Südametöö ja vererõhu regulatsioon
Süda paikneb mediastinum’s ning on ümbritsetud 2-kihilise perikardiga –
fibroosne perikard eraldab südant kopsudest ja diafragmast ning 2-kihiline
seroosne perikard ümbritseb südant vahetult. Perikard on kinnitunud diafragma
külge ja hoiab südame tippu paigal (hoiab ka ära südame liigse paisumise
verega täitumisel). Südame sein on 3-kihiline: endokard (ühekihiline entodeel,
mille all on sidekoe kiht; katab kambreid ja klappe), müokard
(kardiomüotsüüdid, võimelised genereerima AP), epikard (mesoteliaalsed rakud,
mis moodustavad seroosse perikardi vistseraalse lestme). Müokardi lihaskiud on
formeerunud erineva kuluga osadeks, eriti vatsakestes: longitudinaalsed
(välimine), ringikujulised, põikisuunas (seesmine).
ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON Referaat Koostaja: Helen Vinkel TÜ/TTÜ AVATUD ÜLIKOOL II semester 2009&2010 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND: VERERÕHU REGULATSIOON. 1. Närvisüsteemi reguleeritavad mehhanismid vererõhu homeostaasil. 2. Vere ja vereringesüsteemi normaalväärtused. 3. Kuidas organism säilitab normaalset vererõhku. 4. Süda ja liikumine. 1. NÄRVISÜSTEEMI POOLT REGULEERITAVAD MEHHANISMID VERERÕHU HOMEOSTAASIS. Kesknärvisüsteemi (KNS) pea-ja seljaaju toimivad minimaalse kulutuse ja maksimaalse paendlikkuse printsiibil, kus oluline on funktsionaalne hierarhia. Ilma ,,kõrgemate ajuosade"osavõtuta on teatud ulatuses võimlaik elutähtsate funktsioonide säilimine. Seljaaju
See tähendab, et see seisund võib olla muutuv, kuid see on siiski suhteliselt püsiv. Cannon mõistis, et võtmeküsimuseks suhteliselt stabiilse sisekeskkonna säilitamisel on keha regulatoorsete mehhanismide olemasolu. Ta võttis kasutusele termini homoöstaas, et kirjeldada sisekeskkonna stabiilsuse säilitamist. Regulatsiooni Põhimõte: mingit parameetrit on võimalik hoida samal tasemel vaid siis, kui parameetri suurenemist ja vähenemist tingivad mõjud on tasakaalus. Regulatsioon peab toimuma kogu organismi ulatuses, sest hulkrakses organismis võivad olla parameetrit suurendavad ja vähendavad tegurid ruumiliselt üksteisest eraldunud. regulatsioon närvisüsteemi poolt, humoraalne regulatsioon (hormoonide vahendusel), autoregulatsioon. Negatiivne tagasiside Kui mõnda faktorit on liiga palju või vähe, siis kontrollsüsteemid algatavad negatiivse tagasiside, et viia faktor tagasi kindla keskmise väärtuse suunas ja hoida homoöstaasi. Positiivne tagasiside
hüpofüüsi eessagara tegevust. Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone. Eessagarasse ei tule juhteteid hüpotalamusest,
hüpofüüsi eessagara tegevust. Hüpotalamus on ajuosa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. Tema peamiseks funktsiooniks on siduda närvisüsteemi endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsi tööd. Hüpotalamus paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta umbes mandli suurune. Hüpotalamus on seotud järgmiste põhiliste autonoomsetefunktsioonide täitmisega: · Kehatemperatuuri kontroll · Reaktsioon stressile · Vererõhu regulatsioon · Elektrolüütiline kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. Hüpotaalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne.) Hüpofüüs. Hüpofüüsi eessagar tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone. Eessagarasse ei tule juhteteid hüpotalamusest,
Kuna veri liigub arterites lainetena, siis muutub laineliselt ka vererõhk pulsilaine harjal on see kõrgeim (süstoolne rõhk), pulsilainete vahel madalaim (diastoolne rõhk), südame lähedal on see vahe (vererõhu gradient) suurem, kaugemal väheneb järk-järgult. Kuna vererõhk on muutuv suurus, siis võib vererõhu jälgimise abil saada väärtuslikku informatsiooni organismi seisundi kohta, kuid seda peab oskama tõlgendada. Tavaliselt kasutatakse vererõhu mõõtmiseks õlavarrearterit algul suletakse arter manseti survega ja siis vähendatakse survet, kuulates samal ajal stetoskoobiga arterist tulevaid helisid esimene heli vastab süstoolsele rõhule, helide kadumine näitab diastoolset rõhku (verevool arteris on täiesti vaba). Vererõhu mõõtühikuks on mmHg millimeeter elavhõbedasammast. Normaalseks loetakse vererõhku 80-90 mmHg diastoolne ja 110-140 mmHg süstoolne, madal vererõhk on hüpotensioon, kõrgem hüpertensioon.
Intratsellulaarne vesi kuulub rakkude koostisse. Ekstratsellulaarne vedelik ümblitseb rakke, selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkise ja regulaatorainete viimine raku sisse ja rakust välja. Ekstratsellulaarne vesi jaotub interstitsiaalkoe, vereplasma ja nn transtsellulaarse ruumi vedelike vahel. Ilma veeta on elu võimalik ainult lühikest aega, sest organismist ei saa eemaldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja happe-leelise tasakaalu regulatsioon, vesilahustes toimuvate keemiliste reaktsioonide kulg jne. Inimorganism vajab tavalisel temperatuuril ja igapäevase tööreziimi juures 2,2...2,8 liitrit vett ööpäevas. Vett saadakse toiduga ja endogeense veena, mis tekib toitainete oksüdatsioonil. Vett antakse ära uriiniga, higiga, väljahingatud õhuga ja väljaheitega. Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed. Lümf voolab lümfisoonte võrgustikus, mis algavad umbsete terminaalsete lümfikapillaaridena
vajadusega. · Teatud muutujate muutmine soovitud eesmärgile orienteeritud viisil · Teatud parameetreid hoitakse teatud kitsaas vahemikus · Kohastumine ja komplekse termodünaamiliselt avatud struktuuri hoidmine · Parameetri tasakaalus hoidmine toimib vaid siis kui parameetri suurenemisest ja vähenemisest tingitud mõjud on tasakaalus · Homeöstaas · Parameetrid võivad olla ruumiliselt eraldatud sellepärast regulatsioon üle terve organismi Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Autokriinne, parakriinne, endokriinne signalisatsioon · Elektrisignaalid (neuronid) · Lipofiilsed ja lipofoobsed signaalid · Ahelsignaalid-signaalikaskaadid 3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid,toime sihtorganitele. Soole närvisüsteem.
Hüpotalamus(HT) ·HT on aju osa, mis sisaldab erineva funktsiooniga ajutuumasid. ·HT peamiseks funktsiooniks on siduda NS-i endokriinsüsteemiga läbi hüpofüüsi. Ta reguleerib hüpofüüsitööd. ·HT paikneb talamuse all ajutüve peal ja on vaheaju osa. Inimesel on ta ca mandli suurune. ·Hüpotalamuson seotud järgmiste põhiliste autonoomsete (vegetatiivsete) funktsioonide täitmisega: kehatemperatuuri kontroll, reaktsioon stressile, vererõhu regulatsioon, elektrolüütide kontsentratsiooni hoidmine kehavedelikes, joomine ja soolase isu. ·Hüpotalamus integreerib vegetatiivseid funktsioone kõrgema närvitalitlusega (emotsioonid, uni/ärkvelolek jne). ·Hüpofüüsi (HF) eessagar (adenohüpofüüs) tekib loote suuõõne epiteelisrakkudest, mis migreeruvad aju alla. Histoloogiliselt eristatakse vähemalt viit rakuliiki, mis valmistavad erinevaid hormoone ·Eessagarasse ei tule juhteteid HT-st, regulatsioon toimub vere kaudu. Eessagara
Kõik kommentaarid