Paul-Eerik Rummo (5)

Pane ise Kool

PAUL-EERIK RUMMO

Referaat
Autor: Koll Kollane Juhendaja : Öö Must
Tartu 2008/09
SISUKORD
1.ELULUGU 3
2. LOOMING 4
2.1 Looming kronoloogiliselt 5
3. KOGUD JA LUULENÄITED 7
3.1 Ankruhiivaja 7
3.2 Tule ikka mu rõõmude juurde 9
3.3 Lumevalgus...lumepimedus 11
3.4 Oo et sädemeid kiljuks mu hing 14
2.2 Näidendid ja lasteraamatud 6
4. MINU ISIKLIK ARVAMUS PAUL-EERIK RUMMOST 16
KOKKUVÕTE 17
KASUTATUD ALLIKAD 18
Lisa 1...................................................................................................................19
SISSEJUHATUS
Paul-Eerik Rummo,kelle pilti võib näha Lisa1 .1.1- tuntud Eesti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija, ka arvustaja, esseist ning poliitik . Tavainimesed teavad tema loomingut ilmselt tänu filmi „Viimne reliikvia “ laulutekstidele, mille autor Rummo on. Ta on saavutanud ka mitmeid preemiaid: Juhan Liivi luuleauhinna, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ning Põhjatähe ordeni. Eesti taasiseseisvuse ajal läks Rummo oma isa Paul Rummo jälgedes, teostades end peamiselt poliitikuna jättes kirjanikuameti tahaplaanile.
Rummo on 60-ndate aastate luuleuuenduse juhtkuju, lüürik, kelle rahvusliku alatooniga värsid said üldtuntuks, nii nagu luuletajast endast on ammugi saanud üks tunnustatuimatest elavatest luuleklassikutest. Legendaarse poeedi tõlgendamine jätkub vabas Eestis, pakkudes uusi aspekte tema loomingu mõistmiseks.( Haug )
Rohkem vaatleksingi Rummo algusperioodi luulet, sest oma põhilise panuse luuletajana oli ta 1960-ndate lõpuks juba anda jõudnud, mida ta ka ise kinnitab. Referaadis on lahatud erinevaid loominguetappe erinevaid luulekogusid ja näiteid analüüsides. Töö käigus üritasin rohkem tundma õppida Rummo kirjutamisstiili ja teemasid, millel kirjanik arutleb.

1.ELULUGU

Paul-Eerik Rummo on sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas kirjanik Paul Rummo pojana . Aastail 1948- 1959 õppis ta Tallinna 2. Keskkoolis , 1959-1965 Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Ülikooli viimasel kursusel süvenes Rummo individuaalplaani alusel kirjandusteaduslikkesse ainetesse ning kirjutas märkimisväärsel tasemel diplomitöö „Henrik Visnapuu tulek luulesse“. Peale ülikooli lõpetamist oli ta lühemat aega „Vanemuise“ teatri dramaturg . 1964 võeti Paul-Eerik Rummo Kirjanike Liitu, 1967 asus kutselise kirjanikuna Tallinna, aastast 1977 kuni 1989. aasta alguseni töötas Draamateatris. 1987. aastast oli ta ühtlasi Kirjanike Liiu juhatuse sekretär, 1989 aseesimees, seejärel Riigikantselei konsultant. Märtsis 1990 valiti Rummo Eesti Komiteesse. Abielus on ta Viiu Härmiga. (Kalda, 1991)
Paul-Eerik Rummo kirjanduslikud huvid ja eeldused avaldusid varakult, soodustavalt mõjus kodune õhkkond, ülikooli ajal kuulumine Artur Alliksaare suhtlusringi. Esimesed trükikatsetused ilmusid 1954. aasta novembris ajalehes „Säde“ ja ajakirjas „ Pioneer “. Esikkoguni jõudis ta 20-aastaselt luulekassetis „Noored autorid 1962“. Rummo on võitnud auhindu ülikooli kirjandusvõistlustel ja ka Tartu 1962. aasta luulevõistlusel. Ta võttis osa Tartu Noorte Autorite Koondise tööst, huvi köitis teater ning ülikooli näiteringis lõi P.-E. Rummo kaasa näitlejanagi. (Kalda, 1991)
Kirjandusearvustajana ning esseistina on Rummo olnud suhteliselt väheviljakas, kuid mitmes ta sellelaadses kirjutises leidub olulisi mõtteid nii luulest kui luuletamisest. Aastail 1967-1968 avaldas ta ajakirjas „Noorus“ „kirjanduslikke kihermeid“ Poor Yorick´u varjunime all. (Kalda, 1991)
Küllalt kaalukas on olnud Paul-Eerik Rummo tegevus luuletõlkijana. Ulatuslikumalt on ta eestindanud soome nüüdisluulet ja D. Thomase loomingut. (Kalda, 1991)

2. LOOMING

Paul-Eerik Rummo on luuletaja, kelle looming kuulub eesti uuemasse klassikasse. Põhiosa tema lüürikast on ilmunud kõigest seitsme aasta jooksul, 1962-1968, kuid need olid nii Rummo kui eesti luule jaoks tõelised seitse vilja-aastat. Noore poeedi kiiresti edasiliikunud looming esindab suuri muutusi selleaegses lüürikas. (Süvalep)
Paul-Eeriku parimad tekstid on kokkupuutes mingi olulise maailma- või elukogemusega, on jõudnud sellele nii lähedale, nagu võib ainult luules. Seejuures pole tegu ei religioosse elevusega ega programmilise sümbolismiga, milles tavaliselt on nähtud maailma luulelise hõlmamise võimalust. Rummo tekstid on lüürilised, algupäraselt kujundlikud , aga samas küllalt lihtsad ja igati maised. Ime neis tekstides sünnib luuletava mina ülimast siirusest, mis ulatub kaitsetu avatuseni, peaaegu et murdumiseni, nagu viitab Liivi- luuletus . Ehk teisisõnu: kogemuse võimsus ja ehtsus kontrasteerub kogeja inimliku haprusega. Siin on näha katset tunnetada keelevahenditega inimolu mingit sügavaimat olemust. Sellel katsel maailma endast läbi lastes muutub aga klaasist mees üha õhemaks.(Haug)
Paul-Eerik Rummo looming ja poliitilise elu otsingud on ilmselt üsnagi sarnased. Lugegem hinnanguid tema loomingu motiivide kohta ja võrrelge praeguste poliitilise elu probleemidega. Näiteks: sotsiaalne ummikolu, üha enam komplitseeruv ühiskond, institutsioonide eemaldumine inimesest süvendavad indiviidi üksindustunnet, aga ka meeleheitlikku vastupanu. ( Parve )

2.1 Looming kronoloogiliselt

Rummo alustab oma loomingulist tegevust 1950ndate lõpus. Alguses kasutab ta Jüri Palmiste pseudonüümi, mis oli sündinud mängus Artur Alliksaarega, kus Rummo, teeseldes Alliksaarde kiindunud ja teda matkivat Tallinna koolipoissi Palmistet, saatis Alliksaarele oma tekste lugeda ja parandada.
1959. aastast pärit „ Nokturn “ annab humoristlik-eneseiroonilise loomingulise tuleviku kujutise. Kolme aasta pärast ilmub juba Rummo esimene luulekogu , millele järgnevad kaheaastaste vahedega järgmised kaks kogu ja see ongi põhiosa Paul-Eerik Rummo lüürikast:
1962. aastal esikkogu "Ankruhiivaja"
1964. aastal "Tule ikka mu rõõmude juurde"
1966. aastal "Lumevalgus...lumepimedus"
1968. aastal ilmunud valikkogu "Luulet 1960–1967" võtab eelnenud kogud kokku.
1969. aastal järgneb näidend "Tuhkatriinumäng", mis on tema tuntuim draamateos.
1972. aastal andis Rummo justvalminud kogu "Saatja aadress" käsikirja „Eesti Raamatule“, kuid pärast viljatuid läbirääkimisi võttis ta selle tagasi, sest sai aru, et terviklikul ja moonutamata kujul seda välja anda ei saadud. Seega levis teos omakirjastuslikult.
Seejärel ilmusid Rummo sulest järjest kaks lasteraamatut:
1974. aastal " Lugemik -lugemiki"
1974. aastal "Kokku kolm juttu "
Näidend " Kass ! Kass! Kass!", mis lähtub Saabastega kassi muinasjutust, ilmus 1981. aastal.
Luulekogu "Ajapinde ajab" ilmus 1985. aastal.
1985. aastal tuli välja valikkogu "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", mis sisaldab enamjaolt luuletusi poeedi neljast raamatust: „Ankruhiivaja“, „Tule ikka mu rõõmude juurde“, „Lumevalgus...lumepimedus“ ja „Ajapinde ajab
1985. aastal valmis ka näidend "Kõrgemad kõrvad", mis räägib loo kuningas Midasest.
1989. aastal ilmus lõpuks eelnevalt tsensuuri taha jäänud kogu „Saatja aadress“ koos muude teostega kogumikus "Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972".
Pärast natuke pikemat pausi tuli 1999. aastal välja valikkogu "Luuletused", mis sisaldab luuletusi umbes kolmekümne viie aastasest perioodist.
Valikkogu "Kohvikumuusikat" ilmus 2001. aastal. See kogu on eelmistega võrreldes kõige lüürilisem, kuid selles on pisut rohkem melanhoolsust ja tagasivaatelisust.
2004. aastal ilmunud " Vannituba " on 8-leheküljeline lasteraamat .
Kuigi Rummo oli vältinud ammendava luuletuskogu väljaandmist, ilmus 2005. aastal 415-leheküljeline "Kogutud luule".

2.2 Näidendid ja lasteraamatud

Rummot kui draamakirjanikku tuntakse eelkõige “Tuhkatriinumängu” autorina. Põhjus on ilmselt selles, et Rummo on üks tsenseeritumaid autoreid eesti kirjanduses ning peamiselt on tsensuuri tegevuse tõttu ilmumata jäänud või puuduliku retseptsiooni all kannatanud just Rummo draamalooming. (Lepik, 2001)
1969. aastal kirjutatud ja lavastatud näidendis “Tuhkatriinumäng” arutletakse mõtleva ja tegutseva inimese püüet selgusele jõuda oma asendi suhtes ühiskonnas. Oma teistes draamateostes – satiirilises näidendis “Pseudopus” ja ühevaatuselises satiiris “Kotkast-Prometheust” – on käsitletud tähtsaid eetilisi probleeme, nagu süü ja lunastus , sotsiaalne vale ja silmakirjalikkus. Inimese igavesed probleemid, mis pole ka praegustel kuulsusrikastel aegadel kuhugi kadunud ja ka lahendust leidnud. (Parve)
Saabastega Kassi muinasjutust lähtuv “Kass! Kass! Kass!” (lav. 1981 Draamateatris, ilmunud kogumikus “Eesti näidendid 1977-1979”), kuningas Midase lugu “Kõrgemad kõrvad” (lav. Draamateatris 1985, pole seni trükis ilmunud) ja muule lisaks pahupidi pööratud muinasjuttude raamat lastele “Kokku kolm juttu” (1974), mis sisaldab äraspidiseid versioonekolmest karust, kolmest põrsakesest ning Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist. (Lepik, 2001)
Lasteraamatus "Lugemik-lugemiki" on Rummo loonud põnevaid sõna- ja mõttemängulisi luuletusi. Fantaasialennukate luuleridadega annab autor edasi lapse lustakat seebivahu söömisega vanniskäiku, sõelaga jõe peal ujumist ning loob luulepildi kodus pliidi peal elavast linnust. Raamatus on huvitavaid keelemängulisi leide, mis pakuvad väikesele lugejale palju avastamisrõõmu.
2004. aastal ilmunud lasteraamat „Vannituba“ sisaldab endas kaunite värviliste piltidega illustreeritud luuletust lõbusast vanniskäigust. 

3.KOGUD JA LUULENÄITED

3.1 Ankruhiivaja

Esikkogu „Ankruhiivaja“ ilmus 1962 „Noorte autorite“ I kassetis. Raamatut läbib optimistlik ja nooruslik meeleolu. Jooksev arvustus hindas Paul-Eerik Rummo esikkogu üldiselt kõrgesti, kuid luuletaja hilisemat loomingut silmas pidades jääb see ometi harjutustööks. „Ankruhiivajat“ ilmestab sümboolse rakendusega teeleminekumeeleolu, valjustikuulutatav optimism ja elurõõm, mille üheks inspireerijaks on maailmakirjandusest tuntud Colas Breugnon . Seda rõõmsust ja lapsemeelsust on näha Rummo teosest „Esimene vasikas “:
„Ma seisan harkisjalu
ja uudistan maailma.
Mul on naljakas saba
ja kaks suurt silma.
Ja ma ei taha
minna aia taha.“
(„Esimene vasikas“)
Järgneva loominguga oluliselt pidestuvat tundeseisundit aimub luuletuses „ Algused “. Sellest luuletusest lähtudes joonistub ilmekalt välja P.-E. Rummo edasise loomingu elamusaluse kogu kontrastsus ning vältimatus.
„Tahan olla laps, kes liivakastis
liivast ehitab maailma,
veel ilusama sellest, mida näeb.
Laps, kes pinguli pilgul uurib
põrnika põrisevat lendu
ja lennukijälje valget kahu“
(„Algused“)
Mart Velsker on leidnud, et Paul-Eerik Rummo kõige tähtsamaks jooneks , mis tema luuletusi seob, on liikumine. Rummo dünaamilisus algab kohe esikkogu pealkirjast – ankruhiivamine on teeleasumise märk, seda kuulutatakse just sellise lennukusega, mida ilmselt healt debütandilt tollal oodatigi. Luulekogu pealkiri on aga tõesti koondav , sest siin on koos vähemalt kolm noore Rummo märki: pealkiri viitab suurele teekonnale, algusele ja laevale. (Velsker, 2002)
Huvitavaid põrkeid tekib tekstidesse korduvalt siis, kui staatilisuse ja pideva tempoka liikumise ideoloogia vastuollu satuvad. Kõige kujukam kokkupõrke tulemus on jahmumine paigalolu võlust, millele järgneb kohe mõtete piitsutamine uuele tormamisele. (Velsker, 2002)
„Jahmudes leian oma loidunud mõtted
suuli roheliste tiikide tardunud vetel.
Tuulepiitsaga äigan nad üles
ja nad tormavad teele
hetkemuljete kannul.“
(„Liikumine“)
Luulekogu lõpuluuletuseks on “...Seisan väikeses teivasjaamas”. Jälle liikumiskogemus, mis erineb teistest.
„Kiilavad rööpad jooksevad kokku kuid see on ju
silmapete
sinnani jõuad ja jälle neid kaks ilmub su silme ette
Ümber maakera kogu maakera sõidan iseendaga
kokku saama
ümber maakera sõidan et kohtuksid sõitja ja see
kes jäi jaama“
(„...Seisan väikses teivasjaamas“)

3.2 Tule ikka mu rõõmude juurde

Raamatut “Tule ikka mu rõõmude juurde” on peetud üleminekukoguks ja tegelikult ka ruumi ning liikumise seisukohalt paikneb ta kuskil kahevahel – osa tekste liitub “Ankruhiivajaga”, teine osa “Lumevalguse ... lumepimedusega”. Esikkogu optimistlik hoiak murdub selles raamatus ja annab märke uuest loomejärgust. Silma torkavad üsna intensiivsed otsingud kujundusvahendeis. „Ankruhiivajaga“ võrreldes on mõnes palas isegi süvenenud retooriline esitusviis ning moraliseeriv toon:
„ Teile, kes te oma kõnetoolid,
kohvilauad, ametlauad, turuletid
kohtulaudades olete muutnud-
Isiklikult mulle sellest kogust väga meeldis luuletus „Siin oled kasvanud tasasel maal...“ (Lisa1.1.2)
KERGE ON HUKKA MÕISTA.
TARVIS ON MÕISTA.“
(„Mõistmisest“)
Teoses „Mõistmisest“ on näha seda moraliseerivat tooni, mis väljendub trükitähtedega kirjutatud kordusmotiivis.
Mitmes mõttes pöördelise tähendusega on kaheosaline luuletus „Hamleti laulud“, kus senine optimistlikult enesekindel suhtumine asendub hamletliku probleeminägemisega. Luuletuse esimeses osas eeldatakse vastusena siiski veel aktiivsust. (Kalda, 1991)
„Kõik, kes lapseks jääda tahavad
lootuses, et pilv, see suur ja must,
eal ei riiva nende armastust, -
kõik need viivuks minus kohtusid,
viivuks nägin nende ohtusid,
viivuks taevaga läks segi maa,
viivuks mõistsin: enam ma ei saa
seista kõhevil vaiki , seal kus peaks
halva lihtsalt kisendama heaks ---„
(„Hamleti laulud“)
Ent „Hamleti laulude“ sisedialoogilises teises osas pääseb aktiivsustaotlust tuhmistama allaandmismeeleolu, mida painavalt rõhutab kordusvärss: „Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!“ (Kalda, 1991)
Mitmes luuletuses elamuspinget sümbolitaoliselt koondav lapskujutelm heidab kogumikule tähenduslikult väga olulise varjundi. Seda võimendab veelgi tagasitahtmine lapseks raamatule pealkirja andnud luuletuses „Kaudu mu vaevakaskede“. Selles tundub kumendavat üks võimalik pääsetee maailma rikutusest, mis nüüd tõuseb valdavaks tunnetuseks paljudes Rummo luuletustes . Rusuvamat ängitunnet selles kogus veel ei leidu. Leidub isegi rõõmsat ja vallatuslikku sõnaseadmistki:
„KOER OLI KETIS AIATEIBAS
haukus möödujatelt leiba
Kahekaupa mööda läksid tüdrukud ja poisid
teineteise kaela ümbert kinni nemad hoidsid
Poisid olid maiad ja plikad olid maiad
nosisid nohinal sarvesaia
Üleõla penilegi palakesi viskasid
et säh sina pealegi, küll meile jätkub ikkagi
Enne veel kui koeral said otsa need koorikud
said nendest tüdrukutest poiste noorikud
Leivad ühes kapis ja põrsad ühes sulus
Koer see juba uusi ulus.“
(„Koer oli ketis aiateibas“)

3.3 Lumevalgus...lumepimedus

Kogus „Lumevalgus...lumepimedus“ jätkub teisenemine luuleaines ja meeleoludes. Kogu osa luuletusi on valminud sõjaväeteenistuses olles. Aja valusad probleemid liituvad neis orgaaniliselt looja sisepingetega , ema kaotuse ahistus seostub kiindumusega oma rahvasse, teadvustub viimase traagilise saatus ja sotsiaalne ummikolu. Stereotüübivaba lähenemine iseloomustab nii ühiskonna suhete kui ka indiviidi sisemiste seisundite kujutamist. Rummo selle perioodi luulele on omane kõrgpoeetiline väljendusstiil: assotsiatiivsus, isikupärane, semantiliselt avar metafoorika ja sümbol, regilaulu elementide peen rakendamine. (Kruus, Puhvel, 2000)
Kõige tähtsam luuletus sellest kogust võiks olla „Oo et sädemeid kiljuks mu hing“. Selle luuletuse pealkirjast saab hiljem valikkogu pealkiri, kommentaar kõigele kirjutatule. Teose lõpusosas on tekstil väga huvitav vormistus . Salmid on kirjutatud kordamööda vasakule poole lehte ja lehe keskele :
***
külmast siniste
teleekraanide
talvine lõdin
ühel maal
suurelväiksel
ühes linnas
suuresväikses
ühel aknal
elab
lill
(„Oo et sädemeid kiljuks mu hing“)
Paul-Eerik Rummo looming sidestub väga mitmekülgselt ning sügavalt pikaajalise eesti luuletraditsiooniga ja XX sajandi maailmakirjanduse peamiste suundumusteni. Samas on ta neid – võib-olla väheseid poeete, kes on erakordse nõudlikkusega püüdnud vältida enesekordamist. Sellekohase poeetilise tõekspidamisena sobib tsiteerida ridu kogu "Lumevalgus... lumepimedus" tsüklist "Läbi talve". (Süvalep)
„Keelelt kõik sõnad sülitan
ja jälle õpin kõnelema
Tütrega koos ma uuesti
ütlema õpin sõna ema
ma ise hindama ei lähe
on seda palju või on vähe
või on see halb või on see hea
ei tea ei tea –
kaitseb mind kevadladvastik
mu ainus kadumatu katus
Ei siin ma hooli millestki
ja see ei ole hoolimatus “
(„Ladvastik kevadladvastik“)
Üha enam komlitseeruv ühiskond, institutsioonide eemaldumine inimesest süvendavad indiviidi üksindustunnet, aga ka meeleheitlikku vastupanu, mis kekskendub väikese, jäärumisest hoiduda püüdva järve kujundisse luuletuses „Ikka Liivist mõeldes“, mis sai Juhan Liivi luuleauhinna 1966 aastal.
Tema on ju meie – väike külmetav järv.
Tema on ju meie – lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
(„Ikka Liivist mõteldes“)
Kui Paul-Eerik Rummo pälvis 1966. aastal selle luuletuse eest Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, arvas August Sang nägevat Liivi ja Rummo luuleolemises paralleele, kutsudes kirjandusteadlasi neid põhjalikumalt käsitlema. Ise söandas ta välja pakkuda ühe: kui Liiv oli sajandivahetuse luuleuuendaja, siis 1960. aastatel oli seda Rummo.
See luulekogu asub ühel kesksetest kohtadest meie 1960-ndate aastate kirjanduses ja on silmapaistvaks tähiseks kogu eesti luule arenguloos. Järsult suureneb selles kogumikus Rummo elamusesituse assotatiivsus. Luuletus muutub tal järjest rohkem mingi hingeseisundi lummuslikuks tervikväljaanduseks. Mõnigi kord jääb enamus luuletusse fikseeritud välistajudest ilma kandvamast tähenduskonkreetsusest ja loob sõnareale kaudseoste abil sootuks uue tähendustausta. Selle arengu ühe tippteostusena varjundab raamatut eelpoolmainitud luuletus „Oo, et sädemeid kiljuks mu hing“.(Kalda, 1991)
Selle perioodi Rummo luule võrdub lihtsalt välismuljetele sobivate vastete avastamisega ja arendamisega inimteadvuses, väliste impulsside teatava kodustamisega inimeste poolt. Luuletus on vaid tegevuse kõrvalsaadus, juhuslik kuju, mille luule või luuletamine on võtnud. Samuti on Paul-Eerik Rummo sel perioodil väidnud, et luule igapäevases praktikas on harva valmistulemus, sagedamalt vaid tee selleni . (Kalda, 1991)

3.4 Oo et sädemeid kiljuks mu hing

Tegemist on 1985 aastal ilmunud valikkoguga. Eessõnas tutvustab Paul-Eerik Rummo meid valikkogu koostamise põhimõttega, tehes seda talle omases lihtsas keeles ja laadis. Enamjaolt on luuletused valitud poeedi neljast ilmunud raamatust: „Ankruhiivaja“, „Tule ikka mu rõõmude juurde“, „Lumevalgus...lumepimedus“ ja „Ajapinde ajab“, varasest luulest on koostatud vahetsüklid „Eelõitseng“ I, II ja III.
Paul-Eerik Rummo varasem luule on tänaseks muidugi harjunum, lihtsam ja mõistetavam. On harjunum nii oma sõnumi, sõnastus- kui ka mõjulaadi poolest (emotsionaalne, mõistuselt erilist pingutust mittenõudev luule). Tema tänane luule eeldab suuremat kompetentsust, püstitades lugejale komplitseeritumaid kaasloomingulisi ülesandeid. Keelelt üldmõistetavad, on lõimed sisult üsnagi eksklusiivsed. Tekstide ja fraaside teadlik lõpetamata jätmine ning mitmestimõistetavus, mõttealgeid ja tundeseemneid külvav vihjelisus eeldavad lugeja kaasatöötamist. Samas puuduvad tänasele lugejale kaugeks jäänud sümbolid. Lugeja mõtet suunavad nüüd värsirea ootamatu murdmine, kokku- ja lahkukirjutamine, kummalised häälikuühendid. Kõige drastilisem näide luuletusest „Vihma maitsest “. (Ürpus)
„Pea suu
lahti kui sajabcdefghijkuisajabcdefghijkuisajab“
(„Vihma maitse“)
See pole küll enam luuletus, vaid pigem mõistatus või tähelepanukontroll. Tekkiv kõhevil arusaamatusetunne pole sugugi halb eeldus. Mujalgi viitavad sõnade ja märkide uuskominatsioonid uutele tähendustele, uutele kogemisvõimalustele. (Ürpus)
Nüüd, kui meie kogemuses ühineb tervikuks poeedi enam kui veerand sajandi looming, kaob lõpuks ka tahtmine vastandada noorele aatlejale tänast tõdejat. „Oo et sädemeid kiljuks mu hing“ toel avardub meie vaateväli ja süveneb mõistmine tõekspidamiste ja kõhkluste piirimail kulgeva inimese teekonnast maailmas, omas ja võõras keskkonnas. Tasakaalu asemel näeme sagedast tasakaalutust, tasase maa asemel tihti õõtsuvaid laudu. (Ürpus)
Nõnda näemegi, et olemuselt on Paul-Eerik Rummo luulekogu terviklik, ühtne ja tähendusrikas. Ise uskumata luule ja ideaalsete väärtuste lunastavatesse jõusse, nakatab autor lugejad vajadusega selle jõu järele. (Ürpus)

3.5 Lalulud „Viimsest reliikviast“

Paul-Eerik Rummo laulutekstid „ Viimse reliikvia“ filmi jaoks on lihtsad ja meeldejäävad, aga samas kannavad endas sügavamat mõtet. Enda romantilise poole elab Rummo välja “Viimse reliikvia” laulutekstides. Siin pole otsest “ruumisuhete analüüsi” ning poliitiliste sundseisude teema on varjatum ning piiratum. Võimalik, et reliikvia-laulude kangelasmeel tuleb osalt tellimustöö loomust, kuid ma ei usu samas, et priiuserüütel oleks pelgalt romantiliste klišeede varal konstrueeritud tegelane. (Velsker, 2002)
Teos „Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl“ on vormistatud jällegi natuke eriliselt, nimelt on see kirjutatud nagu proosatekst :
„Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl, või
peitku ennast hoopis ta põues, sest nii on kindlamgi
veel. See relv on terav ja särav, sest rändad ohtlikul teel,
ja särav on sinu kuulsus ja terav su kartmatu meel. Kuid see
relv on ka imelik talisman , mis hoiab sind päeval ja ööl. See relv
on ka imelik talisman, sest nii on kindlamgi veel.“
(„Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl“)
Üks tuntuimaid laule on veel „Iga mees“:
„Iga mees
on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.“
„mõisad põlevad, saksad surevad,
mets ja maa saab meitele
(meitele, jah, meitele,
meitele, meitele, meitele!)
(„Iga mees“)

4. MINU ISIKLIK ARVAMUS PAUL-EERIK RUMMOST

Valisin Paul-Eerik Rummo eelkõige asjaolu tõttu, et temaga olen ma isikilikult kohtunud 2 aastat tagasi,kui ta käis Tartus noortega kohtumas. Me esitasime trupiga luulekava ühest tema luuletusest ja see väga meeldis talle.Peale seda oli meil võimalus autori endaga ka vestelda ja ta osutus väga muhedaks ja elurõõmsaks inimeseks . Samuti teadsin Rummo olulisust tema nooremas eas. Kindlasti mängis suurt rolli ka fakt, et mees on siiamaani poliitikas ja avalikus elus tegev, näiteks kirjutas just tema järelehüüde Jaan Krossile Eesti Kirjanike Liidu poolt. Referaadi kirjutamise ja materjali otsimise ajal sain Rummost teada nii mõndagi enda jaoks uut ja huvitavat. Näiteks pole ma teadnud, et luuletaja on kirjutanud ka proosaloomingut näidendite ja lasteraamatute näol, mis saavutasid ka suure edu.
Silma jäid mulle Rummo väga huvitav stiil ja tekstivormistused. Paljudes teostes on luuletus paigutatud väga omapärasel viisil lehe peale, nii et kui tema „Kogutud luule“ raamatut sirvida, siis jäävad isegi rohkem silma huvitavad vormistusega luuletused kui tavalisemad. Eriti meeldis mulle luuletus „Tülpimus“.
Kokkuvõtteks võin öelda, et sain Rummo elust kui ka loomingust väga palju uut ja huvitavat teada ning ma ei kahetse oma valikut.Mul on siiani alles 2007. aasta kalender, mille Paul-Eerik mulle isiklikult kinkis .

KOKKUVÕTE

Paul-Eerik Rummo on Eesti 1960ndate aastate kassetipõlvkonna üks tähtsamaid esindajaid. Rummo kirjanduslik huvi ja oskus torkas varakult silma tänu soodustavale mõjule kodusest õhkkonnast ja ülikooli ajal kuulumisele Artur Alliksaare suhtlusringi. Rummot peetaksegi Alliksaare olulisimaks järetulijaks.
Rummo meeleolud luuletustes vahetusid tihti: kui esimeses luulekogus oli ülekaalus rõõmsameelne ning nooruslik tunne, siis see optimism hakkab järjest muutuma . Juba järgmises kogus on veidike näha süngeid toone ja kolmas kogu „Lumevalgus...lumepimedus“ peidab endas tolle aja valusaid probleeme , mis liituvad Rummo sisepingetega. Tuleb välja ema kaotuse ahistus ja Rummo näeb kodumaa traagilist saatust ja sotsiaalset ummikolu.
Rõõmsamaid teemasid on näha filmi „Viimne reliikvia“ laulutekstides, kust paistab silma eestimeelsus ja sangarlikkus.
Paul-Eerik Rummo puhul paistab luuletusi lugedes silma ka teksti vormistus, mis on mõnedes luuletustes väga omanäoline ja eriline. Samuti on põnev Rummo keelemäng.
KASUTATUD ALLIKAD
Rummo, P.-E.1999. Luuletused. Tallinn: Kupar .
Rummo, P.-E. 2005. Kogutud luule. Tallinn: SE&JS.
Rummo, P.-E. 1962. Ankruhiivaja. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Kalda, M. 1991. Eesti kirjanduse ajalugu V köide 2. raamat. Tallinn: Eesti Raamat.
Lepik, E. 2001. Paul-Eerik Rummo „Pseudopus“ – müüdi transformatsioon .
Velsker, M. 2002. Liikumine Paul-Eerik Rummo luules. Looming nr.1
Kruus, O., Puhvel, H. 2000. Eesti kirjanike leksikon . Tallinn: Eesti Raamat.
Süvalep, E. Poeet Paul-Eerik Rummole mõeldes.
Parve, R.R. Nädala juubilar Paul-Eerik Rummo 65.
Haug, T. Paul-Eerik: Ööliblika teekond .
Lisa 1
1.1 – Paul-Eerik Rummo pilt.
1.2 Luuletus Siin oled kasvanud. tasasel maal...
Siin oled kasvanud. Tasasel maal. Siit on su rahu ja tasakaal.
Munamägi on pilvepiir. Pilv on madal ja hall nagu hiir .
Maailmapilet su kätte anti. Maailm on lahti mõndagi kanti .
Nende seenemetsade sekka ikka kuid tuled kui musulman Mekka.
Siin oled sündinud. Tasasel maal. Siin on su rahu ja tasakaal.