EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL (1)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Jaana Tael
EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL JA TEMA KULTUURIHARIDUSLIKUD MÕJUTUSED
Tallinn 2010
Sisukord
1.Eesti talurahvas muinas- ja keskajal 3
2.Eesti külaelu 17.-19. sajandi keskpaigani 3
3. Maarahva elu ja kultuuriloo arengut mõjutanud tegurid 4
3.1.Külaelanike ühistegevus kultuurikandjana 5
3.2.Mõis ja härrasrahvas 5
3.3.Koolihariduse levik 6
3.4. Maarahvas ja ristiusk 6
Kokkuvõte 7
Eesti kultuuriloos märgib maarahvakultuur olulist osa. Eestlane sündis talus , popsitares või saunas . Külast algas Eesti rahva tee siia, tänasesse Eestisse, arenenud maailma.
Käesolevas töös soovib autor anda lühiülevaadet Eesti talurahva elust ja sellele mõju avaldanud peamistest teguritest, mis on aidanud kaasaega tuua meie rahvakultuuri ja –pärimuse.

Eesti talurahvas muinas- ja keskajal

Eesti talupoeg kujunes I aastatuhandel e.Kr, kui tekkis paikne asustus ja algeline põllu­harimine. Kogukondlik eluviis kindlustatud asulais hakkas asenduma üksikperede ja talulise asustusega (Karilatsi aeg 2010). Muistse aja elu-olu iseloomustab inimese väga tihe side loodusega, nii aasta- ja eluringi kui usundi ja tavandi tasemel. Inimene, kollektiiv (perekond, sugukond , kogukond ) ja maa, mida inimene valdas, olid üksteisega tihedas seoses. Maa omamine tähendas vabadust – olla maa põliseks kasutajaks ja õiguslikuks pärijaks. Elukoht ja elanik olid lahutamatud. Perekonna maatükk koos seal asuva õuega, isikliku eluasemega, oli talu. (Karilatsi aeg 2010). Suur sõltuvus loodusest, majanduslikud piirangud ning talupoeglikule eluviisile iseloomulik traditsioonidest kinnihoidmine, vähene vastuvõtlikkus uuele, hoidis talurahvast kõige uue suhtes umbusklikuna (Vanamölder, 2009:10-11).
13.saj. alguses koosnes Eesti ühiskond valdavalt vabadest talu­poegadest – kogukondlastest, kes harisid üksikperedena nende pärilikus valduses olevaid põlispõlde. Ühiskonna heaks kandsid nad mitmesuguseid kohustusi. 15. sajandil kinnistati adratalupojad mõisate külge. (Karilatsi aeg 2010).

Eesti külaelu 17.-19. sajandi keskpaigani

Talu tähendas Eesti külas suuresti peret ehk samas majapidamises elavat leibkonda (koos elavaid ja ühes lauas söövaid inimesi). Talupere tuuma moodustas peremees ja tema perekond. Seega pandi iga majapidamine külas kirja talu eesotsas seisva peremehe nime järgi. Talupere ehk pererahva hulka võis kuuluda ka teisi sugulasi (peremehe vanemad, vennad, onu, tädi ( laienenud pere) või siis terveid sugulaste perekondi: poegade pere­konnad, vendade -õdede perekonnad, isa perekond (liit- ehk suurpere ). Ühist tegevust kooskõlastasid peremees ja perenaine (peamiselt naistetööd) ning teised sugulased pidid neile töödes ja toimingutes alluma. Peale pererahva võis peredesse kuuluda palgalist sulasrahvast. ( Jansen 2007:279-280, Karilatsi aeg 2010) Mitme põlve kooselu võimaldas vanematel rahvapärimust, käsitööoskusi ja rahvakombeid noorematele põlvkondadele edasi anda, kindlustades ühtlasi rahvakultuuri edasikandumise.
Talupere käsutuses oli maavaldus ehk talu, mida ta haris ja mille eest mõisale renti maksis ja tegu tegi. Sellelt maatükilt saadi vajalikud toiduained ja tooraine riietuse ja jalatsite jaoks, mis talus valmistati, nagu ka suurem osa vajaminevatest tööriistadest ja tarbe­eseme­test. 18. saj teisest poolest peale õpetati lastele kodus ka lugemine selgeks. Niisiis oli talupere kuni 19. sajandini nii tootmis-, tarbimis- kui kasvatusüksus. Peale taluperede elas külas alati ka vaeseid peresid ja üksikisikuid, nagu üksjalgu, vabadikke ja pobuleid (ka kodapooline, manuline, saunik , pops), kes ei suutnud talu pidada ega täit maksukoormat kanda. Siiski oli ka neil õigus kasutada küla ühismaid, karjatada loomi, niita heina ja raiuda küttepuid. Neile oli antud oluline õigus ühistel ale- ja võsamaadel üles harida väikesi põllulappe ( Jansen 2007:281, Berg jt 1998:207, 305, Heidmets jt 2002:18).
Elatusallikatest ajutiselt või püsivalt ilmajäänute (nn vallasantide) toetamine oli pikaajaline traditsioon. Iga kogukond pidi suutma oma vaesed ise ülal pidada. Ilma elatiseta valla­sandid käisid külakorda perest peresse, saades peavarju ja toitu ning korvates seda jõu­kohase tööpanusega. Nende üheks ülesandeks oli ka suulise pärimuse edasi­andmine. (Jansen 2007:310, Sirk 2008:32). Kogu külarahva ja taluperede elu tavapäraseks ja ilmselt seetõttu ka terviklikult teadvustamata osaks oli kogukondlike sünni-, nimepaneku-, täis­kasvanuks saamise, õitsilkäimise, proovi- ja vaba-abielude, vallaslaste, pulmade , meheks või naiseks olemise, laste kasvatamise, vanaduse, teadmiste ja asjade pärandamise, surmaks valmistumise jm tavade ja kommete edasiandmine ehk maarahvakultuuri säilitamine. ( Kasemets 1999).Sellesse hakkasid aga 18. ja 19. sajandil üha tugevamini siginema ka välis­maailma kombed ja tavad ( linnastumine , mõisarahva elulaadi kopeerimine, hariduselu elavnemine, ärkamisaja poliitilised ja (põllu-)majanduse arengud).

Maarahva elu ja kultuuriloo arengut mõjutanud tegurid

Eesti rahvakombestik on suuresti pärit külarahva ühistest ettevõtmistest, paganlikest kommetest, pühade pidamisest, mis segunesid ajapikku ristiusu kombestikuga. Olulist rolli maarahvakultuuri arengus mängis mõisaga seotu (eriti saksterahvas ning nende elustiili lähemalt nägev mõisa teenijarahvas, kiltrid, kupjad), alates 17. sajandist üha tugevamini kanda kinnitav ristiusk ning selle vahendajad (kirikuõpetajad, köstrid), aga ka koolmeistrid ning 19. sajandil järjest suuremal hulgal maale kolivad nn maatamehed ehk kaupmehed -käsitöölised (Berg jt 1998:207). Nii võib öelda, et Eesti külaühiskonnas kujunes17.-19. sajandil oma eliit , mis koosnes traditsiooniliselt koolmeistrist, pastorist, arstist ja mõisnikust. Nende kaudu jõudis maarahvani kombeõpetus, vaimu- ja hingeharidus ning osake maailma­kultuurist.

Külaelanike ühistegevus kultuurikandjana

Keskajast on väga vähe ajaloolisi andmeid küla ametimeeste (vanemad, kohtunikud ja muud) ja nende ülesannete kohta – kasutusel on olnud nimetusi nagu „sundja“, „vardjas“, „ kubjas “, kilter, vanem, kümnik, korrapealne (Berg jt 1998:207).
Kuigi ühiselt tegutseti Eesti külas juba aegade algusest, pärinevad kogutud teated selle kohta, milliseid küsimusi taluperemehed koos lahendasid, alles alates 19. sajandist, kui külakogukonda enam ei eksisteerinud ja talurahva omavalitsus ­­üksusteks olid seadustega moodustatud vallakogukonnad. Ühise nõu ja jõuga tehti mitme­suguseid töid, mida maa­kasutusviisi tõttu tuli teha üheaegselt, nagu põllutööde (künd, külv, lõikus jne) alustamine ja lõpetamine, aedade tegemine, külakarjase ja –sepa palkamine jpm. Küla kogukondlikust elulaadist püsisid kaua – 20. sajandini – talgud, mida korraldati vastastikuseks abistami­seks kiirete ja suuremate tööde, nagu sõnnikuveo, heina­niidu, viljakoristuse, linakitkumise jms korral, samuti kalurite koostöövormid, eriti mere­kalastuses jm. Vanade kogukondlike tavade elemente leiame tuleõnnetustes kannatanute ühisel abistamisel, vigaste ja vanurite eest hoolitsemisel, perekonna-, eriti pulma­kombestikus, kalendritähtpäevade pühitsemisel jne. (Berg jt 1998:207). Võib järeldada, et ühise töö raames levisid suust suhu külaelu ja kaugemaidki kohti puudutavad lood, teadmised ja uudised.

Mõis ja härrasrahvas

Esimesed mõisad tekkisid Eestis 13. sajandil, muistse vabaduse kaotamise järel. Kuni 17. sajandini elasid talupojad suuresti mõisa ikke all, mõistmata ja hoolimata nende keelest ja eluviisist. Seoses 18. sajandil ja 19. sajandi algul mõisniku teenindamise ja luksusliku elu­stiiliga seotud mõisateenijate ja käsitööliste arvu hüppelise kasvuga kaasnesid ka talurahva püüdlused mõisnike elujärge jäljendada. ( Harjumaa Muuseum 2010). See väljendus nii uut tüüpi elumajade ehitamises (mõisa eeskujul nimetati neid esinduslikke elamuid "häärberi­teks"). Koos sellega püüti jäljendada mõisnike elustiili ka eluruumide sisustamises, rõivastuses, söökides, käitumises ja muudes eraelu aspektides (Pärdi 2008).

Koolihariduse levik

Küla koolmeistrid olid alates 17. sajandi lõpust nii laste kui täiskasvanute õpetajad, küla vaimsuse kujundajad , rahvakooliõpetajatest kujunes 19. sajandiks noor maaintelligents, kellest said rahvusliikumise juhid, seltsielu organiseerijad, eesti kirjanduse ja ajakirjanduse levitajad ning raamatukogude asutajad . (Karilatsi aeg 2010) Õpetajad olid maa soolaks, sest Lääne- või ka Kesk-Euroopa enam diferentseeritud ja kõrgharitlaste poolt suunatud kultuurielus ei olnud ühel lihtsal maakooliõpetajal seda tähtsust ja vaimset rolli, mis tal oli – ehkki kiiresti muutuvas – Eesti talupojaühiskonnas. Eesti maakooliõpetaja suutis oma ainelisest viletsusest hoolimata olla vaimse missiooni kandja ka väljaspool kooli ( Jansen 2007:346-347). Koolmeistrid, kes õpetamise kõrvalt täitsid tihti ka vallakirjutaja ametit, abistasid kirikuõpetajat, juhatasid laulu-, näitemängu- ja pasunakoore. Nende töö kandis vilja – juba 100 aastat tagasi olid eestlased kirjaoskaja rahvas (Heidmets 2002:15).

Maarahvas ja ristiusk

Kiriku vahekord rahvaga jäi vaadeldaval perioodil üldiselt külmaks. Kiriku­õpetaja jäi veel 19. sajandilgi endiselt kirikhärraks, võõraks rahvale nii oma eluviisi kui mõtteväljenduste poolest, olles aga samal ajal valitseva mõisnike võimu agaraks toeks. Sellest üldisest pildist erinesid ainult üksikud edumeelsemad ja rahvasõbralikumad kirikuõpetajad (Kruus 1927). Luteri kirikust tulenesid aga mitmed hariduslikud voolud . Rootsi ajal alustasid Rootsi luterlik kirik ja toonane riigivõim eestlaste kristliku harimise programmi, mille üks osa oli ka lugemisoskuse levitamine (Sirk 2008:27). Ja õpiti, sest seda nõudsid kirik ja mõis. Tugevaks tõukejõuks rahvaharidustöös sai pietism1, mis levis nii pastorkonnas kui aadli seas. Hernhuutlusest2 mõjutatud mõisnikud nägid aga koolis tihtipeale abivahendit usuliikumise tugevdamiseks. (Sirk 2008:29)
Kiriku nõudel ka laulatati, aga 19. sajandini mitte pulmade ajal. Üldiselt kurtsid kirikhärrad veel 17. sajandil, et talupojad elavad üldse laulatamata „porduelu“ (Heidmets 2002:9) Kirikutele oli koolis vaja ka kohalikku keelt oskavaid köstreid-kaplaneid. (Heidmets 2002:14).

Kokkuvõte

Eesti maarahva muinasajast pea 19. Sajandini kestnud kogukondlik ja looduserütme järgiv eluviis tingis suulise rahvapärimuse ning käsitöövõtete kestmise tänapäevani, kuid sellele on olulist mõju avaldanud nii siinsetel maadel valitsenud mitme riigi võim, mida esindasid nii mõisnikud kui kirik. Rahvalähedasemad olid aga kindlasti koolmeistrid, kelle missioonitundeta poleks eestlased saavutanud juba 19. sajandil üle 90% kirjaoskust ega oleks ilmselt jõutud ka rahvusliku ärkamisaja ning omariikluseni.
Kasutatud kirjandus

Berg, E.,Hiiemäe, M., Jansen, E. jt. (1998) Eesti rahvakultuur. Viires, A., Vunder, E. ( Koost . ja toim.). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Harjumaa Muuseum . (2010).Virtuaalnäitus „Harjumaa mõisad“ http://muuseum.harju.ee/Moisad/ajalugu.html , 24.11.2010

Heidmets, A., Saron, J., Tamjärv, M. (2002). Mõnda meist, eestlastest : Eesti Vabaõhumuuseum. Tallinn: Oomen

Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas : seisusühiskonnast kodanikuühiskonda .Tartu : Eesti Ajalooarhiiv, 2007 (Tartu : Greif )

Karilatsi aeg. Põlva Talurahvamuuseum, http://miksike.ee/?showurl=/lisakogud/karilats i , 11.11.2010

Kasemets, A. (1999). Maarahvakultuur ja Eesti jätkusuutliku arengu ideoloogia. Eesti Agenda 21. Oja, A. ( Koost ), Raukas, O. (Toim.) . Tallinn http://www.seit.ee/agenda21/EA21/2_29maarahvakultuur.html , 11.11.2010

Kruus, H. (1927). Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. I, Eesti rahvusliku ärkamiseni. Tartu: Loodus

Pärdi, H. (2008). Eesti taluhäärberid – oma ajastu märgid. Ettekanne 6.12.2008 Eesti Genealoogia Seltsis , http://www.genealoogia.ee/tartu/lood/taluhaarberid.ht m

Sirk, V. (2008). Talurahvahariduse eesmärgid ja vormid. Rootsi aja lõpust pärisorjuse kaotamiseni. Acta Historica Tallinnensia, 13, 25-47, http://www.kirj.ee/public/Acta_hist/2008/issue_2/Acta-2008-13-25-47.pdf , 11.11.2010

Vanamölder, K. (2009) Eesti kultuurilugu . http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10225/1/Eesti_kultuurilugu_KaarelVanamolder.pdf (11.11.2010)

Vikipeedia. (2010). http://et.wikipedia.org/wiki/Hernhuutlus 11.11.2010
1 Pietism (ladina kl pietas – vagadus ) – Saksamaal alguse saanud usuvool . Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku süvenev konservatiivsus . Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist. Eitati ilmalikke lõbustusi: mängu, vallatust, meelelahutust. Pietistlikke kasvatusideaale pidi ellu viidama kooli ja koduõpetuse kaudu. Nende põhimõte oli, et rahvale tuleb õpetada lugemist ja praktiliseks eluks vajaminevaid teadmisi (Karilatsi elu 2010).
2 Hernhuutlus ehk vennastekoguduste liikumine on 18. sajandist Kesk-Euroopast pärinev protestantlik äratusliikumine. Vennastekogudused kutsusid üles jumalakartlikkusele, siirale usule ja rõõmsale vagadusele ning rõhutasid võrdsuse, vendluse ja koostöö tähtsust. Oluline osa oli usulise kirjanduse lugemisel ja kirjutamisel, samuti lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisel. (Vikipeedia 2010)