Alkoholi ajalugu ja liigitus. (1)

Argo Pihtjõe VLE-2

Alkoholi ajalugu ja liigitus.

Esimesteks piiritusevalmistajateks arvatakse olevat nii vanad roomlased kui ka Aleksandrias elanud alkeemikud . Ühe versiooni kohaselt peetakse selle kunsti avastajaks koguni iiri pühakut Patrick `ut. Kindel on, et esimesteks destilleerimiskohtadeks olid kloostrid ja destilleerimiskunsti alguseks Euroopas võib lugeda ajavahemikku V-VII sajand.
15. sajandil müüdi Itaalias alkoholi eluvee, Aqua Vitae nime all kui arstirohtu. Tava hakata maitsestama alkoholi kadakamarjadega pärineb hollandlastelt. Dzinni ristiisaks tulebki tunnistada 16. sajandi keskpaiku Leideni Ülikoolis praktiseerinud väljapaistev õppejõud ja arst, doktor Franciscus de la Boë. Doktor Sylvius`e nime all ajalukku läinud nimetas jooki geniévreks, ning kasutas jook puhtmeditsiinilistel kaalutlustel . Odava ja puhastava toonikumina. Rääkides aga džinni nimest tuleb märkida, et hollandlaste kõnepruugis teisenes prantsusekeelne geniévre ( kadakas ) genever’ iks, mille inglased hiljem omakorda gini `iks mugandasid. Sellenimelisena tunneb kogu inglisekeelne maailm seda jooki tänase päevani.
Džinnil on enam kui värvikas ajalugu, millele pani aluse hollandlane William III, kes 1689. aastal Inglise troonile istudes tõi kaasa ka oma džinnilembuse. Just tema muutis selle joogi ametlikuks "kallamispiirituseks" Hampton Courti lossis, mille banketisaali priviligeeritud külalised ka "dzinnitempliks" hakkasid kutsuma.
Just sellel perioodil jõudis džinn massidesse. Kui senini oli Londoni töötavate klasside põhijoogiks õlu, siis olukord muutus drastiliselt. 1725. aasta valitsuse ülevaate kohaselt oli linnas 6187 "maja ja poodi, kus müüdi avalikult genevat ja muud kanget vett". Sellesse arvu ei kuulunud tänavakaubitsejad, kes müüsid džinni nii, nagu tänasel päeval jäätist müüakse.
Kaasaegse, lord Harvey, kirjeldas džinnihullust: "Lihtrahva purjusolek oli üleüldine. London kubises hommikust õhtuni joobnud inimestest..." Midagi tuli ette võtta, sellepärast kasvas aktsiisimaks 1700. ja 1771. aasta vahel 1200%
19. sajandi saabudes võis seda jooki endale lubada üksnes jõukad inimesed. Selle tagajärjel võrsus Londonis uus džinnivalmistajate rühmitus. Kui kuni sinnamaani valmistati džinni kahtlasest piiritusest ja võimalikult odavalt, siis nüüd oli eesmärgiks toota võimalikult peenemaitselist ja rafineeritud jooki, mille tarbijaks on haritud ühiskonnaklass.

Brändi Ajalugu

Nimetus brandy , mis on hollandlastelt laenatud sõna brandewijn mugandus ning pärineb märksa hilisemast ajast kui jook ise, tähistas algselt liigsest veest vabastatud veini kontsentraati. Laevaomanike meelest oli suurte veinivaatide vedamine mitme maa ja mere taha ülearu tülikas, kokkukuivatatult ehk nö tihendatult võttis sama joogipoolis mitu korda vähem ruumi, säilis paremini ning muutus aja jooksul järjest maitsvamaks.
Esimesed teated brändilaadsete jookide valmistamisest Euroopas pärinevad juba 13. sajandist. Prantsusmaal, Armagnaci piirkonnas arvestatakse selle ajalugu aastast 1285, mil paavst Clemensi (1264–1314) ihuarst Arnaud de Villeneuve destillatsiooniprotsessi käiku esmakordselt kirjeldas. Konjak on mõnesaja aasta võrra noorem, selle sünnidaatumiks peetakse 16. sajandit, mil kõiki taolisi ühekordse lihtmenetluse teel valmivaid robustse maitsega jooke veel brouillis’ deks kutsuti. Ebamaiste jõudude sekkumiseta oleksid Cognaci ümbruse elanikud, kes kannavad uhkusega hüüdnime cagouillard – tigu , oma soolakaevanduste, viinapuude ning tigudega võibolla tänini idüllilises rahus ja tundmatuses elanud. Legendi kohaselt sai Chadeville’i maahärra Chevalier de la Croix Marron unenäos juhatust saatanalt eneselt, kes õpetanud, kuidas joogi hing teistkordse destilleerimisega välja meelitada ning pudelisse ajada. Järeleproovimisel osutunud kõik sulatõeks ja nii hakatudki Cognacis brouillisd edaspidi kaks korda destillerima. Fakt on, et esimesena kõigi omataoliste seas kanti just Gourry de Chadeville’i suguvõsale kuuluv Domain de Chadeville aastal 1619 Cognaci piirkonna registrisse.
Teoreetiliselt on brändi tootmine järgnenud sajandite jooksul suuresti muutunud, keemiaalased teadmised on täienenud, destilleerimis- ja villimisseadmed on kaasajastunud, tootmisareaal laienenud ning mõnede regionaalsete tipptoodete kaitseks on täpselt paika pandud ka nende nimekasutusõigus. Tegelikult tehakse nüüdki suur osa tööst mehaaniliselt või lausa käsitsi ning lõpptulemuse kvaliteet oleneb endiselt ilmast ja inimesest.

Kalvadose ajalugu

Veini ja siidrit mõistsid kääritada juba vanad kreeklased ning heebrealased , usutavasti ulatuvad ka destilleerimiskunsti algteadmised tagasi VIII sajandisse. Tänu araablaste invasioonile sai al-kuhl ehk kangem alkohol varsti tuntuks ka mitmel pool Euroopas. Algaegadel tegelesid saladusliku eluveega peamiselt apteekrid, alkeemikud ning usuvennad, kuid XVI sajandil täitsid viski , rumm , džinn, tequila ning brändi juba ka lihtsurelike peekreid.
 
Erinevalt viinamarjaviljeluseks sobivatest soojadest piirkondadest edenes tuultest räsitud Normandias paremini hoopis õunakasvatus, esimestena on sealseid uhkeid viljapuid kirjeldanud vanad roomlased. Hästi edenes ka karjakasvatus, just Normandiast on pärit legendaarne Camembert ja mitmed teised kuulsad juustusordid.
Teadagi nõudis rammus talutoit – seapraad , rohke koorekastmega kala või teised mereannid, korralikku allaloputamist. Esialgu saadi seedimisele abiväge kääritatud õunamahlast, hiljem asendus see kangema kraamiga.
 
Millal õunasiidrist brändit tegema hakati, pole täpselt teada. Esimesed kirjalikud viited kangeks siidriks ehk siidribrändiks kutsutud joogile pärinevad 1553. a Cotentini poolsaarel elanud lord Gilles de Gouberville’i sulest. Õige nimi leiti joogile alles mõned aastakümned hiljem toimunud ajaloosündmuste käigus. Paradoksaalne küll, aga tuleb välja, et üdini patriootilised prantslased , kes muidu kiivalt kõiges rahvuslikus kinni on, pidid ühe oma kõige unikaalsema joogipoolise nime laenama hispaanlaste käest!
 
Legendi kohaselt purunes 1588. a vastu Normandia rannakaljusid Hispaania kuninga Philip II võitmatusse armaadasse kuulunud sõjalaev El Calvador, mille järgi kohalikud paika Calvador’iks kutsuma hakkasid. Aja jooksul muganes nimi prantsuse­päraseks Le Calvados’iks, laienes kogu piirkonnale ja seal valmivale siidribrändile ning 1790. a kanti samanimeline departemang lõpuks ka ametlikult Prantsusmaa kaardile.
Tänapäeval on halduspiirkonna keskuseks Caen, selle tõeliseks kalvadose-metropoliks peetakse aga 50 km võrra kirde pool asuvat väikelinna Pont l’Évêque’i, mille lähiümbruses paiknevad ka kõik parimad cidreried ehk tootmiskojad. Siin leidub nii hiiglaslikke tööstuskomplekse, mis meenutavad postmodernistlikke katedraale kui väiketootjaid, kellest igal oma „vaskpiipude kollektsioon“ nagu Moskva Kremli sibulakobar õue peal säramas.
 
Veel saja aasta eest valmis 90% toodangust kodusel teel ümbruskonna loendamatutes karjataludes. Kalvadost tehti praktiliselt igas majapidamises , vähemalt oma tarbeks nagu juustu ja leibagi. 1942. a fikseeritud Appelation d’Origine Contrôlée staatusega kaasnesid radikaalsed muutused ning arenguprotsessid, mille tulemusena valmib
85–90% kalvadosest täna just kaasaegse sisseseadega suuremates cidrerie’des nagu Pére Magloire, Boulard, Busnel, ja Gilbert . Litsentseeritud tootjaid on piirkonnas umbes 6000, nende aastasest müügimahust, mis on kasvanud kordades ning ulatub juba üle 11 miljoni pudeli , läheb ca 50% ekspordiks.
Viski ajalugu
Viski kuulub maailma vanimate destillaatide hulka. Arvatakse, et sellega tegid V–VI sajandil algust iiri rändmungad, kes omandasid idamaise lõhnaainete valmistamise kunsti ning asusid koju jõudes sama valemi abil õllest eluvett ajama . Gaelikeelne uisce bethad ongi tõlge ladinakeelsest aqua vitae’st, mis tähendab sedasama ihaldatud eluvett.
Järgmiseks aastasajaks oli viskitegemise oskus tuntud ka Šotimaal ning õige pea aeti eluvett juba kõikjal Briti saartel. The Old Bushmills, mis on vanim teadaolev legaalne destilleerimiskoda Iirimaal , sai tegevuslitsentsi 1608. aastal, Šotimaal tegutsenud viskivabrikust räägitakse kirjalikes allikates esmakordselt alles palju hiljem – 1699. a.
Kaks murrangulist sajandit
Šoti viski jaoks osutus 19. sajand mitmes mõttes revolutsiooniliseks – 1827. a leiutati uudne kolonn­destillatsiooni­meetod ning erinevaid viskisid hakati omavahel segama , mille tulemusena sündiski täna­päevane scotch. Tõsi küll, ametlikult tunnistati kõik taolised segud viskiks alles Kuningliku Komisjoni dekreediga aastast 1908.
Iiri viski ajaloos sai otsustavaks pöördepunktiks An Gorta Mór ehk nn Suur Nälg aastatel 1846–1851, mil mitme järjestikuse ikalduse tulemusena suri nälja ja haiguste kätte kolmandik Iirimaa elanikest (750 000 inimest). Teine kolmandik vaesunud iirlastest põgenes kergema elu otsinguil kodusaarelt kaugele mere taha – Ameerikasse ning Kanadasse. Nendega koos jõudis sinna ka viskiajamisoskus. Paraku ei tahtnud odrakasvatus Uues Maailmas edeneda, seevastu kasvasid seal suurepäraselt rukis ja mais, mis saidki Ameerika viski alustaladeks.
Koos kuiva seadusega lõi Ameerikas 1920ndatel õitsema salaviinaäri. Kogu taolise kaubanduse kohta kasutati väljendit bootlegging, mis viitas joogi peitmisele saapasäärde.
Kuid valgustkartvaid asju, näiteks illegaalset viskit, aeti Ameerika kaguossa jäävate Appalachia mägede jalamil juba 1860ndatel , seega mitukümmend aastat enne kurikuulsa keeluseaduse väljakuulutamist. Sajandivahetuseks võttis sealne viskiajamine koguni nii murettekitava ulatuse, et riik oli sunnitud palkama eriagendid, kelle tööks sai kõigi illegaalsete viskiajajate väljaselgitamine ning kohtukulli ette toomine.
Rummi ajalugu
Sissejuhatuseks tegi suhkrurootaim, mida hellitavalt mesiseks päikesepoisiks kutsutakse, läbi tõelise ümbermaailmareisi, levides 2000 aastaga Indoneesiast Hiinasse, Indiasse ja teistesse Aasia piirkondadesse, sealt Aafrikasse ning edasi mauride abil ka Portugali ning Hispaaniasse. Kanaaridelt jõudis imeline taim Kolumbuse vahendusel 1493. a viimaks rummi sünnikoju, päikeselise Kariibi mere saartele. Julged seiklejad , kes saabusid sinna maadeavastajate kannul, ei leidnud küll hinnalisi maavarasid , kuid avastasid midagi kullaaugust väärtuslikumat – suhkrurooparadiisi. Juba mõne aja pärast purjetasid esimesed suhkrulastis laevad tagasi Euroopa poole ning paari järgnenud sajandiga vallutas suhkruroog, mis oli tollal peamiseks magusaallikaks, kogu saarestiku Antiquast Tobago ning Trinidadini.
 
Alguses söödeti suhkruroo töötlemisjäägid loomadele või visati minema, kuid üsna varsti avastati, et kääritamisega võib magusast pudrutaolisest massist veel midagi joodavat välja pressida. Peatselt õpiti veidrat jooki ka destilleerima ning saadud põletavalt kange ja teravalõhnaline suhkruroopuskar, mis säilis sealsetel laiuskraadidel tunduvalt paremini kui vesi või õlu, muutus kiiresti hädavajalikuks joogivarude desinfitseerimis­vahendiks ning üleüldiseks tujutõstjaks nii maadeavastajatele kui mereröövlitele.
 
1651 . a mainitakse akadeemilistes jt kirjalikes ürikutes kohutava toimega kanget liköörilaadset jooki, mida valmistatakse troopikasaartel kasvavast suhkruroost ning tuntakse kas kill -devili või rumbullionina. Nimetust kill-devil oli üldlevinud, seda kasutasid oma arveraamatutes ka tollased reederid ning kaupmehed . Inglise meremeeste kõnepruugis oli jook enamasti rumbullion, mis lühenes edaspidi kirjakeelseks rumiks, prantslased teisendasid selle omakorda rhumiks ning hispaanlased roniks, mis ongi tänini kasutusel.
 
Suhkruroosiirupi ja melassi vedu kujunes alustalaks kuldsele orjanduskolmnurgale trassil Kariibi mere saared – Uus-Inglismaa – Lääne-Aafrika. Kõigepealt veeti toorsiirup Põhja-Ameerikasse, kus see rummiks ümber töödeldi, seejärel purjetati Mustale Mandrile, kus rumm võimalikult soodsalt värske orjalaadungi eest maha müüdi. Orjad viidi aga otseteed rummisaarte istandustesse tööle.
 
Tänu Inglise meremeestele, kelle igapäevasesse toiduratsiooni kuulus seaduse kohaselt 1½ pinti kanget rummi, levis jook 18. saj ka mujal maailmas. Seadus ise kehtis kuni 20. sajandi 60ndateni, kuid 1740. aastal käskis admiral Vernon rummi veega (vahekorras 1 : 4) lahjendama hakata. Tänu sellele sai admiral üldlevinud sõimunime Old Grog (grogram kanga järgi, millest tol ajal laevastiku tarbeks rõivaid tehti) ega võitnud iial meremeeste poolehoidu, kes veega lahjendatud rummi samuti grog’iks ümber ristisid. Ajalooliste rummikangelaste hulka kuulub terve armaada musta lipu all seilanud mereröövleid: näiteks arvatakse, et just hirmuäratav Francis Drake segas kokku maailma esimese Mojito . Stiilsele ning auväärsele Jamaika rummile Captain Morgan , mida toodetakse aastast 1680, andis aga nime kurikuulus Inglise päritolu piraat ning sama saare hilisem kuberner Henry Morgan (1635–1688

Viina ajalugu

Võimatu on tagantjärele öelda, kes ja kus täpselt esimesena viina valmistas. Esmaavastaja aule pretendeerivad nii Venemaa kui Poola, ent pole sugugi välistatud, et viinapõletamise oskus liikus hoopis Euroopa lõunaosast Saksamaa kaudu mööda hansateid ida ning põhja poole. Igal juhul osutus see nii tulusaks tegevuseks, et varsti tossas väike viinaköök pea igas Poola, Preisi- ja Baltimaa mõisas. Liigset aega ega raha talumatsidele aetava viina peale ei raisatud. Seda müüdi mõisale kuuluvates kõrtsides, mõisasaksad ise jõid samal ajal peenemaid jooke.
Saksamaal öeldi meil viinaks või tuliveeks kutsutud napsi kohta gebrannte wasser, mõnel pool ka branntwein või weingeist, Poolas gorzale wino või wodetczka, Ukrainas harjache vyno ning Venemaal hlebnoje vino, mis viitavad üsna üksmeelselt veele, (leiva-)viljale või veinile ja põletamisele.

Dzinni ajalugu

Komme maitsestada alkoholi kadakamarjadega on pärit hollandlastelt. Rotterdami sadamast ning selle lähiümbrusest sai mitmeks sajandiks džinnikaubanduse keskpunkt, kust jook mujale Euroopasse, samuti Ida-Indiasse (tänapäeval Indoneesia) ning teistele troopikasaartele rändas.
 
Algselt pruugiti geniévreks nimetatud jooki puhtmeditsiinilistel kaalutlustel. Näiteks kasutas 16. sajandi keskpaiku Leideni Ülikoolis praktiseerinud doktor Franciscus Sylvius de la Boë seda odava ja puhastava toonikumina. Hollandlaste kõnepruugis teisenes prantsusekeelne geniévre (kadakas) genever’ iks, mille inglased hiljem omakorda giniks mugandasid ning sellenimelisena tunneb kogu inglisekeelne maailm jooki tänase päevani.
Koos kojupöörduvate briti sõduritega jõudis dutch courage’ks tituleeritud džinn Inglismaale , kus see õllestki odavam märjuke kiiresti ülipopulaarseks sai. Kahtlasest piiritusest valmistatud odav kadakamarjanaps, mille puudujääke püüti varjata suhkru lisamisega, nakatas britid niivõrd massilisse joomatõppe, et seda tuli ohjeldada kuninglike käskudega. 1736.– 1742 . a kehtinud Gin Act, mis lisaks karmile hinnatõusule sätestas ka minimaalse 9-liitrise ostu-/müügikoguse, jättis vaesema rahva kuivale.

Tekiila ajalugu

Juba ammu enne Hispaania konkistadooride randumist Mehhikos oskasid sealsed põlisasukad agaavist süüa-juua ning mitmesuguseid tarbeesemeid – paberit, köit ja kehakatteid teha. Just sealt, hispaanlaste poolt Uus-Galiitsiaks ristitud piirkonnast on pärit iidsete maiade pulque , hilisem agaavivein, mezcal ja lõpuks ka tekiila ise.
Levinuima käsitluse kohaselt sai jook oma nime Jalisco orus paiknevalt Tequila asulalt, millele anti ametlikud linnaõigused alles 1656. a. Sõltuvalt sellest, milline legend aluseks võtta, võis jook oma praeguse nime laenata ka kohalike tiquila- ehk tiquilo-indiaanlaste hõimult või iidsest nahuatl-indiaanlaste sõnapaarist tequitl ja tlan, mis kokku tähendasid tööd ning kohta, kus seda tehakse. Nimetus võib olla tuletatud ka sealsamas asunud ja hellitavalt tetilla’deks kutsutud laavamägedelt. Hispaania-eelsel ajastul nimetasid nahuatl- indiaanlased inimkäe taolist harali lehtedega agaavi kas metl või mexcametl, mis tähistaski kätt. Märksa suupärasem on sellest tuletatud hilisem lühend mezcal, mida tänapäeval kasutatakse kõigi agaavist valmistatud alkoholisisaldusega jookide ühisnimetajana. Kolonisaatorite vahendusel Antillidelt sisse toodud laensõna maguey laienes aja jooksul kõigile agaaviliikidele ning on hispaania keelt kõnelevates regioonides käibel praeguseni.

Pulque e kääritatud agaavimahla destilleerimisega tegid algust hispaanlased, kes tituleerisid agaavi jumalikuks imede puuks ning vaimustusid piimjast joogist, mis hoidis kõhu korras ja tegi meele muretuks. Altamira markiis Don Pedro Sanches de Tagle, keda peetakse tekiila esiisaks , saabus Jaliscosse umbes 1600. a, pani seal õige varsti käima ka esimese keedukoja. Sajand hiljem kuulusid kõik mezcali- laadsed joogid juba maksustamise alla.
Likööri ajalugu
Likööri tekkeajaks peetakse 13. sajandit ning sünnikoduks Itaaliat, kust on pärit ka esimesed teated liquoreiks nimetatud jookide valmistamise kohta kloostrites. Alguses kasutati neid raviotstarbelisi eliksiire ja tinktuure küll seedimise edendamiseks, mitmete ihuliste ning hingeliste vaevuste vähendamiseks ja toonuse tõstmiseks, kuid õige pea osati neid hinnata ka tujutõstvate seltskonnajookidena.
 
Hollandlased , kes olid suured meresõitjad, olid ka ühed esimestest liköörimeistritest. Juba 16. sajandil tegid nad Antilli saartel kasvavatest mõru maitsega curaçao apelsinidest suurepärast magusat napsi.
 
Prantsusmaal peetakse likööriaja arvestust alates Bénétictine DOMist, mis sündis Normandias asuva Fécamp’i benediktiinlaste kloostris aastal 1510 auks „ Jumalale , parimale ja suurimale“ (Deo Optimo Maximo e lühendatult DOM). Umbes samasse või veidi hilisemasse aega kuulub kartusiinlaste kloostriliköör šartröös. Järgnenud paari sajandi jooksul ilmusid üksteise järel maailma joogikaardile amaretto, absint, sambuco, frangelico, kümmel ja mitmed teised tuntud ürdi- ning puuviljaliköörid. Kaupmehed ja viinavabrikandid andsid kloostrivendadelt üle võetud eliksiiridele ahvatlevamad nimed, mis lubasid nii maist kui taevalikku õndsust – Täiuslik Armastus ( Parfait Amour, mida toodetakse tänaseni), Veenuse Õli, Haaremi Naudingud jne.
 
Põhjamaadesse ilmusid kaugetest maadest pärit magusad napsid suhteliselt hilja – 19. saj algupoolel, kuid alles sajandivahetuseks õppisid kohalikud kondiitermeistrid lõpuks ise likööre tegema.
Veini ajalugu
Vein, mille sünnidaatum paigutatakse erinevate arheoloogiliste leidude järgi 3500 – 12000 aasta tagusesse perioodi, on vanem kui meie ajaarvamine. Joogi algkodu jääb oletatavasti Kesk- Aasiasse , tänapäevase Iraagi maile, mida läbis iidne Vahemere äärest Hiinasse kulgev Siiditee. Seda, et veini oskasid vääriliselt hinnata araablased, egiptlased , kreeklased ja roomlased, tõendavad mitmelt poolt Mesopotaamiast – Babülooniast ja Assüüriast, Vahemere rannikult ning Niiluse delta asualadelt ja matmispaikadest leitud tarbeesemed. Näiteks Egiptuse surematutele vaaraodele pandi igaviku rännuteedele kaasa vähemalt viit erinevat sorti veini.
Jumalate joogist, mille nimetust on sajandite vältel seostatud nii ladinakeelse vinum’i, kreekakeelse οίνοςi kui heebreakeelse yayiniga, räägivad meile iidsete hauakambrite seinamaalingud, vanad raidkirjad, ajalooürikud ning piiblilood .
Esialgu kääritati veini metsikult kasvava viinapuu (vitis silvestris) marjadest, mis ongi tänapäevase vitis vinifera ja teiste kultuurviinapuuliikide eelkäijaks.
Laias laastus peetakse muistset Rooma impeeriumi Euroopa praeguse veinikultuuri hälliks, kus tegeldi sihipäraselt nii veinide tootmise, viinamarjakasvatuse kui sordiaretusega. Kristlus ülendas veini pühitsetud joogiks ning süvenes selle saladustesse õpetatud kloostrivendade vahendusel. Järgnenud islamiusuliste vallutusretked ähvardasid küll veiniaiad maa pealt minema pühkida, kuid ajapikku toibus Euroopa suurest laastamistööst ning meie õnneks taastus ka veinikultuur.
Keskaegsete avastusretkede ja koloniseerimise käigus rändas veinivalmistamise kunst Uude Maailma, sealt edasi Austraaliasse ning Uus- Meremaale . Skandinaaviasse saabus vein kogu muu Euroopaga võrreldes alles hiljuti – kõigest mõnesaja aasta eest. Ülikallis ning õrnadesse klaaspudelitesse villitud joogikraam, mida tehti kuskil väga kaugel, käis isegi siinsele saksarahvale ülejõu, lihtsurelikest rääkimata.
Vahuveini ajalugu
Vahuveini valmistamise kunst on pärit Kirde-Prantsusmaalt. Champagne’ kui Prantsusmaa põhjapoolseima veinipiirkonna joogimeistrid olid hädas sellega, et sügisel käärima pandud vein kippus talvel külmas keldris käärimist lõpetama. Veinimeistrit, kes arvas , et vein on valmis ja villis veini pudelisse, tabas ilmade soojenedes halb üllatus – jook hakkas uuesti käärima ja täitis pudeli süsihappegaasiga.
Benediktiini munk Dom Pérignon eksperimenteeris Champagne’s edukalt eri veinide segamisega ja näitas, kuidas mõjutavad veini kvaliteeti viinamarjade hoolikas koristamine ja saagikuse piiramine. Ponnistused andsid muljetavaldava tulemuse – munga näpunäidete järgi valmistatud veine müüdi ümbruskonnas teiste veinivalmistajate omadest poole rohkem. Legend Pérignonist kui šampanja leiutajast tekkis pärast tema surma.
Tegelikult suudeti vahutav vein pudelisse taltsutada alles siis, kui inglise klaasimeistrid 17. sajandil õppisid tootma tugevaid klaaspudeleid. Vahuveini kuulsus jõudis tagasi oma sünnimaale, kui šampanja leidis koha Louis XIV õukonna luksust nautivas elustiilis. Kõrgelt hindas šampanjat ka Louis XV lemmikkurtisaan Marquise de Pompadour , kes ütles, et see on ainus joovastav jook, mille tarvitamine jätab daamid kauniks.
Tõsine šampanjaäri algas 19. sajandil, kui vahuvein suudeti äsjaleiutatud remuage protseduuri abil vabastada setetest ja kasutusele võeti korralik kork. Pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni võimule tulnud Napoleon ei pidanud paljuks isiklikult külastada Moët & Chandon’ šampanjafirmat. Peale keisri lüüasaamist muutus vahutav vein moejoogiks ka Vene tsaari õukonnas.
Liigitus:
• kanged alkohoolsed joogid – alkoholi sisaldus
enam kui 22 mahuprotsenti (viinad, viskid, rummid,
liköörid)
• lahjad alkohoolsed joogid – alkoholi sisaldus 6–22
mahuprotsenti ( veinid , vermutid)
• vähese alkoholisisaldusega joogid –
alkoholisisaldus 0,5–6 mahuprotsenti (õlled, siidrid)

Kasutatud allikad:

http://www.werro.ee/failid/tervis/tdoc/allan.pdf
http://koolielu.edu.ee/ehte/joogiopetus/dzinn/ajalugu.html
11