August Gailit " Karge meri" kokkuvõte (7)

August Gailit „ Karge meri“

Raamat algab sellega, kui Matt Ruhve läheb kosja tüdrukule nimega Katrina . Matt Ruhve oli kalur ja hülgekütt . Ta ootas päevi rannas , et Katrina võtaks oma kompsud ning et nad asuksid teele. Ühel päeval kui Katrina aknast välja vaatas nägi ta , et Matt Ruhve on paadi ära ehtinud kaskedega. Esimene mõte Katrina peas oli see, et ehk on ta leidnud kellegi teise. Ta asus kiirelt kompse kokku panema , et teele asuda. Õed ning ema saatsid ta randa , andsid kompsud kaasa ning Matt Ruhve ja Katrina võisid oma sõitu alustada. Olid nad natukene maad sõita saanud lakkas paadimootor töötamast, see tähendas aga seda, et tuli ise aerutada . Saarele jõudmiseks kulus selleks päevi, kuna tuult ei olnud. Alguses ei suhelnud nad üldse omavahel, kuna nad olid vaid laadal paar tühist sõna vahetanud. Matt Ruhve ei tahtnud isegi Katrina toitu vastu võtta enne kui Katrina tema viina rüüpand oli. Saabus öö ning Katrina oli väsinud, ta heitis magama. Hommiku ärgates nägi ta, et Matt Ruhve juba aerutab ja et ta pole ilmselt puhanudki. End püsti ajades mõistis ta, et nad on ühte loodud. Ta läks istus Matt Ruhve kõrvale, haaras ühe aeru ning nad aerutasid koos. Matt Ruhve märkas, et Katrina polegi mingi laps , vaid täitsa naine keset merd. Koos aerutades läks aeg kiiremini, tekkis tuul ja seda puhku soodustuul. Nad jõudsid kiiremini saarele. Saarele lähemale jõudes märkas Matt Ruhve, et rannas on Toora Jookus. Naine, kes on kõvem kui 10 meest, ta oli kaupmees . Kui Toora Jookus oli rannas, siis see tähendas kibekiiret tööaega ja lõpuks ka elu. Kui Katrina ja Matt Ruhve saarele jõudsid ja oma kompsud võtsid, siis Matt Ruhve näitas, et need kompsud on paganama rasked, käis selg küürus, et mitte välja näidata, et Katrina oli vaene. Külla jõudes oli elu nagu ikka- lapsed mängisid, naised tegelesid käsitööga. Kotta jõudes vahetab Matt Ruhve oma riided ning lahkub ilma mingite juhiste andmata, jätab Katrina oma kompsudega sinna lihtsalt seisma. Katrina pani kah riided selga ning läks lauta, ta nägi lehmasid kes olid nagu kitsed ning ta puhkes nutma .
Pulmad pidid toimuma Katrinal ja Matt Ruhvel aga sügisel, sest siis on kombeks. Pastoraat , kus nad oma nimed kirja said panna asus külast pisut eemal. Ta on piiratud pärnadega ja kivist taraga. Kui kalurid pastoraati läksid, jäävad nad värava taha seisma , võtavad oma mütsid peast ning siluvad oma juukseid. Nad on oma pühapäevastes riietes, milleks on helehallid villased ülikonnad, mille ääred on palistatud musta läikiva paelaga. Üks haaval kutsuti inimesi Pastori juurde. Pastor pakkus kohvi esialgu, et ehk kalur tuli niisama juttu ajama . Katrina sellel ajal ootab eestoas. Kui Katrina sisse kutsuti, siis kõik olid üllatunud ta oli nii uhkelt ehitud nagu ta oleks üks rikkamaid. Pastor pani nende nimed kirja, küsis üht ja teist asja. Kolmeks nädalaks jäetakse paberileht, kuhu saab keegi kirjutada, vastu kosta sellele abielule. Epp Loonal oleks tegelikult kirjutada olnud, nimelt seda, et kõik need ehted , mis ehtisid Katrinat olid tema omad, et ei jääks tast vaeset muljet, aga ta ei hakanud kirjutama, ta hoidis meestega ühti.
Oli oodata tormi, taevas muutus üha süngemaks ning kajakad sädistasid hirmsasti. Eerik Lamm , postivedaja poeg istus kivil ja vaatas laineid . Kivile lähenes Pastori tütar Kelli . Ta nähvas Eerikule, et igale poole kuhu ta ka ei läheks, et alati on Eerik ees. See peale Eerik kaitses end ja nähvas vastu, et nagu temalgi. Kelli rääkis, et lähipäevadel peaks saabuma mees Amadeus Lokk, kes möödunud suvel saarel käis igasuguseid putukaid kogumas. Kellu rääkis ka veel seda, et võib-olla läheb ta Amadeusiga linna kaasa. Eeriku arvates oli see mees imelik kiilakas , muud midagi . Torm hakkas üha enam lähenema, tuul tõusis, lained muutusid võimsamaks ning äike hakkas kah üha rohkem sähvima. Kelli kutsus Eerikut Jõõrilaiule, ta laenas Epp Loona paati. See koht ei olnud kaugel, polnud kilomeetritki kaugel ning Eerik nõustus, hiljem hakkas ta kahetsema, et ehk nad ei jõua tagasi ja jäävad tormi kätte. Jõõrilaiule jõudes palus Kelli, et Eerik temalt kõvastu ümbert kinni hoiaks, Eerik tegi seda. Aga Kelli kutsus Jõõrilaiule Eerikut ainult selleks, et temale kätte maksta selle eest, et Kelli teda armastab . Kelli astus üksi paati ning sõitis minema ning jättis Eeriku tormi kätte üksinda. Kelli tänas Epp Loonat paadi eest ning lahkus, ise väga erevil olles. Epp Loona ruttas randa ning näeb, et Eerik on üksi Jõõrilaiul. Epp tunneb merd, ta hüppab paati ning sõuab kindlalt Eerikut päästma. Ta küsib Eerikult, et kas Kelli jättis ta sinna, aga Eerik vastas, et vist mitte. Kui nad randa jõudsid, siis Epp pakkus talle kuivi riideid , aga Eerik lausus, et tal pole aega ning seadis sammud sumplaevale Toora Jookuse jutule. Eerik tahtis laevale tööliseks saada, kuid Toora Jookus keeldus sellest. Ta ütles vaid, et see on loll idee. Andis Eerikule paki suitse, et ta need isale viiks ning lisaks veel Eerikule maiustusi, et ta pahane poleks ja nad sõpradeks jääksid. Eerik aga otsustas viia selle suitsupaki hoopiski Kellile tuppa , ta viskas paki tuppa ning jooksis minema, tal oli vaja jõuda õigeks ajaks angerjapüügile. Kelli aga viis selle pakikese tagasi ja viskas aknast sisse otse Eerikule näkku.
Toora Jookus oli mehelik naine, tüse ja suurte silmadega. Ta on päevi olnud selle saare juures ja saanud vaid paar korvitäit angerjaid ja needki polnud midagi väärt. Toora Jookus oli mehi õpetanud kalu püüdma, oli isegi uued püünised ja võrgud andnud, aga tormi saabudes oli kõik laastatud. Ta oli meeste peale nii tige , et andis neile uue varustuse ja lausus, et nad peavad kõik tasa püüdma ja vanagi võla ära maksma. Mehed leidsid aga , et nad võtavad kasutusele uuesti vanad püünised ja kasutavad neid, millega nad olid juba ammu tuttavad. Meestele ei olnud raha tähtis, nad leppisid selle natukesega, mida nad said põllult ja merelt . Vahest harva käisid ja tõid kaugemalt veidikene õli mootorile, pisut soola, tükikese suhkrut ja peotäie püssirohtu- ei muud. Toora Jookus aga vihastes sellegi peale, ta ehitas saarele poe, mis oli täis igasuguseid uhkeid asju: soola, suhkrut, riisi, jahu, nahku, kohvi ja riideid. Aga kauplusest kõnniti mööda nagu seda polekski seal. Vahel harva käidi otseti paar kompvekki haigele lapsele või siis kopsiku täis soola. Õmblusmasinad olid aga minev kaup.
Toora Jookus hakkas lahkuma ning korraldas selle puhul üha korraliku peo, kuhu olid kutsutud kõik tähtsamad inimesed külast. Ainukesed, kes kohale ei läinud oli Lammi Eerik ja ta isa, kuna Kelli oli neile valetanud et vastuvõtt on homme samal ajal. Toora Jookus tahtis Eerikule piibu tol õhtul anda, aga see jäigi seda puhku andmata. Juba hommiku vara pidi ta lahkuma ning keegi ei teadnud kas ta tuleb veel tagasi või mitte.
Saak, mida merelt saadi oli väga kesine. Ühel päeval tuli randa üks mootorpaat, kus oli üks tüse naine ning kaks meest. Nad olid võõrad kuna nad sõitsid pidevalt kividele ja siis oli kosta ainult kisa ja sõimu. Kui mehed daami rannale tõstsid ja ise paadi juures edasi hakkasid toimetama , siis daam aint ohkis, et mihukene paik see siin on : ainult kivid ja liiv. See daam tuli otsima Eljen Karret, ta oli Eljen Karret ema. Nimelt ema tuli neid tagasi kutsuma linna, isa oli leppinud sellega, et Eljen käib välismaal ära ja siis pöördub koju tagasi. Eljeni pojast saab kasupoeg ta emale- Eljen ei olnud selle kõigega nõus. Ta tahtis saarele edasi elama jääda, pealegi ta pojast pidi saama kalur ja hülgekütt. Ema ei suutnud ära imestada tütre otsust. Eljenil ei olnud aega emaga rohkem rääkida, ta pidi minema üht naist põetama. Madrused jälgisid ilma ning teatasid emale, et torm on tulemas. Kui nad kohe tagasi minema ei hakka, siis nad peavad saarele jääma võib-olla kaheks päevaks või siis neljaks või hoopiski 2 nädalaks. Madrused nende päevade eest nõudsid aga iga päeva eest 30 krooni. Ema ei suutnud oma tütart ümber veenda ja nii ta siis läkski tagasi linna ilma Eljenita.
Sügis oli siiski veel kaugel, missest et rukis oli juba lõigatud, pekstud ja kuivatatud. Selle aasta saak oli väga kehv . Naised muretsesid, et mis saab talvel: Mida söövad nad ise ja mida annavad nad loomadele? Katrina, Matt Ruhvi naine tegid tööd ööd ja päevad nii et ta ei saanud mahti isegi magada . Varsti lähenesid Katrina ja Matti pulmad, Katrinal oli palju teha, et ta ikkagi oma uhkust saaks välja näidata kuid siiski pidi ta abi paluma Epp Loonalt. Matt Ruhve tegi Katrinale tema asjade jaoks kasti ning palus terve küla meestelt abi, et nood talle nõu annaksid, mis värvi küll kastid värvida, et need Katrinale ikkagi väärilised oleksid. Epp Loone oli selline naine, kel oli kuus last ja iga laps oli erineva mehe oma. Ta oleks peaegu isegi Matt Ruhvega abiellunud kuid hülgas siis tema. Epp Loone vanaema Lööne oli juba üle 60 aasta vana naine, peaaegu 100 aastane. Ta oli pime ning väsinud. Külarahvas rääkis, et ta on nõid, sest see, kes üle 60 aasta elab peab juba nõid olema, aga mida öelda inimese kohta, kes on ligi 100aastat elanud ja nii kõbus veel – kindlasti nõid. Ta ennustas ilma, tormide tulekuid ning inimestele saatust. Õhtul kui Katrina läks kangaga Eppu juurde, et too aitaks tal õmmelda, siis vanaeit tuli aita pani ta käe Katrina õlale ning lausus „Kiired pulmad, Kiired lõpud“ . Õnneks Katrina ei kuulnud seda, aga Epp kuulis . Ta ei suutnud mõista, mida see küll tähendada võiks.
Eerik ja Kelli kohtuvad metsas puht juhuslikult. Eerik lausus, et ta on koju minemas ning Kelli vastas samaga. Kelli palus Eeriku kuube, aga Eerik oli jonni täis ja viskas vaid oma kampsuni, et Kelli saaks selle kännule panna ning ise sinna peale istuda. Kelli hakkas rääkima sellest, et kui Ameerikast kirjad tulevad, siis ta loodab saada emalt tervitusi, aga isa ütleb alati, et ei ole midagi emalt missast et ta ise end üksinda tuppa lukustab ja terve tuba on sireli lõhna täis. Üks kord leidis Kelli ära kortsutatud ajalehe, kus oli ta emast kirjutatud, nimelt oli tema laulu kiidetud . Sellepärast ta vanemadki lahku läksid, et nad ei mõistnud üksteise elu. Kelli lobises ka selle välja, et Amadeus ei ole siiani veel tulnud kuna ta saatis talle kirja, et ärgu tulgu, et ta ei lähe temaga iialgi kaasa. Kelli tunnistas ka selle üles, kuidas ta Eeriku kalakotti oli kivi pannud ja Eerik oli sellepärast pahandada saanud. Ta ainult sõimas Eerikut ilma asjata. Lõpuks ütles ta , et kirjutab Amadeusile, et too talle ikkagi järgi tuleks ja et armastab teda ning pealegi keeldumine oli mingi tühine tuju. Lõppuks kui nad mõlemad koju hakkasid minema, siis Kelli ütles talle, et ta ei kirjuta siiski Amadeusile, et ta mõtteis on keegi muu, keegi kellele ta kooks kampsuneid ning ootas kodus nädalaid ehk siis Eerik.
Eerik oli peale seda vahejuhtumit väga õnnelik, võib öelda, et isegi arust ära.: mitte ükski töö ei rahuldanud teda, tal oli koguaeg energiat üle. Kirikusse minnes karjus ta üle laulu nii, et kõik teda silmad punnis vahtima jäid. Paari päeva pärast saabub Eerikule pakk, kus oli nahast kuub, siidvoodriga sonimüts ning merevaiust piip kullast rõngaga. Kõik olid ehmunud seda pakki nähes. Selle paki oli saatnus Toora Jookus. Eeriku vanematele ei meeldinud selline kingitus aga põrmugi, nende meelest Toora Jookus vaid narris Eerikut. Õhtu uinus ta kuub seljas , soni peas ning piipki suus. Hommiku, kui ta ärkas vara läks ta kodust ära , et mine sa tea , äkki isa ja ema võtavad talt asjad ära. Ta läks pastoraadi juurde, sest kelli pidi teda ilmtingimata niimoodi nägema. Lõpuks lüüakse Kelli toa aken lahti ning Eerik karjub kaugelt tere talle. Kelli ei suuda ära inimestada, et mis tal küll seljas. Eerik sõnas loomulikult, et Toora Jookus saatis need. Kelli aga sai tigedaks ja kihutas poisi minema. Kui Eerik koju läks, siis olid ta vanemad kuidagi väga imelikud, nimelt olid nad külapealt kuulnud Kelli ja Eeriku suheteist, Toora Jookuse saadetud pakist ning see tekitas neile palju häbi, isegi nii palju et Peeren andrese tütar enam Eerikut ei taha. Eerik sai vanematelt selle tüki pärast aga vitsa . Ema ja Isa panid uhked riided selga ning läksid Matt Ruhve poole jutuga, et ehk saaks Eerik talvel temaga hülgejahile. Kui seal asjad kokku lepitud siis minna Peeren Andrese juurde, sealgi räägitakse tühjast-tähjast. Aga kogu külaskäigu eesmärgiks oli jätta lauale kindapaar. Kui kindad endale jäetakse, siis on Eeriku kosjad vastu võetud ja kui ei, siis on häbi.
Kui vanemad koju läksid, siis nad ei võtnud pühapäeva riideid seljast ära vaid ootasid kõigi nendega , et äkki tulevad varsti uudised. Ema saatis Eeriku metsa või randa, Eerik läks metsa. Metsas ta aga hakkas jälle pühalaulu kisendama. Sel ajal kui Peeren Andres tuleb ja seda kuuleb , siis ta mõtleb, et kas minna või mitte. Aga ta ei saanud ka tagasi minna, sest kõik jälgisid teda. Ta astus raske südamega sisse. Kui ema kuulis, et Andres metsas pühalaulu karjub, siis võttis ta rooviku ning lidus metsa Eerikule järgi. Metsas sai aga Eerik niimoodi koslepit, et silm sinine ja põsk paistes.
Saabusid rõõmsad päevad, kus tapeti sigu, lehmi, lambaid. Kogu küla oli täis loomade vingumist, inimeste sabimist ja head tuju. Kogu külarahvas pidi oma lihavarud täidetud saama, kui sai endal toimetatud, siis mingi naabritelegi appi. Viimaseks , kes omi loomi tappis oli Matt Ruhve, et saaks viimaks Katrinaga abielluda. Lõpuks see päev saabuski . Pulmavanemateks ehk kupjadeks said SIimen Tara ja Peeren Andres. Kommete kohaselt ei võinud noored koos olla, mõlemad olid eraldi aidas. Kokku kutsuti uhkemad ja odavamad kokad , et peotoit oleks hea. Koguti kingitusi ja annetusi. Ühel päeval, kui traditsioon nägi ette, et noorpaar peab kahekesi aidas olema ja üksteise varasid üle vaatama, siis Matt Ruhvel ja Katrinal ei olnud tegelikult midagi vaadata. Matt Ruhve oli ehitanud kastid, Katrina õmmelnud pool aastat ning lisa küsinud Epp Loonalt. – neil oli häbi, aga mis parata. Mehed käisid aida ukse taga rääkimas kui tubli , kena, noor ja rikas see Katrina on .. naisedki käisid samamoodi. Kui see päev õhtus oli, siis lasti nad välja. Pühapäeva hommikul mindi kirikusse, kõige ees Katrina, kelle vankrile oli ette rakendatud nõrk hobune. Oli kombeks, et külarahvas hirmutab hobust ja hobune perutab siis kraavi .. samamoodi tehti ka Matt Ruhvele, aga kumbki ei perutanud kraavi. Kirikus olid kõik kohal, isegi Kelli .. aga ainus, keda polnud oli Eerik. Ta leidis et jumala palge ette oleks vale tulla sinise silma ja paistes põsega, veel enam siis kui tegelik põhjus pole see, mis külapeal räägitakse.
Juba mitmendat päeva oodatakse tulikute varustuslaeva kui seda ei tule, siis tuleb järgmine laev alles kevadel. Pastor Lund kirjutas kirju ja mõtles, et ehk ei jõuagi laev pärale selle suure tormi pärast, kuid järsku märkas ta väravast tulema kahte mees. Üks oli Eerik, kes kandis kotti ja teine oli Professor Amadeus. Pastor oli nii õnnelik, et Amadeus lõpuks kohale jõudis. Nüüd algas köögis kibekiire aeg, siis kui Amadeusi kuskilt näha ei olnud oli alati midagi lauale panna ja nüüd kui ta tuli, vaid 2 tunniks, siis pole midagi. Isegi Eerik kutsuti kööki appi, sest ega Kellil ei olnud aega köögis olla, tema pidi kosimisjutte ajama teises toas. Tüdruk Meedla käis pidevalt toa vahet, et midagi teada saada, aga alati kuulis ta üht ja samas : juttu putukatest ja molluskitest. Kell hakkas tiksuma juba täis ning oligi õige aeg praad lauda viia. Meedla jäi kuidagi kauemaks, kui ta tagasi tuli siis sai ta rõõmusõnumit edastada , et nüüd algas õige jutt ja Kelli läheb kevadel kaasa. Alles kevadel sellepärast, et ta kardab tormi. Varsti ongi madrus ukse taga ja teatas, et laev hakkab väljuma. Kelli saadab Amadeusi laevale, Eerik longib vaikselt tagant järele. Eerik oli küllalt näinud, ta pööras selja ja hakkas metsa poole minema. Kui ta oli piisavalt läinud, siis kuulis ta juba et laev väljuski. Ta ootas Kelli järgi, et lihtsalt korra temaga rääkida või lihtsalt otsa vaadata. Aga mure oli selles, et Kellit nagu ei tulekski . Eerik vaatas selja taha ja avastas , et Kelli oli teist teed läinud. Tegelikult mängis Kelli talle aga vingerpussi, üsna varsti sositas keegi Eerikule kõrva, et „Ma tahan ainult Sind“ ja siis oli ta juba kadunud, ta jooksis minema nagu ta põgeneks millegi hullu eest. Kellist jäi maha Eerik, kes ei osanud midagi öelda ega mõelda. Ta läks koju ning oli nii tõsine kui tõsine vähegi olla saab.
On saabunud talv tormide ja tuiskudega. Juba mitmendat nädalat tuiskab väljas nii mis kole . Inimesed on suletud nende kitsastesse tubadesse, tuul lõhub elamuid ning matab hangedesse. Isegi kirikusse minnes jäetakse lapsed ja vanemad inimesed koju. Pühapäeva hommiku võeti luuad ja labidad: mehed kaevasid ees ja naised tulid tagant järgi. Kirikus märkasid mehed, et Epp Loonat pole. Teda poldud nähtud juba jupp aega. Peale kirikut koju minnes otsustasid mehed tagasi pöörata ja minna õige vaatama, kas seal kõik ikka korras. Kohale jõudes said nad kinnitust, et kõik on korras. Naiste mureks oli see, et torm nagu ei tahtnudki lakata, aga toiduvarud aina vähenesid. Sellise tormigagi on halastajaõel Eljen Karrel tööd. Ühel päeval pidi ta kiiremas korras külastama leitnanti, kes oli haige. Kui Eljen tuppa astus siis leitnant lausus, et tahab toda endale naiseks . Eljen ei osanud midagi öelda, ta lihtsalt jooksis sealt minema.
Lõpuks ometi torm vaibus ja tuli tuuletuid ja pakaseid ilmu. Ilmad lubasid merele minna ja see tähendas seda, et postivedajad asuvad teele. Postivedajateks oli muidu Toomas Andla ja Tehve Lamm, Eeriku isa. Aga Eeriku isa on vanaks jäänud ja seepärast läks isa asemel hoopis Eerik.
Nad on juba 6 päeva merel olnud, aga neid pole ikka veel tagasi. Kelli käib aga iga päev küsimas Lammude talus , kas postivedajad on kohal kuid vastus on ikka eitav. 7päeva õhtuks on nad tagasi, väga rusutud ja väsinud. Merel olles nägi Eerik unes , et Amadeus saadab Kellile 37 kirja ja nii see ka oli. Kui ta oli hommiku ärganud ja kuulnud, et kelli saigi 37 kirja, siis ta võttis kohe need kirjad ja viis pastoraati ära. Kui ta kirjad üle andis Kellile siis kelli ütles talle vaid, et ta on hull poiss. Kui Eerik koju läks, siis ta küsis isalt, et kes on hülgepüügi lagsman, ta sai vastuse ning ruttas otsekohe lagsmani juurde, kelleks oli Siimen Tara.
Siimen Tara oli nüüd väga tõsine ja tähtis. Iga päev jälgis ta ilma, vaatas kust poolt tuul on kuidas merel jää on jne. Igal hommikul kogunesid hülgekütid täisvarustuses tema õuele, et kuulda kas nüüd on õige aeg. Aga peaaegu, et iga hommiku kuulsid nad eitavat vastust. Mehed olid juba tujust ära ning tüdinenud. Pühapäeviti ei käidud enam kirikus, kuna see pidi halba õnne tooma ja sellepärast oli aga Pastor Lund äärmiselt tige. Ühel hommiku tuli aga Siimen Tara suust jaatav vastus, oli aeg merele minna hülgeid küttima. Mehed olid nii tuhinas, et lehvitasid vaid muuseas oma naistele ning juba nad läksidki. Eerik, kes oli esimest aastat sai 4 poega ja ühe vana hülge ning võiks öelda, et tänu oma pruudi Neemi Andersile. Kui nad randa jõudsid teadsid juba kõik, et Eerik oli tubli – külas rääkisid sellest kõik, kui hästi neil läinud oli. Eerik lubas Neemile isegi tasuda kui rohkem aega tuleb.
Mitmendat päeva oli juba vaikus ja tuul oli nord . Hülgekütid ei olnud merelt juba kaks nädalat randa tulnud. Ühel õhtul aga hakkas jää naljakalt praksuma ja see sai tähendada vaid üht- oli tormi oodata. Torm lähenes kiirest , jää pragunes oli kuulda vaid püssilaske, mis tähendasid kiiret põgenemist. Matt Ruhve meeskond jooksis, jooksis nagu meeletu et randa jõuda ja elama jääda. Kaugelt oli näha juba majaka tule vilkumist, see andis lisajõudu..enam ei olnud palju minna. Teekond randa oli meeletult raske, kui nad randa jõudsid langesid nad kurnatusest kohe kokku. Inimesed, kes rannas ootasin loopisid küttidele kohe kasukad peale ja lasid hetkeks puhata . Kui hülgekütid olid veidikene end kogunud said nad komberdada külla. Kolmandal päeval kui Eerik ärkas, siis ta otsustas minna Neemit külastama nagu ta oli lubanud. Eerik küsis emalt preesi, et seda Neemile viia. Kui ta Neemi poole läks, siis tuppa astudes oli ta nagu tõeline härrasmees: rääkis maast ja ilmast, teretas kätt pidi ja alles lõpuks palus Andreselt Neemit, et temaga välja minna. Neemi ja Eerik läksid metsa, et oma ette olla. Metsas olles ütles Eerik, et ta ei mäleta enam, mida ta öelda tahtis. Häbenedes pistis ta käed tasku, kus ta leidis preesi , siis tal tuli kohe meelde kah, miks ta kutsus Neemi välja. Ta ulatas Neemile preesi, Neemi punastas. Eerik ütles, et prees oli selle eest, et tänu temale sai ta oma esimesed hülged. Neemi ja Eerik läksid oma teed. Kui Neemi tuppa astus, siis vanemad ootasid teda ja tahtsid kuulda, mida Eerik rääkis. Neemi üles vaid, et Eerik rääkis nii ilusasti, et seda on võimatu kirjeldada.
Oodati jällegi nordi tuult , et saaks merele minna. Külas abiellusid aga leitnant ja Eljen Karre. Väga palju ei suvatsenud kohalegi minna, aga nemad ei olnud sellest üldse häiritud. Kui peale laulatust kirikus koju mindi pidusööki ja jooki maitsma, siis Eerik ei suutnud taluda seda, et Kelli on õnnelik ja sädistab seal- ta läks välja, istus maha ja vaatas merele. Mingi hetke pärast tuli Kelli kiiruga järgi, ta istus Eeriku kõrvale ja ütles talle, kui loll ja rumal Eerik ikka on. Nad rääkisid päris kaua, õigemini Kelli rääkis. Nimelt rääkis ta sellest, kuidas ta iga päev oli palvetanud, oli öid magamata, käis rannas siis kui Eerik ja tema meeskond randusid, käis ka metsas ja nägi Neemit ja Eerikut. Eerik ei suutnud seda kõike uskuda , see kõik tundus kuidagi nii segane ja arusaamatu. - Kelli seletamatu armastus Eeriku vastu. Kuid ometi Kelli kirjutas oma Amadeusile, et pulmakleit on juba valmis. Kelli sõnul tegi ta seda vaid isa pärast, aga mine sa tea. Eerik oli nii segaduses, et ta tahtis kirikutorni minna ja kella helistada, poolel teel kohtas teda Matt Ruhve, kes andis teada, et päikese tõusul nad lahkuvad jälle merele. Eerik oli rahul selle uudisega.
Külla oli saabunud näljahäda, kõik pered olid näljas ja mehi ei olnud veel kuskil. Nad olid merel olnud juba kolm nädalat, aga neist ei olnud midagi kuulda. Naised muretsesid, et kunas nad küll koju jõuavad, et saaks minna linna ja osta veidikenegi toitu, et lapsed ei peaks enam näljast nutma. Külavanem Siimen Tara käis talude aitades toitu otsimas. Viimaks läks ta Matt Ruhve tallu, kus oli Katrina üksi, kuna Matt Ruhve oli ju oma meeskonnaga merel. Ta leidis aidast jahu, hülgekäppi – kõike söödavat. Laudas olid lehmad ja vasikad . Katrina jäi neist kõigist asjadest ilma, kuna küla komme oli selline. Et kui külas on nälg, siis kõikide toit on kõikide oma. Katrina oli õnnetu, sest ta oli kõike hoolega hoidnud , aga tal oli nüüd Matti jaoks parem üllatus! Mehed olid merel olnud juba 5 nädalat, kui lõppuks Siimen Tara otsustas ise linna minna toidu järele. Kui külanaised Siimeni olid ära saatnud, siis tuli nendeni üks hea teade. Nimelt esimene laev oli randa jõudnud, sellele järgnesid ka teised, kuid Matt Ruhve meeskonda ei olnud kuskilt näha.
Matt Ruhve paat meeskonnaga oli rühtinud kaugele nordi. Nad olid üle elanud palju torme ja lootusetuid olukordi. Nad olid saanud suurt saaki, et tagasi tulles võisid kõik nende üle väga uhked olla. Ühel päeval aga tuli jutuks kodu ning Matt Ruhve otsustas seada suuna kodu poole. Nad olid veidi aega saanud sõita, kui neid tabas torm. Nad pidid paadist välja ronima ning kuskile jäätükile jääma. Torm lõhkus nende paadi, mis vajus nii muuseas põhja. Nad jäid oma saagi ja vahetusriietega sinna jäätükile. Kõigi meeli ületas kurbus , masendus, mõte, et nad ei saa enam kunagi koju. Ainukene, kes vähekeni positiivselt meelestatud oli oli Eerik. Ta leidis, et kuidagi saavad nad ikka koju, kuid Matt Ruhve rikkus sellegi. Ta lausus oma karmid sõnad ja mis siis Eerikulgi enam öelda oli, ainukene asi mis oli oli lootus.
Toora Jookus otsustas oma paadi viia koduranda, kus ta pärit oli. Teel sinna aga puhkes torm, kapten ja madrused töötasid nagu loomad. Toora Jookus oli aga väsinud vandumisest ja tormidest, ta läks oma kajutisse ning hakkas jooma, mida muud tal teha oligi ? ta nägi pisikesest aknast kuidas madrused jooksid ning kuulis seda, et päästepaat lasti vette, kuid ta ei hoolinud sellest. Hiljem kui ta kajutisse tuldi ning ta sai küsida, et miks päästepaat vette lasti, siis ta kuulis, et see abikäe ulatamine oli mõeldud hülgeküttidele, kes olid surmasuus. Ta jooksis kohe sinna, kus olid hülgekütid. Tema avastuseks olid seal Matt Ruhve meeskond. Ta käskis kohe tuua neile kuivad riided, toitu, kohvi, rummi. Nad olid nii külmunud ja šokis, et alles hiljem taipasid , et nad on pääsenud niivõrd kuivõrd. Torm oli üha enam ägestunud, mehed karjusid ja varsti tuli teade, et pääsu pole. Hülgekütid mõistsid alles siis, et nad pole tegelikult veel täielikult pääsenud. Nüüd algas kibekiire jooksmine ja endast kõige andmine, kuid see oli tuluta. Tuli minna päästepaatidesse ning laevast loobuda . Kui nad päästepaatidesse olid laskunud, siis kontrolliti mehi üle, aga keda polnud oli : Eerik ja Matt Ruhve, nad olid jäänud sinna tormi ja risu kätte. Toora Jookus kuulis Eeriku appi hüüdeid ja kisa, kuid ta ei saanud teda päästa. Ta oli endas nii pettunud .. kui nad olid vaikuses edasi sõitnud, märgati varsti maad. Kõik olid rõõmsad, et lõppuks saab koju .. aga kuidas küll öelda , et Matt Ruhve ja Eerik on hukkunud ?
Hülgekütid on kogunenud pastoraadi juurde ja ootavad. Nad tahavad kuulda, kas kõik oli ikka täpselt nii nagu räägiti. Kuid nad said kinnitust. Katrina seisis teistest eemal, ta oli nii masenduses , et ta isegi ei nutnud enam. Hülgeküti naisele ei olnud kombeks nutta ja halada kui ta mees on merel hukka saanud, see pidi jumala ja naise vaheline asi olema. Peeren Andres otsustas Eeriku vanematele kosjakindad tagasi viia ja ka preesi, mille Eerik Neemile andis. Eeriku ema lubas selle aga Neemile mälestuseks. Kelli jalutas läbi paiku, kus meenus talle Eerik, ta seletas Toora Jookusele igat väiksematki detaili. Kelli oli otsustanud, et ta ei saa siiski lahkuda, vaid sellepärast et need paigad olid talle nii kallid. Kuid Isa kurjad sõnad panid Kelli siiski Amadeusile naiseks minema. Katrina oli aga oma kompsud kokku pannud ja ta otsustas lahkuda, just sellepärast, et ta vihkab merd, seda merd , mis on nii karge ja tume, mis võttis talt ta mehe !