Südametöö ja vererõhu regulatsioon (0)

Südametöö ja vererõhu regulatsioon Süda paikneb mediastinum’s ning on ümbritsetud 2-kihilise perikardiga –  fibroosne perikard eraldab südant kopsudest ja diafragmast ning 2-kihiline  seroosne perikard ümbritseb südant vahetult. Perikard on kinnitunud diafragma  külge ja hoiab südame tippu paigal (hoiab ka ära südame liigse paisumise  verega täitumisel). Südame sein on 3-kihiline: endokard (ühekihiline entodeel,  mille all on sidekoe kiht; katab kambreid ja klappe), müokard  (kardiomüotsüüdid, võimelised genereerima AP), epikard (mesoteliaalsed rakud, mis moodustavad seroosse perikardi vistseraalse lestme). Müokardi lihaskiud on formeerunud erineva kuluga osadeks, eriti vatsakestes: longitudinaalsed  (välimine), ringikujulised, põikisuunas (seesmine).  Veri täidab oma ülesandeid pidevalt ringluses olles (vormelemendid, hormoonid, temp.). Liikumapanevaks pumbaks on süda. Südamel on parem ja vasak pool – 2  lihaselist õõneselundit, millel on koda ja vatsake (kokku 4 kambrit). Parem pool  võtab vastu hapnikuvaese (venoosse) vere kogu kehast ja saadab selle kopsu.  Kopsus veri rikastub hapnikuga ning jõuab vasakusse südamepoolde, kust jaotub keha üksikutele elunditele. Parem südamepool transpordib venoosset verd,  vasak pool ainult arteriaalset verd. Südame kui pumba tegevus põhineb tema  vatsakeste lõõgastumise (diastoli) ja kontraktsiooni (süstoli) vaheldumisel.  Diastolis vatsakesed täituvad verega. Süstolis paiskavad nad vere suurtesse  arteritesse (a. pulmonalis, aorta). Kummagi vatsakese ees on koda, kuhu  suubuvad suured veenid (vv. cavae, vv. pulmonales). Tagasivoolu takistavateks  ventiilideks on südameklapid. Vere liikumine: vv. cavae → parem koda → parem  vatsake → kopsuarter (pärast väljumist jaguneb paremaks ja vasakuks) →  kopsud → kopsuveenid → vasak koda → vasak vatsake → aordi kaudu organismi  laiali, v.a. kopsud. Peamised vererõhku reguleerivad süsteemid on: 1. reniin-angiotensiin süsteem s.t. vererõhku tõstab neerudes vabanev reniin,  mis ahendab veresooni. Neerud mõjutavad vererõhku ka soolatasakaalu kaudu,  rohke soola tarbimine tõstab vererõhku;


2. sümpaatiline närvisüsteem s.t. vererõhu regulatsioonis etendab olulist osa aju vasomotoorne keskus. Lühikest aega kestvaid muutusi vererõhus reguleerivad autonoomne  närvisüsteem (sümpaatiline närvisüsteem) ja reniin-angiotensiin-aldosteroon- süsteem (RAAS), pikemajalist kontrolli seostatakse aga neerude tööga. Neerudel on oluline osa vererõhu regulatsioonil ning neeruhaigus võib põhjustada  vererõhu tõusu. Teiselt poolt kahjustab pidev kõrge vererõhk neerukudet.  Vererõhu tõus suurendab vee eritumist neerude kaudu. Selle tulemusena  väheneb ekstratsellulaarse vedeliku maht ja ühtlasi ka vere maht. Väiksema vere mahu tõttu väheneb veresoontesüsteemi keskmine täitumisrõhk ja sellest sõltuv  venoosne juurdevool südamesse, mistõttu südame väljutusmaht väheneb ja  vererõhk langeb. Vererõhu regulatsioon sõltub otseselt vee ja soolade  sisaldusest. Kõrgvererõhutõbi tekib alati veepuudusega kohanemise tulemusel  ning seda süvendab krooniline stress. Soolade eritumist reguleerivad  mineraalokortikoidid, mida organism toodab kolesteroolist. Kolesterooli tõus on  jällegi seotud veepuudusega. Alkohol, kohv, stimuleerivad joogid takistavad  antidiureetilise hormooni eritumist ja viivad veelgi suuremale veekaotusele. Neil on diureetiline efekt ja kaudselt kolesterooli tõstev toime. Vesi on neerude  tervise alus. Vesi ei kurna neere, vaid hoiab need terved ja tagab normaalse  vererõhu. Arterid, eriti lihaseliste seintega väiksemad arterid ehk arterioolid mängivad  keskset rolli vererõhu regulatsioonis. Arterite kontraktsioonidel nende valendik  aheneb. Süda peab rakendama suuremat jõudu, et vajalik vere hulk ahenenud  arteritest läbi suruda. Niisugust seisundit nimetataksegi veresoonte vastupanu  tõusuks ehk perifeerse resistentsuse tõusuks. Selline seisund võib tekkida väga  mitmetel põhjustel: stress, külmetamine, suitsetamine, närvisüsteemi  pingeseisundid, jne. Üldiseks perifeerseks takistuseks e totaalseks perifeerseks  resistentsuseks nim kehavereringe üldist voolamistakistust, mis moodustub kõigi paralleelselt lülitatud üksikringete takistuste summast. Üldine perifeerne  takistus ja südame väljutusmaht määravad omakorda vererõhu. Määravaks on  rõhudiferents ja voolutugevus. Allikad:


L. G. Navar, L. L. Hamm, „The Kidney in Blood Pressure Regulation“. R. Raudsik, „Arteriaalse vererõhu käsitlus keha kohanemisprotsessina“, 2017. C. Lemne, „Blodtrycket oeh din hälsa - Fakta om en livsviktig funktionen -  Sveriges Radios förlag“, 1995. M. Viigimaa, „Füsioloogiline adaptatsioon ja regulatsioon“. W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S.E. Björkqvist, W.S. Osakeyhtiö,  „Inimese füsioloogia ja anatoomia“, 2001. P-H. Kingisepp, „Inimese füsioloogia“, 2006.