August Kitzberg (2)

13
Valga Gümnaasium
August Kitzberg
(29.12.1855 – 10.10.1927)
Referaat
Koostas: Liisi Eelsaar
Valga 2009

Sisukord............................................................................2

Sissejuhatus.....................................................................3

Lapsepõlv...................................................................... 4-5

Elulugu..............................................................................6

Looming.......................................................................7-10

Kirjanduslik tegevus.............................................................7

Draamalooming..................................................................8-9

I Draamaloomingu algus....................................................8

II Draamaloomingu kõrgpunkt 1906-1915......................8-9

III Draamalooming 1919-1923.............................................9

Proosalooming....................................................................10

Tuntumad näidendid..........................................................11

Tekstinäide..................................................................

Kokkuvõte.......................................................................12

Kasutatud kirjandus.......................................................13

Sissejuhatus

August Kitzberg sündis 1855. aastal Pärnumaal, Puldre talus . Lapsena elas ta Penuja külas Niitsaadul, kus ta vend Jaan oli koolmeister. Nende perekonnanimi oli alguses Kits , aga Halliste pastor muutis selle Kitzbergiks. Ta on töötanud mitmel pool vallakirjutajana. Veel oli ta kohtukirjutaja, "Postimehe" ärijuht, kirjutas ja lavastas näidendeid "Vanemuises". Viljandis pidas puhvetit ja oli ökonoom ning aastast 1989 tegi ta Lätis kirjatööd vabrikute. Üldse töötas ta Viljandimaal , Lätis ja Tartus ametnikuna. Kitzbergi kirjanduslik tegevus algas 1870-ndatel aastatel vähenõudliku tõlketööde ja külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes. Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge. Kui tekkisid kutselised teatrid , siis sai temast kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajaja, valmisid mitmesugused jutustused. Ta oli ka üks Eesti draamakirjanduse rajajaid . Oma loomingulisse küpsusjärku jõudis Kitzberg võrdlemisi hilja , alles vanemas elueas.
1879 . aasta suvel abiellus Kitzberg mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga. Kui see lõppes lahutusega. 1899. aastal tutvus Kitzberg oma uue abikaasa Johanna Vilhelmine Roosmanniga. Kellega sündis Kitzbergil ka üks poeg. Kitzberg suri 10. oktoobril 1927. aastal 72-aastaselt. Kitzbergilt on jäänud Eesti draamakirjandusse 13 algupärast draamat . Ta on kirjutanud ka lastejutte ja –näidendeid, mälestusi ning vesteid.

Lapsepõlv

August Kitzberg sündis Pärnumaal, Puldre talus. Sünniaeg oli 1855 . Tal oli kaks venda Ado ja Jaan. Tema oli oma pere poegadest kõige noorem. Kõige vanem vend Ado töötas mõisates tislerina, Jaanist sai aga koolmeister Penuja vallas Niitsaadul. Seega elas August lapsena (1857–1871) Penuja külas Niitsaadul, kus ta vend Jaan oli koolmeister ning ta käis samas koolis, kus ta vend oli õpetaja. Niisiis kasvas ta üles oma venna Jaani juures Karksi vallas, kelle käest saadud algharidust täiendas hiljem iseõppijana.
Kitzbergi suguvõsas on palju rätsepaid. Rätsepatena töötasid Laatre vallas ja mõisas nii Augusti vaarisa Peeter, vanaisa Hendrik kui ka ta isa Peeter. Perekonna naisliikmetest olid Kitzbergi vanaema Rudo ja ema Leena töötanud enne abiellumist mõisas toatüdrukutena. Tema memuaarides oli vanaema Truuta. Penuja kirjutas Kitzberg kuulsaks oma raamatus "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused".
Nende algne perekonnanimi oli Kits. Aga kui Jaan sai õppevahendite konkursil auhinnalise koha, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et eesti mats sellise au osaliseks saab, ta pani Kitse nimele ” berg ” lõppu ja muutis s-i z-ks. Hiljem vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolis ta koos oma vennaga Karksi valda Pöögle- Maiele , kus praegu asub Kitzbergi muuseum. Alates 1871 töötas Kitzberg mitmel pool vallakirjutajana. Kui ta tutvus M. Veskega, C. R. Jakobsoniga, sai temast Sakala kaastööline. Venestusperioodil 1893 lasti Kitzberg vallaametist puuduliku vene keele oskuse pärast lahti.
Aastast 1894 töötas kontoriametnikuna Daugavpilsi lähedal Kalkūne mõisas. Kitzbergil oli peale selle veel mitu ametit. Ta oli kohtukirjutaja, Tartus "Postimehe" ärijuht, kirjutas ja lavastas näidendeid "Vanemuises", Viljandis pidas puhvetit ja oli ökonoom ning aastast 1989 tegi ta Lätis kirjatööd vabrikutele. Rännuaastad ei olnud loominguliselt tootlikud, kuid neil aastail saavutas kirjanik laialdasema tuntuse ning teadvustas endale oma kirjanikukutsumuse. Üldse töötas ta Viljandimaal, Lätis ja Tartus ametnikuna.

Elulugu

1879. aasta suvel abiellus Kitzberg mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga. Sophiega abiellus ta 24-aastasena, kuid see lõppes kurvalt, sest naine pettis teda. Kitzbergil on ka tiitel nimega „Esimene abielu lahutanud Eesti kirjanik“. 1898 . aastal läks ta Riiga , kus ta osales eestlaste seltsi „Imanta” tegevuses. See oli esimene ilmalik organisatsioon ning see tegutses Riias I Maailmasõjani. 1899. aastal tutvus Kitzberg oma uue abikaasa Johanna Vilhelmine Roosmanniga. Uus abielu Johanna Vilhelmine Roosmanniga sõlmiti laulatusega Pärnu Nikolai kirikus alles 19. septembril 1899. Tema teises abielus oli üks poeg. Oma teise naisega elas August temaga elulõpuni.
Kitzberg töötas ametnikuna 1920. aastani ehk 65-nda eluaastani. 1920. aastal määrati talle kuupension, nii et ta sai töölt lahkuda. Vanaduspõlves vaevasid kirjanikku tervisehädad. Ta suri 10. oktoobril 1927. aastal 72-aastaselt. Ta maeti Tartu Raadi kalmistule. Tema auks on püstitatud mälestusmärgid:

• Tubamuuseum Karksi vallas Leeli külas
  
• Monument Karksi-Nuias ürgoru serval
  
• Mälestustahvel majal Viljandis Posti tn 23
  
• Mälestuskivi sünnikohas Puldre Alatarel
  

(A.Kitzbergi tubamuuseum) (A.Kitzbergi monument)

Looming

Kirjanduslik tegevus

Kitzbergi kirjanduslik tegevus algas 1870-ndatel aastatel vähenõudliku tõlketööde ja külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes. Näitekirjanikuna kirjutas Kitzberg algul külalavade jaoks vähenõudlikke naljamänge. Intensiivsemat loomingulist tegevust alustas 80-ndate aastate teisest poolest. Pärast kutseliste teatrite tekkimist sai temast üks eesti kunstiväärtusliku draamakirjanduse rajajaid. Valmisid romantiline ajalooline jutustus " Maimu ", rida külajutte ja näidendid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Ta oli Eesti draamakirjanduse üks rajajaid. Realistina näitas Kitzberg hallparunite ülbust ja kehvade inimeste kõrvalesurutust, kuid autori üldine suhtumine oli seejuures lepitada püüdev või idüllilis-humoristlik.
Oma loomingulisse küpsusjärku jõudis Kitzberg võrdlemisi hilja, alles vanemas elueas, Ta keskendus sellal peaaegu täielikult näitekirjandusele, mida stimuleeris kirjaniku tihe koostöö teatri direktori ning näitejuhi K. Menninguga. Tema loomingu kõrgpunkt oli 40-50. aastasena. Kitzberg on kirjutanud ka lastejutte ja -näidendeid, mälestusi ning vesteid. Vestekirjanikuna kasutas ta varjunime Tiibuse Jaak Tiibus.

Draamalooming

I Draamaloomingu algus

• Punga-Mart ja Uba-Kaarel (1894);
  
• Pila -Peetri testament ( 1897 );
  
  • Rätsep Õhk (1903);
    

II Draamaloomingu kõrgpunkt 1906-1915

• Tuulte pöörises (1906) - Ühteaegu armastus- ja ideaaldraama. Armastuskolmnurk tekib kahe vastandliku temperamendi ja ilmavaatega mehe – sulase Jaani ning talumees Kaarli võitlusest Soosaare Leena pärast. Leena on Kaarli mõrsja, ent tundelised lapsepõlvemälestused tõmbavad teda kirgliku, kuid ka vägivaldse Jaani poole. Ühel meeletushetkel annab ta Jaani kirele järele, ent hiljem, tajudes mehe omakasupüüdlikke tagamõtteid, keeldub uhke neiu oma saatust temaga sidumast. Kaarel osutub Jaanist kõlbeliselt tugevamaks: ta andestab Leenale ning on valmis üles kasvatama Jaani lapse, keda Leena kannab.
  

• Püve talus ( 1910 );
  
• Kaval-Ants ja Vanapagan (1912);
  
• Libahunt (1912)- kujutab kahe vastandliku ellusuhtumise kokkupõrget pärisorjuseaja olustikus. Peategelane Tiina, hukatud "nõia" tütar, ei suuda omaks võtta lootusetut alistumist mõisa ja kiriku meelevallale, kannatlikku saatusega leppimist; tema kirglik loomus ei tunnusta inimest alandavaid ja moonutavaid olusid ning nende poolt sünnitatud eelarvamusi. Nõnda satub ta konflikti olemasoleva elukorraga, Tammaru pere - peremehe ja perenaise, tütar Mari traditsiooniliste tõekspidamistega. Perepoeg Margus püüab Tiinat mõista, kuid on selleks liiga arg ja traditsioonide kütkes, et lõplikult Tiina poole hoida. Tiina erandlikkus, tema nooruslik trots ja vastuhakk tavadele viib ta libahundiks kuulutamiseni, inimeste hulgast eemaldumiseni ja hukkumiseni, millega aga ühtlasi on löödud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. "Libahunt" on tugevate romantiliste joontega tragöödia, milles peamiseks osutub inimese vabaduspüüe, otsustavuse ja moraalse jõu poetiseerimine. See näidend on üks enam lavastatud teos eestis näitekirjandusest, sellest on tehtud ballett ja film .
  

("Libahunt", Estonia, 1928)

• Kauka jumal (1915)- Karakterdraama on näidend, mis keskendub peategelasele ja selle karakteri avamisele. Peategelaseks on Mogri Märt, kelle elueesmärk on koguda varandust, raha on tema silmis ainus väärtus ja mõõdupuu. Ta on ülbe ja jõhker mees, kes ei hooli isegi oma pereliikmetest . Mogri Märdi tegelaskuju ületab realistlikud piirid ja mõjub ürgkurjuse kehastusena. Märt kaotab mõistuse, kui maja koos rahaga pikselöögist põlema süttib ja poeg tules hukkub – temast saab abitu ja leebe ullike.
  
• Kosjasõit (1915);
  

III Draamalooming 1919-1923

• Enne kukke ja koitu (1919);
  
• Laurits (1919);
  
• Onu Zipul (1922);
  
• Neetud talu (1923);
  

Proosalooming

• kodulooline raamat “Kodu-kurukesest” (1878, anonüümne);
  
• I novell Murest murtud (A. Koldekivi nime all);
  
• jutustus “Maimu” (1892 – esimene tunnustus);
  
• memuaarid “Ühe vana “tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (I-II, 1924-1925);
  
• ajakajalised följetonid “Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus ” (Päevalehes alates 1919, raamatuna I 1920, II 1923);
  
• luuleparoodiad “Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920)
  
• Küla-ainelised jutud (1892- 1904 ):
  
• Rätsep Õhk ja tema õnneloos 1892
  
• Koopavana 1893
  
• Sauna- Antsu "oma" hobune 1894
  
• Püve-Peetri riukad 1897
  

• Veli Henn 1901- Venestamisaeg . Saksikuse, kadakasaksluse naeruvääristamine. Oma, eestimaise ilustamine ja ülistamine. Ei puudu koomika . Jutt üleni kuidagi muhe, aga lõpp läbinähtav. Algab juba koomiliselt – pardijaht. Eelneb ilus, luuleline loodusekirjeldus. Eestlane – töökas ja korralik; sakslane – tüdrukutepetja, joodik, rumal, ärplev, alp jms. Kadakasakslane ( madam Muru) saab armutu iseloomustuse. Iseloomustajaks on "kord" – tolmukord; tõusik, välise kassikulla tagaajaja.
  

• Hennu veli 1904 jt - 19. sajandi teise poole (1868) koolielu kirjeldus. Eelmine lugu Henn Kaasiku silmade läbi nähtuna. Jaan mitte kõige paremas valguses. Uuesti tuleb mängu "ümbersündinud" Matilde Dorn-Torn, naisrahvavalgustaja ja madam Muru laste koolipreili. Üdini positiivne, naivistlik ümbersünni- kirjeldus. "Postimees" ja järjejutt "Veli Henn", mis vennad tülli ajab. Eriti ülistatud tark ja ettevõtlik Matilde; tuntavalt on sees venestamise mõjud (vallakirjutaja kõnepruuk). "Saksa asja" enam nii ei naeruvääristata, isegi madam Muru on nagu ümber sündinud.
  

Tuntumad näidendid

• "Vanemuise" kui kutselise teatri avaetenduseks valitud "Tuulte pöörises" (1906)
  
• draamad "Libahunt" ja "Kauka jumal" (1911, 1912)
  
• komöödiatest on tuntuimad "Rätsep Õhk" (1903), "Kosjasõit" (1915) ja "Neetud talu" (1923)
  

Tekstinäide

MARGUS (on Tiinale näkku vaadanud, südantlõhestavalt): Tiina!
JAANUS (kohkunult, nagu Marguse hüüu vastukaja): Tiina!
MARI (ahastades): Tema! Ikka tema!
VANAEMA (ägades): Ma teadsin! Ma tundsin, ta oli lähedal!
MARGUS (Tiinat kandes): Oh jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina... (hääl murdub) m i n a olen su tapja!
TIINA (peaga jaatades): Jah! Ma tänan sind, Margus!
MARGUS (on Tiina õrnalt istuma pannud , tema ette maha langedes, meeleheitlikult): Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud veel küllalt! Nüüd olen ma sind ka veel püssiga lasknud!... ( Nutab .)
TIINA: Ära nuta , Margus! Sina – sina ei ole ju süüdi!... Vellekesed!... Vellekesed olid näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis... (Toibudes ja igaühele otsa vaadates.) Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma... kus ma õnnelik olin! Ja... kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah, Margus, mul ei ole enam palju aega... Ma tänan sind! Kõige eest! See on minu viimane õnn... et sinu käsi minu viletsusele ja vaevale otsa peale tegi!...Margus, ma armastansin sind ja armastan sind ikka ja igavesti ! (Tema silmad vajuvad kinni, kõne muutub sonimiseks.) Kus ma siis olen? Ema! Ema, ma olen ju jälle sinu juures! Kust ma tallekese sain? Metsapeni tuli tallekesega, tahtis pesasse viia. Metsapeni andis tallekese minule . Mina andsin ju vahel tema poegadele leiba... (Suures erutuses.) Mis te tahate minu emast! Mis te tahate... (Karjatades.) Ära löö! (Kõne asemel valus inisemine, pea langeb longu.)
MARGUS (meeleheitel): Tema sonib!
VANAEMA ( raskelt ): See on surm!

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

1. http://et.wikipedia.org/wiki/August_Kitzberg
2. http://www.hot.ee/kurvet/konspektid/AB/kitzberg.html
3. http://www.miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/kitzberg.ht m
4. http://www.miksike.ee/docs/lisa/9klass/2teema/kirjandus/kirjanikud_8.ht m
5. http://www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/Kirjandus10kl_etk_ja_kitzberg.rtf
6. http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/30/Areen/Kirjandus.html
7. http://web-static.vm.ee/static/failid/481/Eestlased_Latis.pdf
8. http://www.viljandimaa.ee/turismiinfo/maakonna_filed/20050601105413.pdf
9. L. EPNER , K. METSTE, S. OLESK . Vanem Eesti kirjandus, gümnaasiumi kirjandusõpik. Tallinn: Koolibri 2005
10. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=32&table=Persons
11. M. Hennoste. Kirjandus 9. klassile. AVITA : 2003
12. A. Kitzberg. Libahunt. Tallinn: Mixi kirjastus