Parasiitseened/Parasitism (0)

Parasiitseened / Parasitism
Keiu Lindeburg
Toila  Gümnaasium
11.Klass
2015
Parasiitseened, mis need on?
 Enamik parasiitseeni kasutab elukeskkonnana teisi organisme - kas taimi või loomi. 
 Parasiiti toitvat organismi nimetatakse tema peremeestaimeks.
 Parasiitseened elavad mitmesugustes taime maapealsetes osades.
 Eosest arenev seeneniit põimub taimekudedesse, tarvitades sealt saadud toitaineid.
 Parasiitseened ohustavad ka inimesi. 
 Väga levinud on mitmesugused nahas, varvaste vahel ja küüntel  parasiteerivad  
seenhaigused . 
  Nakatumise  vältimiseks ei tohi kanda võõraid jalatseid ega kasutada teiste kammi.
 Suurt ohtu põhjustavad ka tooretel rohu ja heinakõrtel elavad kiirikseened. 
 Kui inimene närib rohukõrsi, siis  tungivad  kiirikseened suu limaskesta haavaksete kaudu 
lihastesse ja lõualuudesse, põhjustades vähktõvega sarnaneva haiguse.
Parasitism
 Parasitism on eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism –  parasiit  
– toitub teise organismi – peremehe – arvel. Peremeest võib kasutada  ajutiselt  või 
kogu elu vältel.
 Patogeensed seened võib jagada kahte gruppi – ühed nakatavad absoluutselt 
terveid, elujõulisi, teised - nõrgenenud või juba  kahjustunud  taimi. Esimesel juhul 
on tegemist obligaatsete parasiitidega. Nad ei kasva saprobiontselt, neid ei saa 
kasvatada söötmel ja nad on kitsalt spetsialiseerunud oma peremehele 
(roostelised, jahukastelised). Obligaatsed saprobiondid seevastu on ainult 
saprobiontse  eluviisiga , kasutades toiduks surnud orgaanilist ainet (mullaseened). 
Nende kahe rühma vahel esineb üleminekuid. On olemas  fakultatiivsed   parasiidid , 
kes toituvad tavaliselt saprobiontselt, kuid tingimuste  muutudes  võivad üle minna 
parasiitsele eluviisile (perek.  Fusarium , Botrytis esindajad). Vastupidiselt on 
fakultatiivsed saprobiondid parasiitse eluviisiga, kuid teatud arengufaasis lähevad 
üle saprobiontsele eluviisile. Näiteks  õunapuu -kärntõve  tekitaja  parasiteerib algul 
puu lehtedel, kotteosed arenevad mahavarisenud surnud lehtedel.
  Parasiidi  ja peremehe suhted saavutavad aja jooksul teatud tasakaalu, peremeest 
ei hävitata, ta nõrgeneb, kuid jätkab elutegevust, ka paljuneb.
Omad ja võõrad parasiidid
 Seenparasiitide puhul tuleb arvestada nende päritolu. Kohaliku  floora  
parasiidid on oma peremeestaimedega kohanenud. Uute, sissetoodud taimede 
puhul tuleb arvestada, et uues keskkonnas on nad vastuvõtlikumad ning sageli 
satuvad kohalike parasiitide rünnaku alla.  Teiselt  poolt on oht koos taimedega 
(ja taimeliikidega)sisse tuua uued parasiidid. Soodsates tingimustes võivad 
nad massiliselt paljuneda ning oma levikut laiendada.
 Seened kui plastilised organismid reageerivad igale isegi tühisele muutusele 
väliskeskkonnas, muutes oma bioloogilisi omadusi sageli agressiivsuse ja uute 
rasside   ilmumise  suunas. See ongi põhjuseks, kui mingi aja pärast 
taimekaitseks kasutatud kemikaal enam ei mõju – välja on kujunenud uued 
resistentsed seenetüved, kes ei allu preparaadi toimele.
Nakatumine
 Toitainete saamiseks peab parasiitseen  tungima  taime. Selleks on vajalik 
otsene kontakt, mille käigus raku sein või kutiikula lagundatakse ensüümidega 
või toimub mehhaaniline  sissetung . Tavaliselt toimub nakatumine taime 
pinnal, eoste idanemiseks on vajalik vee olemasolu. Taime kui substraadi 
pinnal olevad ained (tolm,  saasteained ), võivad seene eoste idanemist 
pidurdada  või kiirendada. Samal põhimõttel toimub paljude seenhaiguste 
tõrje kemikaalidega – keskkond muudetakse seenele ebasobivaks (näiteks 
tuhk  muudab keskkonna leeliseliseks, see on vana tõrjeviis  karusmarja -
jahukaste  puhul).)
Haigustunnused
 Mõne aja pärast peale nakatumist muutuvad haiguse tunnused nähtavaks. Välised haigustunnused 
(sümptomid) võimaldavad panna  esialgse  diagnoosi, mida on vaja täpsustada mikroskoopilise uurimisega. 
Haigestuda võivad taime kõik organid.