuste tegemiseks 3)liiga palju on autoriteete kummardatud ■ teadmiste klassifikatsioon allika alusel, teadmised lähtuvad 1)ilmutustest 2)meelelistest kogemustest ■ teadmiste klassifikatsioon hinge võimete alusel- 1)mälu (ajalugu) 2)aru (filosoofia) 3)kujutlusvõime (poeesia) ■ Inimvõimetes segavad tunnetust nn iidolid või viirastused: ■ 1)sugukonnaiidolid (idola tribus)- seoste nägemine seal kus neid ei ole, nähakse ainult endale vajalikke fakte (nt 13 ja reede- nähakse vaid neid asju, mis on halvasti läinud, õnnestumistest ei hoolita, nt kui midagi läheb halvasti, siis ei süüdistata ennast vaid välisi asjaolusi) ■ 2)koopaiidolid (idola specis)- läbielatu mõjutab kuidas inimene toimuvat kogeb (kolme
muutu. Majade tagastamisel lepiti kokku, et kui remondi käigus ehitati ümber rohkem kui 50% majast, siis see pole enam sama maja (igaks juhuks püüame siinkohal mitte täpsustada kuidas seda protsenti arvutada ...). 3. Isiku samasus e. personaalidentiteedi probleem. Kokkulepe siin ei aita. Siin puutume kokku subjekti teadvuse mõistega, kusjuures peame arvestama, et teadvusi (mentaalseid maailmu) ei saa ei mitmeks lõhestada ega ka kokku sulandada. John Locke (1632-1704) vastas personaalidentiteedi probleemile isiku samasuse tunnustega: isiku määravad mälupildid ja assotsiatsioonid. R. Nozick'i (1938) reduplikatsiooni paradoks. A. C. Swinburne (1837-1909): Isik on sama, kui tal on sama hing. Võib osutuda, et küsimus hinge olemasolust ja olemusest võib osutuda praktiliseks probleemiks pärast teleportatsiooni kasutuselevõttu ... OLEMISE PROBLEEM Mis on tingimus, et võib öelda, et miski pigem on olemas, kui teda ei ole? Kui ei taju,
seisukohast, kõik teadmised on subjektiivsed. Teadmiste vältimatu subjektiivsuse tõttu ei ole üldkehtiv teadmine võimalik. Platon on selle õpetuse vastu. Tema õpetuse põhitelg on, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud. Ideede maailm ei sõltu inimestest. Meeltega tajutav maailm ilmneb erinevalt sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Meelelise maailma kohta saab meil olla ainult usk või kujutlus. Subjektiivsus kaasneb usuga ja mitte teadmisega. Ainsus ja paljulisus Herakleitose väitel ei saa astuda kaks korda samasse jõkke; olemine on pidevas muutumises ja iga hetk on eelmisega võrreldes juba teisenenud. Parmenidese järgi on reaalsus üks ja jagamatu. Ta kuulutab, et kõiksus moodustab ainsuse, mis on olemas samana ja iseenese läbi. Igasugune paljusus ja muutumine, mida surelike arvamised maailmas näevad, on ekslikud. Seal sisalduvad kujutlused
· hirmust mingi ebameeldivuse ees · hirmust erineda teistest Moraalipõhimõtetest lähtub inimene teadlikult ning ei karda seejuures minna konflikti teistega. Nominalism (ld nominalis `nimeline'): reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne. Nii arvas inglise filosoof William Ockham (1285 1349) ning hiljem iiri filosoof George Berkeley (16851753). Realism (ld realis `aineline, tegelik'): universaalid on olemas reaalselt kas konkreetsetest asjadest eraldi (Platonist lähtuv arusaam) või neis asjades endis (Aristotelesest lähtuv arusaam). Viimast arusaama pooldasid näiteks Anselm Canterburyst ja Thomas Aquinost. kontseptualism Kontseptualism (ld conceptus `mõte, kujutlus'): universaalid on vaid inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes. See on püüe leida
Oli vähenõudlik ning pühendunud tõe otsimisele.Mõtlejana väga ratsionaalne.Vaatleb maailma holistlikult, st terviku kaudu (Descartesil oli see näiteks mina- keskne).Filosoof, kellest on sageli otsinud inspiratsiooni kunstnikud ja kirjanikudSuri 44-aastasena tuberkuloosi.METAFÜÜSIKA - filosoofia osa, mis uurib reaalsust kui sellist; õp.reaalsuse kõige üldisematest printsiipidest, struktuurist ja koostisest.SUBSTANTS - reaalsuse põhimine aines. Ta metafüüsika põhimõisteks ongi substants.Substants on eraldiolev, iseseisev, sõltumatu. Tema olemasolu on iseenesest paratamatu.Teadlikkust tegelikkuse paratamatusest, mõistmist, asjade nägemist nende õiges seoses tegelikkusega, paratamatuse tabamist mõistusega - tahe.Ta metafüüsikat nimetatakse ka ainususfilosoofiaks.Ainususfilosoofia - üksikisikud ja asjad ei ole lahutatavad tervikust.Olendid ja asjad on üksnes substantsi ilmingud. Miski ei toimu muul moel kui terviku kaudu.
on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. George Berkeley: Berkeley arvab, et on olemas vaid vaim ning sellist asja nagu mateeria üldse ei eksisteeri. Ta väidab, et kõik olemasolev on vaimne. Niinimetatud materiaalsed asjad on hinge poolt tajutavad ideede kogumid. Berkeley arvab, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ta näeb ja tunneb ning oma aistingutes tajub.Tema arvates kogetakse mateeriat vaid meeletaju kaudu ning reaalsed on üksnes tajumused ise ja mingit reaalset objekti nende taga ei ole.Sarnasused: Rene
Baconi õpetus meetodist: õige induktsioon 1. Afroismid I-III. Millisena näeb Bacon looduse ja inimese vahekorda (iga afroism esitab selle vahekorra erinevast küljest)? Inimene on looduse osa ning seega saab inimese võimuses olla ainult looduse avastamine. Ta saab loodusest nii palju aru kui palju on ta loodust mõttega vaadelnud. Selleks, et loodust rohkem avastada on inimesel vaja riistu ja vahendeid, kuid need vahendid on kasulikud ainuüksi siis kui need on loodud läbi mõeldes
Metafüs ämblik, kes koovad võrku niidist, mis tuleb neist endist. Empiirikud sipelgad, kes tassivad kokku suurel hulgal fakt mat, aga ei tea, kuidas seda korrastada. Tõelised teadlased toimivad nagu mesilased, kes koguvad varud kärgedesse, mille konstruktsioon on välja mõeldud. Saanud tuntuks oma idolade õpetusega. Leiab, et inimmõstuses on palju sellist, mis takistab ja moonutab tunnetamist. Moonutuste põhjus: iidolid. (krk-eidolin kujutis, viirastus) Neli liiki idoolasid Idola tribus sugukonnaiidolid, omased kõikidele, in eeldab looduses suuremat korrapära, kui seal tegelikult on, omastab inimlike omadusi. In kalduvud näha aint neid fakte, mis kinnitavad ta seisukohti, tähelepanemata neid, mis vastupidised. Põhjustab usku astronoomiasse... Idola specus koopaiidolid igal inimesel erinevad, tingitud kasvatusest, eluviisidest ja
John Locke Teine raamat ideedest, esimene peatükk, paragrahvid 1 8 Locke räägib oma kirjutises ideedest üldisest ning arutleb nende päritolu. Põhiideeks on Locke väide, et inimese ideed ei ole kaasasündinud, vaid need pärinevad kahest allikast aistmisest ja reflektsioonist. Locke ütleb, et need on ainukesed teadmise allikad, kust on pärit meie ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel olla võivad. Inimese ideede rikkus sõltub sellest, kui mitmekesised ideed teda ümbritsevad ja kui palju neist ta reflekteerib. Põhiargumendid: 1. Locke ütleb, et kõik ideed tulevad aistmisest ja reflektsioonist. Ta samastab vaimu valge paberiga, millel pole ainsatki kriipsu ehk teisisõnu sellel vaimul puuduvad ideed
Bacon uus Organon,meetod,selgitus iidolite juurde "Novum Organum" ("Uus Organon") on Francis Baconi ladinakeelne teos, mis ilmus 1620. aastal Londonis. Organonis räägib Bacon sellest mida teadmiste valdkonnas peab ette võtma.Bacon vastandab Aristotelese loogikale (Organon) ja skolastilisele loogikale uue, parema tunnetustööriista, uue Organoni. Raamatus on üksikasjalikult esitatud Baconi õpetus meetodist ja induktsiooniteooria.Induktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üksikult üldisele. Bacon'i meelest tuleb nähtuse uurimisel mõttetööd alustada otsast peale, mitte lähtuda olemasolevatest teooriatest ning mõtet tuleb ise kogu aeg suunata, mitte loota, et asjade sisu niisama mõistetakse. Olen sellega nõus aga samas ka mitte. Kui on olemas piisavalt usaldusväärsed allikad mingi
Allikas: Indrek Meos. Uusaja filosoofia. Tallinn, 2000 1) Bacon ei rikastanud teadust konkreetsete tulemustega2; 2) tänu kirjanduslikule andele suutis ta oma mõtteid nii Sisukord väljendada, et paljud hakkasid kõnelema tema suurest rollist
Esitas jumala olemasolu loogilise ,,tõestuse": maailm on seletatav esmase organisaatori kaudu. See ,,tõestus" pole aga kooskõlas iseorganiseeruva looduse ja kosmosega. RENESSANSS(14.16. sajand) Usk jumalasse asendus usuga inimesse. Vaimne murrang. Tuldi tagasi antiikkultuuri juurde. Jumala asukoht muutus looduse keskseks. UUSAJA FILOSOOFIA (XVII-XX sajand) Saab alguse Inglismaalt seoses tööstusliku pöördega. Algusega on kõige tihedamalt seotud Francis Bacon. Kõikidele nähtustele ja asjadele hakati vaatama kasusaamise pilgu läbi. Mis on hea, see on ka kasulik (ja vastupidi). Filosoofia põhiküsimuseks sai "Mis on tunnetuse lähtealus? (kas matemaatiline teooria või teaduslik eksperiment?). EMPIRISM -- tõsikindlate teadmiste allikaks on EKSPERIMENT. RATSIONALISM -- tunnetuse aluseks on MATEMAATIKA ja FORMAALNE LOOGIKA. SENSUALISM -- tunnetuse allikaks on meelte, tajude andmed.
Nende eesmärgiks oli harida mitte ainult teadlasi, vaid kogu maailma. Aastal 1641 Descartes järgis seda teosega "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" ("Meditationes de Prima Philosophia"). See lühike töö on rohkem metafüüsiline, kui teaduslik ja selle eesmärgiks on kehtestada teatava aluse teadused mis Descartes teatas oma vastasseisus koos Chandoux aastal 1628. See teos avaldati koos vastuväidete ja vastustega koos kuue filosoofi ja teoloogiga (s.h. Thomas Hobbes, Pierre Gassendi ja Antoine Arnauld.) Descartes kirjutas oma viimase teose, "Hinge passioonid" ("Les passions de l'Ame") kirjavahetuse tulemusena, mille ta pidas Böömimaa printsess Elisabethiga. Teos on 5 kirjutatud prantsuse keeles ning avaldatati Amsterdamis ja Pariisis 1649. See töö koosneb paljudest lühikestest artiklitest. Printsess Elisabeth tõstatas 1643. aastal küsimuse, kuidas hing võib suhelda kehaga
Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike. Inimene ja taevakeha on mõlemad substantsid sekundaarses mõttes. Substantsid on individualiseeritavad. Substantsi olemus põhjustab teatud omadusi, kuid sellest lähtekohast veel ei piisa. Kvantiteet on predikaadikategooria
Enne uusaega nimetati subjektiks mistahes iseseisvat olevat (näit. puu). Uusajal saab subjektiks mõtlev mina ja teised asjad muutuvad selle jaoks objektideks. OBJEKT- vastas-ese. See, mille mõtlev subjekt enda vastu asetab. Subjekt-objekt suhtes kaotavad asjad oma iseseisvuse, maailm on vaid niivõrd, kuivõrd subjekt seda tunnetab. 5 11. Ratsionalismi ja empirismi vaidlus. Ära tunda Leibnizi, Locke'i ja Berkeley põhiseisukohti. Determinismi, substantsi, monaadi ja panteismi mõisted. Idee mõiste uusaegne tähendus. Ratsionalistlikus tunnetusteoorias on oluline koht intuitsioonil ja sünnipärastel ideedel. Sellised ideed, millele peab paratamatult tulema, kui oma mõistust kasutada. Sünnipäraste idee olemasolu saab suurimaks tüliküsimuseks empirismiga. Sünnipärane idee on mõeldud potentsiaalsusena, mitte aktuaalsusena (mitte nii, et lapsel peaks need olema juba enne meelelist tunnetust).
Tallinna Laagna Gümnaasium Anne-Liis Tänav 12.A John Locke (1632-1704) Referaat Tallinn 2011 Sissejuhatus uusaega Uusaeg tähendab uut maailmapilti ja ideoloogiat ning pöördelisi arusaamu maailma ajoloolisest arengust. Selle mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid 15.-16. sajandil , eristamaks kaasaega eelnenud ajaloost. Piiri tõmbamisel lähtuti uuest ideoloogiast, mille üldistavaks nimetuseks kujunes humanism. Humanism oli maailmavaade , mis vastandas
Bruno Meder, 120636IAPB13, Filosoofia kodutöö nr 3 25.10.2012 / 10:00 BACON. NOVUM ORGANUM Põhiidee: Bacon oma Uue Organoni sissejuhatuses seab kahtluse alla, kas aristotellik loogika on ikka see, mis aitab rohkendada teadmisi ning arvab, et inimõistuse arendamiseks tuleks kasutusele võtta uus meetod. Suurt tähelepanu pöörab autor ka sellele, et inimene on oma mõistuse arendamiseks hõivatud igapäeva elust ja liialt kinnistunud oma iidolitesse, kelle saavutused on justkui viimane tõde ning see-tõttu pole vajadust ka ise mõtlemisele - edasi arenemisele. Artikli kokkuvõte-analüüs:
teinud või kogenud on, saab edasi arendada midagi uut. Teadmiste põhiliseks allikaks on aistingute kaudu saadav informatsioon. 3) Kuidas tekivad vaimu väliste asjade ideed (aistimine)? Vaimu väliste asjade ideed tekivad kogemustest. Kõik see, mida me näeme, tunneme või kuuleme. Sealt arenevad edasi ideed. Kui me väliseid asju ei näeks, tekiks meie ideed vaid sisemaailmas ehk vaimus. 4) Mis on ideede teiseks allikaks ja kuidas tekivad ideed meie sisemaailmast? Millise tähenduse annab Locke sõnale tegevused? Teiseks allikaks on vaimu tegevus. Kui meie vaim midagi teeb või mõtleb, me tajume seda ning seejärel töötleb vaim tekkivatest ideedest saadava informatsiooni meelte abil. Sõna tegevus ei ole Locke arvates mitte ainult oma ideedega tegelemine, vaid ta mõistab selle all ka kirgi, mis tekivad mingi mõtte puhul või vaimu tegevuse tagajärjel. 5) Millega on põhjendatud, et peale välis- ja sisemaailma (asjade ja vaimutegevuste) ei ole muud teadmiste allikat
Kui tema teoloogilis-poliitiline traktaat ilmus 1670, siis oli tema hea nimi hoobilt kadunud. Ta keeldus avaldamast oma põhitööd Eetika, milles ta arendas oma mõtteid veelgi radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles põrast tema surma. Spinoza kõneleb ajatust ja igavikulisest maailmavaatest, kui Descartes on vaid mina.keskne vaatenurk. Spinozat ja Descartest ühendab usaldus geomeetria kui kogu teadmiste ideaali vastu. Spinoza metafüüsika esindab monismi, ainususfilosoofiat. On ainult üks substants ja see on lõpmatu. Ta ütleb et kõik mis on, on jumalas ja ilma jumalata ei saa mitte miski olemas olla. Tulemuseks on determinism, mille poolest Spinoza metafüüsika ongi kuulus. Tema vaatevinklist on argimõtlemises vead. Leibniz (1646-1716) Ta on olnud üks mitmekülgsemaid geeniusi maailmas. Ta ei tegutsenud kunagi elukutselise filosoofina. Tema isa oli moraalifilosoofia professor. Kogu elu kiitles Leibniz oma haridusega. 29 aastaselt arendas ta välja diferentsiaal- ja integraalarvutuse
George Berkeley Berkeley pidas kõige tunnetuse aluseks kogemust. Berkeley eitas mateeria olemasolu, väites seejuures nagu Locke'gi et me saame tajuda üksnes ideid. Kui Locke väitis, et me määratleme objekti omaduse nende absoluutsete ja subjektiivsete omaduste põhjal. Näiteks temperatuuri pidas Locke subjektiivseks omaduseks, sest kui näiteks hoida üht kätt vastu kuuma ahju ning seejärel panna mõlemad käed külma vette, tunnevad mõlemad käed seda sama kuumust erinevalt. Berkeley aga läks oma teooriates kaugemale ja leidis et subjektiivseid omadusi on palju rohkem, kui Locke seda leidnud oli. Näiteks Berkeley väitis et suurus kui omadus, mille Locke nimetas primaarseks, väitis Berkeley olevat subjektiivse omadusena
Ometi on see meie erinevate meelte poolt antud tooraine kujutlusele "roos". - Meis on veel midagi, mis meie tajud korrastab ja nimelt teatud kindlal viisil. - See, mis selle korra määrab ei pärine ise meie tajudest. tajudest. Ruum ja aeg - Ruum. Ma võin roosist kõik tunnused eraldada aga ulatuvust ruumis, ilma et ma kujutlust ennast purustaksin ei saa eraldada. Ruumi kujutlus on antud a priori. Ruum ei ole seotud objekti endaga. Me ise kanname ruumilisi kujutlusi objektile üle. - Asjad on meile kättesaadavad vaid ilmingutena (die Erscheinungen). Aga nad on antud meile ruumis. - Kõigil inimestel on ühine meeleline struktuur. "Ruumil on empiiriline reaalsus" kuid kas asjad ise on ruumis, me teada ei saa. - Niisiis ruumil on "transtsendentaalne identiteet". See on meie väliste meelte puhas a priorne vaatlusvorm.
Sissejuhatus filo ajalukku ARVESTUS 1. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja-Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järje
10. Empirism on tänaseni elujõuline (ka pragmatismis), ratsionalismi-empirismi vaidlus tunnetusteoorias jääb klassikaliseks filosoofiliseks probleemiks. Uusaegne teaduste areng võttis üle ratsionalismilt range deduktiivse mõtlemise ja empirismilt kogemuslikkuse (vaatlus, eksperiment). Spinoza: "Substantsi all mõtlen ma seda, mis on olemas iseenesest ja mis jaguneb iseenese kaudu: teiste sõnadega miski, mida saab käsitleda kõigest muust eraldi." Substants on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. Samuti samastab Spinoza substantsi Jumalaga (panteism -- samastab jumala ja looduse), millega vihastab kirikut. Kuna maailm sisaldub substantsis, valitseb maailmas Spinoza järgi täielik determinism, s.o. juhuslikkust ja vaba tahet ei ole. .Leibniz: oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju
mistahes väide oleva kohta on viidav nende kümne kategooria alla. N: põhjus, tagajärg, suhe, aeg, koht jne. Olev tervikuna on lõplik ja lõplikult kirjeldatav. Põhimõtteliselt on võimalik ka teadus lõpuni viia. Teadus on tõde. 3.Inimhing: Aristotelese eetika on seotud tema õpetusega hingest. Kõigel, mis on elus on Aristotelese arvates hing, ainult et erinev hing. Kui miski on elus, siis on tal vähemalt üks järgmistest tunnustest: mõistus, aisting, liikumine ( ruumis või toitumise, kasvu või languse mõttes). Seega on ka taimed elus. Loomi eristavad taimedest aistingud. Hing ei saa Aristotelese arvates eksisteerida kehast eraldi, ta ei ole asi. Hing on hoopis elusa keha olemus. Inimese hingel on kolm alget: taimne (vegetatiivne), loomne ( afektiivne) ja mõistuslik, mis omakorda jaguneb aruks ja mõistuseks. Loomade hingedel on kaks alget: taimne ja loomne. Inimestel on erinevalt loomadest veel mõistus ehk mõtlemisvõime
Seda nimetatakse potents'iks (lad. potentia võime, võimalikkus, suutlikkus) Liikumine - üleminek potentsist aktuaalsuseks. See üleminek eeldab alati põhjust, mis paneb ülemineku toime, s.t eeldab toimepõhjust. Aristoteles uurib oleva olemist, analüüsides muutusi, mis leiavad aset substantsidel. Liikumine ühest kohast teise on vaid üks sääraseid muutusi. Teised muutused käivad kvantiteedi (nt suurenema vähenema), kvaliteedi (nt haigestuma tervenema), suhete kohta, milles substants viibib (nt lähenema kaugenema) jne. Kõigis nendes muutustes muutub substantsi mõni määratlus, samas kui substants jääb iseenda suhtes samaks. - substants - iseseisev olemine, mis jääb muutustes püsima ja iseendaga võrdseks. - aktsidendid määratlused, mis substantsi juures muutuvad ja mida iseloomustab iseseisvusetu olemine. Nad " ei püsi iseendas", vaid on milleski muus, substantsis. Suhe aktsidentsi ja substantsi vahel on akti ja potentsi suhe:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
