Nicolo Paganini muusikareferaat (1)

Referaat Muusikas
„Nicolo Paganini “

Sisukord:

3 .... 4 - Paganini elulugu
4 .... 5 - Lapsepõlv
5 .... 6 - Paganini tavalised esinemised ja pühendumus
6 .....7 - Huvid
7..... 8 - Surm
8 ..... - Kasutatud kirjandus
Paganini Elulugu:
NICOLO PAGANINI
( 1782 -1840)
Nicolo Paganini oli maailma kõige suurem viiulimängija . Ta sündis Genua linnas, tema isa Antonio oli kaubitseja ja sahkerdaja, ning toitis vaevaga oma peret. Vara märkas ta, sest ta ise oli tubli viiulimängija, oma poja suurt viiuli-mängimise andi. Ta võttis nõuks poega suureks mängijaks teha. Raudse valjusega pidi noor lapseke, vaevalt viis aastat vana, viiulit õppima. Iga vea pärast sai poeg rasket nuhtlust. See valjus oli liig ja võttis Nicolo lapsepõlve rõõmu ja õnne täitsa ära. Teiselt poolt aga peab tunnistama, et noor Paganini selle läbi palju õppis ja juba lapsepõlves koguni suureks mängijaks sai. Kuus aastat vana võis ta juba kirikus viiuli-soolod mängida.
Nicolo ema Teresa oli aga jälle seda parem ja tasem oma poja vastu. Tema oli pojale noore põlve ajal ainukeseks rõõmustajaks. Isa vastu ei tundnud Paganini muud kui lugupidamist ja kartust, aga ema vastu oli ta armastaja poeg. Ema hoolekandmise läbi see ka tuli, et Paganini oma tervist alalise õppimise läbi täiesti ei kaotanud.
Üheksa aastat vana , mängis ta juba Genua teatris soolo. Muidu oli ta ikka oma üksikus toas kinni ja õppis isa valjul juhatusel väsimata edasi. Välisest ilmast ei teadnud ta suuremat midagi. Viiulimäng sai aga ta seltsimeheks ja trööstijaks rõõmuta lapsepõlves.
Kui noor Paganini 12 aastat vana oli, siis viis isa teda selleaegse kuulsa viiulimängija Alessandro Rolla juurde edasi õppima Parma linna. Rolla oli parajasti haiglane voodis . Paganini astus ette tuppa . Siin oli Rolla uuem viiulitükk laual. Isa käskis poega noodist kohe tükki mängida. Imeks pannes kuulis Rolla teisest toast enese uut tükki täiesti puhtalt mängitavat. Vaevalt suutis meister uskuda, et see üks poisike oli, siis ütles ta poisikesele: "Armas väike mees, mina ei oska sulle enam ühtigi õpetada, sa oskad isegi, juba nii palju. Mine ja otsi muusikameister Baér üles. Selle käest võta õpetust." Seda Paganini tegigi.
Juba aasta pärast hakkas ta isa temaga Italia linnades kontsertisid andma. Raha ning au tuli küllalt, ja Paganini nime kuulsus tungis juba üle Italia piiride, ehk ta ise küll välismaale ei läinud.
Viimaks oli ta end isa hoole ja valjuse alt lahti teinud ja jäi mõneks ajaks Genuasse asuma. Siin ei mänginud ta enam avalikult, vaid õppis väsimata virkusega veel edasi, et viiulimängimise kõige kõrgemale ladvale jõuda. Ta ema ei olnud aga sellega sugugi rahul, vaid kartis , et poeg raske õppimisega tervise kaotab. See kartus ei olnud ka põhjuseta, sest Paganini tervis oli vaene.
Sel ajal oli Paganinil rõõm, et kaks rikast sõpra temale kaks mitme tuhande väärilist viiulit kinkisid. Üks Guardneri ja teine Amati tehtud viiuli.
Lapsepõlv:
Paganini, kes ikka isa kepi all oli elanud, ei osanud aga pärast enam omal jalal elada. Sel ajal hakkas Paganini ka üht ilusat tütarlast, Catarina Caliagno, südamest armastama , sest et see ka väga ilusasti mängida oskas.
Hiljem, ilusas veeuulitsatega Veneetsias õppis ta ka ilusat lauljat neidu Bianchi'd tundma, keda ta eluseltsiliseks ja saatjaks võttis, aga kes väga palju varju ja raskust on tema elule teinud, sest elu temaga ei olnud õnnelik. Sellegi pärast oli Bianchi temale ka kõige suurema elurõõmu kinkinud: see oli Paganini armastatud poeg Achilles.- Bianchi oli Paganini vastu hirmus umbusaldik ja kartis alati, et suur muusika -võimulane muude ilusate naesterahvaste silmadesse liig palju vaatab. Ta tegi umbusaldusega Paganini elu põrguks ja piinas teda ühte puhku. Viimaks lahkus Paganini temast, aga jättis poja endale.
Välismaale läks Paganini alles 1828. aastal. Suurel muusika-kangelasel oli palav igatsus kõrgeks peetud komponisti Beethovenit Viini linnas tundma saada. Aga hiljaks oli ta jäänud Beethovenit näha, sest see oli juba ligi aasta enne seda surnud. Viinis oodati Paganinit suurel põnevusel. Nagu ennemuistseid juttusid räägiti tema viiulimängust, aga see ei olnud midagi selle vastu, mis Paganini teha võis. Viini linn oli esimese kontserdi järel nagu arust ära. Kõige keerulisemad ja vigurlisemad kohad ja välgukiirused jooksmised ülevalt alla ja alt üles läbi pooletoonide olivad Paganinile kerged nagu lapsemäng. Pikalisemate kohtade juures laulis viiul kõige armsamatel helidel.
Üks ajaleht kirjutas Paganini kohta nõnda:" Kui mängukoor esimese tüki oli mänginud, siis astub kuivetand pikk mees, viiul kaenlas, ette, nägu kahva , haiglane, pea peru . Mängu imevääriline suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime- jooksud välgukiirusel alla ja üles, kahekordsed jooksud kuueteistkümnendik -nootides- üks näppudega tõmmatud ja teine poognaga ,- käivad nii selgesti ja akurat, et ka kõige vähem heli ega kõige lühem noodike valekohta ei juhtu, vaid kõrvu kõlab; kõige keerulisemad ja rängemad mängukohad on kergesti, nagu neid maast nopitaks, mängitud. Lõpuks mängis ta enese komponeeritud tükki, mille ta ärarääkimata kiiruses viiuli pääl otse nelja häälega mängis, nõnda et see kõlas, nagu oleks terve viiulikoor kõige suurema osavuse- ja puhtusega helisenud. Kuda ta seda tegi ja teha võis, see jäi ka mõistjatele saladuseks!"
Niisuguse vaimustuse kõrval oli tal aga ka kadedust küllalt kannatada. Tema kadetsejad nimetasivad ja sõimasivad teda nõiameistriks, vigurimeheks, tembutajaks jne., sest nad ise nõnda mängida ei osanud.
Aga vaimustus oli üleüldine, Paganini piltisid osteti arvamata hulgal. Söögiriistad kandsivad tema nime. Juukseidki kammiti ja riideid kanti "Paganini moodi". Saksa ja Prantsuse maal valati tema auks rahasid, millel tema kuju pääl oli. Tema ise ei pannud sest midagi tähele. Kas teda kiideti või laideti, imestati või sõimati suusõnal või ajalehtedes, see oli temale üks kõik.
Igas linnas, kus ta aga mängis, oli kontserdisaal puupüsti rahvast täis, ehk küll piletihinnad 2, 3 ehk ka enam X kõrgemad olivad kui muidu. Juba kontserdipäeva hommikul oli maja, kus Paganini pidi mängima, inimeste hulkadest ümber piiratud, ja siiski saivad enam jagu ootajatest piletite asemel paljalt pigistada ja piinata.
Paganini tavalised esinemised ja pühendumus:
Üks muusikatundja, kes ise tema kontserdil olnud ning orkestris ühes mänginud, kirjutab tema mängust järgmiselt:" Ta tegi mitmed käigud, hüpped ja keerutused, mis veel ühegi viiulimängija muusikast ei oldud kuuldud. Ta mängis kõige raskemaid kahe-, kolme- ja nelja-häälelisi tükkisid, ta andis kõige kõrgemates toonides päris roobi ligidal veel pooltooni -redeli selgesti kuulda. Sonate militaire's laskis ta ühe ainsa G- keele pääl terve nelja keele toonid flageolettis kuulda, nõnda et, kui mängijat ei näinud, kuulja teadagi ei võinud, et ühe ainsa keele pääl mängiti. Arusaamata olivad ta doppelnäpped (Doppelgriffe) tertsi, sexti octavi ja doppeltrillerite jaoks, ärarääkimata kärmuses ja käikudes kuueteistkümnendik-toonides, milledest üks ikka pizzicato, teine aga coll' arco (poognaga) mängiti. Ilma orkestrita muretses ta ise kaasmängu eest. Sääl olivad kuulda täied neljahäälelised tükid. Teine kord pidas ta ühe keele pääl tooni üks, kaks ja kolm takti kinni, kuna teistel keeltel mitmesugused käigud ja pizzicato kohad ette kanti."
Kuda oli aga selle kuulsa kunstniku välimine mood?
"Kunagi pole ma veel inimest näinud, kelle nägemisel mul süda nii valu oleks tundnud. Kuivetanud keha vana moodi saterkuues ja maani ulatuvates mustades püksides, mis liikmete ümber lohakil, nagu mõne skeleti ümber seisivad. Juuksed olivad pikad ja käharas; nõndasama ka põskhabe. Nägu oli pikergune, kõhn ja kahvatanud, nina kongis ja suur. Käevarred olivad liig pikad, käed kuivetanud ja lumivalged. õlad olivad tal kõrged, kuid mängimise juures tõmbas ta nad kokku, nõnda, et pää nagu posti otsas näis seisvat. Poogna hoidis ta mänguseaduste vastu koguni keha ligi. Kui ta aga mängima hakkas, siis näis nagu vägilase jõud temale tulevat: kõik liikmed ja sõsud saivad kindlaks, ning poogen käis imeväel üles ja alla."
Külmakartuse pärast oli Paganinil ka 20 kraadi sooja juures kasuk seljas ja vankri uksed kinni. Toas istus ta selle vasta sagedasti lahtiste akende ja uste vahele, mis ta rinnahaigust suurendas.
Reisides oli tal kaasas viiulikast, pesu ja mõningad riided. Ka rehnuti raamat, kust keegi peale ta enese ei võinud aru saada. Tähed olivad imelikud varesejalad, ning rehnungides seisivad kõik väljaminekud ja sissetulekud, piletite ja posthobuste hinnad segamini . Ja siiski sai ta ise sellest selgesti aru ning ei lasknud rehkendamises end ilmaski petta.
Voorimeeste, teenijate ja teiste alamast seisusest inimeste vasta oli Paganini uhke. Aga noorte muusikantide, lauljannade jne. vasta, kes tema juurde nõu tulivad küsima , väga lahke oli.
Paganini ei võtnud viiulit muidu kastist välja, kui natuke enne kontserti. Ta oli mitu aastat igapäev 10-11 tundi mänginud. Oskas ainult viiulit mängida ja ka politika asjadest ei võtnud ta ühtigi osa.
Paganini oli kurva loomuga, nagu enamasti kõik haiglased inimesed. Võõraspidusid ja suuri seltskondi ei armastanud ta mitte, vaid hoidis neist eemale. Söögiisu oli tal alati hää; sõi mõnikord mitu tundi järjestikku ja ei põlanud ka viina ära. Taheti temaga aga muusikast kõnelda, siis oli ta hää tuju kadunud. Kaartidest ega teistest seltskondlikest mängudest ei võtnud ta osa. Käed olivad tal kui viiulimängimiseks loodud: sõrmed olivad ülipikad ja painduvad. Nii võis ta pöidla küünega käe selja külge puutuda.
Kõige imelikum oli Paganini aga kontserdi päevil. Kõik ta olek oli siis tõsisem ja pidulikum kui muidu. Hommik ei teinud ta siis midagi, vaid istus vagusi sohva pääl. Vähe enne proovile minekut tegi ta viiuli kasti lahti ja vaatas , kas keeled kõik terved on; siis võttis ta viiuli välja ja seadis häälde. Selle peale mängis ta mõned akordid ja pani siis viiuli uuesti kasti ning seadis muid asju kontserdi jaoks korrale. Üleüldse oli ta selle juures veidi arg ja kohmetu ning nuuskas ühtelugu tubakat .
Kuulmine oli tal väga terav; ka kõige vähema vea pani ta tähele. Kui terve orkester mängis, kuulis ta veel ka üksikud vead ja ütles seda kohe kõva häälega. Kui puhtasti ei mängitud, siis sai ta väga pahaseks; mängis orkester aga hästi, siis kisendas ta ju mängu ajal "bravissimo!" Pärast proovi võttis ta oma noodid kõik ära, sest ta kartis, et mõni säält vahest midagi ära kirjutab, ja läks kodu. Sääl sõi ta lõunat ja heitis magama.
Solo kohtade juures higistas ta nii väga, et kolm kord kontserdi õhtul pesu pidi vahetama. Pärast kontserti oli ta jutukas ja lõbus. Ka sõi ta suure isuga õhtut ja heitis magama.

Huvid:
Kirikumuusikat kuulas Paganini hääl meelel; ooperit ei sallinud ta suurt, iseäranis Saksa oma ei olnud talle meeltmööda; siiski pidas ta Saksa ooperit "Don Juan 'i" suureks sünnituseks. Tornikellade mäng oli talle väga armas.
Toredus oli temale üleüldse vasta meelt, nii et ta ka aumärkisid harva kandis . Noorena oli ta kaunis pillaja, vanemaks saades läks ta aga õige kokkuhoidjaks, nii et mõned tema ihnuseks hüüdsivad. Et ta seda mitte ei olnud, vaid hääd tegi, kus seda sündsa arvas olevat, tunnistavad mitmed rohked kingitused noortele muusikantidele. Näituseks olgu järgmine lugu: Kuulus helikunstnik Berlioz elas pea terve eluaja kaunis kehvalt; ja seda kõik ainult sellepärast, et ta oma ettevõttest kõvasti kinni hoidis, mis aga prantslastele ei meeldinud. Paganini pidas aga Berliozi töödest suurt lugu ja kui tema "Romeo ja Julia " oli kuulnud ning selle sünnitaja kehvast elukorrast teatust saanud, kirjutas ta talle teisel päeval: "Mu armas sõber! Beethoven on surnud ja ainult Berlioz võib teda elusse hüüda ja ma arvan endal pärast Teie helisünnituse kuulmist, mis täiesti Teie vääriline, õiguse olevat Teid paluda , et Teie minu austuse täheks 20 tuhat franki vastu võtaksite, mis Teie juurde pandud tunnistuse ettenäitamise järele baron von Rotschildi käest kätte saate."

Närvihaigus ja surm:
Juba lapsepõlvest saadik kannatas suur maestro närvihaigust, mis tema õrna ja üleliiga ärksat loomust ussi kombel näris. Ta käis kõik Euroopa kliimad läbi, et niiviisi oma haigust kudagi kaotada, aga ei ühtigi aidanud. Tiisikus, mis teda ju ammust saadik vaevas, läks Nizzas väga ägedaks. Hääl kadus, jõud lõppis otsa. Viimsel õhtul näis ta rahulikum olevat kui muidu. Ta oli veidi maganud. Kui ta üles ärkas, laskis ta sängi eesriide kõrvale tõmmata, et kuud vaadata, mis taevasõrval ilul üles tõusis. Sääl saivad ta meeled veel ärksaks, ta tõmbas vaevaga viiuli kätte ja saatis selle viimsete toonidega oma viimse hingetõmbuse taeva poole- Paganini suri 27. mail 1840. a.
Paganini jättis oma seaduslikult endale võetud pojale Achillesele 2 miljoni ja kahele õele kumbagile 50-60 tuhat franki, Achllese emale aga, lauljanna Antonia Bianchile Covo linnast, paljalt iga aasta 1200 franki abiraha. Oma Stradivari viiuli jättis ta oma isalinna Genuale, sest ta ei tahtnud, et see riist pärast teda mõne teise kunstniku kätte saaks.
Paganini oli tolle aja kõige suurem viiulimängija ja tänini ei ole veel ühtegi tulnud, kes tema vääriliselt mängida oleks mõistnud. Küll on mitmed suured kunstnikud tema mängu järel aimata püüdnud ja ka mõnest kohast seda selgekski saanud, aga kõik need kunstnikud on ainult üksikud tükid Paganinist muud midagi.
Kasutatud kirjandus:
Wikipedia , ”Paganini Needus”
8