Eesti Vabariigi tekke eeldused kuni vabadussõda (0)

Ajalugu
Eeldused Eesti vabariigi tekkeks
Eeldused jagatakse kolmeks – on kultuurilised eeldused, majanduslikud eeldused ja poliitilised eeldused.
Kultuurilised eeldused. Olemas olid eestikeelsed ajalehed, mille abil sai tollastes tingimustes inimesi informeerida. Raadiot sel ajal veel ei olnud. Oli kaks olulist ajalehte. „ Postimees “, mida andis välja Jaan Tõnisson ja „Päevaleht“, mis tekkis 20. sajandi alguses. Teine kultuuriline eeldus oli eestlastest haritlaskonna väljakujunemine. Nad olid suures osas saanud hariduse Tartu ülikoolis, kuigi vene keeles. Nad olid tegevad ajalehtede juures ja ka vabariigi väljakuulutamise juures. Lisaks olid olemas rahvast liitvad suurüritused, eelkõige laulupidude traditsioon. Veel oli eelduseks kultuuriseltside olemasolu ja aktiivne tegevus neid kultuuriseltsides – laulukoorid, puhkpilliorkestrid. Aktiivne seltsitegevus aitas suurendada rahvuslikku iseteadvust.
Majanduslike eelduste suurim osa on see, et Eesti talupojast oli saanud oma maa peremees . Kuigi maa oli ostetud laenuga, oli olemas majanduslik kindlustunne. Nii oli aega muudele küsimustele tähelepanu pöörata. Talude päriseksostmise seadused tulid 1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal. Eesti oli 20. sajandi alguses ka üks Tsaari-Venemaa tööstuslikult enamarenenud piirkondi. Olid kaks olulist tööstuskeskust – Narva (tekstiilitööstus) ja Tallinn (metalli- ja masinatööstus). Majanduslik eeldus oli kindlasti ka raudteevõrgu olemasolu. Selle abil sai vedad nii toorainet kui toodangut, aga tihendas ka suhteid inimeste ja erinevate piirkondade vahel. Veel oli eeldus ühisettevõtlus, näiteks ühispiimatalitus, kuhu taludest piima viidi või masinatarvitajate ühisus, kus talud olid mitme peale suurema masina ostnud.
Poliitiline eeldus oli kindlasti parteide teke ja eestlastest poliitikud . Parteid tekkisid 1905, pärast revolutsiooni. Esimene partei oli Eesti Rahvameelne Eduerakond (ERE), selle juhiks oli Tõnisson. Eeldus oli kindlasti ka see, et valla omavalitsused olid täielikult eestlaste käes ja linna omavalitsus oli osaliselt eestlaste käes. Pärnu oli enne I maailmasõda sakslaste käes, linnapea oli Brackmann. Poliitiline eeldus oli ka I maailmasõda. Kindlasti oli üks osa see, et Venemaa oli sõjast kurnatud , aga kurnatud oli ka Saksamaa. Nii ei saanud kumbki siinseid sündmusi takistada.
Sündmused 1917
Veebruarirevolutsiooni tulemusena 1917 kukutati Nikolai II ja võim läks Ajutise Valitsuse kätte. Eestlased nõudsid Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat, siis täieliku iseseisvuse ideed veel ei olnud. Autonoomia saavutamiseks toimus Petrogradis märtsi lõpus 1917 suur eestlaste demonstratsioon . Kohal oli 15 000 sõdurit, kelle väeosad olid Petrogradi lähistel. 25 000 inimest olid tsiviilelanikud, sest Petrogradis oli väga suur eestlase kogukond . See demonstratsioon avaldas valitsusringkondadele mõja ning 4 päeva pärast 30. märtsil kirjutati alla autonoomiaseadusele. Tollane Eesti hümn oli „Mu isamaa on minu arm“, Kunileidi viisile. Autonoomiaseadus määratles, et Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa liideti kokku üheks rahvuskobermanguks – Eestimaa kubermanguks . Eestimaa kubermangu juhtis juba sel ajal eestlane Jaan Poska , kes sai ka uue rahvuskobermangu kuberneriks. Lisaks kubermangu ühendamisele tähendas autonoomiaseadus ka seda, et lubati valida rahvaesindus Ajutine Maanõukogu ehk rahvasuus Maapäev. Nad olid Eestimaa kubermangu seadusandlik võim. Suvel 1917 valiti Maapäev, Hugo Kuusner. Asjaajamiskeeleks muudeti eesti keel, seni oli see olnud vene keel. See tähendas, et venelastest ja sakslastest ametnikud vahetati välja eestlastest ametnikega. Anti luba ka rahvusväeosade moodustamiseks. Seni olid eesti mehed vene armees läbisegi teiste rahvustega. Lätlased said rahvusväeosad jub I maailmasõja alguses, aga nad muutusid nõukogude meelseks, neid hakati nimetama Läti punasteks küttideks ja sõdisid nõukogude võimu eest. Ideed, et Eesti võiks saada vabaks, ei olnud 1917 kevadel ja suvel veel väga olemas. See muutus alles enamlaste võimuletulekuga Venemaal.
Õp: Kes see mees oli, kes valiti 1917 Maapäeva? On seotud ka 23. veebruariga.
Jakob: Endla äkki... mees nimega Endla.
Ka Eestis oli enamlasi, eelkõige tööliste hulgas. Kuuluti Tööliste Ja Soldatite Saadikute Nõukogud, kuhu kuulusid eelkõige venelased , aga ka sakslased ja eestlased. Sinna kuulus ka Viktor Kingissepp. Enamlased võtsid enne seda, kui Petrogradis oktoobripööre toimus, olid enamlased Tallinnas võimu enda kätte võtnud. Saadeti komisjonid raudteedele, asutustesse, telegraafi ja mujale, tänavatel partullisid punakaartlased. 27 oktoober 1917 andis Jaan Poska võimu Kingissepale. Riigistati ettevõtted, mitte vaid tööstusettevõtted, vaid ka pangad , hotellid, restoranid. Maa kuulutati riigi omaks. Linna- ja vallavolikogud saadeti laiali, nende asemele valiti nõukogud. Senine kohtusüsteem lammutati, kohtu asemele viidi sisse revolutsioonilised tribunalid, kus kohut mõisteti vastavalt revolutsioonilisele südametunnistusele, mis oli aga väga ebamäärane. Maapäeva ei suhtutud kuigi positiivselt. 15. novembril võttis Maapäev vastu kolm olulist otsust. Esiteks, tulevase riigikorra otsustab Asutav Kogu, mitte Maapäev. Teiseks, kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni on kõrgeima võimu kandja Maapäev. Kolmandaks , kehtivad vaid Maapäeva poolt kinnitatud seadused. Võib öelda, et kurss võeti iseseisvumisele. Pärast neid otsuseid aeti Maapäev laiali, kuid tegutsema jäi Maapäeva Vanemate Kogu. Enamlaste ajal viidi läbi kalendrireform, uus kalender on meil siiani kasutusel.
Eesti saatis delegatsioonid välismaale, et leida toetajaid iseseisvuse ideele ja saada laenuks raha. Siseriiklikku propagandat tehti selleks, et õhutada eestlasi välja astuma ning veenda neid iseseisvumise headuses. Päästekomitee roll oli koostatud manifesti teatavakstegemine. Päästekomiteesse kuulusid Pärt, Vilms ja Konik . Manifesti koostajad olid Kukk ja Peterson . Manifesti ettelugemisele 23. veebruaril Pärnus päästekomitee ei jõudnud. Pärnus oli II Eesti polgu III pataljon , nii oli see turvaline. 24. veebruar on Eesti vabariigi sünnipäev, sest sellel päeval pandi ametisse esimene Eesti valitsus – Ajutine Valitsus, mille juht oli Päts. Reaalselt ei saanud Ajutine Valitsus tegutsema hakata, sest järgmine päev okupeeriti Tallinn sakslaste poolt ning algas Saksa okupatisoon.
Osa okupatisooni põhjusest oli see, et Venemaa oli Saksamaaga sõlminud Brest rahulepingu, mille tõttu sai Saksamaa loa okupeerida Venemaa lääneosa. Palju, mis oli saavutatud, kadus. Rahvusväeosad saadeti laiali. Asjaajamiskeeleks sai jälle saksa keel, mistõttu ametnikeks said sakslased või baltisakslased . Mõned iseseisvumisega seotud poliitikud vangistati. Saksa riik Eesti Vabariiki ei tunnistanud, kohalikud baltisakslased soovisid võimu oma kätte saamist ja oli idee luua Eestist ja Lätist Balti Hertsogiriik, mis oleks olnud Saksa Keisririigi kooseisus autonoomne. Lätis ei olnud veel Läti vabariiki, kuid eeldati, et nagu juhtud Eestis, juhtub ka Lätis. Baltisakslased kartsid oma positsiooni kaotamist. Eestis oli võim Saksa armee kohaliku esindaja käes, kelleks oli von Seckendorff. Tema poliitikat iseloomustati kui „käsen, keelan , poon ja lasen “. Balti hertsogiriigi loomisest ei tulnud midagi välja, sest novembris 18. november 1918 lakkas Saksa keisririik olemast. Compeigne'i vaherahu sätestas, et Saksamaa peab väed okupeeritud aladelt väja viima. Võim läks uuesti eestlastele, kuid sedagi ei saanud kohe teostada, sest Nõukogude Venemaa alustas 1918 pealetungi. Venemaal oli samal ajal kodusõda, nad lõid tagasi Antanti interventsiooni ja sõditi ka Läti, Leedu, Poola ja Soomega . Eesti vabadussõda on üks vabadussõdadest, mida endised tsaari-Venemaa alad Nõukogude Venemaa vastu pidasid .
Vabadussõda
Vabadussõda toimus 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruar 1920. Vabadussõda algas Nõukogude Venemaa kallaletungiga Eesti Vabariigile. Miks rajati kommunistide poolt ETK Eesti Töörahva Kommuun ? Rajati selleks, et jätta teistele riikidele mulje, et tegu on Eesti aladel toimuva kodusõjaga, kus Venemaa abistab Eesti Töörahva Kommuuni kodanliku valitsuse vastu. ETK asukohaks oli Narva ja selle juhiks oli Jaan Anvelt.
Millest oli tingitud Eesti Vabariigi algne ebaedu ? Punaarmee tungis 1918 kahel suunal edasi: üks läbi Narva Tallinna poole, teine oli Petseri-Võru, kus tungiti Tartusse , teisel suunal aga läbi Valga Viljandisse ja Pärnusse (nende suunal). Nii läks pool Eesti aladest kiirelt Venemaa kätte. Üks põhjus oli vastaste ülekaal – Eestil oli sõja alguses 2200 meest, ründas 12 000 meest. Teine põhjus on sõjatüdimus – I maailmasõda oli äsja lõppenud. Kolmas põhjus oli vähene usk enda edusse.
7. jaanuar algas Eesti vägede pealetung . Mis asjaolud tõid pöörde? Esiteks tulid vabatahtlikud üksused, kellest kõige tuntum on vast Kuperjanovi partisanid. Teine põhjus on välisabi, mitmel moel. Esiteks Inglise laevastik ehk 13 laeva, mis saabus Tallinna alla ja hoidis ära Venemaa meredessandi. Saabusid vabatahtlikud muudest riikidest- eelkõige Soomest (umbes 3700), aga ka Taanist ja Rootsist, kuid nende arv oli väiksem. Lisaks saadi abi relvastuse ja laskemoona näol. Näiteks brittidelt saadi 24 lennukit. Pöörde tõi rahvaväe ümberkorraldamine ja Laidoneri määramine juhiks, mis tõi kaasa sõjalise distsipliini kehtimise. Lisaks aitasid pööret saavutada soomusrongid, mida kasutati sõjategevuses. Need olid tavalised vagunid , mis olid kindlustatud liivakottide ja mõnede plaatidega. Soomusrongid olid talveolukorras kõige efektiivsem viis vägesid ümber paigutada, kuna teed olid täis tuisanud ja autosid ei olnud. Venemaa ei saanud ronge kasutada, seda eelkõige Põhja-Eestis, sest Narva raudteesild oli sakslaste poolt õhku lastud ja Venemaa ei saanud Eestisse ronge tuua. Soomusrongide arendamisega tegeles väga palju Johann Pitka. Eesti vägede pealetungil suudeti Vene väed tõrjuda etnilise piiri taha. Venemaa loodeosas tegutsesid Vene valgekaartlikud väed, mida tuntakse loodearmee nime all. Nende juhiks oli kindral Judenitš. 1919 aasta kevadel tegid loodearmee ja Eesti sõjaväge koostööd. Seda mitte Eesti Vabariigi tõttu, vaid vastuhakuga Nõukogude võimule. See oli sunniud koostöö ja kevadise pealetungi käigus 1919 võeti mõneks ajaks oma kontrolli alla üsna suure ala – Petrogradini ja Pihkva jõe taha. Varsti ilmnesid vastuolud loodearmee ja Eesti rahvaarmee vahel ja Laidoner tõmbas väed tagasi etnilistesse piiridesse .
1919 toimus vabadussõja sees teine sõda, mille nimi on Landeswehr 'i sõda. Landeswehr oli väeüksus, mis tegutses Läti pinnal ja koosnes sakslastest ja baltisakslastest. Lätis oli iseseisvus välja kuulutatud 1918, kuid neil ei olnud algselt oma sõjaväge. Nii lepiti kokku, et seal olnud sakslased aitavad Lätist Vene vägesid välja tõrjuda. Peagi ühinesid ka baltisakslased. Nad algselt aitasidki ja said venelased välja, kuid siis oleks Landeswehr pidanud laiali minema. Selle asemel kukutati varsti valitsus Landeswehr'i poolt võimult ja ametisse pandi saksasõbralik valitsus. Ametlik valitsus aga palus abi Eestilt, et nood aitaks Landeswehr'ist lahti saada. See tõi kaasa vaimustuse, sest sakslased olid olnud sajanditepikkused valitsejad. Mõned jätsid isegi Narva rinde, et sakslastega sõdida. 23. juunil 1919 saavutati võit Võnnu all ehk Cesises, meie tähistame seda võidupühana. 20.-aastatel võidupüha ei tähistatud, seda tähistati ametlikult alles 1932, sest rahvale oli majanduskriisis midagi positiivset vaja.
1919 hakati uurima , kas saaks sõlmida rahu. Alguses oli Antant ehk Inglismaa ja Prantsusmaa rahu vastu. Ühelt poolt oli neile parem, kui Venemaa oli nõrgem. Nad käsitlesid kommunismi kui ajutist nähtust. 1919 tegid eestlased Loodearmeega rünnaku Petrogradi suunas, kuid see ei õnnestunud ja mindi tagasi Eesti etnilistele aladele . Eestisse hakkasid tulema valgekaartlased ja levis tüüfus. Valitsus tegi otsuse, et saabuvatelt valgekaartlastelt võetakse ära relvad ja nad pannakse Virumaale ehitatud laagritesse, et takistada tüüfuse levikut.
1919 aasta teisel poolel hakati Venemaaga otsima kontakte rahu loomiseks. Kuigi Eesti suutis Vene väed etnilise piiri taga, oli riigisiseselt majanduslik olukord vilets ja levisid sõjavastased ideed. Esialgu ei olenenud rahu sõlmimine vaid Eestist, oli vaja Antanti tuge. Antant ei olnud nõus, sest Eesti, Läti, Leedu ja Poola olid vastasvõim Nõukogude Liidule. Ka naaberriikidel puudus huvi rahu vastu. Huvi muutus mõne aja pärast. Arvati, et Balti riigid võiks samal ajal rahu sõlmida, aga Eesti tahtis kohe sõlmida ning Läti hiljem, sest nende idapoolsed Latgali alad olid Venemaa käes. Leedu ei olnud tol momedil üldse rahust huvitatud. Eesti oli soovis rahu sõlmida ikkagi võrdlemisi üksi. 3. jaanuaril 1920 hakkas kehtima vaherahu – sõjategevus rindel lõppes. Rahuleping allkirjastati 2. veebruar 1920, nimeks Tartu rahu. Eesti delegatsiooni juhtis Jaan Poska, Vene delegatsiooni Adolf Joffe.
Rahuleping. Esmane ja kõige olulisem punkt oli vastastikune tunnustamine – Nõukogude Liit tunnustas Eestit, Eesti tunnustas Nõukogude Venemaad. Teiseks määrati kindlaks riigipiir. 1919 olid olnud aktiivsed piirilahingud. Tartu rahulepingu kohaselt läks piir 10-20 km Narva jõest idas. Kolmandaks pandi kirja, et mõlemad pooled kohustusid mitte lubada oma territooriumil teisele poolele vaenulike jõudude tegevust. Venemaa jaoks oli vaenulik loodearmee, kes oli juba eesti poolt desarmeeritud ja laagritesse pandud. Venemaa pidi laiali saatma kommunistlikud vene väeosad ehk Punased Eesti Kütid, sest mitte kõik ei olnud Eesti eest sõdinud. Neljandaks kuulutati välja opteerimine ehk Venemaa territooriumil elanud eestlased võisid valida kodakondsuse ja minna Eesti aladele, venelased Eestis võisid valida vene kodakondsuse ja minna Venemaale. See valija oli siis optant. Eestlasi oli Venemaale läinud maa ja raha pärast. Eesti kodakondsuse valis Venemaal 38 000 inimest. Eesti valitsus oli saatnud teatud linnadesse oma diplomaadid, kelle abil sai kodakondsust vahetada. Opteerimine pidi toimuma ühe aasta jooksul, aga oli külasid, kuhu sõna ei jõudnudki või ei saanud inimesed küladest linna minna. Seda, palju läks Eestist Venemaale, ei ole teada, suur osa inimesi läksid läände või surid laagris . Kuuendaks, Eesti sai oma osa Tsaari-Venemaa kullavarudest. Eesti nõudis 75 miljonit kuldrubla, Venemaa pakkus 5 miljonit. Lõpuks oli kompromiss 15 miljonit kuldrubla, see kaalus 11,6 tonni. Kuld toimetati siia kahes jaos ja pandi Eesti Panka. Kuna Eesti oli esimene lepingu tegija , said nad rohkem kui näiteks Leedu ja Läti, kes said 3 ja 4 miljonit kuldrubla. Lisaks oli lepingus punkt, et Eesti ei vastuta Tsaari-Venemaa võlgade eest. Eesti sai end hästi kehtestada, sest Venemaal oli vaja akent läände, mille kaudu Tsaari-Venemaa varasid läände müüa. Seitsmendaks lepiti, et Venemaa tagastab Eestist ära viidud kultuuriväärtused. Nimelt oli I maailmasõja ajal osa Tartu Ülikooli evakueeritud Voroneži. Seal olid näiteks maalid, egüptoloogia asjad ja muud. Tartu ülikool ei ole neid siiani tegasi saanud, aga need on siiani olemas.
Õp: Kuld toimetati Eesti Panka, kus...
Mikk : Ta tänini on.
Õp: Ei, see suudeti viie aasta jooksul...
Mikk:Ära sulatada.
Õp: Ei! See suudeti, las ma mõtlen, ee...
Mikk: Saia peale määrida.
Õp: Mikk! Pane suu kinni!
Ka Lätiga oli vaja piirileping sõlmida, sest Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti olid olnud sama haldusüksus. 1920 muutus olukord väga pinavaks, olid vaidlused mõne ala pärast. Valga/Valka oli üks linn, mitte poolitatud. Eestlasi oli rohkem kui lätlasi. Lisaks oli Ainaži/Heinaste. Loodi komisjon , nmille juhiks sai Antanti esindaja Tallents . Ta tõmbas põhimõtteliselt joonlauaga piiri. Valga sai suures osas Eestile, Ainaži läks Lätile. Piiri mahamärkimisel olid jälle vaidlused. Piirilepinguni jõuti alles 1923. Palju vaieldi Ruhnu saare üle. Seal oli rannarootsi asustus – Läti arvas , et kui neil pole ühtegi saart ja see on nende maismaale lähemal, peaks nemad Ruhnu endale saama. Ruhnlased said ise otsustada ja otsustasid jääda Eestile. Eesti lubas, et sõjaväekohustuse saavad Ruhnu poisid läbida Ruhnul, mitte mandril.
Õp: Vaidlusalune ala oli Ruhnu saar.
Klass: Kus on Eeva ?
Helena: Läks vaidlema
Õp: Ma pean ütlema, et Eeva ei ole siin üldse oluline.
1919 tuli Tallinnas kokku Asutav Kogu. Esimene istung oli 23. aprill ja seda kuupäeva peab Riigikogu oma sünnipäevaks. Nad võtsid vastu maaseaduse – mõisamaade riigistamise. Seda peetakse üheks Vabadussõja võidu põhjuseks.