Veeõitseng-kahjulik nähtus, vetikate ajutine vohamine veekogus. Porfüüra-Hiinas toiduks kasutatav punavetikas. Hüüf-seeneniit. Mütseel- seeneniidistik. Nõiaring-kui viljakehi moodustab ainult seeneniidistiku noorim osa. Pärmseen-üherakuline organism. Käärimine-pärmseente elutegevuse käigus anaeroobses keskkonnas tekib süsihappegaas ja alkohol. Pungumine-paljunemisviis. Kübarseen-seen, kelle viljakehad koosnevad kübarast ja jalast. Eoslehekesed-kübara alapoolel enamikel kübraseentel kiirtena paiknevad liistakud. Rakk-organismide ehituslik ja talituslik üksus. Eeltuumne rakk-rakus pole rakutuum eristunud. Päristuumne rakk-rakus on rakutuum. Kromosoom-sisaldavad pärilikkusainet, asuvad rakutuumas. Ribosoom-kõige väiksemad organellid, neis sünteesitakse valgud. Mitokonder-varustab rakku energiaga. Kromolplast-plastiid, mis sisaldab kollaseid ja punaseid pigmente. Leukoplast-organell, kus puuduvad pigmendid, sisaldab varuaineid
Verev meritäht kuulub Euroopas kõige tuntumate Atlandi ookeani rannikuloomade hulka. Esineb arvukalt Lääne- ja Põhjamere rannikul. ISELOOMULIKUD OMADUSED Meritähtede, merisiilikute ja meripurade kehaehitus eristab neid teistest loomadest. Vereval meritähel on harilikult enam-vähem lame keha keskkettaga, mis läheb järk-järgult üle viieks kiireks. Teistel meritähtede liikidel, näiteks kiirtähel, võib olla isegi kuni viiskümmend kiirt. Suuava paikneb keha alapoolel, pärak ülapoolel, veidi külje peal. Nende vahele jäävad tähtsamad seedeelundid. Lubiplaatidest koosnev lubiskelett säilitab meretähe kuju ja vormi. Meritähe keha pealispoolt katavad enesekaitseks ja keha puhastamiseks mõeldud väikesed tangikujulised haarlad. Kiirte alapoolel paiknevad neljas reas hiljusejalakesed. Need on varustatud iminappadega ja ette nähtud liikumiseks ning saagi kinnihoidmiseks. Kehapinnal paikneb peale
PUUMA Puuma peamiseks elupaigaks on Ameerika mandri mägimetsad. Seetõttu kutsutakse teda ka mägilõviks. Puuma ronib osavalt puudel, vajaduse korral ujub hästi. Seljapoolel on ta ühetooniliselt kollakaspruun, alapoolel hele, peaaegu valge. Kaal võib ulatuda pisut üle saja kilo. JAAGUAR Jaaguar elutseb Ameerika mandril, Lõuna- ja Kesk- Ameerikas. Tema lemmikpaigaks on troopilised põlismetsad. Jaaguarid on hulkuva eluviisiga, rännakutel ujuvad meelsasti. Kogult on jaaguar pisut suurem puumast. Nagu kõigil pantrite perekonda kuuluvatel loomadel on jaaguari karvastik lapiline. TIIGER Tiiger on kõige võimsam kasslane. Ta võib kaaluda ligemale 300 kilo. Tiiger on säilinud
Välispinna moodustab esialgu väike kühmuke. Kui pung on kasvades omandanud hüdra kuju eraldub see ja alustab iseseisvat elu.(kevadest sügiseni pungumise teel.) Sügisel sigib hüdra sugulisel teel. Tema kehas arenevad sugurakud. Hüdra on lahksuguline loom st et emasloomas arenevad munarakud ja isasloomas seemnerakud. Pärast sugulist sigimist loomad hukkuvad. (hüdra talvitub viljastatud munarakk elab üle talve) Ujuvat kumera kehaga ainuõõsset looma nim. meduusiks. Suuava on keha alapoolel. Meduusid toituvad väikestest veeorganismidest. Saaki püüab kombitsatega ja suu ümber paiknevate suusagaratega. Meriroosid elavad merepõhjas üksikute kivide ja kaljude küljes. Ümber suuava on kõrverakud mis varustatud kombitsatega. Meriroosid võivad inimest kõrvetada. Korallid on väikesed mõne mm pikkused polüübid kes vajavad eluks sooja ja väga soolast vett. Nad elavad üksteise kõrval ja moodustavad kolooniaid. Õrna keha kaitseks moodustub korallidel lubiainest toes.
Okasnahksed Palade PK nimi . Klass 03.05.2012 Okasnahksed Meritähed Merisiilikud Meripurad MERITÄHED · Okasnahksete hõimkond. · Viiekiireline ( enamasti) . · Esineb arvukalt Lääne- ja Põhjamere rannikul. ISELOOMULIKUD OMADUSED · Keskkettaga lame keha. · Suuava paikneb keha alapoolel . · Pärak ülapoolel, veidike külje peal . · Lubiplaatidest koosnev lubiskelett säilitab meretähe kuju ja vormi . · Väikesed tangikujulised haarlad . · Hiljusejalakesed . · Paapulid. TOITUMINE · Püüavad erandatult saaki. · Sõeluvad veest toitaineid. · Keemilised signaalid. · Spetsialiseerunud liistaklõpuseste püügile. · Tulevad toime tugevasti sulgunud kodadega. PALJUNEMINE · Lahksugulised. · Fragmentatsioon. PILDID
ka silmad, mis paiknevad kiirte tippudes. Silmi on tal nii palju, kui on tal kiiri. Meritäht tajub seda, kus on valgem, kus pimedam. Silmade ümber on tal kombitsad. Kompimismeel on meritähel kõige paremini arenenud. Meritähed on ühed tuntumad okasnahksed. Meritäht liigub kiirte alapoolel olevate jalakeste abil, mis on varustatud iminappadega. Tal on üle viiesaja torukujulise seest õõnsa jalakese. Meritähed liiguvad keskmiselt 5-8 cm minutis. Enamik meritähti elab meredes. Ainus vähesoolasemat vett taluv liik, kes elab ka Läänemeres, on verev meritäht (Asterias rubens). Ta toitub väikestest merepõhjas elavatest loomadest: limustest, väikestest ussidest, korallidest jt. Meritähe suu asub keha alumisel poolel. Väiksemad loomad neelab meritäht tervikuna,
liikumist soodustavat lima. Sellise jala asetuse ja liikumisviisi järgi nimetatakse neid loomi ka kõhtjalgseteks Teol on kaks paari kombitsaid Teo tähtsamateks meelteks on kompimis- ja maitsmismeel. Nad kombivad peamiselt kombitsatega ja jala tallaga. Teise kombitsapaari tipul asuvad kiriteol silmad. Nendega ei näe ta esemete kuju, vaid eristab ainult valgust ja varju. Seedeelundkond Seedeelundkond algab pea alapoolel paikneva suuavaga. Suule järgneb torujas neel. Neelu eesmises osa pinnal asuvad arvukad kiriinhambakesed, mis moodustavad riivitaolise elundi ehk hõõrla. Kiritoed söövad taimelehti ja küpsenud vilju,kraapides neilt hõõrlaga tükikesi. Teo maole järgnev u-kujuline sooltoru on pikk nind lõpeb koja eesserva lähedal pärakuga. Teo Tigule on arenenud ka võrdlemisi suur seedenõret tootev seedenääre hõõrel maks.
Nutthallik moodustab võrgutaolise kirme, mustade täppide ehk eoslatega. Pintselhalliku mütseel koosneb läbipaistvatest seeneniitidest. Pärmseened on üherakulised, toituvad vees lahustunud suhkrust. Käärimine - nende elutegevuses anaeroobses keskkonnas tekkiv süsihappegaas ja alkohol. Paljunevad pungudes ja eostega. Kübarseened, seened, kelle viljakehad koosnevad kübarast ja jalast. Juur koos seeneniitide põimikuga - seenjuur ehk mükoriisa. Eoslehekesed - kübara alapoolel paiknevad liistakud. Nende pinnal ja torukestel valmivad eosed. Viljakeha arenemiseks peab kaks mütseeli liituma. Hallikuid kasutatakse juustu ja antibiootikumide tootmiseks(pintselhallik- penitsilliini) Pärmseened (sisaldavad valku, B-grupi vitamiine)on katseobjektiks bioloogia üldiste seaduspärasuste uurimisel, söödapärmi ja ravimite valmistamisel. Osa seeni sisaldab värvaineid. Seened võivad nakatada inimesi ja ka looi ning taimi. Taimedel nt
Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see lubab neil rohkem toitu säilitada. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 4. HINGAMINE Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 5. ÄMBLIKULAADSED Ämblikulaadsed on ämblikuga sarnased lülijalgsed. a. Koibikud sarnanevad ämlikuga kõige rohkem. Tema kehal on sageli punased parasiitlestad. Väga pikkade jalgades. Võrku ei koo. b. Skorpionid, kes elavad enamasti sooja või kuuma kliimaga maades. Tagakeha lülid on
· Peajalgsed · Kõikidel limustel on MANTEL TEOD Keha katab õhuke, lubiainega kaetud koda Nahakurd e MANTEL(eritisest moodustub koda) Koja alumises osas avaus ehk koja suue Lihaseline jalg + kombitsatega pea Kõhtjalgsed Tähtsaimad meeled: · Kompimismeel ja maittsmismeel kombitsad ja jalatakd silmad(valgus+vari) · Seedeelundkond SPETSIAALNE KODA pea alapoolel suuava=torujas neel=kitiinhambakesed ehk HÕÕRLA=mAgu=sooltoru=pärak · Erituselund neer(südame kõrval) · Hingamiselundid lõpused/kops, · Vereringe avatud + voolab veresoontes/elundivahelistes õõnsustes = veresoontesse = kops = süda Liitsuguline Enamik elab maismaal Kõhtjalgne limusk
Troopikas elavad käärnokad lendavad madalalt vee kohal ning haaravad veepinna lähedalt kalu ja krevette. Noka alapool on neil pikem kui ülapool. Jakaanadel on pikad varbad ja nad jalutavad putukaid otsides vesiroosi lehtedel. Nad astuvad järgmisele lehele, enne kui leht, millel nad seisid, vee alla vajub. Haiguritel on pikad jalad. Nad seisavad või jalutavad madalas vees, oodates sobivat momenti kala või konna kättesaamiseks. Pelikanid ujuvad vees. Noka alapoolel on kott kuhu nad korjavad. Ujulestadega varustatud varbad ei lase flamingodel toitumise ajal mudasse vajuda. Nad pesevad suurtes kolooniates. Iga emane muneb ühe muna. Poeg koorub umbes 28 päeva pärast. Kingnokal on massiivne nokk ja ta kaevab kopskalu mudast välja. Mõnikord ootab ta vaikselt, et saada kätte kala või konna. Iibised ja flamingod kurnavad pea küljelt küljele liigutades veest ja mudast endale toitu. Suled
Kõigil neil on pikk voolujooneline keha, mille ühes otsas paikneb tugevasti aluspinna külge kinnituv tald, teises otsas aga õrnadest kombitsatest koosnevast pärjast ümbritsetud suuava. ELUVIIS Väikesed ja peaaegu läbipaistvad hüdralased elavad kolooniatena mis tahes tüüpi magevetes. Nende keha moodustab kahe rakukihi ektodermi ja endotermiga ümbritsetud gastraalõõs. Nende kahe kihi vahel paikneb õhuke sültjas aine, mida nimetatakse vahehüüvendiks ehk mesoglöaks. Keha alapoolel paikneva jala abil kinnitub hüdralane aluspinna külge. Hüdralased on aga võimelised ka liikuma. Nad võtavad sisse vibuja asendi ning toetavad end vaheldumisi nii jalale kui kombitsatele. Keha esiotsas paikneb toidu vastuvõtmiseks ja seedimatute jäänuste väljutamiseks ette nähtud suuava. Suuava ümbritseb toidu haaramiseks ette nähtud peenikeste kombitsate pärg. Iga kombits on varustatud kõrverakkudega, milles paikneb kõrveniit. Raku välispinnal on tundekarvake
Siniraag on kantud Eesti punase raamatu eriti ohustatud liikide lehele ja kuulub II kaitsekategooriasse. Tegemist on ka Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa ning Berni ja Bonni konventsiooni II lisa liigiga. Välimus Siniraag on I kategooria kaitsealune liik. Siniraag ehk rahvaliku nimega Saksamaa vares on üks silmatorkavamaid liike meie linnustikus. Eri toonides küütlevad sinised sulepartiid tiibadel, sabal, peas ja keha alapoolel moodustavad kontrasti erksa kaneelpruuni tooniga linnu seljasulestikus. See eksootiline värvipalett avaldub eriti siniraagu lennupildis, kui kõik need erksad värvid vaheldumisi välgatavad. Isas- ja emaslind on välimuselt väga sarnased, kuid isaslinnu saba äärmisi siniseid sulgi ehivad pisut välja ulatuvad mustad tipud. Tema nokk ja tiivad on tugevad nagu varestel. Kuna ta ka suuruselt hakki meenutab, on talle mitmeid tema võõramaisusele viitavaid nimesid
Tavaliselt on meritähel viis kiirt. Meritähe keha on katsudes kare. Selle muudavad karedaks lubiogad. Loom saab kiiri aeglaselt painutada ning sirutada. Meritähed on tavaliselt punased või sinised. Meritähel on ka silmad, mis paiknevad kiirte tippudes. Silmi on tal nii palju, kui on tal kiiri. Meritäht tajub seda, kus on valgem, kus pimedam. Silmade ümber on tal kombitsad. Kompimismeel on meritähel kõige paremini arenenud. Liikumine. Meritäht liigub kiirte alapoolel olevate jalakeste abil, mis on varustatud iminappadega. Tal on üle viiesaja torukujulise seest õõnsa jalakese. Meritähe kehas on torusüsteem. Jalad paneb liikuma vesi, mis pumbatakse torusüsteemist jalgadesse. Mitmesaja jalakese koostöö tulemusena liigub meritäht aeglaselt edasi. Meritähed liiguvad keskmiselt 5-8 cm minutis. Toitumine. Meritäht toitub väikestest merepõhjas elavatest loomadest. Kuna ta on aeglane, siis ründab ta neid loomi, kes ei suuda kiiresti liikuda
Varbaid on kõigil jalgadel viis, kuid eesjalgadel on viies varvas vähe arenenud. Oraval on 12 lõikehammast, mitte ühtegi silmahammast, 18 purihammast ja kokku 222hammast. Orava keha on 2025cm pikk, saba, aga 2030cm. Orav kaalub umbes 170400g. Suvel on orava karvastik ülapoolelt erkpunakaspruun, kahkjas või koguni hallikas.Selja keskel karv tumeneb. Alapoolelt ehk kõhu alt ja käpa sisekülgedelt määrdunud kollakasvalge. Talvel on orav ülapoolelt mitut tooni hall, alapoolel endine. Parasvöötmes vahetavad oravad kaks korda aastas karva, kuid sabakarvad vahetuvad selle aja jooksul vaid üks kord.Tavaliselt vahetab orav karva märtsisaprillis ja septembrisoktoobris. Orav on Eestis väga levinud ja harilik.Ta on päevase eluviisiga. Mitmesugused oravaliigid on levinud peaaegu kõigis Põhja Ameerika ja PõhjaEuroopa metsades, aga suur hulk liike elab ka Põhja, Keskja LõunaAmeerikas Kanadast Argentiinani. Eestis
MERIRIST Jaanus Kask 7.B Võru Gümnaasium 1 2 3 MERIRIST Meririst on lameda liua kujuline läbipaistev, kahvatulillaks või-roosakas karikloom ehk meduus.Sültja keha (kummik, läbimõõt 10-40 cm) alapoolel olevat suuava ümbritseb 4 suurt rippuvat suusagarat.Meririste on rohkesti troopika-ja parasvöötmemeredes, vähem Läänemeres.Elab pinnalähedases veekihis, toitub peamiselt plankonist, mida püüab kombitsatega vett filtreerides.Ujub halvasti kummiku kokkutõmmete abil, kandub edasi hoovustega.Lained heidavad meririste sageli rannale. Meriristi keha on sültjas. Ta peamiseks toiduks on loomplankton. Teda leidub rohkesti
Laigud on tavaliselt kindlapiirilised, erineva suuruse ja kujuga. Värvusemuutused. Tekivad siis, kui on häiritud assimillatsiooniprotsess ja kloroplastide normaalne funktsioneerimine. Sagedamini esineb kolletumine (kloroos). Kirmed. Taimeosad on kaetud erinevat värvi (valkjas, hallikas, roosa, pruun, must) kihiga. Kirmed võivad olla kohevad või mõnel juhul vaevalt märgatavad, asuda lehtede üla- või alapoolel. Pustulid. Pustulid on epidermi all moodustuvad eoste kogumikud. Epidermi lõhkemisel väljub pulbritaoline mass. Esinevad roostelistel. Mädanikud. Mädanikud avalduvad üksikute taimeosade või –kudede lagunemises (tekitavad seened perekondadest Phytophtora, Rhizoctonia, Fusarium). Kujumuutused. Võivad esineda mõnel organil või kogu taimel. Sagedamini esineb haiguslik liigkasv (pahad, nõialuuad, ploomi kott-tõbi). Mumifitseerumised
Meduusid on lahksugulised loomad. 4 Meririst Meririst on Läänemeres elav meduus, keda hüütakse ka millimallikaks. Tal on vihmavarju kujuline keha, mille läbimõõt võib olla 5-40 cm. Oma nime on ta saanud oma sugunäärmete ristiasetumise pärast. Ta kehaõõs on kanaliteks moondunud. Keha servas on palju kombitsaid, täppsilmi ja teisi meeleelundeid. Silmaga ta hästi ei näe, vaid tajub seda kuspool pimedam on, kus pool valgem. Keha alapoolel on aga suuava, mida ümbritsevad suusagarad. Suusagaratega püüab meririst oma saaki. Meririst on lahksuguline ainuõõsne. Pärast munaraku viljastumist, areneb sellest esmalt vastne, kes peagi merepõhjale kinnitub ja polüübiks muutub. Kuna see polüüp on karika kujuline, siis nimetatakse meririste ka karikmeduusiks. Peale pikaajalist kasvamist moodustub kähivastne. Kähivastne jaguneb omakorda veel tähtvastseks, kellest kasvavad uued meduusid. Meriroos
rohtne vars -phemed ja värvuselt rohelised (sest neis on kloroplaste sisaldavaid rakke) -toimub ka fotosüntees -kasvavad ühe kasvuperiood (sügisel hävivad) puitunud vars -nad elavad aastakümneid isegi aastasadu -varred on kõvad ja tugevad(iga aasta järjest tugevamad) õhulõhe -koosneb khest sulgrakust ja nende vahel olevast õhupilust -avanevad enamjaolt lehe alapoolel -toimub hapniku ja süsihappegaasi liikumine (gaasivahetus) -sisaldavad kloroplaste juhtkimp -neis on palju pikki rakke -varre pinna poole jääb niine osa, sissepoole puiduosa -vajalik ainete juhtimiseks taimes tõusev vool -mööda puiduosa liigub vesi koos selles lahustunud ainetega juurtest ülepoole teistesse taimeorganitesse laskuv vool -mööda niineosa liiguvad fotosünteesil moodustunud orgaanilised ained lehtedest
südamest liigub veri lõpustesse ja sealt südamesse tagasi. Vähk hingab lõpustega. Vähid sigivad sügisel, viljastamine on keha väline. Viljastatud mune kannab vähk kogu talve endaga kaasas. Juunis kui vesi on soe kooruvad munadest väikesed jõevähid. 28.Ämbliku välisehitus, toitumine, hingamine. Ämblikud on lülijalgsed, sarnanevad putukatega. Neil on 8 jalga ja 2 osaline keha. Ämblikud hingavad raamatkopsudega, mis koosnevad paljudest lehekestest, tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu pääseb õhk kopsudesse. Toitub mitmesugustest putukatest, kuna ta kasutab ainult vedelat toitu, siis eritab ta ohvri kehasse seedenõret, mis saaklooma lagundab. 29.Rohutirtsu välisehitus,närvisüsteem,vereringe,hingamiselundid ja areng. Rohutirts on väike, külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva kehaga, mis on kaetud kõva kerge väliskeletiga, pea külge kinnituvad tundlad, külgedel on kaks silma ja nende vahel
Sinivaala keha on sihvakas, pea madal ja lame, laia suuõõnega. Ninamikust poole kehapikkuseni on 55-68 nahakurdu. Loivad on ahtad, need talitavad sügavustüüridena ja põõretel. Seljauim on väike, asub kaugel taga. Sinivaala saba on horisontaalsete labadega. Uimepooled lamedad ja jäigad nagu autokumm. Saba lükkab keha vees edasi nagu laeva propeller. Vaal tõstab ja langetab saba suurte lihastega, mis kinnituvad selgroo üla-ja alapoolel. Uimelihased moodustavad vaala kehast kolandiku. Sinivaala värvus on tumehall, helesinise varjundiga, kirjatud helehallide laikude ja marmormustriga. Sinivaala hingamine Sinivaal hingab kopsudega, kuhu õhk satub sissehingamisel ja kust väljub väljahingamisel pealae eesosas asetseva hingatsi kaudu. Vee alla sukeldumisel hingats sulgub klapiga. Vee all saab sinivaal olla 1,5 tundi, tavaliselt kestab sukeldumine 1 tund
Liiguvad arvukate iminappadega jalgade abil, millega ka toitu haaravad, aeglased Naha all lubiplaatidest sisetoes(va meripura) Iga kiire otsas täppsilmad Kiireline sümmeetria Lahksugulised, st kaks sugupoolt Muna-vastne-täiskasvanud isend Okasnahksetel koed ja organid , teistest aga väga erinevad. Kehas veega täidetud torusüsteem, meritäht surub vee jalgadesse, jalad pikenevad, klammerduvad nt veepõhja, jalad lühendevad Meritähed: enamik viiekiirelised, loomtoiduline, suu asub keha alapoolel, aeglane Sööb: magu suust välja, toit sisse, sööb, magu sisse tagasi Heidavad enesekaitseks kiire, kasvab tagasi võivad paljuneda pooldudes, kiired kasvavad Merisiilikud: kerajas keha, pikad liikuvad okkad, taimtoitlane, 5 hammast, suu allpool, liiguvad allpool jalgadega, ühtne sisetoes Meripurad: silindriline keha, meenutab kurki, pehme, lihaseline keha, okkaid pole, keha eesmises osas suu ümber kombitsad, millega toitu püüavad. Väheaktiivne, sõõb setteid, seedib, mis võimalik
· Harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes) tallus kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega (peenikesed juured meenutavad seeneniitide kimbud) ; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud, servaosas on aga hõlmaotsad päris vabad ja ülespoole tõusvad.Iseloomulik on veel see, et hõlmatipud on ümardunud ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tippudes ja on seega märgatavad ka pealtvaates. · Kollane lagusamblik (Parmelopsis ambigua) iseloomulik suhteliselt väike ja tugevasti substraadile liibuv tallus, mille servmised hõlmad on küll peenikesed, mõnikord tihedalt kokkusurutud või üksteist osaliselt katvad, kuid siiski selgelt eristunud. Nii tallus kui ka soreedid on rohekas või valkjaskollased.
4 Sigimine ja areng Jõevähk peab pulmi sügisel. Isased jõevähid saavad suguküpseks kolmandal, emased neljandal eluaastal. Suguküpsed isased osalevad sigimises igal aastal, emased aga jätavad osa aastaid vahele. Seda, kas vähk on kudemisvalmis, saab vaadata suve lõpul: isastel paistavad siis seljakilbi ja laka vahel valged keerdunud seemnejuhad, mis on spermat täis; kudemisvalmis emase tunneb umbes kuu enne paaritumist ära risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest laka alapoolel. Näärmete eritise abil kinnituvad munad ema sabajalgade külge. Vähid paarituvad sügisel septembris-oktoobris, kui veetemperatuur langeb alla kümne kraadi. Pulmaaeg kestab jõevähil kokku umbes kolm nädalat. Sperma kinnitub suure kogumikuna nn. spermatofooridena emase pearindmiku alla, munajuhade lähedusse. Kui kaua kulub paaritumisest marja munemiseni, oleneb paaritumise ajast ja vee temperatuurist. 5
Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallus kinnitub aluspinnale vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega (peenikesed juuri meenutavad seeneniitide kimbud). Seejuures on talluse keskossa aluspinnale kinnitunud, servaosas on aga hõlmaotsad päris vabad ja ülespoole suunduvad. Iseloomulikuks tunnuseks on veel see, et hõlmatipud on ümmargused ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole suunduvates tippudes ja on seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahu pulbrina. Harilik hallsamblik on Eesti üks tavalisemaid samblikke, mis kõige sagedamini kasvab okasmetsades - mändide ja kuuskede tüvedel ja okstel, kattes neid vahel täielikult. Seda liiki leidub ka taluõuedes ja parkides kasvavatel lehtpuudel, puitehitistel, harvem graniitkividel või isegi maapinnal
· Substraat: okas- ja lehtpuude koorel, puidul, harvem kividel ja (liivasel) pinnal · Väga tavaline kõikjal Eestis. Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallsu kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud, servaosas on veel see, et hõlmatipud on ümardunud ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tipudes ja seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahuja pulbrina. [5] 4.2.2. Harilik korpsamblik · Talluse läbimõõt: kuni 10 cm · Viljakehad kollased, esinevad paljudel isenditel · Kasvukoht: leht- ja okaspuude koor, puit, graniit- ja lubjakivid, betoonehitised. · Väga sage kogu Eestis
hõlmatippudega. Viljakehad: esinevad vähestel isenditel. Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit, harvem kivid jaliivane maapind. Väga sage kogu Eestis. Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallsu kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud, servaosas on veel see, et hõlmatipud on ümardunud ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tipudes ja seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahuja pulbrina. [5] 5.5. Järeldused tehtud uurimistööst Leidus erinevaid frutikoosseid ja mõned folioossed samblikud, järelikult on tegemist keskmiselt saastunud õhuga paigaga. Suurt saastatust on põhjustanud uuritavale paigale lähedal asuvad maanteed (Pärnu manatee, Vabaduse puiestee), kus päevast päeva on tihe liiklus
hõlmatippudega. Viljakehad: esinevad vähestel isenditel. Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit, harvem kivid jaliivane maapind. Väga sage kogu Eestis. Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallsu kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud, servaosas on veel see, et hõlmatipud on ümardunud ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tipudes ja seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahuja pulbrina. [5] 5.5. Järeldused tehtud uurimistööst Toetudes töö lõpus olevale skaalale (LISA 2) võime väita, et uuritavas paigas, Harku metsas on suhteliselt suurel määral saastunud õhk. Leidus erinevaid frutikoosseid ja mõned folioossed samblikud, järelikult on tegemist keskmiselt puhta õhuga paigaga
nendest). Tigu kombib peamiselt kombitsate ning tallaga. Silmadega eristab tigu ainult valgust ja varju, kuju ta ei näe. Tigudel on avatud vereringe ning veri on neil veidi sinaka tooniga. Selle paneb liikuma selgmises osas paiknev süda. Südamest juhivad veresonned vere elundivahelistesse õõnsustesse. Andnud kudedesse ära toitained ja hapniku ning rikastanud need süsihappegaasiga, koguneb veri uuesti veresoontesse ja liigub läbi kopsu tagasi südamesse. Teo seedeelundkond algab pea alapoolel paikneva suuga. Suuõõnes on hõõrel (kitiinhammastest koosnev riivitaoline elund), millega tigu toitu hangib ning peenestab. Toit seeditakse maos ja sooltorus, mis asuvad spiraalses kojas. Kiriteod söövad taimelehti ja küopsenud vilju. Maismaateod hingavad kopsudega, veeteod aga lõpustega. Paljunemine Teod on lahksugulised. Kehas asuvas sugunäärmes valmivad nii seemne- kui ka munarakud. Teod vahetavad paaritumise ajal seemnerakke ning munad muneb tigu mulda. 32. Karbid
veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120- 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kõigil kärplastel on lühikesed kõrvad ja viis varvast nii esi- kui ka tagajäsemetel, neil on pikk saba ning pikad mitte sissetõmmatavad kõverad küünised
· kehas närvirakud kehaõõs ja sugunäärmed lihaseline ja värviline · keha kaitseks moodustub · tajub silmadega, kus on · suuava ümber asuvad lubiainest toes · võrgukujuline närvisüsteem pimedam, kus valgem kombitsad · liikumisvõimeline · suuava alapoolel kõrverakkudega · püüab toitu kõrverakkude · toituvad väikestest abil veeorganismidest · sigib pungumise ja · saagi püüdmiseks sugurakkude kaudu kasutavad kombitsate ja kevadest sügiseni pungub, suu ümber paiknevaid
Seejärel mähib ämblik ohvri võrku ja eritab suu kaudu tema kehasse seedenõret. Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 37. Kuidas ja millega ämblikud hingavad? Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed Võib jaotada kahte rühma alam- ja ülemvähid. Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Näited: vesikirp, sõudik on nii väikesed, et mahuvad mitmekesi ära ühte veetilka. Kuivatatult müüakse neid akvaariumikalade toiduks.
võrguniidi võkumist.nad eristavad suurte objektide liikumist,kuid näevad ainult mõüne sentimmetri kaugusele. Amblik hingab raamat kopsude ja Ämblikul on kehaväline seedimine hingamistorukestega Ristämblik toitub mitmesugustest Ämblike tagakehal on paljudest lehekestest putukatest.keda ta püüab koosnevad raamatkopsud.Õhk pääseb püünisvõrguga.võrku kinni jäänud objekt nendesse tagakeha alapoolel paiknevate kompides teeb ta kindaks kas on sõõdav.siis hingeavade kaudu.lisaks raamatkopsudele hammustab ta ohvrit lõugtundlatega ja surub asuvad tagakehas veel lühikesed temasse mürgi.ohvri mähib ämblik võrku ja hingamistorukesed e.trahheed.mis juhivad eritab tema kehasse seedenõret.ta imeb õhu otse siseelundite juurde poolseeditud toidu sopilisse pugusse. paljunemine Ämblikud on lahksugulised
Paljudel nahk kaetud kühmuskeste või okastega, sealt ka nende nimed. Nad on lahksugulised ehk kahe sugupoolesed. Elavad merepõhjas igas sügavuses. Neil on küll koed ja organid, kui arengu ja ehituse tõttu on nad kõigist teistest erinevad ja moodustavad omaette haru. Liiguvad aeglaselt. Magedas vees elada ei saa. On röövloom, toitudes merepõhja kinnitunud või seal aeglaselt liikuvatest loomadest, nt krabid, käsnad, väikesed ussid. Suu asub keha alapoolel. Võimeline taastama kaotatud kehaosi. Merisiilikud on keraja kehaga, söövad vetikaid, , alapoolel asub suu. Meripurad on silindrilise kehaga, paljud meenutavad kurki, keha on pehme ja lihaseline. Okkaid pole, lubiplaadid väikesed ja ümarad. Toituvad põhjasetetest. Keha eesmises osas suu. Näited: merisiilikud, meritähed ja meripurad Käsnad. Põhitunnused: Selgrootud (erineva keha kuju ja suuruse ja eluviisiga loomad). Väga erineva kehakujuga. Elavad nii vees kui maismaal
Seejärel mähib ämblik ohvri võrku ja eritab suu kaudu tema kehasse seedenõret. Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 37. Kuidas ja millega ämblikud hingavad? Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed Võib jaotada kahte rühma alam- ja ülemvähid. Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Näited: vesikirp, sõudik on nii väikesed, et mahuvad mitmekesi ära ühte veetilka. Kuivatatult müüakse neid akvaariumikalade toiduks.
käbisoomustel. Nende taimede viljastumine toimub, kui tolmuterad satuvad tavaliselt õhu kaudu seemnealgmeile, moodustades tolmutoru. Enamik paljasseemnetaimi on tuultolmlejad. Käbi, käbi ehitus. Isaskäbi mikrosporofüll. Paiknevad tavaliselt rühmadena. Isaskäbi tekib soomuse kaenlas võrse asemel. Kujutab endast väljakujunenud teljega võsu, millel sporofüllid paiknevad spiraalselt. Mikrosporofüll on munajas, õhuke ja lame, kahe mikrosporangiumiga alapoolel. Mikrosporangiumis tekivad tolmuterad isasgametofüüt! Tolmuteral on õhupõied. Emaskäbi: Tekivad noorte võsude tippudes. Peateljel paiknevad väikesed kattesoomused, mille kaenaldes tekivad paksud seemnesoomused seemnealgetaga ülapoolel. Seemnesoomus on taandarenenud külgvõsu, mitte megasporofüll. Noor seemnealge koosneb nutsellist ja integumendist. Nutsell ongi megasporangium. Käbi on okaspuu emaspaljunemisorganite kogumik. Koosneb teljest ja sellele kinnituvaist kattesoomustest
ja K sisekülgedel peen hk. Trulling: i-l (vähem ka e-l) R siseküljel hk, seda võib olla ka peas ja kehal, i-l tekib sabavarrele all ja ülal nahkne hari. Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks, e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused. Luukarits: i-l rind ja kurgualune muutuvad mustaks, kõhuogad piimvalgeks, S ja P tumenevad. Merinõel:i-l tekib sabaosa alapoolel kaka nahakurdu, mis muutuvad kinniseks haudekambriks. Emakala: paaritumise ajal S väliserv muutub punaseks, R punaseks, lõugadel tekivad punased laigud. Must mudil:uimed muutuvad mustaks. Pisimudil: i-l keha värvus tumeneb, 1. S tagaosas tume laik muutub sinakaks, R ja K välisservad, P ja silmad lähevad tumesiniseks, e-l muutub kõht hõbedaseks. Võldas: i-l värvus muutub tumedamaks, 1. S serv võib minna oranziks.
Külmemas Põhja-Soomes ja tihedasti asustatud veekogudes saabub suguküpsus 1-2 aastat hiljem. Eestis on kasv ja küpsemine arvatavasti veidi kiirem kui Soomes. Kõik suguküpsed emased ei paljune igal aastal. Suguküpsust ja kudemisvalmidust saab väliselt kindlaks teha suve lõpul. Isastel on siis seljakilbi ja laka vahel näha õhukeste kestaosade all valgeid keerdunud seemnejuhasid, mis on täis spermat. Kudemisvalmis emaseid võib ära tunda umbes kuu enne paaritumist laka alapoolel risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest, mille eritise abil kinnituvad munad emavähi sabajalgade külge. Paaritumine ja kudemine Jõevähid hakkavad paarituma kui temperatuur langeb alla 10 kraadi ja signaalvähid juba umbes 12 kraadi juures. Paaritumisperiood kestab jõevähil kokku umbes 3 nädalat. Kui kaua kulub paaritumisest marja heitmiseni, oleneb paaritumisajast ja temperatuurist.
Jaotatakse-koorikloomad, ämblikulaadsed, putukad. Ehitus-neil on kitiinkest, kestuvad et kasvada. Lüliline keha ja kehajätked, avatud vereringe, neid leidub kõikjal. Koorikloomad-keha katab kitiin- ja lubiainest kest, keha saab jagada kaheks osaks: pearindmik ja tagakeha. Peaosas on 2 liitsilma varrekeste otsas, 2 paari tundlaid-haistmine, kompimine, ümber suu 3 paari lõugu, 3 paari lõugjalgu, pearindmikule kinnitub 5 paari käimise jalgu, neist esimene paar sõrgedega, tagakeha alapoolel on ujujalad, tagakeha lõpus uim. Ämblikulaadsed-keha kattev kitiinkest on õhem ja elastsem, keha jaguneb kahte ossa-pearindmik ja tagakeha, pearindmik on väiksem kui tagakeha, pearindmikule kinnitub 8 jäset, peaosas pole tundlasid, nende asemel lõugkabjad, suu ees lõugtundlad saagi haaramiseks, tagakeha lõpus on võrgunäsad, hingamine-raamatkopsud ja trahheed, meeleleundid-kompimine-kompekarvad, jäsemed, nägemine-8 lihtsilma. Putukad-kitiinkest on jäigem kui ämblikulaadsetel
on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära. Igas eospeas, sporofüllide kaenaldes, paiknevad lühikeste jalgade otsas mega- ja mikrosporangiumid. Megasporangiumis tekib neli megaspoori, mikrosporangiumis hulk mikrospoore. Sporangiumidest vabanenud mega- ja mikrospoorid hakkavad soodsates tingimustes idanema. Mikrospoori sees tekib isasgametofüüt. See koosneb ühest vegetatiivsest rakust ja tugevasti
Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära. Igas eospeas, sporofüllide kaenaldes, paiknevad lühikeste jalgade otsas mega- ja mikrosporangiumid. Megasporangiumis tekib neli megaspoori, mikrosporangiumis – hulk mikrospoore. Sporangiumidest vabanenud mega- ja mikrospoorid hakkavad soodsates tingimustes idanema. Mikrospoori sees tekib isasgametofüüt. See koosneb ühest
Selts: Lõugkaanilised Arhynchobdellida (=Gnathobdellida) Suus paikneb kolm poolkuukujulist lõuga. Toituvad selgroogsete verest või väikestest selgrootutest. Esindajad: apteegikaan Hirudo medicinalis, hobukaan e. püdal Haemopis sanguisuga, ahaskaan Herpobdella (Erpobdella) octoculata. Hõimkond: Limused Mollusca Väga mitmesuguse välimuse ja eluviisidega loomarühm. Iseloomulikud kolm tunnust: nende keha ümbritseb ühe- või kahehõlmaline mantel, keha alapoolel on lihaseline jätke jalg ja enamikul liikidel on suus toidu peenestamiseks kitiinhambakeste plaat hõõrel. Liikide arv: 160 Maismaal elab umbes 80 liiki tigusid, mageveekogudes umbes 40 liiki tigusid ja 20 liiki karpe ning meres 15 liiki tigusid ja 8 liiki karpe Kirjandus: Vikipeedia Klass: Teod (kõhtjalgsed) (Gastropoda) Väga mitmesuguse välimusega loomad, keda iseloomustab palliaakompleksi rotatsioon 180 kraadi võrra
on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest, nende keelekesed ei lange ära. Igas eospeas, sporofüllide kaenaldes, paiknevad lühikeste jalgade otsas mega- ja mikrosporangiumid. Megasporangiumis tekib neli 22 megaspoori, mikrosporangiumis hulk mikrospoore. Sporangiumidest vabanenud mega- ja mikrospoorid hakkavad soodsates tingimustes idanema
Nahkhiirte talvitumist on Eestis uuritud pikka aega. Esimene uurimisperiood Eestis jääb aastate vahemikku 1777- 1945. Kuna kõiki nahkhiirte talvituspaiku ei ole kindlaks tehtud, on nende talvitumise uurimine päris keeruline (Masing, 2001). 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme) Tiigilendlane (Motys dasycneme) on keskmise suuruse ja tiheda pika karvaga, seljapoole pealt pruunikas või kahvatu- hallikaspruun ja siidja läikega. Alapoolel on karv kohati valkjas- kuni kollakas hall (Lisa 3, Foto 1). Üleminek kõhu poolelt seljale on järsk ja silmatorkav (MacDonald, Barrett, 2002). Tiivad on antud liigil pikad ja laiad, käpad suured ja pikkade harjaskarvadega (MacDonald, Barrett, 2002). Tiibade siruulatus on tiigilendlasel vahemikus 280-300 mm, küünarvarre pikkus 43-50 mm ja kehakaal varieerub 11-20 grammi ümber (Masing, 2001). Kannus on sirge ja ulatub -ni sabalennuse servast. Sabalennuse alumisele küljele
läbi takistusi, sestap ei sobi tihedalt läbipaistmatute objektidega täidetud keskkonnas (nt metsas, rohurindes jne). Neist omadustest tulenevalt on visuaalsed signaalid kasutusel valdavalt privaatses lähisuhtluses (sigimispartnerite kosimisrituaalides, rivaalide vahelistes konfliktides jm) muudel juhtudel visuaalseid signaale harilikult ei kasutata või neid varjatakse (lindude värvusmustrid on tihti keha alapoolel või varjatud tiibade poolt, liblikate tiivad on õiel suletud asendis, paljud kalad muudavad kiskja ilmumisel oma värvust jne). Akustilised signaalid – sdastatavateks struktuurideks on mitmesugused kuuldavad häälitsused, laulud jm tiibade, saba, noka vm kehaosade abil tekitatavad helid. Plussid: läbivad tõkkeid paremini kui visuaalsed signaalid levivad ka pimedal ajal levivad suhteliselt kiiresti (kuigi visuaalsetest signaalidest aeglasemalt)
ees? Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Teo hingamiselund. Selgitus: Õhk liigub teo koja eesosas oleva hingamisava kaudu kopsu, milles on palju veresooni. Kops asub teo koja sees. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Ämbliku hingamiselundid. Selgitus: Ämbliku raamatkopsu liistakute vahel liikuvast õhust tungib hapnik verre ja süsihappegaas vastupidises suunas. Õhk pääseb raamatkopsudesse keha alapoolel olevate hingeavade kaudu. Peale kopsude on ämblikel ka kehapinnale avanevad lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. Raamatkopsu liistakud paiknevad nii nagu raamatulehed. --- 51 Kuidas hingavad putukad? Putukad on küll väikesed, kuid väga aktiivsed ja vajavad seepärast palju hapnikku. Suurem osa putukaid hingab kitiinist torukeste, s.o trahheede abil. Need moodustavad kogu keha läbiva võrgustiku ning selline süsteem on oluliselt arenenum
annaabi.ee 
