August Kitzbergi elulugu ja Libahundi analüüs (12)

August Kitzbergi elulugu ja looming...................................................3
4
5
August Kitzbergi tähtsus......................................................................6
„Libahundi“ peamised konfliktid.........................................................7
8
9
Kasutatud kirjandus.............................................................................10
Kitzbergi elulugu ja looming
August Kitzberg sündis 29. dets. 1855. aastal Abja vallas Laatre külas Puldre talus . Tema esivanemad põlvnevad Abja vallast Laatrest. 1863. aastal muudeti tema perekonnanimi Kits , Kitzbergiks. Pudrel elas nende perekond 1858. aasta kevadeni. Siis sai kirjaniku vend Jaan Penuja valga Niitsaadule koolmeistrikoha, kuhu asus kogu perekond. Koolmeistri kodu oli kehvapoolne, sest Jaan ei osanud kanda majanduslikku hoolt. Üldiselt oli kodune miljöö tema vaimsele kujunemisele soodus. Koolmeistri peres valitses küll pietistlik vaim, kuid ühtlasi ka teadlik rahvuslik meelsus. Kuna Augusti vend Jaan oli raamatuhuviline ja tal oli mahukas raamatukogu kujunes välja ka Augustil lugemishuvi ja sel teel omandas ta endale vajaliku hariduse, tema ametlik haridustee piirdus vallakooliga venna juures.
1871. aastal hakkas August abistama oma venda tema vallakirjutaja- ja kooliametis. Aasta hiljem võttis kihelkonnakohtu notar Augusti endale ajutiseks abiliseks ja sellesse ametisse nooruk jäigi, esialgu õpilasena, siis asenotarina ja lõpuks notarina. Ta töötas seal peaaegu 8 aastat. Notaritöö viis noormehe mõisaametnike miljöösse, kus olid võõrad eesti rahvuslikud püüdlused ning tõsisemad kultuurilised huvid. Kuid teiselt poolt võimaldas tegutsemine kohtuametnikuna noorel Kitzbergil näha kapitaliseeruva küla vastuolusid kõige teravamal kujul, kuivõrd need ulatusid kohtulaua ette. Töötamine Viljandi-lähedases Hallise kihelkonnas viis noormehe kokkupuuteisse C.R Jakobsoniga ning Kitzbergist sai suure rahvamehe innukas austaja ja „Sakala“ võitlusliini pooldaja . Ta sõlmis Jakobsoniga isikliku tutvuse ja omandas äheda jakobsonlase kuulsuse.
Nendesse aastatesse langeb Kitzbergi kirjanduslik debüüt, väike ajalehekirjutus. Selleks on rahvasuust üleskirjutatud tekkemuistend „Kuida Õisu ja Kariste järved sündinud“, mis ilmus 1874 . aastal „Eesti Postimehes“. Kitzbergi püsivam kirjanduslik tegevus algas aga Rannamõisas aastail 1875-1876. Ta alustas tõlkijana. Ligi pooleteise aasta vältel valmis tal kaks kuni kolm tõlge. Pärast Rannamõisast lahumist ilmus Kitzbergi esimene raamat „Kodu-kurukesest“, mis on kirjutatud tõenäoliselt koos venna Jaaniga. Kunagi nendel aastatel on Kitzberg kirjutanud koos oma abilise Hans Mäega novelli „Murest murtud “, mille ta avaldas 1884. aastal A. Koldekivi nime all „Sakalas“.
1879 . aastal Kitzberg abiellus ja seetõttu tuli tal hakata ringi vaatama tasuvama ning püsivama ameti järele. Kui järgmisel kevadel vabanes Karksi kihelkonna kolme valla – Karksi, Polli ja Pöögle kirjutajakoht, kandideeris ta sinna ja valiti ametisse. Ta asus elama Polli, mis oli asendilt kõige sobivam koht. See jäigi kirjaniku asupaigaks enam kui kümneks aastaks.
Pollis vallakirjutajana kujunes Kitzbergi kohapealseks selstkonnategelaseks, kes harrastas aeg-ajalt ka kirjmahe tööd. Kitzberg hakkas tundma ennast juba kindlal järjel olevat, aga siis tekkis ootamatu olukord, mis pani teda taas aastaiks ametit ja kohta otsima . 1889. aastal kohtute ja vallaomavalitsuse reform määras asjaajamise keeleks kõrgemate instantsidega vene keele. Kuna Kitzberg seda ei osanud, tuli tal 1891 . aastal loobuda vallakirjutaja kohast. Ta sai veel aasta kohtukirjutajan edasi tegutseda, kuid siis pidi ta lõplikult lahkuma kohaliku omavalitsuse teenistusest. Polli- ajaga on seotud veel teine raske hoop kirjaniku elus. Purunes nooruse-ennatuses sõlmitud abielu, mida Kitzberg elas üle väga raskelt . Igatahes oli see üks põhjusi, mis pidurdas ka tema loometegevust 80-ndate aastate esimesel poolel. Ületanud lõpuks hingelise kriisi, haaras Kitzberg taas sule ja alates 1887. aastast kuni lahkumiseni Karksist võime rääkida tema esimesest viljakas loominguperioodist. Sel ajal pani ta kirja oma 1919. aastal ilmunud draama „Enne kukke ja koitu“ esialgse versiooni, ajaloolise jutustuse „Maimu“ ja näidendi „Pilla-Peetri testament “. Pöögles valmis ka näidendi „Punga Mart ja Uba-Kaarel“ käsikiri ja rahvaluuleaineline jutustus „ Libahunt “. Siirdumine uutele töökohtadele vähendas märgatavalt Kitzbergi loomingulist aktiivsust.
Pöögle kohtukirjutaja kohalt lahkus Kitzberg 1892 aasta lõpul. Majanduslikult tähendas õpitud ametist loobumine talle suurt kaotust, lisaks minetas ta seltskondlikult tunnustatud asendi, mille ta Karksis oli omandanud . 1893. aasta algul asus Kitzberg Viljandisse, kus ta sai tuttavate vahendusel sealse põllumeeste seltsi ökonoomikuks. See amet ei sobinud Kitzbergile ja ta lahkus sealt aasta pärast, jäädes uue teenistuskoha puudumise tõttu ligi pooleks aastaks tööta ning sissetulekuta. Lühem peatus Viljandis viis Kitzbergi esmakordselt oma maamiljööst välja. Nüüd tekkis Kitzbergil kontakt laiema silmaringiga haridustegelastega, õpetajatega, seltsitegelastega ja „Sakal“ toimetuse liikmetega. Tagasihoidliku haridusega kirjanikul oli mõndagi õppida, kuid ta peatumine Viljandis oli selleks liiga lühike, et keskkonda põhjalikult sisse elada.
Lahkumine maalt ning kindlast teenistusest ei saanud jääda kajstumata Kitzbergi kirjanduslikus tegevuses. Hoogasle loomingujärgule viimasel Karksi aastal järgnes mõõn loomingulises töös. Viljandis kirjutas Kitzberg mõned lühikesed proosapalad, mille hulgas väärib märkimist kodupaiga mälestustel visandatud elupilt „Koopavana“. Edukam oli Kitzberg aga draamas . Oma kirjanikunimele Kitzberg Viljandis midagi ei lisanud. „Punga Mart“ ilmus alles pärast tema lahkumist Viljandist ja teised näidendid jäid veel aastateks käsikirja.
1894. aasta kevadel asus Kitzberg kontoristina teenistusse Daugavpilsi lähedale piirituse- ning pärmivabrikus. Kitzbergi töötingimused seal olid mugavamd kui kunagi varem. Vaimseid virgutusi ei saanud võõrsil viibiv kirjanik kusagilt , aga ometi vajs ta alati kedagi, kes eeskuju või nõuga teda oleks toetanud. Ja nii jäi tema selleaegne toodang napiks. Peale mõne tähtsusetu tõlje ja visandi on neist aastaist arvestatavad vaid vesteline „Rahvuslik“ ja ulatuslikum külajutt „Püve Peetri riukad“, mis mõlemad ilmusid „Postimehes“.
Kitzbergi isiklik elu oli küll mugav kuid vabrikuperemeeste vahetuse tõttu muutnud olud sundisid teda nelja aasta pärast jälle uut kohta otsima. Selle leidis Kitzberg Riias vagunivabrikus, kuhu ta 1898 . aastal astus kontoriametniku töökohale. Vagunivabrikus oli tasu parem, kuid töötingimused halvemad. See kajastus ka tema kirjades. Riia kui Baltimaade suurim kultuurikeskus soodustas tõhusalt kirjaniku vaimset küpsemist. Teatriharrastus kujunes Kitzbergile lausa vajaduseks , mis mõjus talle hästi kui näitekirjanikule. Mõnevõrra võttis kirjanik Riias osa ka kohaliku eesti seltsi „Imanta“ tegevusest, esinedes koosolekutel kõnelejana. Üldiselt oli aga Kitzbergi tutvusringkond Riias väike ja kirjanik elas suletuna. Riias sõlmis Kitzberg oma teise abielu, mis sulges teda veelgi enam kodusesse ringi. Kitzberg elas koos oma teise naisega elu lõpuni. Teises abielus oli üks poeg.
Loominguliselt oli Kitzberg Riias väheviljakas. Jutukirjanduse alal valmis siin külajutt „ Veli Henn “ ja mõned visandlikud lühipalad, samuti lõpetas kirjank „Rätsep Õhu“ dramatiseeringu, mis pääses trükki alles 1903. aastal. Nähtavasti pidurdas Kitzbergi loometegevust osalt kohanematus suurlinna elule. Ta tundis ennast Riias võõrana, hingelt oli ta jäänud maainimeseks, kes ei sulanud kokku linna eluoluga. Ta hakkas otsima uut võimalus kodumaale tagasipöördumiseks.
Aastast 1907 pöördus ta tagasi Tartusse kus ta ka suri 10. oktoobril 1927. a.
Kitzbergi tähtsus
August Kitzbergi loominguline tegevus, mis algas möödunud sajandi 70-ndail aastail , hõlmab ajaliselt poool sajandit. Tema loomingu kandvama osa moodustavad 13 näidendit, 5 annet külajutte ja viimastega orgaaniselt kokkukuuluv kaheköiteline memuaaride kogu. Kitzbergi külajutud püsivad elavatena. Külajuttud peamise väärtusena hindab tänapäeva lugeja meisterlikke tegelaskujusid, millest suur osa on kirjanduslikult vananemata. Kitzbergi soe ja mahetatooniline huumr on andnud tema paremaile juttudele köitva värvingu.
A. Kitzbergi draamalooming moodustab tähtsa ja omapärase peatüki eesti draama ajaloos. Alanud küll tõlkijana, jõudis ta eesti realistlikus näitekirjanduse juhttivale kohale. Kitzbergi areng kulges vähenõudliku olustikukomöödia juurest tõsiste ja haaravate probleemidega draamani. Olgugi vähe viljakas, saavutas Kitzberg juba oma varasemate näidenditega kaasaegsete näitekirjanike hulgas juhtiva koha.
Näidendite kirjutamisel toetus Kitzberg peamiselt rahvaelu heale tundmisele, pöörates tähelepanu eriti karakterite kujundamisele. Tema arengu peasuund läks järjest enam komplitseeritud karakterite poole, tema õnnestunumad tegelaskujud pärinevad külamiljööst.
Kitzbergi küpsemate näidendite juurde on sageli pöördunud meie teatrid . Huvi tema loomingu vastu on tuntud ka Lätis, kus lavastati „Tuulte pöörises“ ja „ Libahunt “ 1914. aastal, „ Neetud talu“ 1926. aastal ja „Püve talus“ 1935. aastal. „Libahunti“ lavastati veel Ungaris, Ukrainas ja Itaaliaski.
Kitzbergi näidendite paremik on säilitanud tunnetusliku väärtuse tänapäeva inimese jaoks. Humanistina vastandas Kitzberg end järjekindlalt kõigele sellele, mis ahistas ja pidurdas inimväärikuse arengut, kuigi ta ei mõistnud kodanliku ühiskonna pahede sotsiaalseid juuri. Täies ulatuses ei ole Kitzbergi näidendite tegelased ja probleemid, millele kirjanik ei suutnud anda küllaldast filosoofilist kandvust, säilitada järeltulevate põlevede huvi. Kuna ka tema draamade kompositsioon on konarlik, lavastatakse tema näidendeid tänapäeval tunduvalt vähem kui aastakümnete eest. Aga nende teostega, milles Kitzberg räägib karmi tõde oma ajastu kohta ning pakub süvalt läbitunnetatud karaktereid, kuulub ta meie draamaklassikasse.
Kitzbergi „Libahundi“ peamised konfliktid
"Libahunt" kujutab kahe vastandliku ellusuhtumise kokkupõrget ja käsitleb inimlikke probleeme läbi aegade: massi ja indiviidi vastasseisu, kadedust ja konkurendi hävitamist laimuga, inimese nõrkust võidelda oma armastuse eest ning jääda truuks endale, kartmata eristuda teistest.
Tammaru perekond leiab ühel päeval oma ukse tagant ära külmunud ja nälginud lapse Tiina, kes on hukatud "nõia" tütar. Sellest hoolimata otsustas Tammaru perekond Tiina enda juurde võtta ja ta ülesse kasvatada. Tiina ei suuda omaks võtta lootusetut alistumist mõisa ja kiriku meelevallale, kannatlikku saatusega leppimist; tema kirglik loomus ei tunnusta inimest alandavaid ja moonutavaid olusid ning nende poolt sünnitatud eelarvamusi. Tiina ihkas vabadust. Nõnda satub ta konflikti olemasoleva elukorraga, Tammaru pere - peremehe ja perenaise, tütar Mari traditsiooniliste tõekspidamistega. Tiina on tumedat verd kuid Tammaru pere ning Marigi on heledaverelised. Tiina on alati vabaduses elanud, kuid Tammarud on pärisorjad.
Perepoeg Margus sai Tiinaga hästi läbi ja neil oli plaanis isegi abielluda . Mari aga ei olnud sellega nõus, kuna ta soovis Marguse heakskiitu ja ise koos temaga olla. Mari rääkis Margusele, et ta olevat näinud kuidas Tiina hundiks muutub ja vasika ära sööb. Margus selliseid kuulujutte ei uskunud ja kaitses Tiinat.
Jaanipäeval juhtub midagi. Ühel tühisel mängul, nuku jooksul, saab kõigile selgeks, et Margus eelistab Marile Tiinat. Sel hetkel aga saab Mari süda täis ning ta ütleb kõigile, et tema arvates on Tiina libahunt, kes olevat rünnanud ühte utekarja. Mari olevat seda ise pealt näinud. Sel hetkel saab Tiina kogu tähelepanu osaliseks . Inimesed uskusid Mari kuna neil olid kõigil juba eelarvamused Tiina kohta ja kuna ta erines teistes oma käitumise ja oleku poolest. Inimesed pidasid kartsid ja pidasid Tiina erinevust imelikuks. Selle tõttu hakati teda ka solvama. Selliste solvangute osalisena puhkeb ta nutma ja plahvatab temagi. Tema arvates on tuhat korda parem olla hunt kui inimene, kes ründab teist inimest. Siis ta isegi tunnistab et ta on sel juhul libahunt. Oma suu puhtaks öelnuna kõndis ta uhkelt metsa poole, kus ta veetis mitmeid päevi.
Samal ajal kuni Tiina ära oli püüdsid Marguse vanemad ja ka tema vanaema veenda teda, et ta Tiina pärast ei muretseks ja läheks oma eluga edasi. Tammarulik eluviis erines lihtsalt liiga palju Tiina omast ja tema mõttemaailmast, ka Marguse vanemad kartsid, et neid võidakse imelikult vaadata kui nende perega liitub nendest nii erinev inimene. Marguse vanemate arvates tuleb Tammarude põlvkondi jätkata omataolistega ja nõiatütar kindlasti nende alla ei kuulunud.
Kui Tiina tagasi tuli metsast päevi hiljem proovis ta lepitus leidas Tammarude perega, aga ta kihutati kähku jälle minema. Enne lahkumist proovis Tiina endaga kaasa kutsuda Margust. Margus küll püüab Tiinat mõista, kuid on selleks liiga arg ja traditsioonide kütkes, et lõplikult Tiina poole hoida. Margus polnud harjunud vabadusega nii nagu seda oli Tiina ja see on ka üks põhjustest miks ta ei läinud koos Tiinaga ära. See oli otsus mida Margus pidi hiljem kahetsema.
Peale Tiina lahkumist abiellus Margus Mariga. Selle abieluga ei olnud ta kunagi rahul, aga ta tegi seda kuna ta ei näinud teist võimalust. Oma vanemate pideva surve tõttu pidi ta lõpuks tegutsema nende tahtmise järgi, Margusel polnud piisavalt palju julgust , et neile vastuhakata ja erineda kõigist teisest ja saada samamoodi laimualuseks nagu Tiina oli.
Ühel hilisel talveõhtul saabus Margus koju, ta tuli kõrtsist. Neil tekkis Mariga väike sõnelus. Nad ei saanud enam väga hästi läbi. Sellel samal õhtul oli hundikari nende maja lähedal. Margus võttis püssi ja lasi ühe lasu, aga tema ehmatuseks tegi hunt naise häält. Tuli välja, et Margus oli Tiinat tulistanud. Oma viimastes sõnades avaldas Tiina Margusele igavest armastust ja ta tänas Margust oma tapmise eest.
A.Kitzberg, "Libahunt", "Estonia", 1928, lavastaja Ants Lauter
Tiina erandlikkus, tema nooruslik trots ja vastuhakk tavadele viib ta libahundiks kuulutamiseni , inimeste hulgast eemaldumiseni ja hukkumiseni. Inimesed lihtsalt ei suutnud leppida sellega, et Tiina on teistest erinev ja lihtsalt häbistasid teda selle tõttu. Siit saab tuua paralleele tänapäevaga. Tihti kardetakse olla erinev kuna selline käitumine võib viia selle isiku mahategemiseni, sest ei mõisteta miks inimene käitub teistmoodi kui kõik teised. Samas on erinevaid inimesi vaja, et muuta elu huvitavamaks, avada teiste silmad ja näidata neile, et ka teistmoodi on võimalik elada.
Kasutatud kirjandus
1. Eesti kirjanduse ajalugu, kirjastus „Eesti raamat“ Tallinn 1969, H. Puhvel
2. Eesti kirjandus, kirjastus „Perioodika“, Endel Nirk
3. Eesti kirjarahva leksikon , kirjastus „Eesti Raamat“ Tallinn, Oskar Kruus
4. http://et.wikipedia.org/wiki/August_Kitzberg
5. http://www.eal.ee/index.php?article_id=874&page=49&action=article &
9