veele läbitavaks nii muutub uriin kontsentreeritumaks ja organism peab vee kinni. Lõpliku e. sekundaarse uriini hulk on 1-1,5 liitrit ööpäevas. 3) sekretsioon Tubulaarse sekretsiooni tulemusena tuuakse torukese valendikku tagasi aineid torukesi ümbritsevatest veresoontest või ained, mida toodetakse torukeste enda rakkudes (nt. orgaanilised happed, alused, ravimid jne.). Neerude regulatoorsed funktsioonid. Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon Füsioloogilistes tingimustes võib organismi ekstratsellulaarse vedeliku osmootne rõhk tõusta või langeda. Osmootne rõhk tõuseb, kui organism kaotab erituselundite kaudu suhteliselt rohkem vett kui osmootset rõhku tekitavaid soolasid. Vedelikupuuduse tingimustes tõuseb vere osmolaarsus ja sellel reageerib organism ADH vabastamisega hüpofüüsi tagasagarast ja janutunde tekkimisega. Selle tulemusena distaalsete vääniliste
F Peamiselt hammastes ja luudes hambakaariese vastane toime Rakkude, seega ka inimese organismi kui terviku kogumassist moodustab suurima osa siiski keemiline ühend, mis süsinikku ei sisalda - vesi. Nagu eespool osutatud, moodustab vesi meie kehast ligikaudu kaks kolmandikku. Vee hulk inimorganismis sõltub nii vanusest kui soost. Kogu organismis leiduv vesi jaguneb intratsellulaarse (rakusisese) ja ekstratsellulaarse (rakuvälise) ruumi vahel, viimase moodustavad interstitsiaalne vedelik ja vereplasma, aga ka lümf, tserebrospinaal- ja sünoviaalvedelik (tabel 1.3.). Tabel 1.3. Vee hulk ja jagunemine inimese organismis (protsentides keha massist) (Seeley jt, 1995) Iga Üldine Intratsellulaarne Ekstratsellulaarne Plasma Interstitsiaalne Ekstratsellu-
C 6 Biofilmi moodustumiseks vajalikud geenid Biofilmi moodustumise eest vastutavad geenid tehti kindlaks, kasutades juhuslikku transposooni mutageneesi ja knock-out mutante. Katsetes võrreldi mutantset tüve metsiktüüpi bakteriga. Biofilmi moodustumiseks vajalike geenide alla kuuluvad pinna adhesioonivalkude, pilide ja flagelliinide ning ekstratsellulaarse polümeerse maatriksi komponentide ekspressiooni reguleerivad geenid. Jõuti järeldusele, et kui mingist spetsiifilisest geenist tehi knock-out mutant, sel juhul biofilmi moodustumist ei hoitud täielikult ära, vaid biofilmi moodustamine ainult vähenes. Biofilmi laialihajumine Tavaliselt keskendutakse laboris rakkude pindadele kinnitumise ja biofilmi kasvu uurimisele. Vähem tähelepanu pühendatakse rakkude eraldumisele biofilmist ja nende laialihajumisele
vasomotoorne keskus. Lühikest aega kestvaid muutusi vererõhus reguleerivad autonoomne närvisüsteem (sümpaatiline närvisüsteem) ja reniin-angiotensiin-aldosteroon- süsteem (RAAS), pikemajalist kontrolli seostatakse aga neerude tööga. Neerudel on oluline osa vererõhu regulatsioonil ning neeruhaigus võib põhjustada vererõhu tõusu. Teiselt poolt kahjustab pidev kõrge vererõhk neerukudet. Vererõhu tõus suurendab vee eritumist neerude kaudu. Selle tulemusena väheneb ekstratsellulaarse vedeliku maht ja ühtlasi ka vere maht. Väiksema vere mahu tõttu väheneb veresoontesüsteemi keskmine täitumisrõhk ja sellest sõltuv venoosne juurdevool südamesse, mistõttu südame väljutusmaht väheneb ja vererõhk langeb. Vererõhu regulatsioon sõltub otseselt vee ja soolade sisaldusest. Kõrgvererõhutõbi tekib alati veepuudusega kohanemise tulemusel ning seda süvendab krooniline stress. Soolade eritumist reguleerivad mineraalokortikoidid, mida organism toodab kolesteroolist
MHCII retseptorite struktuur ja antigeeni sidumine. 2 14. MHCI ja MHCII individuaalsete geenide struktuur. 2 15. Inimese MHC lookuse üldstruktuur, klassikalised alamlookused ja võimalike MHC variantide arv indiviidis. 2 16. Näiteid mitteklassikaliste alamlookuste kohta inimese MHC lookuses 2 17. MHCde ekspressiooni regulatsioon. MHCI ja MHCII võrdlus. 4 18. Antigeeni esitlemine T-lümfotsüütidele. Üldised põhimõtted. 2 19. Professionaalsed ja mitteprofessionaalsed APCd. Võrdlus. 2 20.Ekstratsellulaarse päritoluga antigeenide töötlemise põhietapid. 4 21. Peptiid-MHCII kompleksi moodustumine rakus. 2 22. Endogeense päritoluga antigeenide töötlemine rakus. 4 23. Peptiid-MHCI kompleksi moodustumine rakus. 2 24. MHC-peptiid kompleksi topoloogia.Võrrelge MHCI- ja MHCII- peptiid komplekse. 2 25. Kuidas määravad MHCd valguliste antigeenide immunogeensuse? 2 26. T-lümfotsüütide antigeensete retseptorite ( TCR ) struktuur. ja retseptorite osakaal ja võrdlus. 2 27
Erinevate müofibrillaarvalkude paiknemine sarkomeeris, peente ja jämedate müofilamentide valguline koostis, müosiini, aktiini, tropomüosiini, troponiini molekulide pôhimôtteline ehitus. Ensüümvalkude - ATPaaside, glükolüüsiraja, tsitraaditsükli, rasvhapete - oksüdatsiooni raja, hingamisahela ensüümide, kreatiini kinaasi - jagunemine eri fraktsioonide vahel. Lämmastikku sisaldavad ja mittesisaldavad orgaanilised ained ja mineraalained. Ioonide jagunemine intratsellulaarse ja ekstratsellulaarse ruumi vahel lihaskoes, membraanipotentsiaali olemus ja tähtsus. Lihaskontraktsiooni biokeemiline mehhanism: atsetüülkoliini funktsioon, erutuslaine levik lihasraku membraanil, T-süsteemis, Ca2+ ioonide kontsentratsiooni tôus sarkoplasmas, Ca2+ sidumine troponiiniga ja selle môju troponiini-tropomüosiini kompleksile, ristsillakeste teke, ATP hüdrolüüs. Koliinesteraasi, Ca-pumba, Na-K-pumba funktsioonid lôôgastumise protsessis. Lôôgastumine kui energiat tarbiv protsess.
kaotust, südame minutimahu vähenemist, aktiveeruvad kompensatoorsed mehhanismid, mistõttu edasine naatriumikadu on välditud ning organismi naatriumisisaldus püsib veidi madalamal tasemel kui enne diureetikumide tarvitamist. Diureetikumide esialgsele toimele järgneb sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumine ning vedeliku ja naatriumi kaotus viib RENIIN-ANGIOTENSIINI SÜSTEEMI aktiveerumisele just angiotensiin II produktsiooni suurenemisele. Esialgsele ekstratsellulaarse vedeliku mahu vähenemisele järgneb plasma ja vere mahu mõningane suurenemine. Mju algab 1..2 tundi peale manustamist ja kestab 6-12 tundi. Manustada hommikuti. Pikaravi korral vib teha katkendlikku ravi. Annus kigub piirides 0,025..0,2 g, üle 0,2 g ei ole mtet anda, sest diureetiline (terapeutiline toime) toime ei suurene, küll tugevnevad ainevahetushäired (kõrvaltoimed). Hüpertensiooni ravis kasutatakse väiksemaid annuseid, peamiselt hommikuti. Muudel juhtudel on annused suuremad
eest. *Mitmekihiline lameepiteel kaitse ja barjäär Silma sarvkest, suuõõs, pärak, söögitoru, tupp Nimeta pildil olevaid rakke ja nende ülesandeid. Näita noolega kirjeldatavale rakule! Sidekude. Fibroblast (fibrotsüüt)- sünteesib kollageenseid, elastseid, retikulaarkiude, ekstratsellulaarse maatriksi komponente. Makrofaag- fagotsütoosivõimeline rakk. Nuumrakk- eraldab bioaktiivseid molekule, mis osalevad põletikulisel vastusel kaasasündinud immuunsüsteemi reaktsioonil ja koe paranemise protsessil. NB! Histamiin Hepariin.
Kui osmolaarsus tõuseb 3%, siis stim. janukeskust. Loom joob ja taastab osmolaarsuse normi piirdesse. Joodud vee maht annab juba signaali, et piisab – ei oodata, kuni vesi imenduks. Hüpotalamus toodab peptiidhormooni – ADH ehk antidiureetiline hormoon ehk vasopressiin. Pärast sünteesi pakitakse need vesiikulitesse ja transporditakse piki aksonit hüpofüüsi tagasagarasse, kus neid hoiustatakse. Kui ADH tase tõuseb veres, siis neerud imendavad vett rohkem tagasi. See vähendab ekstratsellulaarse vedeliku osmolaarsust, uriin kontsentreerub ja samas maht väheneb. Kui ADH tase veres on madal, siis neerudest ei imendata enam nii palju vett tagasi, uriin lahjeneb ja maht suureneb. * kui ekstratsellulaarse vedeliku osmolaarsus väheneb, siis ADH sekreteerimine samuti väheneb. Kui osmolaarsus tõuseb, siis hormooni eritamine samuti tõuseb. 1-2% muutus osmolaarsuses juba mõjutab ADH sekretsiooni.
talitlemisega ning arst ja meditsiini valdkonnas töötavad teadlased vajavad teadmisi ning oskusi organismi seisundi hindamiseks ja mõistmiseks. Homöostaas – > kr homoios ‘taoline, sarnane’ + stasis ‘seisund’ - bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid, kohaneda ümbritsevate tingimustega, et tagada eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsivus. Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus. Homöostaasi iseloomustab dünaamiline tasakaal sisekeskkonna näitajate vahel. Homöostaasi aitavad säilitada vajadustekohased käitumisreaktsioonid. Claude Bernard – sisekeskkonnd püsivuse mõiste. Organismi sisekekskonna iseloomustamine vereplasmanäitajate järgi, mille osm rõhk on 7,3 atm, pH on 7,37-7,43 ja temperatuur 37C. Walter Cannon – temalt pärineb tänane homöostaasi mõiste. Homöostaasi komponendid:
QRS –vatsakeste depolarisatsioon T – vatsakeste repolarisatsioon 14. Veregruppide pilt, ABO süsteem ABO-veregrupisüsteem – jaotuse aluseks on er-de pinnal es A- ja B-antigeenid ja vereplasmas es anti-A ja anti-B antikehad. Vereplasmas esinev antikeha reageerib erütrotsüüdi rakumembraani pinnal oleva antigeeniga, põhjustades erütrotsüütide aglutinatsiooni ja seejärel hemolüüsi. ABO süsteemi antigeenid erütrotsüüdi pinnal on rakumembraani ekstratsellulaarse pinnaglükoproteiinid ja glükolipiidid.Universaaldoonor on O ( st võib anda kõigile, väikeses koguses) ja universaalretsipient on AB, sest tema võib verd saada kõigilt. Veregrupp A (AA, AO) B (BB BO) AB O Erütrotsüütide A B AB O liik Vereplasma anti-B anti-A - anti-A ja antikehad anti-B
QRS –vatsakeste depolarisatsioon T – vatsakeste repolarisatsioon 14. Veregruppide pilt, ABO süsteem ABO-veregrupisüsteem – jaotuse aluseks on er-de pinnal es A- ja B-antigeenid ja vereplasmas es anti-A ja anti-B antikehad. Vereplasmas esinev antikeha reageerib erütrotsüüdi rakumembraani pinnal oleva antigeeniga, põhjustades erütrotsüütide aglutinatsiooni ja seejärel hemolüüsi. ABO süsteemi antigeenid erütrotsüüdi pinnal on rakumembraani ekstratsellulaarse pinnaglükoproteiinid ja glükolipiidid.Universaaldoonor on O ( st võib anda kõigile, väikeses koguses) ja universaalretsipient on AB, sest tema võib verd saada kõigilt. Veregrupp A (AA, AO) B (BB BO) AB O Erütrotsüütide A B AB O liik Vereplasma anti-B anti-A - anti-A ja antikehad anti-B
Nende vahendusel toimub kujunevad sisekeskkonna püsivuse – homoöstaasi – säilitamisele ja elu alalhoidmisele suunatud käitumisreaktsioonid. Homöostaasi mõiste võttis kasutusele Claude Bernarde XIX sajandi keskpaigas. Homöostaas - Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võimesäilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid / Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus. Homöostaasi komponendid : O2 ja CO2 kontsentratsioon, toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon, sisekeskkonna pH, soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon, ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk. 2. Organismi talitluse regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.
mitmesuguseid ülesandeid. Organismi veri on kahes suures vedelikuruumis. Suurem osa on rakusisene, väiksem rakuväline. Kehavedelikud jagunevad: ekstratsellulaarne(27%) koevedelik, intratsellulaarne, transtsellulaarne(1,5%), plasma, tiheda sidekoe, luu ja rakusisene(33%) vesi. Kokku 60% kehakaalust. Ainete tsirkulatsioon Vedelikuruumise sees – difusioon Vedelikuruumide vahel: Osmoos – ekstratsellulaarse ja intratsellulaarse (ekstratsellulaarne-rakk) vahel põhjustab ormoos läbi rakumembraani Difusioon ja filtratsioon – vereplasma ja koevedeliku (interstitsiaalse vedeliku) vahel. 5 Ööpäevane veebilanss Organismi saabunud Organismist väljunud Jook 1,5l Uriin 1,5l
Hüübimise vältimine in vitro sisekeskkonna, ja seda nim. hematokritti, s.o. vere normoblasti ja retikulotsüüdi Normväärtused loomadel 80... 150 · Ca sidumine EDTA, Na- ekstratsellulaarseks vormelementide osa vere mahust. vaheastmete kaudu. g/l . Meestel keskmiselt 150, tsitraat, Naoksalaat · Hepariin · Ekstratsellulaarse vedeliku Hematokritti määratakse :Erütropoeesiks vajalikud naistel 120 g/l. · Silikoniseeritud katsutid moodustavad Vereplasma ~5% hüübimatuks muudetud vere · Vitamiinid ( eriti B12 vitamiin 19. Leukotsüütide arvu 29. Fibrinolüüs ja selles osalevad keha massist Koevedelik ~15% tsentrifuugimisel kapillaartorus
resorptsioon ja väheneb eritumine. Teisene e. sekundaarne uriin Ööpäevane uriini hulk ~1,5 l.Tunnidiurees 50100 ml. Erikaal e. tihedus 10151025 mida suurem erikaal, seda kontsentreeritum uriin. Glükoosi ja valku normaalselt uriinis ei ole. Sademes mikroskoopilisel uuringul vähesel määral leukotsüüte, epiteelirakke, erütrotsüüte, mikroobe (kateeteruriin on steriilne!) Neerude tegevuse regulatsioon Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon: füsioloogilistes tingimustes võib organismi ekstratsellulaarse 1 vedeliku osmootne rõhk tõusta või langeda. Osmootne rõhk tõuseb, kui organism kaotab erituselundite kaudu suhteliselt rohkem vett kui osmootset rõhku tekitavaid soolasid. Selle tulemusena distaalsete vääniliste torukeste läbilaskvus
t. happelise uriini puhul) suureneb nõrkade resorptsioon ja väheneb eritumine. Teisene e. sekundaarne uriin- Ööpäevane uriini hulk - ~1,5 l.Tunnidiurees 50-100 ml. Erikaal e. tihedus 1015-1025 mida suurem erikaal, seda kontsentreeritum uriin. Glükoosi ja valku normaalselt uriinis ei ole. Sademes mikroskoopilisel uuringul vähesel määral leukotsüüte, epiteelirakke, erütrotsüüte, mikroobe (kateeteruriin on steriilne!) Neerude tegevuse regulatsioon- Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon: füsioloogilistes tingimustes võib organismi ekstratsellulaarse 8 vedeliku osmootne rõhk tõusta või langeda. Osmootne rõhk tõuseb, kui organism kaotab erituselundite kaudu suhteliselt rohkem vett kui osmootset rõhku tekitavaid soolasid. Selle tulemusena distaalsete vääniliste torukeste läbilaskvus
arengu ja progressi eest. Homöostaas on sisekeskonna suhteline püsivus; Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neist toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon; sisekeskkonna pH; soolade ja teiste elektrolüütide konsentrasioon; ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk. Homöostaas saavutatakse regulatsiooni kaudu. 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Organismi regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub nt reflekside kaudu. Humoraalne regulatsioon toimub hormoonide vahendusel. Autoregulatsioon on organi sisemine võime tagada normaalne keskkond ilma närvisüsteemi või hormonaalsete mõjudega
Ensüümidena katalüüsivad membraaniga seotud protsesse Funktsioneerivad retseptoritena võttes vastu või muundades keemilisi signaale (näit valguskvandi muutmine (transleerimine) närviimpulsiks kolvikestes, kepikestes) Kontakteerudes ainult mingi kindla rakuvälises keskkonnas (maatriksis) leiduva ainega on näit hormoonidele retseptoriteks (insuliin, ADH) Teostavad strukturaalseid ühendusi tsütoskeleti ja PL m-i vahel või ühendusi PL m-i ja ekstratsellulaarse maatriksi või naaberraku vahel Intergraalvalguga ühendatud süsivesikute ahelad nt glükoforiin C on veregrupi antigeeniks. 11 12 12 13 Transport läbi plasmamembraani 1. Difusioon molekulide liikumine kõrgemalt kontsentratsioonilt madalama suunas. 2. Osmoos vee molekulide liikumine aine madalamalt kontsentratsioonilt aine kõrgemale konsentratsioonile (iso-,
fusogeensed valgud. Eksotsütoosi kaks teed 1. Pidev ehk konstitutiivne 2. Reguleeritud 1. Pidev eksotsütoos toimub kõigis eukarüootsetes rakkudes - transportvesiikulid kannavad pidevalt uusi membraanikomponente Golgi kompleksist välismembraani. Eksotsütoosi teel toimub pidev plasmamembraani uuendamine. Pidevalt eksotsüteeritakse valke, mida antud rakk ise ei vaja, kuid mida on organismil kui tervikul tarvis. Näit. fibroblastid toodavad ekstratsellulaarse maatriksi valku kollageeni, B- lümfotsüütidest tekkinud plasmarakud sekreteerivad antikehi, maksarakud toodavad paljusid seerumi valke jne. 2. Reguleeeritud eksotsütoosi puhul kogutakse vastavad ained sekretoorsetesse vesiikulitesse, mis ühinevad raku välismembraaniga pärast keskkonnast tulevat kindlat signaali. Reguleeritud eksotsütoos esineb neis rakkudes, mis on spetsialiseerunud oma produkti kiirele ja vastavalt vajadusele sekreteerimisele.
võimaldab organismi lõpliku struktuuri käigus sünapseid, erütrotsüüt kaotab ja funktsionide väljakujunemise. oma tuuma, lihasrakk arendab välja 2. Kuidas on diferentseerumine seotud rakkude iseloomuliku tsütoskeleti. proliferatsiooniga ja apoptoosiga? 8. Kuidas on rakkude diferentseerumine seotud · Proliferatsioon ja diferentseerumine on ekstratsellulaarse maatriksi (ECM) küll kaks vastandlikku protsessi, kuid valkudega? kulgevad sageli paralleelselt. Koos · ECM valgud, nt. glükoproteiinid, diferentseerumisega toimub alati ka reguleerivad rakkude proliferatsiooni apoptoos. ja diferentseerumist, ECM valkude 3. Milles seisneb väide, et diferentseerumine on süntees ja
koosneb fosfolipiidididest (pead on hüdrofiilsed ja jalad hüdrofoobsed) membraanis on veel glükoproteiinid, millel on retseptoorne funktsioon kolesterool annab membraanile teatava jäikuse valgud - võtavad märkimisväärse osa membraani mahust o ainete transport o ioongradiendi teke o signaalide vastuvõtt ja edastamine o seondab membraani tsütoskeletiga o seondab ekstratsellulaarse maatriksiga Veel on rakumembraanis pumbad, kandjad, kanalid o pumbad - energia toel transpordivad aineid ja ühendeid rakku ja rakust välja. Kindlustvaad konts gradiendi o Kandjad e transport valgud - liiguvad mööda konts gradienti, o Kanalid - avades ja sulgedes kanaleid saab kiiresti toimetada transporti piki konts gradienti. Ioonide liikumine läbi membraani mõjutab membraani el potensiaali
ATP-d,sünteesib erinevaid valke, rasvu, süsivesikuid ja nende ühendeid. 16. Rakkudevahelised liidused)-Tiheliidused,nt peensoole epiteelis takistavad: vees lahustunud molekulide difundeerumist läbi epiteelirakkude,membraanvalkude difundeerumist. Ankurliidused nt naha epiteelis annavad epiteelkoele mehhaanilised omadused, ühendavad rakkude tsütoskelettide elemente,ühenduvad ekstratsellulaarse maatriksiga. Aukliidused-võimaldavad väikestel molekulidel vahetult liikuda ühest rakust teise. rakuväline aine (EMT)-Sünteesitakse fibroblastide poolt ja moodustab ekstratsellulaarseid membraane: Kollageen – peamine valk, kolm keerdunud ahelat :Elastiin, Fibronektiin,Laminiin 17. Rakutsükkel-on kõrgelt organiseeritud sündmuste jada, mille tulemusena toimub rakkude jagunemine ja paljunemine* tsükli käigus DNA replikeerub
protsessi resultandid · Nende koosseisus harilikult mitmed komponendid ehk teisiti öeldes ei leidu organismis kusagil vett ilma lahustunud komponentideta. · Täidavad mitmekesiseid ülesandeid sõltuvalt kehavedeliku komponentidest. Vesi organismis · Täiskasvanul 60 % kehamassist, so 70 kg inimesel 42 l · Sellest 2/3 (~28 l) moodustab intratsellulaarne vedelik ja 1/3 (~14 l ) ekstratsellulaarne vedelik, mis täidavad vastavalt intratsellulaarse ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi. · NB! Kehavedelikud kujutavad endast paljukomponendilisi vesilahuseid. Intratsellulaarne vedelik · Intratsellulaarne vedelikuruum ei ole kompaktne, vaid moodustub kõikides organismi rakkudes olevate vedelikuruumide summana · Tsütosooli keemiline koostis on teatud ainete suhtes küllalt stabiilne, mis võimaldab tekkida füsioloogiliselt olulistel gradientidel. · Rakkude sees on membraanidega ümbritsetud ruumid (kompartmentid), mille
või atavismidega (näiteks kolmas rinnanibu). 26. Rakkudevaheline keskkond — kudede erinevused rakkude ja vaheaine proportsioonis, vaheaine põhiollus, selle peamised komponendid. Ekstratsellulaarne maatriks (inglise extracellular matrix) ehk rakuvaheaine on loomarakkudevaheline (väline) võrgustik, mis koosneb erinevatest rakkude valmistatud ning nende sekreteeritud (väljutatud) polüsahhariididest ja valkudest[1]. Ekstratsellulaarse maatriksi (nüüdsest rakuvaheaine) peamine ülesanne on toimida kudede ehitusliku osana (pakub struktuurset tuge) ning mõjutada nende arengut ja talitlust.[1]. Rakuvaheainet leidub eriti palju just sidekoes. Rakuvaheainesse kuuluvad interstitsiaalne maatriks ja basaalmembraan.[2] Interstitsiaalne maatriks asub mitmete loomarakkude vahel ehk nende intertsellulaarses ruumis. Polüsahhariididest koosnevad geelid ja fibrillvalgud täidavad tühjad ruumid ja töötavad kui
Füsioloogia eksami küsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas-staiilsena. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e funktsioonist. · Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar,
Füsioloogia eksami küsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas-staiilsena. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e funktsioonist. · Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar,
rakku ja inimese omad teisel pool, kuid 40 min pärast olid valgud ühtlaselt jaotunud. Ka lipiidid saavad ühe lipiidikihi piires üsna vabalt liikuda, kuid vertikaalne „flip- flop“ liikumine on väga aeglane.Valgud võivad ulatuda läbi kogu membraani või kinnitada sisse- või väljapoole. Funktsioonid on struktuuri andmine- ühendavad membraani tsütoskeletiga moodustavad rakuliiduseid kinnitavad rakud ekstratsellulaarse maatriksi külge retseptoriks olemine .2 tüüpi teiste rakkude ära tundmine keemiliste signaalide äratundmine transporteriks olemine carriers-glükoos ja aminohapped channels-vesi ja ioonid. Na+ ja K+ läbi mõlema ensümaatiline funktsioon- nt peensooles peptiidide ja süsivesikute lagundamine. Fosfolipiidide hüdrofiilsed pead on suunatud väljapoole ning hüdrofoobsed sabad
vähendab uriini hulka diureesi · Aldosterooni mõjul väheneb Na+ eritus uriini, rohkem Na+ jääb organismi, mis omakorda suureneb organismi rakkudevahelise vedeliku hulka ja tõstab vererõhku. Suurendab K+ eritust. · Reniin suurendab soolade ja vee sissejäävust. · Parathormoon suurendab Ca2+ tagasiimendumist neerutorukestes. · Atriaalne natriureetiline peptiid (ANP) soodustab Na +-ioonide väljaviimist organismist, vähendab ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahtu ning langetab vererõhku. Antidiureetiline hormoon (ADH) e vasopressiin: · ADH tekib hüpotalamuses. Hüpofüüsi tagasagarasse jõuab ta aksonaalse transpordi teel. ADH teke oleneb vaheajus asuvate, koevedelike osmootse rõhu suhtes tundlike osmoretseptorite aktiivsusest. · Veepuudusel: Suureneb koevedelike ja vere osmootne rõhk. Mis põhjustab osmosensoreilt lähtuva impulsside voo tõusu nucleus
vähendab uriini hulka diureesi · Aldosterooni mõjul väheneb Na+ eritus uriini, rohkem Na+ jääb organismi, mis omakorda suureneb organismi rakkudevahelise vedeliku hulka ja tõstab vererõhku. Suurendab K+ eritust. · Reniin suurendab soolade ja vee sissejäävust. · Parathormoon suurendab Ca2+ tagasiimendumist neerutorukestes. · Atriaalne natriureetiline peptiid (ANP) soodustab Na +-ioonide väljaviimist organismist, vähendab ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahtu ning langetab vererõhku. Antidiureetiline hormoon (ADH) e vasopressiin: · ADH tekib hüpotalamuses. Hüpofüüsi tagasagarasse jõuab ta aksonaalse transpordi teel. ADH teke oleneb vaheajus asuvate, koevedelike osmootse rõhu suhtes tundlike osmoretseptorite aktiivsusest. · Veepuudusel: Suureneb koevedelike ja vere osmootne rõhk. Mis põhjustab osmosensoreilt lähtuva impulsside voo tõusu nucleus
9...7.0; ekstratsellulaarne pH 7.3...7.4. Kliinilises praktikas määratav rakuväline pH. BE (base excess, ingl.k., leelise liig) happe või aluse kogus millimoolides, mis on vajalik lisada 1 liitrile hapnikuga küllastatud uuritavale verele, et 37ºC ja PCO2 40 mmHg juures oleks pH 7,4. ,,-" BE happe liig e atsidoos; ,,+" BE happe defitsiit e alkaloos. Keemilised happe-leelistasakaalu regulatsiooni mehhanismid: puhversüsteemid (nõrgast happest ja alusest); Ekstratsellulaarse vedeliku puhvesüsteemid (bikarbonaat- ,fosfaat-, valgupuehver); intratsellulaarsed (hemoglobiinipuhver). Füsioloogilised regulatsiooni mehhanismid: seotud kopsude, neerude, vähem mao ja maksa funktsiooniga. Kopsud: kui veres tõuseb süsiappegaasi sisaldus, sunnib hingamiskeskuse erutus hüperventilatsioonile suureneb CO2 väljutamine kuni on saavutatud CO2 normaalne kontsentratsioon veres. 15. Rakkude vigastused, raku surm.
Kadheriinide tsütoplasmaatiline pool on seotud tsütoskeletile mitte otse, vaid teatud teiste valkude vahendusel(kateniinid, vinkuliin, aktiniin, plakoglobiin). Kaltsiumist sõltuvad molekulid omavad peamist rolli raku adhesioonil ja diferentseerumisel. Integriinid moodustavad sideme raku sisemise tsütoskeleti ja ekstratsellulaarse maatriksi vahel. Katteepiteelide vaba pinna katted Koorik e. Krusta – kaitsefunktsioon(transitoorne epiteel kusepõies) Kutiikul – kaitsefunktsioon(hamba arengus) Mikrohatud – suurendavad raku funktsioneerivad pinda(sool,trahhea) Ripsmed – kinotsiiliad(liikuvad ja harunemata) ja stereotsiiliad(liikmatud ja harunevad) -soodustavad raku spetsiifilist tegevust Basaalmembraan jaotub basaal- ja retikulaarkihiks.
tugevuse andmisega. 113.Tsütoskeleti mürgid. Paljud seente ja taimede enesekaitsesüsteemid on aktiini või mikrotuubulite vastu (mitoosi ei toimu!). Falloidiin on valges kärbseseenes ja seondub aktiinifilamentidega. Osad on võetud kasutusele kasvajate ravis. Nt. Taxol (jugapuust) 114.Rakukontaktid: üldiseloomustus ja jaotus. Multitsellulaarse organismi ülesehitus sõltub kontaktidest: 1) Rakkude vahel (rakk-rakk) 2) Raku ja ekstratsellulaarse maatriksi (ECM) vahel (rakk-ECM) *ECM – e. rakuvaheaine, mis koosneb erinevatest rakkude valmistatud ja sekreteeritud polüsahhariididest ja valkudest. NT Epiteel – peamiselt rakk-rakk ühendused.Sidekude – peamiselt rakk-ECM ühendused. Funktsiooni alusel võib eristada nelja tüüpi ühendusi: 1) Ankurühendused (adherence junctions) – nii rakk-rakk, kui rakk- ECM – seotud tsütoskeletiga.
avatud 78. Rakkude kasvu regulatsioon. Elundi või organismi suurust määravad muutujad (4).???? Kasvu reguleeritakse rakkude proliferatsiooni (rakkude kiire paljunemine ehk vohamine mitootiliste jagunemiste kaudu, rakkude arv suureneb) ja apoptoosiga – samuti võivad rakud organismi kasvamise käigus suureneda või lisandub erinevaid ekstratsellulaarseid komponente. Kasvamine toimub nii rakkude suurenemise kui ka ekstratsellulaarse materjali suurenemise kaudu. Rakk individuaalselt kasvab, suurendades massi ja mõõtmeid. Elundi või organismi suurust määravad muutujad: 1) Rakkude proliferatsioon 2) Rakkude suurenemine 3) Ekstratsellulaarse maatriksi lisandumine 4) Apoptoos 79. Mis on tüvirakunišš? Mis on tüvirakuniši roll? Too tüvirakuniššide kohta näiteid. Tüviraku nišš – regulatoorne mikrokeskkond, mis kontrollib tüviraku erinevaid olekuid
ülesanne on põhiliselt isoleerida, on valku alla 25%; mitokondrite ja kloroplastide membraanides, mis tegelevad energia muundamisega, on valku 75. Kuigi membraanide baasstruktuur põhineb lipiidsel kaksikkihil, on just membraanis olevad valgud need, mis toimetavad spetsiifilisi funktsioone: 1) ainete transport läbi membraani 2) ioongradientide tekitamine 3) signaalide vastuvõtt ja edasiandmine 4) vahendab membraanidele tsütoskeleti kinnitumist 5) kontaktid teiste rakkude ja ekstratsellulaarse maatriksiga. · Oligosahhariidsed jäägid on kindlalt polaarse paigutusega, seotus fosfolipiidse hüdrofiilse osaga või moodustavad komplekse valkudega. Nad on eukarüootse raku välispinnal - seda osa nimetatakse glükokaalüksiks. Nad moodustavad membraani kuivmassist 2-10% ja kindlustavad õiged rakkude vahelised seosed. Eriti oluline embrüogeneesis, kus toimuvad rakkude ulatuslikud ümberpainemised. Samuti tagavad
Ülemäärane veekaotus-dehüdratsioon. Mine Mineraalained- Organismisisene vedelikukäive, endogeenne vesi. ? Vee jaotumine erinevate vedelikuruumide vahel organismis ja seda mõjutavad tegurid: elektrolüütide konsentratsioon ekstratellulaarses vedelikus, kapillaarne vererõhk, vereplasma valkude konsentratsioon.Veekogus esineb 1. rakusisese e.intratsellulaarse veena 60%- kuulub raku koostisse ja 2. rakuvälise e. ekstratsellulaarse vedelikuna 40%- ümbritseb rakke.selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkide ja regulaatorainete viimine rakku ja sealt välja. Ekstratsellulaarne jaotub: interstitsiaalkoe 31%,vereplasma 7% ja transtsellulaarse 2% vedelike vahel. Veesisaldus hoitakse regulatsioonimehhanismide abil suhteliselt konstantsena. Makroelemendid ja mikroelemendid, nende ligikaudne hulk organismis ja vajalik sisaldus toidus. *Na,
ülesanne on põhiliselt isoleerida, on valku alla 25%; mitokondrite ja kloroplastide membraanides, mis tegelevad energia muundamisega, on valku 75. Kuigi membraanide baasstruktuur põhineb lipiidsel kaksikkihil, on just membraanis olevad valgud need, mis toimetavad spetsiifilisi funktsioone: 1) ainete transport läbi membraani 2) ioongradientide tekitamine 3) signaalide vastuvõtt ja edasiandmine 4) vahendab membraanidele tsütoskeleti kinnitumist 5) kontaktid teiste rakkude ja ekstratsellulaarse maatriksiga. Oligosahhariidsed jäägid on kindlalt polaarse paigutusega, seotus fosfolipiidse hüdrofiilse osaga või moodustavad komplekse valkudega. Nad on eukarüootse raku välispinnal - seda osa nimetatakse glükokaalüksiks. Nad moodustavad membraani kuivmassist 2-10% ja kindlustavad õiged rakkude vahelised seosed. Eriti oluline embrüogeneesis, kus toimuvad rakkude ulatuslikud ümberpainemised. Samuti tagavad
säilitamist, sest suurenenud soolade võtmine osaleb interstitiaalses osmolaarsuses ja võimaldab võimendatud vee imendumist kogumisjuhades. NO – gaas, mis toodetakse L-arginiini katabolismis, toodetakse neeru endoteeli ja epiteeli rakkudes. NO suurendab neeru Na+ ja vee eritamist nii, et inhibeerib Na + võtmist rakku mitmetes neeru segmentides. Jämedas ülenevas osas, NO tootmine inhibeerib apikaalset Na+ sissevõtmist (inhibeeritakse transportereid). Sellel on oluline roll süsteemse ekstratsellulaarse vedeliku mahu ja vererõhu regulatsioonis. Endoteliin 1 – peptiidhormiin, mida toodetakse neerudes kogumisjuhades, endoteelirakkudes, jämedas ülenevas osas. Seondub retseptoritele, mis asuvad proksimaalses tuubulis, kogumisjuhades, jämedas ülenevas osas, suurendab neeru NaCl ja vee eritamist – mõjutab transporti epiteelis ja neeru mikrotsirkulatsiooni – seda juhib nii NO kui ka prostaglandiinid. Inhibeerib mitmeid transportereid sh ka Na+K+ATPaasi.
· neurokriinne hormoon sünteesitakse närvirakus ning toimib naaberrakkude retseptoritele · neuroendokriinne hormoon sünteesitakse närvilõpmetes ja sekreteeritakse ekstratsellulaarsesse ruumi, kust vere vahendusel transporditakse sihtmärk-rakuni. Rakuvälise signaali ülekanderada Sekundaarsed signaali ülekandjad (Ca2+, cAMP, cGMP) vabanevad rakus, kui hormoon seondub sihtmärk- raku ekstratsellulaarse retseptoriga. Hormoon (primaarne ülekandja) Sihtmärk-raku retseptor membraanis Sekundaarsed ülekandjad Spetsiifiliste valkude fosforüleerimine/defosforüleerimine
tagasi verre; aktiivsed resorptsiooniprotsessid toimuvad selliste ainete osas nagu glükoos, aminohapped, valk *~98% ulatuses imendub tagasi glükoos ja see toimub nefroni proksimaalses vääntorukeses *terve inimese uriinis glükoosi ei leidu Imenduvad tagasi: aminohapped, valk, kusiaine, nõrgad orgaanilised happed ja alused, vesi ja elektrolüüdid 3) Sekretsioon - vastupidine protsess resorptsioonile Neerude regulatoorsed funktsioonid: 1) Ekstratsellulaarse vedeliku osmootse rõhu regulatsioon 2) Happe-leelistasakaalu regulatsioon Neerude verevarustus: Hea verevarustus, et tagada võimalikult rohke esmasuriini teke ja jääkainete eritumine organismist Kõige parem on neeru koore osas, säsis väheneb Neeru vereringet reguleerib neer ise - autoregulatsioon Neer suudab oma veresoontes säilitada sama rõhku, kui inimese vererõhk on 80-180 mmHg; neerude verevoolutus hakkab tõusma alles vererõhu 220mmHg juures
omakorda suurendab organismi rakkudevahelise vedeliku hulka ja tõstab vererõhku. o Neerudes toodetav reniin stimuleerib aldosterooni eritumist neerupealekoorest. o Parathormoon suurendab Ca+ tagasiimendumist neerutorukestes. o Atriallne natriureetiline peptiid (ANP) soodustab Na-ioonide väljaviimist organismist, vähendab ekstratsellulaarse vedeliku ja vere mahtu ning langetab vererõhku. ANTIDIUREETILINE HORMOON( ADH) e VASOPRESSIIN · ADH tekib hüpotalamuses. Hüpofüüsi tagasagarasse jõuab ta aksonaalse transpordi teel. ADH teke oleneb vaheajus asuvate, koevedelike osmootse rõhu suhtes tundlike osmoretseptorite aktiivsusest. · Veepuudusel: o -suureneb koevedelike ja vere osmootne rõhk o -mis põhjustab osmosensoreilt lähtuva impulsside voo tõusu
see suhe olla 1/1600. Kui lihase kontraktsioonist võtab osa suurem hulk motoorseid üksusi, suureneb lihase kontraktsiooni jõud. 6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon. 4 (Vesi, lümf, veri) Inimese organismis on keskmiselt 57...65% vett. Nimetatud veekogus esineb rakusisese ehk intratsellulaarse ja rakuvälise ehk ekstratsellulaarse veena. Intratsellulaarne vesi kuulub rakkude koostisse. Ekstratsellulaarne vedelik ümblitseb rakke, selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkise ja regulaatorainete viimine raku sisse ja rakust välja. Ekstratsellulaarne vesi jaotub interstitsiaalkoe, vereplasma ja nn transtsellulaarse ruumi vedelike vahel. Ilma veeta on elu võimalik ainult lühikest aega, sest organismist ei saa eemaldada
Tänu amfipaatilisusele moodustavadki lipiidid kaksikkihte, nende hüdrofoobsed rasvhapete ahelad paiknevad vastakuti, moodustades kaksikkihi hüdrofoobse südamiku. Membraanides leidub põhiliselt nelja tüüpi fosfolipiide, glükolipiide ja kolesterooli. Membraanivalkude ülesanneteks on: ainete transport läbi membraani, ioongradiendi tekitamine, signaalide vastuvõtt ja edastamine, vahendavad membraanidele tsütoskeleti kinnitumist, kontaktid teiste rakkude ja ekstratsellulaarse maatriksiga. Valkude seondumine membraaniga: transmembraansed valgud, kovalentselt seotud rasvhappe molekuli abil seostuvad valgud, kovalentselt seotud fosfatidüülinositooli (glükosüül- fosfatidüül-inositool ankur) abil seostuvad valgud, mittekovalentselt teiste membraanivalkudega seotud valgud. 18. Rakkudevaheline signalisatsioon. Keemiline signalisatsioon (endokriinne, parakriinne, autokriinne, sünaptiline). Kontaktsignalisatsioon. Signalisatsioon aukliiduste abil.
-sisemine rakkude mass, sellest areneb loode, on pluripotentsed – suudavad diferentseeruda kõikideks primaarseteks lootelehtedes. Zona pellucida oli tähtis viljastamisel, aga ta segab blastotsüsti munajuhasse implanteerumist. Koorumiseks blastotsüst lüüsib trofoblastist sekreteeritud trüpsiinilaadste proteaaside abil augu zona pellucidasse ja roomab läbi selle välja. Implantatsioonil seostub kestast koorunud blastotsüst emaka endomeetriumi ekstratsellulaarse maatriksiga. Identsete kaksikute tekeks jaguneb üks embrüo kaheks. Mida varasemas embrüoeas jagunemine toimub, seda ohutum (väiksem risk Siiami kaksikute tekkeks). 5. Gastrulatsioon Lootelehed ja nende derivaadid (ektoderm, mesoderm, endoderm). Ektoderm moodustab embrüo välimise kihi. Sellest tekib naha epidermis ja tsentraalne närvisüsteem (aju, närvid). Mesoderm on embrüo keskmine kiht, asub ektodermi ja endodermi vahel
valkude fragmendid. On glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse kõigi tuumadega rakkude pinnal. Sisaldavad kahte peptiidahelat: · raske e. -ahel sisaldab 3 domääni: i. 1 ii. 2 iii. 3 Igaüks neist sisaldab ca 90 aa, lisaks veel: i. 25 aa membraanset osa (hüdrofoobne) ii. tsütoplasmaatilist saba (30aa) · kerge e. -ahel - seondub mittekovalentselt -ahela ekstratsellulaarse osaga. ja ahelate ühinemine on vajalik MHC molekulide viimiseks raku membraanile. Esitlevad peptiidi TC rakkudele. Koesobivusantigeen II (MHC II) - raku pinnal asuv valgukompleks, on glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse APC (makrofaagid, dendriitrakud, B-rakud) pinnal. MHC II koosneb kahest sarnasest ahelast ja (33 ja 28kD), mis on omavahel seotud mittekovalentse sidemetega, mõlemad polümorfsed. Esineb: 1) peptiidi siduv osa: (1ja 1); glükosüleeritud; üks S-S sild.
Tänu amfipaatilisusele moodustavadki lipiidid kaksikkihte, nende hüdrofoobsed rasvhapete ahelad paiknevad vastakuti, moodustades kaksikkihi hüdrofoobse südamiku. Membraanides leidub põhiliselt nelja tüüpi fosfolipiide, glükolipiide ja kolesterooli. Membraanivalkude ülesanneteks on: ainete transport läbi membraani, ioongradiendi tekitamine, signaalide vastuvõtt ja edastamine, vahendavad membraanidele tsütoskeleti kinnitumist, kontaktid teiste rakkude ja ekstratsellulaarse maatriksiga. Valkude seondumine membraaniga: transmembraansed valgud, kovalentselt seotud rasvhappe molekuli abil seostuvad valgud, kovalentselt seotud fosfatidüülinositooli (glükosüül-fosfatidüül-inositool ankur) abil seostuvad valgud, mittekovalentselt teiste membraanivalkudega seotud valgud. 18. Rakkudevaheline signalisatsioon. Keemiline signalisatsioon (endokriinne, parakriinne, autokriinne, sünaptiline). Kontaktsignalisatsioon. Signalisatsioon aukliiduste abil. Loomarakud
moodustavad seemnepõiekesed, munandimanused, seemnejuhad Isas- vs emasgonaad: Mülleri juha - algselt olemas nii isas- kui emasindiviididel, isastel degenereerub, emastel moodustab munajuhad, emaka, emakakaela, tupe ülemise osa Isas- vs emasgonaad: genitaalköbrukesed - XX-kliitor, XY-peenis Postembrüonaalne areng Kasvamine (kuidas toimub; kasvuhormoon ja selle roll) üks võtmetähtsusega protsesse organismi arengus; võib toimuda rakkude proliferatsiooni, rakkude suurenemise ja ekstratsellulaarse materjali hulga suurenemise kaudu; lisaks aitab kasvamist reguleerida apoptoos. Kasvuhormoon stimuleerib kasvu, käivitades nt maksas insulin like growth factor 1 tootmise, mis toimib mitmete kudede jaoks lokaalse signaalina, suurendades rakkude ellujäämist, kasvu ja proliferatsiooni. Metamorfoos (mis on, milleks vaja, kellel vaja)? moondega arenemine, arengu reprogrammeerimine. Vastsestaadium on sageli seotud pigem kasvamise ja vahel levimisega, täiskasvanu staadium reproduktsiooniga.
siis suureneb ka plasma hulk. Kapillaarne vererõhk peab olema piisaval suur, et suruda H2O välja rakkude vahelisse ruumi, et rõhk püsiks madal siis emendub vedelik tagasi. Verplasma valkude konsentratsioon- kapillaaride sein ei ole läbitav, valgu molekulid tekitavad gradiendi, osmoos tõmbab vedeliku uuesti veresoontesse tagasi tulemuseks normaalne püsiv veremaht. Veekogus esineb 1.rakusisese e.intratsellulaarse veena 60%- kuulub raku koostisse ja 2.rakuvälise e. ekstratsellulaarse vedelikuna 40%- ümbritseb rakke.selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkide ja regulaatorainete viimine rakku ja sealt välja. Ekstratsellulaarne jaotub: interstitsiaalkoe 31%,vereplasma 7% ja transtsellulaarse 2% vedelike vahel. Veesisaldus hoitakse regulatsioonimehhanismide abil suhteliselt konstantsena. Makroelemendid ja mikroelemendid, nende ligikaudne hulk organismis ja vajalik sisaldus toidus. *Na, K (piisab NaCl -10-20g ja KCl 2-4g ööpäevas) elusate rakkude ja
6. Transmembraansete valkude membraani suunamine signaalankurjärjestus on signaaliks SRPle ja peatab translokalisatsiooni ja "stop-transfer" ankurjärjestus peatab translokalisatsiooni. 7. Kuidas viiakse membraani intra- N-terminusele lähim hüdrofoobne järjestus initsieerib vastsünteesitud ahela sisestamise ER membraani nii, et N-terminus on tsütosooli poole orienteeritud; seega see -helikaalne segment funktsioneerib kui signaalankurjärjestus ja ekstratsellulaarse N-terminusega transmembraanseid valke? N-terminusele lähimale hüdrofoobsele järjestusele järgneb grupp positiivselt laetud aminohappeid; tulemusena sisestab esimene -heeliks vastsünteesitud ahela translokonisse nii, et N-terminus ulatub luumenisse. 8. Mitokondriaalsed signaaljärjestused on signaaliks vastavatele retseptorvalkudele, mis translokeerivad vastavad valgud läbi organelli membraani, kuidas toimub valkude suunamine
tekkeks. Epiteliaalne-mesenhümaalne üleminek (ingl.k. epithelial-mesenchymal transition, EMT) – epiteliaalsete rakkude muutumine mesenhümaalsete rakkude sarnasteks. Leiab aset organismi arengus kuid on aluseks ka kartsinoomide tekkel. Põhiline tunnus on rakkude adhesiivsuse vähenemine ning see, et nad hakkavad tungima ümbritsevatesse kudedesse . Metastaas. Ivadopoodid lagundavad basaalmembraani ning kartsinoomi rakud migreeruvad ekstratsellulaarse maatiksi fiibritel veresoontesse ning sisenevad invadopoodide abil. Vähirakke iseloomustavad tunnused. Vähirakud kasvavad, kuigi nad ei peaks olemasolevates tingimustes seda tegema. Vähirakkude ainevahetuses on oksüdatiivne fosforüülimine vähenenud ja märkimisväärselt tõusnud aeroobne glükolüüs. Vähirakud läbivad rakujagunemise tsükli kuigi nad ei peaks olemasolevates tingimustes seda tegema. Vähirakud lahkuvad lähtekoest (nad on invasiivsed) ning elavad ja jagunevad
annaabi.ee 
