Ema Teresa (0)

Ema Teresa
Tallinn
Sissejuhatus
See oli 70-ndate aastate alguses. Üks vanem naine katoliiklikust nunnaordust palus kubernerilt Etioopias haigla ehitamiseks tükikest maad. „Kas te siis ei tea, et meil käib siin revolutsioon ? Kes praegu niisuguste asjade pärast muretseb?” selgitas kuberner naisele ülalt alla vaadates. „Jah,” vastas naine kartmatult, „mina olen ka revolutsionäär. Aga minu revolutsiooni algatajaks on Jumal ja see seisneb armastuses.” Naine sai maad ning võis rajada haigla.
Kes oli see väike lihtne, peaaegu eatu näoga naine? Kahtlemata oli ta 20. sajandi erakordsemaid inimesi. Agnes Bojaxhiu nimi ei ole just eriti tuntud, kuid juba 70-ndate algul teati Euroopas, samuti paljudes kolmanda maailma riikides- kõige enam siiski Indias-, kes on „ema Teresa” ja millega ta tegeleb.
Ta oli lihtne naine, arukas ja väga lihtne. Ta naeris meelsasti, alati spontaanselt. Ta lihtne päritolu väljendus tema välimuses, kogu tema olemuses ja viisis, kuidas ta asjade kallale asus.
Ta on andnud rahu mõistele uue sisu. See pole niisugune rahu, millest räägivad poliitikud oma kõmisevates kõnedes, vaid rahu pooldavad väikesed armastuse teod.
Kui keegi on teda näinud pühade talituste kangelannana teiste lihtsate inimeste seas, siis on ta mõistnud temale ainuomast lihtsust . Selle pühalikkuse juures jäi ta siiski samaks, ema Teresaks, kes surija laubalt higi pühkis, pidalitõbiste haavus sidus või vastsündinu varemetelt välja tõi.
Ema Teresa, kodanikunimega Agnes Bojaxhiu, keda tema vanemad kutsusid hellitavalt Gonxha (õienupp), sündis 27. augustil 1910 Skopjes, praeguses Makedoonia pealinnas. Ta oli Albaania jõuka ehitusettevõtja ja tema Itaalia päritolu abikaasa kolmas laps, õde Agast seitse ja vend Lazarist kolm aastat noorem.
Agnes Bojaxhiu oli kehaehituselt habras , suurte säravate silmadega neiu. Käitumiselt ei erinenud Agnes oma eakaaslastest millegagi, oli ehk pisut enesessetõmbunud ja tagasihoidlik . Ta õppis väga hästi ja aitas meelsasti oma klassikaaslasi, kes koolitükkidega nii edukalt toime ei tulnud. Juba algkoolis oli Agnes teistele eeskujuks, keskkoolis aga alati klassi parim ( Krabi , 2002).
Agnest oli õnnistatud muuskikalise andega, ta mängis erinevaid pille. Agnes ja tema õde laulsid kirikukooris, neid kutsuti „kiriku ööbikuteks”. Koorikaaslased mäletavad Agnes Bojaxhiud kui kohusetundlikku ja rõõmsameelset tütarlast.
Ka poeesia köitis Agnest. Ta kirjutas luuletusi ja luges neid tihti teistele ette. Veel meeldis talle näidendeid lavastada. Agnesel oli palju sõbrannasid. Tüdrukutega suhtles ta vabalt, aga poiste seltskonas oli pelglik ning vajas aega, et arglikkusest võitu saada. Oma mängukaaslaste usu ja rahvuse suhtes ei olnud Agnesel mingeid eelarvamusi.
Kodus armastati Gonxhat väga. Vend Lazar mäletab, et kuigi Agnes oli peres noorim, tõi ema teda tihti teistele eeskujuks. Vend ei suuda meenutada ühtegi korda, mil õde oleks mõne vanemate palve täitmata jätnud. Agnese ema nõudis distsipliini ja lapsed pidid oma kodused tööd, nii õppetükid kui majapidamistööd, korralikult ära tegema.
Juba lapsena käis Agnes meelsasti kirikus. Sageli oli ta ammu enne teisi kohal. Agnesele meeldis üksinda palvetada, tihti nähti teda Jeesuse Pühima Südame kuju ees põlvitamas.
Palvetamisel ja ligimesearmastusel oli Bojaxhiude perekonnas tähtis koht. Lapsi õpetati vaestesse kaastundlikult ja abistavalt suhtuma. Agnese ema oli veendunud, et kõik, mis tehakse vaeste heaks, tehakse Jumalale . Ta õpetas oma lapsi tagasihoidlikult ja märkamatult tegutsema. Sellele juhtmõttele rajas Agnes hiljem Halastuse Misjonäride Ordu.
Emalt päris Agnes ka praktilise meele; pidi ju ta ema pärast oma mehe surma - Agnes oli siis alles üheksa-aastane – üksi lapsi kasvatama ja perele elatist teenima . Pärast mehe surma varises kokku ka tema juhitud ehitusäri.
Kaheteistkümnendast kaheksateistkümnenda eluaastani pidas Agnes oma kutsumusega sisemist võitlust. Tütarlaps mõistis, et üks noor inimene ei saa sügavalt järele mõtlemata enda elu Jumalale pühendada ega muidu uisapäisa tegutseda. Kuigi Agnes oli misjonäri elukutsest vaimustunud, püüdis ta vahepeal teistele asjadele kontsentreeruda, et jõuda lõpuks eneses selgusele.
Perekonna mõju, eriti isa ja ema eeskuju, mängisid Agnes Bojaxhiu eluotsuses tähtsaimat osa. Bojaxhiud olid mitmendat põlve katoliiklased, kuigi katoliiklased olid Balkani poolsaarel vähemuses. Koduse kasvatuse kõrval sai Agnes korraliku religioosse õpetuse ka katoliku preestritelt. Usk hakkas järjest rohkem muutuma Agnese elu keskpunktiks. Ta teadis, et Jumalale pühendudes ei pääse ta enam kunagi tagasi sellesse keskkonda, kus oli möödunud ta lapsepõlv, tal ei saa kunagi olema lapsi ega päris oma kodu. Lapsena Agnes olevat unistanud õpetaja elukutsest, samuti olevat ta tahtnud tegelda kirjanduse ja muusikaga. Tütarlapse otsus elada nunnaordus tähendas nende lootuste mahamatmist. Toona ei osanud Agnes aimatagi, et misjonitöös võib just tema talent ootamatult lõkkele puhkeda.
Kindla otsuse astuda nunnaordusse ja hakata vaeseid aitama langetas Agnes kaheksateistkümneaastaselt. Kaks aastat tegi ta ettevalmistusi kloostrisse astumiseks: elas kaks kuud Letnices ja võttis osa kontemplatsioonipäevadest. Agnes ei teadnud, kuidas korraldada Indiasse minekut. Nõuandjad soovitasid tal taotleda vastuvõttu Loreto nunnaordusse, mille liikmed töötasid misjonäridena Bengalis. Agnes pidi läbima tavapärased etapid: kõigepealt tuli esitada avaldus, siis võis ta minna Dublinisse ordu peamajja, et seal inglise keelt õppida ja muid vajalikke teadmisi omandada. Agnes taotleski vastuvõtmist ordusse ning seejärel teatas oma otsusest ka perekonnale ja sõpradele. Loreto rahuldas Agnese taotluse ja 1928. aasta taevaminemispühal läks ta viimast korda palverännakule Letnicesse. Skopjesse naastes hakkas ta tegema ettevalmistusi eelseisvaks reisiks.
23. mail 1929 Jeesuslapse päeval alustas Agnes ehk õde Teresa (koos õe Maria Magdalenaga, oma sõbratariga kodukohast) noviitsiõpet. Ühes sellega kinnitati lõplikult Agnese nimemuutus.
24. mail 1931 andsid Teresa ja Maria Magdalena esimese nunnatõotuse. Seda pidi iga aasta kordama, kuni kuue aasta pärast võis anda igavese ehk lõpliku tõotuse. Pärast pühitsemist saadeti mõlemad õed Darjeelingisse Loreto kloostrikooli õpetajateks.
1937. aasta mais andis õde Teresa koos õde Maria Magdalenaga lõpliku nunnatõotuse. Pärast pühitsemistseremooniat asus ta tööle St Mary kõrgemast seisusest tütarlaste kooli õpetajana ning hiljem direktrissina.
Sõites 1946. aastal rongiga Darjeelingi, kuulis õde Teresa Jumala häält, mis käskis tal lahkuda Loreto ordust ja pühendada oma elu vaestele. Alles kaks aastat hiljem, 12. aprillil 1948, tuli Paavst Pius XII-lt nõusolek: õde Teresa võib lahkuda Loreto kloostrist, ent jääb seotuks oma vandega elada vaesuses , karskluses ja kuulekuses. Nunnariietusena kandis ta sellest ajast saadik valge sinise äärega sarit ( Kurg , 1998: 8).
16. augustil 1948 lahkus õde Teresa Entally kloostrist, kus ta oli aastaid elanud ja töötanud, ning sõitis kõigepealt Patnasse Medical Mission ’i õdede juurde haigepõetamist õppima. Detsembris 1948 naasis ta Kalkutasse, et pühenduda täielikult vaeste teenimisele.
Hiljem ütles ema Teresa ühele ajakirjanikule: „Minu ülesandeks ei ole suuri asju korda saata, vaid inimesi armastada . Et selleni jõuda, tuleb õppida iga üksikut inimest mõistma. Kui hakkame suuri arve taga ajama , kaotame endid neis arvudes.”
Ta tegevusväljaks sai Kalkuta slumm nimega Moti Jheel , kus elas üle miljoni kodutu. Sel ajal, kui Teresa oma tööd alustas, võitis India parajasti kätte sõltumatuse Inglise koloniaalvõimust ja sattus seejuures kodusõja keerisesse, mis hoolimata Gandhi üleskutsest vägivallata hakkama saada põhjustas julmi ekstesse hindude ja moslemite vahel. Hulk inimesi eksles kodutuna suurte linnade tänavatel; nende kodu oli maha põletatud, omaksed tapetud ning nad ise viletsusest ja haigustest kurnatud . Tihti ootas neid ainult surm lageda taeva all; sellal kui teised põgenikud neist lihtsalt üle astusid , kõngesid vigastatud ja nälgijad rentslis. Seda kõike nähes mõistis Teresa, mida Jumal oli mõelnud, kui nõudis temalt väetimatest väetimate aitamist (Sichtermann, 2004).
Õde Teresa alustas oma tööd lastega. Ta rajas koolis, kus oli algul vaid viis last, keda tähti maapinnale kirjutades lageda taeva all õpetas.
Teresa teiseks eluülesandeks oli aidata surijaid, Kalkuta kõige vaesemaid elanikke, kel pole isegi viimsel elutunnil kohta taeva all. Õde Teresale oli surm elu lahutamatu osa, aga ta ei suutnud leppida surmaga tänaval. Teresa õed ja kaastöölised korjavad Kalkuta tänavatelt üles surijaid ja viivad nad Teresale kingitud majja. See on surijate kodu „Nirmal Hriday”, mis tähendab bengali keeles „Puhta südame koht” (Kurg, 1998).
Teresa töö ei leidnud mitte üksnes heakskiitu. Indialased kartsid, et valgenahaline õde ja tema kristlik religioon võõrutab neist lapsed, nad sõimasid ja laimasid teda ning nõudsid, et surijate maja suletaks. Õde Teresa leidis abilisi endiste õpilaste hulgast ja toetajaid Kalkuta ametivõimude seast. Ta tohtis turvamaja säilitada ja avada uusi: haigete, laste ja emade jaoks (Sichtermann, 2004: 250).
Teresa kandis hoolt ka pidalitõbiste eest. 1958. aastal asutati esimene leeprakeskus „Titagarh”. Sellest ajast alates on Aasias, Aafrikas ja Kesk-Idas rajatud üle saja sellise keskuse. Siin jagatakse haigetele arstiabi ja antakse nõu, kuidas end ise aidata (Kurg, 1998).
1950. aastal juhtus midagi täiesti ootamatut: õde Teresast sai ema Teresa. Paavst kinnitas tema taotluse õnnistada kõrgeimal tasemel sisse uus ordu, mille ta nimetas Tegeva Armastuse Saadikute orduks. Üle saja aasta polnud Vatikan lubanud ühegi kongregatsiooni loomist. Vaeste abistajad aga saavutasid aprobatsiooni iseseisva nunnaorduna ja lisasid kolmele kohustuslikule vandetõotusele - elada vaesuses, vallalisena ja kuulekana – veel neljanda , ligimesearmastuse tõotuse (Sichtermann, 2004). Ema Teresa asutatud ordusse kuulub tänapäeval rohkem kui 2000 õde. Juba 1990. aastal oli ordul 450 keskust enam kui sajas riigis. Praegu võtab ema Teresa algatatud tööst osa üle 4000 inimese kogu maailmas. Umbes neljakümne aasta eest alustas see naine võitlust enneolematu viletsusega, ka väljaspool Indiat. 1965. aastal asutas ta esimesed ordu harud Corocotes ja Venezuelas, 1967 järgnesid Colombo ja Sri Lanka . Osaharud veel Tansaanias, Austraalia põlisasukate seas, Paapua Uus-Gineas, Iraagis, Kaplinnas, Roomas, Essenis ja mujalgi. Isegi Vatikanis suutis ema Teresa Paavsti abiga ühe halastusmaja avada. „Kui Kuu peal peaks vaeseid leiduma, siis läheksime isegi sinna,” on ema Teresa öelnud. Suur oli ta rõõm, kui 1992. aastal avati esimene maja ka Albaanias, ema Teresa kodumaal (Kurg, 1998: 10). Maailma avalikkuse silmad jälgisid tema ordut ning nutsid kaastundest ja süümepiinadest. Annetused muudkui voolasid. Mitte kunagi aga ei nõudnud ema Teresa sellest osakestki ei endale ega õdedele. Askeetlikult pidasid Tegeva Armastuse Saadikute ordu misjonärid kinni vaesustõotusest ja elasid niisama varatult nagu inimesed, kelle eest nad hoolitsesid ( Sichtermann, 2004: 251).
Ema Teresast on saanud ligimesearmastuse sümbol. Tema abi on alati olnud pragmaatiline . Ta ei pidanud ennast mingiks poliitikuks. Ent vajadusel on ta siiski ka riigipeade poole pöördunud. Ta ei armastanud käia kõrvalteid pidi, kuid ei planeerinud oma tegevust ka palju ette. Peale halastuse ja kannatajatele kaasatundmise oli ema Teresa üks silmapaistvamaid omadusi rõõmsameelsus. Seda iseloomustas ka tema särav naeratus. Õdedele pani ta ikka ja alati südamele, et nad oma tööd rõõmuga „ja naeratades” teeksid.
Ema Teresa oli veendunud vaga katoliiklane. Ta asutas katoliikliku ordu, ent just vaeste ja haigete abistamisel kujunes tema töö kujunenud viimaste aastakümnete üheks suurimaks oikumeeniliseks saavutuseks (Kurg, 1998: 11). Misjonitöö oli teisejärguline. Surijale ei rääkinud ema Teresa Jumalast või koguni kristlusest. Ta ulatas surijale toetava käe, et lasta tal seeläbi osa saada Jumala armastusest (Sichtermann, 2004: 249). Ema Teresa alustas oma päeva varahommikul palvusega kabelis. Piiblis sisalduvad käsud ja elureeglid olid tema jaoks iseenesestmõistetavad. Malcolm Muggeridge kirjutas kord, et ema Teresa „aktsepteerib kiriku autoriteeti samasuguse iseenesestmõistetavusega, nagu talupojad lepivad ilmaga ja meremehed tormiga. Tal ei tuleks mõttessegi seda kahtluse alla seada või ignoreerida (Kurg, 1998: 12).”
Preemiate ja auhindade nimekiri, mis ema Teresale osaks on saanud, on pikk. Nimetagem tähtsamad neist: Paavst Johannes XXIII rahupreemia ( 1971 ), Rahvusvaheline John F. Kennedy preemia (1971), Templetoni preemia (1973), Rahvusvaheline Albert Schweitzeri preemia (1975), Nobeli rahupreemia (1979) ( Krabi, 2002: 14). Esimese autasu pälvis ema Teresa 1962. aastal Indias. Esmakordselt anti Padma Shri ( Lootuse -orden) inimesele, kes ei ole Indias sündinud. Samuti on talle omistatud Briti kuningakoja kõrgeim autasu „Order of Merit ”.
Kui ema Teresale 1979. aastal Nobeli rahupreemia määrati, pidi nii mõnigi ajalehe toimetaja arhiivis tuhnima, et teada saada, kes on see salapärane naine Indiast. Mitmedki inimesed olid ühel meelel selles, et ema Teresa tõstis autasu vastuvõtmisega Nobeli rahupreemia reputatsiooni. Ta ei tahtnud seda auhinda iseendale . Ta võttis selle vastu, sest Nobeli rahupreemiaga austati ka vaeseid, keda ta teenis. Saadud raha (340 000 DEM) andis ta ehitusmaterjalide ostmiseks vastabiellunutele, et nad saaksid pereelu kogeda ja endale kodu ehitada. See polnud tema jaoks mitte almuseandmine, vaid üleskutse enesega toimetulemiseks . Ta soovis, et noored pered tõdeksid, et perekond on selles maailmas tõeline rahu rakuke (Kurg, 1998).
Tunnustuse kõrval, mis aktiivsele nunnale kogu maailmas on osaks langenud, on teda ka kritiseeritud, sest ta on muuhulgas agaralt võidelnud rasestumisvastaste vahendite ja abordi vastu (Sichtermann, 2004: 253). Ema Teresa arvas , et kui laps peab surema sellepärast, et vanematel on hirm veel ühte suud peresse soetada, veel ühte last kasvatada, siis ta tunneb, et see on ülimalt suur vaesus (Kurg, 1998).
3. veebruaril 1994 Rahvusvahelise Palvetaja Hommikusöögil, mida sponsoreeris USA Senat ja Pressiesindajate Maja (House of Representatives), pani ema Teresa kuulajaskonna proovile teemadega nagu pereelu ja abordid . Ta ütles:” Palun ärge tapke last. Ma tahan seda last. Andke laps mulle ( http://www.ewtn.com/motherteresa/vocation.ht m).”
Pärast Bangladeshi vabadussõda tehti kindlaks, et rohkem kui 450 000 naist Ida-Pakistanis (nüüdne Bangladesh ) oli vägistatud, sünnitades hiljem mõnituhat sõjabeebit. Ema Teresa tõendas oma vastuseisu abortidele avalikult kutsudes üles maha jäetud naisi alles jätma oma sündimata lapsi. Ta kirjeldas oma vaateid hiljem, kui ta päris 14- aastase vägistatu kohta Iirimaal:” Abort ei saa kunagi olla vajalik... sest see on puhas tapmine ( http://en.wikipedia.org/wiki/Mother_Teresa ).”
Samuti ei leppinud ta sellega, et vanurid saadetakse oma järglaste poolt vanadekodudesse, kus kõigi pilgud on suunatud ainiti uksele, lootes, et lapsed neid vaatama tuleksid (Kurg, 1998).
1982. aastal ema Teresa veenis iisraellasi ja palestiinlasi, kelle vahel oli tulevahetus, et peatada lahing mõneks ajaks, et päästa 37 vaimse puudega patsienti piiramisrõngas olnud Beiruti haiglast. Ema Teresa reisis, et aidata nälgivaid Etioopias, kiirituse ohvreid Tšernobõlis ja maavärina ohvreid Armeenias.
1985. aastal rajas ema Teresa esimese turvakodu AIDS-i haigetele New Yorgis . Hiljem rajati turvakodud ka San Franciscosse ning Atlantasse. Ema Teresa pälvis selle eest Vabaduse Medali, USA kõrgeima tsiviilisiku auhinna ( http://www.ewtn.com/motherteresa/vocation.ht m).
1983. aastal elas ema Teresa üle infarkti Roomas, mil ta oli külastamas Paavst Johannes Paulus II-st. Pärast teist atakki aastal 1989 sai ta omale südame stimulaatori. 1991. aastal pärast võitlust kopsupõletikuga Mehhikos süvenesid ta südamehädad. Ta avaldas soovi anda enda positsioon ordus üle kellelegi teisele. Korraldati salajane hääletus ja kõik nunnad peale tema enda hääletasid, et ema Teresa jätkaks. Ta nõustus jätkama enda tööd Tegeva Armastuse Saadikute ordu juhina.
1996. aasta aprillis ema Teresa kukkus ning murdis rangluu . Sama aasta augustis vaevles ta malaaria käes ja tal oli tõsiseid probleeme südame vasaku vatsakese tööga. Talle tehti taas südameoperatsioon, kuid oli selge, et tema tervis oli väga palju halvenenud. 13. märtsil 1997 ta astus tagasi Tegeva Armastuse Sadaikute ordu juhipositsioonilt ja suri 5. septembril 1997, 9 päeva pärast oma 87. sünnipäeva.
Kalkuta peapiiskop, Henry Sebastian D'Souza, rääkis, et ta kutsus ema Teresale preestri halbade vaimude väljaajamiseks enne tema surma, sest ta arvas, et ema Teresa vaevles saatana küüsis. Pooletunnine eksortsismiseanss toimus haiglas , kui heategeva nunnaordu asutaja südamehäirete tõttu ravil oli ja kuidagi und ei saanud. “Tahtsin, et ta rahuneks ja palusin preestrit kiriku nimel tema eest kurja vaimu väljaajamise palvet lugeda. Ema Teresa oli rõõmuga nõus. Pärast palveid magas ta sel ööl väga hästi,” seletas piiskop.
Katoliku usu eksperdid arvavad , et kuigi vaimude väljaajamine on oluline, kuid harvaesinev osa kiriku tööst, võis peapiiskop liialdada tseremoonia tellimisega.
Ema Teresa surres oli Tegeva Armastuse Saadikute ordus üle 4000 õe, 300 vennaskonna liiget ja üle 100 000 vabatahtliku üle maailma, osalemas 610 missioonil 123 riigis. Need sisaldasid ka turvakodusid HIV-i ja AIDS-i haigetele, leepra - ja tuberkuloosihaigetele, supikööke, laste ja perede nõustamiskeskusi, lastekodusid ja koole ( http://en.wikipedia.org/wiki/Mother_Teresa ).
Talle korraldati riiklikud matused India valitsuse poolt ja ta maeti Tegeva Armastuse Saadikute ordu peakloostrisse (Sichtermann, 2004).
Ema Teresa on öelnud: „ Kui ma saaksin oma elu osast alata, siis teeksin ikka täpselt sedasama . Ei ole suuremat rõõmu kui jagada vaestega nende saatust ja jumalaarmastust. Varandus mind ei huvita, sest ma tean, et olen Jumala armastuse killuke ja täiesti tähtsusetu instrument . Slummides töötatud aastate jooksul olen kogenud, et just kõige vaesemad teavad kõige paremini, mis on inimväärikus. Nende peamiseks probleemiks ei ole mitte rahapuudus, vaid see, et neilt on võetud inimeseksolemise õigus, armastus” (Kurg, 1998: 102).
Ema Teresa jõud tulenes tema usust. Nunnaordu realiikmena on ta saanud tulevikulootuste eestkostjaks kõigile inimestele. Kord vaadanud Ameerika ajakirjanik pealt, kuidas ema Teresa peseb leeprahaiget, ja nentinud:”Midagi niisugust ei teeks ma miljoni dollari eest ka mitte.” Ja ema Teresa vastanud: „Raha eest ei teeks seda minagi . Ma teen seda jumalaarmastuse pärast ja selle haige pärast, kes kannatab”. (Sichtermann, 2004: 252).
Ema Teresa oma biograafias meenutab: „Kord leidsin tänavalt lapse ja tõin ta meie lastekodusse. Pesin ta puhtaks ja andsin puhtad riided selga. Mõne päeva pärast jooksis laps minema. Üks õdedest leidis lapse taas, kuid mõne aja pärast oli ta jälle kadunud. Siis ütlesin õdedele: „Vaadake, kuhu ta läheb.” Mitte kaugel, ühe puu all, istus lapse ema. Ta oli asetanud savist poti alla kaks kivi ja keetis selles midagi, mille oli jäätmetest leidnud. Õed küsisid lapselt: „Miks sa lastekodust ära jooksid?” Laps vastas: „Siin olen ma kodus, sest siin on mu ema.” See, et söök pärines jäätmehunnikust, ei olnud üldse tähtis – ta oma ema oli selle keetnud”. (Kurg, 1998: 36).
19. oktoobril 2003 kuulutas Paavt Johannes Paulus II ema Teresa pühakuks. Tseremoonial osalenute seas oli Monica Besra, noor indialanna, kes oli väidetavalt tervenenud vähist pärast palvetamist ema Teresa poole aasta pärast viimase surma. Besra, kes oli toona 30-aastane, olevat oma sõnul näinud “ime” päeval ema Teresa fotost tulevat valgust. Järgmisel ööl ärkas ta üles ja tundis, et valud on kadunud. Kaks India arsti vaatasid naise läbi ja pidid tunnistama ootamatut paranemist “surmahaigusest”, mida nad ei osanud seletada. Vatikan tunnistas seda imena, avades nii tee nunna pühakuks kuulutamisele. Vatikan peab kinnitama veel ühe ime enne, kui Albaania päritolu ema Teresa ametlikult saab pühakuks kuulutada.
Tegemist oli kiireima õndsakskuulutamise protsessiga katoliku kiriku ajaloos. Ema Teresa sai pühakuks vaid kuus aastat pärast seda, kui ta 1997. aastal 87 aasta vanusena suri.
Eeskujud juhatavad meid vaatama endast kaugemale. Lihtsa naise ema Teresa elu, täis halastust , on silmapaistev. Maailmas on küllalt temast andekamaid, targemaid, rikkamaid, kuid vaikse albaanlanna olemuses oli midagi täiesti erilist. Jumalast lähtuv halastus ja armastus on olnud selle naise sõnum ja tegu kaduvas maailmas.
Kokkuvõte
Ta näol oli selge ilme, pilk läbitungiv ja leebe . Ta silmad on tumedad ja väikesed, nina nagu kotkal, huuled ahtad. Kuigi ta ei võimaldanud endale minutikski puhkust, ei pidanud keegi teda vanemaks , kui ta oli. Jumal ise andis ema Teresale ülesande hoolitseda väetimatest väetimate eest. Ta tegi seda ja raputas sellega kogu maailma. Ta suutis anda kõikjal tunnistust Kristuse armastusest, sotsiaalsele, rahvuslikule, kultuurilisele ja usulisele eripärale vaatamata. Ta eluotsus oli kontrastiks kõikidele meie „elukvaliteedi” kriteeriumidele .
Minu jaoks ta on ja jääb 20. sajandi üheks silmapaistvaimaks inimeseks , sest praegusel ajal, mil raha ja materiaalne heaolu on tähtsaim, on temasuguseid vähe, kui üldsegi on. Ta ei hoolinud rahast, ta on ja jääb maailma rahu sümboliks oma suure südame ning tegudega. Ta tõi tundeid meie julma ning hoolimatusse maailma ning tuletas inimestele meelde, kui oluline on austus, abivalmidus ning ligimesearmastus . See näitab, et ka lihtinimene on võimeline muutma maailma paremaks paigaks. Ma näen temas kangelannat. Tänu talle on kindlustunde ja lootuse kaotanud inimesed taas tuleviku leidnud. Tema erakordne populaarsus ei mõjutanud ei tema lihtsust ega teovõimet. Ema Teresa on rohkem kui üksnes eeskuju – ta on armastuse sümbol.
Lisa: Ema Teresa kiri
President Bushile ja Saddam Husseinile
54 A, A. J. C. Bose Road
Kalkuta – 16
2. jaanuar 1991
Väga austatud president George Bush ja president Saddam Hussein,
ma pöördun Teie poole pisarsilmi ja jumalaarmastusega südames, et paluda vaeste eest ja igaühe eest, kes muutub vaeseks, kui tuleb sõda.
Ma palun Teid kogu südamest taotleda Jumala rahu, selle nimel kõvasti töötada ja leida mingi lahendus.
Te mõlemad tahate esindada oma seisukohta ja hoolitseda oma rahva eest, kuid võtke palun kõigepealt kuulda teda, kes on maailma tulnud, et meile rahu õpetada. Teil on võim ja jõud hävitada Jumala kohalolek ja jumalasarnasus: Jumala mehed, naised ja lapsed. Palun kuuletuge Jumala tahtele. Jumal on meid loonud selleks, et oleksime armastatud tema armastusega, mitte hävitatud omaenda vihast.
Lähimas perspektiivis võivad selles sõjas, mille ees me kõik hirmu tunneme , selguda nii võitjad ja kaotajad. Ent ükski võit ei õigusta kunagi nii paljude elude viletsust, valu ja kaotusi. Ärge unustage, et kõike seda hakkavad põhjustama Teie relvad.
Ma pöördun Teie poole Jumala nimel – selle Jumala nimel, keda me kõik armastame ja kellest osa saame, et paluda kogu maailma süütute ja vaeste eest ja nende eest, kes sõja läbi vaeseks muutuvad. Nemad kannatavad kõige rohkem, sest Teil on võimalus põgeneda. Ma palun põlvili nende inimeste eest. Nemad hakkavad kannatama ja siis saame meie süüdlasteks, sest me pole teinud kõike, mis on meie võimuses, et neid kaitsta ja armastada. Ma anun teid orbude ja leskede nimel, nende nimel, kes on maailma üksi jäänud, kuna nende vanemad, mehed, vennad ja lapsed on tapetud. Ma anun Teid, päästke need inimesed!
Ma palun nende eest, kes saavad haavata ja jäävad invaliidideks. Nad on Jumala lapsed. Ma palun nende eest, kellel ei saa enam olema kodu, leiba ega armastust. Palun mõelge neile inimestele nii, nagu oleksid nad Teie lapsed.
Lõpuks palun ma nende eest, kes kaotavad kõige väärtuslikuma, mis Jumal on kinkinud – elu. Ma anun Teid, halastage meie vendadele ja õdedele. Jumal on nad loonud selleks, et me neid armastaksime ja austaksime. Meil ei ole õigust hävitada Jumala loodut. Palun, palun muutke oma mõistus ja tahe Jumala mõistuseks ja tahteks. Teil on võimalus valida, kas tuua sõda või rajada rahu. PALUN VALIGE RAHU TEE.
Mina, minu õed ja meie vaesed palume Teie eest nii väga. Kogu maailm palub, et Te avaksite oma südame armastusega Jumalale. Te võite sõja võita, kuid millist hinda peavad maksma inimesed, kes on murest murtud , sandistunud või kadunuks kuulutatud?
Ma loodan Teile – Teie armastusele, Teie armastusele Jumala ja kaasinimeste vastu. Jumala nimel ja nende nimel, kelle te vaeseks muudate, ärge hävitage elu ja rahu. Laske võita armastusel ja rahul, et Teie nimesid meenutataks kõige hea pärast, mida olete teinud, ja armastuse pärast, mida olete jaganud.
Palun palvetage minu ja meie õdede eest, kes me püüame vaeseid armastada ja teenida, sest nad kuuluvad Jumalale. Ja meie palvetame oma vaeste ja ka Teie eest. Me palvetame, et Te armastaksite ja hoolitseksite selle eest, mille Jumal kogu oma suure armastusega Teie hoolde on usaldanud. Õnnistagu Teid Jumal, nüüd ja igavesti .
Ema Teresa, Halastuse Misjonäride Ordu
(Kurg, 1998: 107-109)
Kasutatud kirjandus ja lingid
Raamat:

Kurg, I.1998. Halastuse aeg. Ema Teresa. Kristlik Kirjastusselts Logos , Tallinn.

Krabi, K.2002. Minu kutsumus on armastus. Ema Teresa. Kristlik Kirjastusselts Logos, Tallinn.

Sichtermann, B. 2004.50 klassikut. Naised. Maailma tuntumaid naisi. TEA Kirjastus, lk 249- 253, Tallinn.
Internet:

http://www.ewtn.com/motherteresa/vocation.ht m . „ Vocation of Mother Teresa”. EWTN Global Catholic Network

http://en.wikipedia.org/wiki/Mother_Teresa . „Mother Teresa”. Wikipedia

http://www.logos.ee/raamat/minu%20kutsumus%20on%20armastus.ht m . „Ema Teresa. Minu kutsumus on armastus”. Kristlik Kirjastusselts Logos

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=6513649&categoryID=123&ndate=1066618009 „Paavst kuulutas ema Teresa pühakuks” Delfi arhiiv, BNS, 20. oktoober 2003 (23.04.06).

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=4859355 . „Vatikan tunnustas ema Teresa imet ” Delfi arhiiv, BNS, 21. detsember 2002 (23.04.06).