Ärkamisaeg Eestis (5)

Rahvuslik liikumine ja (rahvus) romantism eesti kirjanduses
1860 – 1885
Ajavahemikku 1860 – 1885 nimetatakse Eesti ajaloos rahvusliku liikumise (RL) ehk ärkamise ajaks. Sellal kujunes Eesti aladel elanud talupoeg - maarahvas omapärast vaimset kultuuri loovaks eesti rahvuseks.
Pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal tõi olulisi muutusi ka eesti talupoja ellu; neil avanes võimalus talusid päriseks osta, sellega tõstis pead ka rahvuslik eneseteadvus .
Rahvuslikku liikumist asusid juhtima eesti ühiskonnategelased. Peterburis tegutses maalikunstnik Johann Köleriga eesotsas nn Peterburi patriootide rühm, kes toetas eestlaste rahvuslikke püüdlusi. Peterburist sai tõuke isamaaliseks tegevuseks ka üks Eesti hilisemaid RL juhte Carl Robert Jakobson , kes töötas seal tol ajal gümnaasiumiõpetajana.
Eestimaal sai RL koldeks esialgu majanduslikult enam arenenud Viljandimaa; hiljem kujunes RL keskuseks Tartu.
Üheks RL juhtfiguuriks kujunes Pärnus tegutsev koolmeister Johann Voldemar Jannsen . Tema algatusel hakkas Eestis 1857. a ilmuma esimene eesti perioodiliselt ilmuv rahvuslik ajaleht Perno Postimees . 1. juunil 2007 püstitati Pärnu kesklinna Rüütli tänavale Jannseni kuju, tähistamaks 150 aasta möödumist eesti järjepidevast ajakirjandusest – see sai alguse just Perno Postimehest. Jannsen oli ettevaatlik ja kaval mees, seetõttu oli Perno Postimees suhteliselt mõisnike ja kirikumeelne , kuid siiski esimene eestikeelne oma rahvuslik ajaleht. Esimeses numbris, mis ilmus 5. juunil 1857, pöördus Jannsen esmakordselt ajaloos eestlaste kui eesti rahva poole: “Tere, armas eesti rahvas!”. Toimetamistöös oli Jannsenile abiks ta tütar Lydia Koidula, kelle esimesed teosed ilmusid just selle lehe vahendusel, kuigi mitte oma nime all, sest naisi tol ajal veel ühiskondliku tegevuse juurde ei lubatud.
1860ndate aastate alguses kolis Jannsenite perekond Tartusse ning 1864. a hakkas Tartus taas Jannseni eestvedamisel ilmuma ajaleht Eesti Postimees, mis võitis veelgi suurema populaarsuse. Lehte loeti igas Eestimaa nurgas ; väikestes külades korraldati ajalehe ühislugemisi, sest igasse talusse polnud võimalik lehte tellida , kuid huvi selle vastu oli suur.
RL on iseloomulik kõikvõimalike kultuuriliste ja majanduslike seltside asutamine. Põllumeesteseltsid jagasid praktilisi nõuandeid maaharimisest. Linnades ja ka suuremates maa-asulates tekkisid laulu- ja mänguseltsid. Neist tähtsaim oli Tartus 1865. a asutatud Vanemuine , millest hiljem sai alguse samanimeline teater. Paljude lauluseltside ühisüritusena peeti 1869. a Tartus esimene üldlaulupidu. Sellest võttis osa 46 koori 800 lauljaga. See oli RL aja üks kultuurielu kõrgpunkte.
Tähtsaim kultuuriorganisatsioon RL ajal oli Eesti Kirjameeste Selts, mis tegutses aastail 1872 – 1893 ja oli eesti kultuurielu juhtiv keskus. Seltsi põhiülesandeks oli rahvaluule kogumine, eestikeelsete õpikute soetamine ja rahvuslike teaduste alal esimeste sammude astumine . Seltsi tööst võtsid osa kõik nimekamad ühiskonnategelased ja kirjanikud nagu C. R. Jakobson, J. Hurt , M. Veske , J. Köler, J. Kunder jt. Palju energiat kulutati eestikeelse kõrgema astme kooli asutamiseks, mida Vene tsaari heakskiidu saamiseks nimetati Aleksandrikooliks. 1870. a loodi Aleksandrikooli peakomitee. Kooli rajamiseks annetas eesti rahvas suuri summasid. Eestikeelset kooli tsaarivalitsus siiski avada ei lubanud, rahvalt kogutud rahaga avati Põltsamaa lähedal vene õppekeelega linnakool.
Aleksandrikooliga samaaegselt pandi Tartus Koidula eestvõttel alus eesti rahvuslikule teatrile. 1870. a suvel etendus Vanemuise seltsis (asus Emajõe ääres, kus praegu asub Emajõe Suveteater) Koidula näidend “Saaremaa onupoeg”, mis tähistabki eesti rahvusliku teatri sündi. Järgmisel aastal asutati Tallinnas teatriselts Estonia, mõne aja pärast järgnesid Viljandis Koit , Pärnus Endla ja Võrus Kannel . Lisaks teatrikunstile pandi RL ajal alus ka eesti kujutavale kunstile ja heliloomingule.
RL-s ilmnes üsna varakult kaks erinevat suunda: kodanlik -klerikaalne ehk kiriklik ja demokraatlik ehk rahvuslik suund. Esimese juhiks oli Johann Voldemar Jannsen, kes arvas , et eesti kultuuri on võimalik arendada, toetudes mõisnike ja kiriku heakskiidule ja püüdes vältida tõsisemaid konflikte. RL algusaastatel oli Jannsen kahtlemata tähtsaim tegelane, olles järjepideva eestikeelse ajakirjanduse asutaja (Perno Postimees 1857; Eesti Postimees 1864), Vanemuise seltsi rajaja Tartus (1865), I üldlaulupeo organiseerija (1869), kuid hiljem hakkas ta üle tähtsustama koostööd saksa mõisnike ja kirikuga ning kaotas oma esialgse populaarsuse.
Hiljem liitus klerikaalse suunaga ka Jakob Hurt, kelle peamine teene eesti kultuuriloos on suurejooneline rahvaluulekogumise algatamine ja juhtimine.
Rahvusliku suuna juhiks sai Carl Robert Jakobson, kes leidis, et eesti rahvas peab ise oma kultuuri üle otsustama, mitte kummardama saksa mõisnike ja Vene tsaarivalitsuse ees. Seda suunda toetasid ka maalikunstnik Johann Köler, kes tegutses peamiselt Peterburis ja Fr. R. Kreutzwald . Kahe suuna esindajate vahel kujunesid aja jooksul lepitamatud vastuolud.
Jakobsonist kujunes RL üks tähtsamaid juhte. Aastail 1868 – 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis oma kuulsad kõned, mis ajaloos on tuntud “Kolme isamaakõne” nime all. Jakobson jagas Eesti ajaloo valguse- (eesti hõimude muistne vabaduseaeg), orjuse- (eestlaste alistamine ordurüütlite poolt) ja koiduajaks, mis oli RL aeg. Kõned said eestlaste hulgas ülipopulaarseks ning ilmusid ka trükituna 1870. aastal.
Jakobsoni tähtsaim ettevõte oli oma ajalehe asutamine. Eesti Postimehe veergudel arendas Jakobson tegelikele oludele tuginevat rünnakut mõisnike ja kiriku vastu. Erimeelsuste tõttu keelas Jannsen Jakobsonil Eesti Postimehes artiklite avaldamise ning viimane asutas 11. märtsil 1878 Viljandis ajalehe Sakala, millest sai rahvusliku suuna häälekandja. Jakobsoni juhtmõte on selge ja paindumatu, ta ütleb: “Me oleme kümme ja enam korda välja ütelnud, et meie eesmärk on see: eesti rahvale ühesugused õigused teiste rahvastega! Seni, kui meie rahvas sellele eesmärgile ei ole jõudnud, ei või me ilmaski rahust rääkida.” Jannsen hoiatas, et mõisnike ja kirikuga koostöö vältimine viib krahhini ja et poliitiliselt harimata talurahva kätte ei tohi “tuletikke ja terariistu” anda; eesti rahvas pahandas selle peale; Jannseni ajalehe toon äratas nördimust Köleris, Kreutzwaldis ja isegi Hurdas. Sakala populaarsus tõusis kogu maal. Ajalehel oli 5000 tellijat, iga numbrit oodati põnevusega, taludes korraldati Sakala kollektiivseid lugemisi. Lisaks rajas Jakobson Pärnumaale Kurgja talu, millest pidi saama näidistalu eesti talupojale. Sakalas jagas Jakobson eesti rahvale kasulikke nõuandeid nii põllumajanduse kui kultuuri kohta. Jakobsoni surma järel 1882. a kaotas ajaleht senise tähtsuse.
Rahvusliku liikumise hääbumise põhjused: 1880ndate alguses hakkas rahvuslik liikumine Eestimaal hääbuma; põhjuseks eelkõige surve Vene tsaari poolt, kes ei mõistnud eestlaste rahvuslikke püüdlusi. Tsaar tugevdas venestamise survet ning sellega seoses muutus eestlaste elu veel raskemaks ja meelelahutusele ei jäänud enam aega. Koolides asendati 1887. a senine eesti õppekeel vene keelega, ka ametiasutustes võeti kasutusele vene keel. Lisaks kaotas RL sel ajal oma peamised juhid: Jannsenit tabas 1880 halvatus, 1882 surid Kreutzwald ja Jakobson (40-aastaselt); Koidula oli abiellunud lätlasega ja kolinud Kroonlinna.
Järelromantism (1880ndate II pool): kuna ükski suur ühiskondlik liikumine ei hääbu päevapealt, järgnes ka RL tasane järellainetus, kus osad kirjanikud püüdsid veel rahvuslikke ideid toetada. Järelromantismi-aegne suurim sündmus oli sinimustvalge lipu õnnistamine EÜSi poolt Otepääl 4. juunil 1884.
Kunstiliselt ei saavutanud järelromantismi-aegne looming eriti kõrget taset. Nimetamisväärne on Jaan Bergmann, kes tõi eesti luulesse ajaloolise ballaadi (nt “Ustav Ülo”). Proosakirjanduses tõusis esile Eduard Bornhöhe eelkõige oma ajalooliste romantiliste jutustustega “Tasuja”, “Villu võitlused” ja “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”. Järelromantism hääbus lõplikult realismi tulemisega eesti kirjandusse 1990ndate aastate alguses.
Bornhöhe looming (iseseisvalt): Hennoste vana 9. kl õpik lk 100 – 102.
RAHVUSLIKU LIIKUMISE KULTUURILINE TÄHTSUS
Eesti Rahvushümn
Muusika Frederich Pacius , sõnad Johann Voldemar Jannsen
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, Sa oled mind ju sünnitand Su üle jumal valvaku
kui kaunis oled sa! ja üles kasvatand; mu armas isamaa!
Ei leia mina iial teal sind tänan mina alati Ta olgu sinu kaitseja
see suure laia ilma peal ja jään sull` truuiks surmani! Ja võtku rohkest õnnista,
mis mul nii armas oleks ka, Mul kõige armsam oled sa, mis iial ette võtad sa,
kui sa, mu isamaa! Mu kallis isamaa! Mu kallis isamaa!
Johann Voldemar Jannseni kultuurilooline tähtsus

eesti järjepideva ajakirjanduse looja (1857 Perno Postimees; 1864 Eesti Postimees)

laulu- ja mänguseltsi “Vanemuine” looja (alus eesti teatrile)

üks I üldlaulupeo korraldajaid (1869)

Eesti hümni sõnade autor

kodanlik-klerikaalse suuna juht rahvuslikul ärkamisajal

Koidula vaimne suunaja
Lydia Koidula kultuurilooline tähtsus

Koidula oli esimene naine, kes sai kõrgeima hariduse, mis tol ajal Baltimaadel oli võimalik saada ( sooritas Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami).

Koidula oli rahvusromantilise kirjanduse tähtsaim esindaja. Temast kujunes ajastu suurluuletaja ( luulekogud “Vainulilled” ja “Emajõe ööbik”) ja väljapaistev prosaist.

Koidula viis isamaalüürika ja luule üldse juhtivaks žanriks, olles eeskuju kaasaegsetele ja suure mõjuga järelpõlvedele.

Koidula tuntumad luuletused “Mu isamaa on minu arm”, “Kodu” (“Meil aiaäärne tänavas…”) ja “Sind surmani” on läbi aegade olnud eestlastele peaaegu hümni eest, sama pühalikud.

palju Koidula luuletusi on viisistatud (juba 1869) ning rahva hulgas lauludena levinud.

nii kirjaniku kui ühiskonnategelasena etendas L. Koidula tähtsat osa eesti kultuurielus, olles üks selle virgutajaid. Ta osales ka Eesti esimese üldlaulupeo korraldamisel 1869. a.

Koidula oli eesti esimene naisajakirjanik (algul “Perno Postimees”, hiljem “Eesti Postimees”).

1870 - 1871 etendusid "Vanemuise" seltsis kolm menukat Koidula näidendit: "Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola" ja "Kosjakased", mis tähistasid eesti teatri sündi.
Carl Robert Jakobsoni kultuurilooline tähtsus

Peterburi patriootide rühma ideede kandja (töötas Peterburis kooliõpetajana ja oli nendega tihedais kokkupuuteis)

eestikeelsete kooliraamatute koostamine ja väljaandmine

“Kolme isamaakõne” autor (ettekanne “Vanemuise” seltsis)

“Sakala” asutaja ja toimetaja (1878)

Kurgja näidistalu looja

andis Lydia Jannsenile kirjanikunime – Koidula, mille all maailm luuletajat tundma õppis
Jakob Hurda kultuurilooline tähtsus

1870. aasta suvel ütles noor kooliõpetaja Jakob Hurt innustavas rahvuslikus kõnes oma kuulsad sõnad: “Kui me ei saa suureks jõult ega arvult , peame saama suureks vaimult”

emakeelse kooli eest võitleja (Aleksandrikomitee looja)

Eesti Kirjameeste Seltsi president ja vaimne juht
rahvaluule koguja ja innustaja – 1888 avaldas üle-eestilise üleskutse “Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” – selle põhjal koostas eesti esimese rahvaluulekogumiku “Vana Kannel”.