Eesti Rahvusliku kultuuri algus (0)

Eesti Rahvusliku kultuuri algus
*19saj teine pool
- Eesti rahvusliku eneseteadvuse loomine
-Hakati huvi tundma profesionaalse kunsti vastu.
- Kristjan Jaak Peterson tõstis esile eesti keele, tekkis eesti haritlaskond .
- 1838 asutati Õpetatud Eesti Selts.
-1857 ilmus Kalevipoja eepos.Kretswald
-Berno postimees hakkas ilmuma 1857.
-1867 ilmus Lydia Koidula esimene luulekogumik.
-1839 Loodi esimesed orkestrid Verigree ja 1848 Torna.
-1855 hakati pidama kohalikke laulupidusi.
-Esimene üldlaulupidu 1869 Tartus.
-Eestis polnud võimalik veel tol ajal õppida.
-Esimesed kunstinikud püüdlesid kunsti hariduse poole Peterburis.
-Johann Köler esimene kunstnik kes läks eestist välismaale õppima 1826 -1899.
Johann Köler

• Talupoja peres sündinud Johann Köler Sündis Viljandi maal 1826 ja suri 1899( Maetud suur Jaani kalmistule)
  
• Õppis Viljandis Kreiskoolis.
  
• 1846 läks Peterburi.
  
• 1855. Aastal lõpetas Peterburi Kunstiakadeemia ning kujunes üheks Eesti rahvusliku maalikunsti rajajaks. Lõpu tööks „ Herakles toob Gerberose põrgu värvast.“
  
• Sai stipendiumi.Reisib mööda ilma.
  
• 1857. aastal tegi ta täiendusreisi mitmesse Euroopa riiki,
  
• Alates 1858. aastast elas aga mitu aastat Roomas, maalides rohkesti väljendusrikkaid Itaalia maastikke, olustikustseene ja portreid.
  
• 1861. aastal nimetati Köler Peterburi Kunstiakadeemia akadeemikuks ning järgmisel aastal kolis kunstnik Peterburi, töötades kunstiõpetajana (sealhulgas tsaariperekonnas ja Kunstiakadeemias).
  
• Eesti rahvusliku liikumise kõrgajal koondas Köler enda ümber Peterburi patriootide radikaalse tuumiku ning osales paljudes rahvusliku liikumise üritustes. Mitmed Köleri parimad pildid kujutavad Eesti talurahva elu.
  
• Tahtis eestlasi viia tatarimaale. Kaotas sellega seoses kogu oma raha.
  

Looming

• "Tütarlaps allikal"
  
• " Eeva granaatõunaga"
  
• "Ketraja" ("Katkenud lõng")
  
• "Truu valvur ". Õli. 1878
  
• "Ärkamine nõidusunest"
  
• "Hiiu naised kaevul"
  
• Ema portree. Õli. 1857-61
  
• Isa portree. Õli. 1826–1899
  
• Nikolai Petrovitsch Semjonovi tütre portree. 1865. Õli, lõuend.
  
• Roomlanna
  
• Keisri ihuarsti dr. Philipp Karelli portree
  
• "Herakles toob Kerberose põrguväravast"
  
• " Lorelei needmine munkade poolt". Õli. 1987
  
• Kunstniku sünnikoht
  

Kristjan Raud

• Kristjan Raud sündis 22. oktoobril 1865 aastal talupoja perekonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas.
  
• Tal oli kaksikvend Paulus (kunstnikuna tuntud kui Paul Raud).
  
• Kooliaeg algas vendadel 1874 Koervere külakoolis (1a), edasi 1875-78 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878-81 Rakvere Kreiskoolis ja seejärel Tartu Reaalkoolis. Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida.
  
• 1883 jättis Kristjan Reaalkooli pooleli ja läks üle seminari . Seminari ajal tutvus kunstitegelastega ja originaalteostega.
  
• Peale seminari alustas tööd kooliõpetajana.
  
• Eestis sai ta aru, et venestamispoliitika ei soodusta kultuuri arengut – kultuuri kustumine, ärkamisaja meeleolude langus. Otsustas Peterburi kasuks, kus sai endale pedagoogi koha.
  
• Peterburis tutvus ta J. Köleriga, kes soovitas minna õppima Kunstiakadeemiasse.
  
• 1892-1897 õppis ta Peterburi Kunstiakadeemias, kuni mõistis, et akadeemia on liiga kinni akademismis. 
  
• Saanud oma tööde müügist ja parun Meyendorfi kaudu raha, läks 1897- 1898 Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse, kus talle ka ei meeldinud.
  
• 1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid.
  
• 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre.1
  
• 1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti.
  
• 1906 – Tartu Tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja.
  
• 1907 – avas oma stuudiokooli Tartus.
  
• 1914 – kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama  muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel .
  
• 1919 – avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail, 1924 a.
  
• 1924 aasta suvel abiellus Elvira Tischleriga (1 tütar, 2 poega ). Töötas edasi joonistusõpetajana.
  
• 1925 – sai Kultuurkapitali tellimuse ja 1926 Kultuurkapitali tööstipendiumi.
  
• 1928 – sai Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali poolt korraldatud võistlusel I auhinna “Eesti vanem kosjas”. Asus elama Nõmmele.
  
• 1935 – sai tellimuse “Kalevipoja” illustreerimiseks. 70 a juubelit tähistati suurejooneliselt. Austamisõhtud Tallinna Kunstihoones ja “Pallases”.
  

Looming
Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema.
Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev.

• Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Rahvakunsti mõttelaad ja ilumeel said tema loomingu aluseks.
  
• Sajandi lõpus tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus, armastus ja üksindus.
  
• Kristjan Raua tähtsaim loominguallikas oli „Kalevipoeg“
  
• Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas
  
• Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele. Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest
  
• Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
  
• Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943.
  

Teosed:
 „Kalevipoja surm „
„Pesu“
Laotus . Tsüklist "Inimene ja öö"
Paul Raud

• Paul Raud sündis 22. oktoobril 1865 aastal talupoja perekonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas.
  
• Tal oli kaksikvend Kristjan Raud
  
• Kooliaeg algas vendadel 1874 Koervere külakoolis (1a), edasi 1875-78 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878-81 Rakvere Kreiskoolis ja seejärel Tartu Reaalkoolis. Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida.
  
• Nende elutee lahknes 1883 Tartu Reaalkoolis,
  
• Paul lõpetas 1894 Düsseldorfi kunstiakadeemia, Kristjan õppis Peterburi (1893-1897), Düsseldorfi (1897-1898)
  
• ning Müncheni kunstiakadeemias (1901-1903). Üldharidust võimaldasid neil saada põllumehest isa ja ema vend Magnus Treublut. Kunstiõpingutes vedas rohkem Paulil, keda toetas pidevalt baltisaksa aadlidaam Natalie von Uexküll.
  
• 1894 tuli Paul tagasi Eestisse ning üritas teenida leiba portreemaalijana. Ta oli esimene eestlane, kes sellise elukutse valis.
  
• 1911. aastast töötas Paul joonistusõpetajana Peterburi Kunstide Akadeemias ning 1914. aastast Tallinna Tütarlaste Kommertskooli.Kahekümnendatel õpetas Riigi Kunsttööstuskoolis.
  
• Majandusliku kitsikuse tõttu ja kunstniku staatuse säilitamise nimel ei abiellunud Paul Raud kunagi.
  
• Pärast ootamatut südamerabandust ja äkksurma ateljee väravas 1930. aastal meenutati kunstnikku eelkõige armastusväärse seltskonnainimesena ja jäeti tegelikult tänaseni väärilise tähelepanuta. Ühe suurima Paul Raua visandite erakogu omanik Helgi Reemets mainis oma eluajal, et Pauli visandeid anti talle Kristjani teostele pealekauba kaasa. Paul Raud jäi ajastu rahvusromantilistes kunstieelistustes esile tõusnud suurema venna varju.
  

Looming

• Paul maalis põhiliselt Uexkülli perekonna portreid ja sai tellimusi teistestki mõisatest.
  
• Portreede kõrval maalis ta ka talupojaainestikku ja maastikumaale. Tema tööd on vabad, intensiivse laadi ning hea karakteritunnetusega.
  
• Paul Raua portreed järgivad parimat akademistlikku traditsiooni, kujutatavaid on stiliseeritud ja idealiseeritud. Nende puhul on raske rääkida psühholoogilisusest, pigem on kujutatud teatud tüüpe (talupoeg, seltskonnadaam, haritlane).
  

Teosed:
“Lilleniit”
“Ema viis hälli heinamaale”
Ants Laikmaa
1866 – 1942. Sündis Läänemaal, Vigala vallas vallakirjutaja peres. Üldhariduse omandas mitmes koolis, Vigalas, Haapsalus , Pärnus Gümnaasiumis ja ühes erakoolis Tallinnas.

• Kunstiharidus : 1890-91 Peterburis, 1891 -93 ja 1896-97 Düsseldorfi Kunstiakadeemia, mida ta ei lõpetanud, sest pettus vanamoodsas õppesüsteemis.
  
• Õpingute vaheajal kogus Hurdale rahvaluulet.
  
• 1897-1903 elas ja rändas mitmel pool ringi (Düsseldorf, Belgia, Holland , Pariis, München, Tallinn, Haapsalu).
  
• 1903 -1932 Tallinnas ateljeekool, esimene eestikeelne kunstiõppeasutus. Suletud 1907-1913
  
• 1905 Tartus toimunud nn aulakoosoleku saadik
  
• 1907 asutati Laikmaa eestvedamisel esimene eesti kunstiorganisatsioon - Eesti Kunstiselts
  
• 1907-09 saadeti maalt välja. Elas Soomes
  
• 1909-1913 reis Euroopasse (Pariis, Rooma , Capri, Tuneesia)
  
• 1929 -Tartu ülikooli audoktor
  
• Alates 1932 elas Taeblas, kus oli 1917 aastal alustanud maja ehitamist.
  

Looming.

• Esimeseks erakordselt õnnestunuks tööks oli „Marie Underi naerev portree“.
  
• Teine väga õnnestunud portree eesti kultuuritegelasest on „August Kitzberg “ .
  
• Veelgi hoogsamalt valmis tal “Vana Aitsam”
  
• “Itaalia poisikese”
  
• “Mia padrona”
  

August Ludvig Weizenberg

• 1837 Võrumaal Erastvere vallas –1921 Tallinnas
  
• Külakingsepa poeg.
  
• Kuni 1982 töötas mõisatislerina.
  
• 1862 edasiõppima Berliini mööblitöökodadesse, kuid tutvudes seal kujutava kunstiga, küpseb 26-aastasel noormehel kindel otsus saada kujuriks.
  
• 1973 –1890 Roomas. 1978 korraldas Tallinnas provintsiaalmuuseumis oma isikunäituse (esimene näitus, kus eksponeeriti eestlase kunsti).
  
• 1890-1914 Peterburis
  
• 1914 – 1921 Tallinnas.
  
• Esimene eestlasest vabakunstnik st elatus ainult oma kunstist. Näitused Peterburis, Roomas, Pariisis, Riias, Moskvas ja mujal.
  

Looming
Portreed:
Ema portree,
Kreutzwaldi portree,
Teosed:
Linda ”,
“ Vanemuine ”,
“Hämarik “
“Koit” .
Amandus Adamson
Elulugu

• Amandus Heinrich Adamson sündis 12. novembril 1855 Paldiski lähedal Uuga-Rätsepal.
  
• Tema isa oli meremees , ema talu peretütar.
  
• Seitsmeaastaselt alustas noor Amandus kooliteed Tallinnas Toom -Vaestekoolis.
  
• Juba koolis tegeles tulevane skulptor kunstiga, nikerdades puutükikestest laevukesi. Tema annet märgati ning talle anti võimalus oma töid ühes Tallinna kunstikaupluses müüa.
  
• Seeläbi suutis noor Adamson end juba ülal pidada asus edasi õppima Tallinna kreiskooli.
  
• Adamson üritas 1873. aastal astuda Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Katse lõppes tulutult, misjärel ta asus otsima Liivimaa kuberneri, kes oli aastaid tagasi lubanud teda tema õpingutes t
  
• oetada. Kuberneri otsingud viisid noore Adamsoni kõgepealt Peterburist jalgsi Riiga , sealt jalgsi Miitavisse, kus tal õnnestus oma tööde müügist teenida 150 rubla . Saadud raha võimaldas tal tagasi kodulinna Paldiskisse naasta. Viimaks õnnestus tal 1875. aastal tänu soovitustele Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele pääseda.
  
• Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal sealsamas õpinguid vabakuulajana. Koolis hakkas ta andeka õpilasena kohe silma ning võitis oma töödega mitmeid aukirju.
  
• Adamson lõpetas oma koolitee 1879. aastal Peterburis. Ta sai küll hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu alustas Peterburis tööd vabakunstnikuna.
  
• Amandus Adamson avas oma esimese näituse 8. aprillil 1887 Peterburis. Juba sama aasta mais siirdus Adamson Pariisi end täiendama. 1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed „Esimene piip ” ja „Laine”.
  
• Adamson naases 1891. aastal taas Peterburi.
  
• 1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumetidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai „ Russalka ” Tallinnas.
  
• Adamsonist sai 1907. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik.
  
• 1918. aastaks oli tsaar Venemaal kukutatud ning maa laostunud. Amandus Adamson oli lakkamatult töötanud monumentide kallal. Tema tervis halvenes ning ta naases kodumaale – Paldiskisse.
  
• 1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias. Käies veel hiljemgi tihti Itaalias, tuli kunstnik siiski Paldiskisse tagasi.
  
• 26. juunil 1929. aastal varises vanameister südameataki tagajärjel kokku ja suri. Ta on maetud Pärnu Alevi kalmistule. Amandus Adamson töötas tarmukalt viimase minutini, jättes endast maha hulgaliselt lõpetamata skulptuure.
  
• Amandus Adamsoni oli Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu ja Eesti Kunstnike Liidu liige. Suur osa Amandus Adamsoni loomingust on hoiul Eesti Kunstimuuseumis.
  

Teosed

• "Külataat Keilast"
  
• "Koit ja Hämarik"
  
• "Kalevipoeg ja Sarvik "
  
• "Hülgekütt Pakri saarelt"
  
• "Laeva viimne ohe"
  
• "Äreval ootel"
  
• "Russalka"
  
• "Champion"
  
• Uppunud laevade monument Sevastopolis
  
• "Krimmi motiiv"
  
• "Via Appia "
  
• "Noorus kaob"
  
• "Nälg"
  
• "Kalevipoeg Põrgu väravas"
  

Eduard Viiralt

• Eduard Viiralt sündis Robidetsi mõisas, Peterburi maakonnas 20. märtsil, 1898.a
  
• Viiralt õppis Tallinna Tööstuskunsti Koolis (1915 – 1919)
  
• Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallasses (1919 – 1922 ja 1923 – 1924)
  
• Kui ta oli veel õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste , näiteks usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid. Õpingud katkestas osale
  
• mine Vabadussõjas. 1924. aastal lõpetas Viiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna. Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta jooksul õpetajana, kuid lahkus sellelt kohalt, et minna tagasi õppima Dresdeni.
  
• Hiljem töötas ta peamiselt graafikas – mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel.
  
• Viiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle hulgalistest töödest on kuulsaimad "Põrgu", " Kabaree ", "Neegripead", " Lamav tiiger" ja "Kaameli pea", millega ta on täiesti tahtmatult, tänu välisele sarnasusele president Lennart Meriga, masside mällu kinnistunud.
  
• Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. Kunstnik elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a kuni 1938. a ja 1946. kuni 1954. a.
  
• Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (näiteks “Noor araabia poiss” ja “Berberinaine kaamliga”).
  
• Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (näiteks “Kristjan Raud”, kuivnõel, 1939).
  
• 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma.
  
• 1945 sattus Viiralt Rootsi elama ja sealt edasi uuesti Pariisi.
  
• Lõplikult pöördus kunstnik tagasi Pariisi 1946. aasta sügisel. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks.
  
• Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.
  

Looming

Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi - ja estambikatsetused.
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas.
"Võrumaa jutud",
"Muinasjutud",
"Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur"
1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast tööd:
"Põrgu"
"Kabaree"
"Jutlustaja",
„Lamav Tiiger“
Sõjapäevadel sündisid "
Eesti neiu“
"Viljandi maastik"
" Virve "
"Monika"