Verev meritäht (0)

VEREV MERITÄHT  
(Asterias rubens)
Ilma peata ning harilikult viiekiireline meritäht näeb merepõhjas välja vaimustava ning ilmsüütu loodusimena. Tegelikult on ta ablas, pidevalt saaki jahtiv röövel.
Verev meritäht kuulub Euroopas kõige tuntumate Atlandi ookeani rannikuloomade hulka. Esineb arvukalt Lääne- ja Põhjamere rannikul.
 
ISELOOMULIKUD OMADUSED
Meritähtede, merisiilikute ja meripurade kehaehitus eristab neid teistest loomadest. Vereval meritähel on harilikult enam-vähem lame keha keskkettaga, mis läheb järk-järgult üle viieks kiireks . Teistel meritähtede liikidel, näiteks kiirtähel, võib olla isegi kuni viiskümmend kiirt .
Suuava paikneb keha alapoolel, pärak ülapoolel, veidi külje peal. Nende vahele jäävad tähtsamad seedeelundid. Lubiplaatidest koosnev lubiskelett säilitab meretähe kuju ja vormi. Meritähe keha pealispoolt katavad enesekaitseks ja keha puhastamiseks mõeldud väikesed tangikujulised haarlad. Kiirte alapoolel paiknevad neljas reas hiljusejalakesed. Need on varustatud iminappadega ja ette nähtud liikumiseks ning saagi kinnihoidmiseks. Kehapinnal paikneb peale toestusjätke veel erinevaid elundeid, näiteks paapulid ehk nahalõpused, mis on peamiselt hingamiseks. Lisaks toimub hingamine ka läbi hiljusejalakeste seinte.
 
TOITUMINE
Paljud meritähed sõeluvad veest toitaineid, ent suurem osa, kaasaarvatud verev meritäht, püüab eranditult elussaaki. Tema saagiks langevad korallid , käsnad, limused , vähilaadsed, ussikesed ning pisikesed kalad . Oma hiljusejalakeste abil registreerivad meritähed vee kaudu saadavaid keemilisi signaale ning otsivad nende põhjal saagi üles.
Verev meritäht on spetsialiseerunud liistaklõpuseste püügile ning tuleb toime isegi tugevasti sulgunud kodadega. Kodade avamiseks imeb ta end hiljusejalakestega kojapoolmete külge kinni. Seejärel hakkab ta neid laiali kiskuma. Kui poolmete vahele tekib pilu, topib meritäht sellesse oma väljapoole pöördunud mao ja seedib järk-järgult kogu limuse keha tema kojas ära. Pärast seda sopistub magu tagasi kehasse ja meritäht roomab uue ohvri otsingule , jättes endast maha karbi tühja koja.
Rannakarpide kasvandustele põhjustavad meritähed olulist kahju, seetõttu on kasvanduste töös tähtis osa meritähtede tõrjel.
 
PALJUNEMINE
Meritähed on lahksugulised, ent mõlemast soost isendid näevad ühtmoodi välja. Sugunäärmed paiknevad kiirtel ning toodavad miljoneid sugurakke (muna- või seemnerakke), mis lastakse vette spetsiaalsete avade kaudu. Väljalastavad emassugurakud segunevad isassugurakkudega, mis pärinevad ligiduses asuvatelt isenditelt. Viljastatud munarakkudest arenevad bilateraalsümmeetrilised vastsed (kahepärgsed – bipinnaariad). Pärast mõne nädala möödumist, mil vastne toitub energiliselt mikroskoopilistest vetikatest , moondub ta haruvastseks. Varsti laskub ta merepõhja, kinnitub sinna iminapaga ja teeb läbi veel ühe moonde, kus vastse eesosa taandareneb, magu sisaldavast tagaosast aga kujuneb noor meritäht. Aasta möödudes on meritäht 10 cm pikkune ja üsna nõrga kehaehitusega, ent juba suguküps.
Samuti on meritähed suutelised paljunema sugutult. Nende keha jaguneb sel juhul kaheks või enamaks osaks ning igast osast kasvab uus isend .
 
VEREVA MERITÄHE ISELOOMULIKUD OMADUSED
Keha pealispind : Kaetud haarlatega (peditsellaarid), mis on mõeldud keha puhastamiseks ja enesekaitseks.
Välissein: Elastne, koosneb lihaskiududest ja lubiplaatidest.
Haarlad: Nende järgi said nime haareltähelised.
Hilusejalakesed: Torukujulised hiljusejalakesed on varustatud iminappadega ning ette nähtud liikumiseks, saaklooma püüdmiseks ning selle koja avamiseks.
Seedimine: Toit läheb keha alaosas oleva suuava kaudu makku, kiirtes paiknev “maks” toodab maomahla . Väljaheited väljuvad pärakuava kaudu
 
PALJUNEMINE
Suguküpsus: 1. eluaastal .
Paljunemisaeg: Kevad.
Munade arv: Ligikaudu 2,5 miljonit muna korraga.
Arenemisaeg: Umbes 2 kuud.
 
ELUVIIS
Harjumuspärane eluviis: Liigub kiirte abil mööda merepõhja.
Toitumine: Peamiselt liistaklõpusesed, samuti teod ning vähilaadsed.