Parasiitseened /
Parasitism Keiu Lindeburg
Toila Gümnaasium
11.Klass
2015
Parasiitseened, mis need on?
Enamik parasiitseeni kasutab elukeskkonnana teisi organisme - kas taimi või loomi.
Parasiiti toitvat organismi nimetatakse tema peremeestaimeks.
Parasiitseened elavad mitmesugustes taime maapealsetes osades.
Eosest arenev seeneniit põimub taimekudedesse, tarvitades sealt saadud toitaineid.
Parasiitseened ohustavad ka inimesi.
Väga levinud on mitmesugused nahas, varvaste vahel ja küüntel
parasiteerivad seenhaigused .
Nakatumise vältimiseks ei tohi kanda võõraid jalatseid ega kasutada teiste kammi.
Suurt ohtu põhjustavad ka tooretel rohu ja heinakõrtel elavad kiirikseened.
Kui inimene närib rohukõrsi, siis
tungivad kiirikseened suu limaskesta haavaksete kaudu
lihastesse ja lõualuudesse, põhjustades vähktõvega sarnaneva haiguse.
Parasitism
Parasitism on eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism –
parasiit – toitub teise organismi – peremehe – arvel. Peremeest võib kasutada
ajutiselt või
kogu elu vältel.
Patogeensed seened võib jagada kahte gruppi – ühed nakatavad absoluutselt
terveid, elujõulisi, teised - nõrgenenud või juba
kahjustunud taimi. Esimesel juhul
on tegemist obligaatsete parasiitidega. Nad ei kasva saprobiontselt, neid ei saa
kasvatada söötmel ja nad on kitsalt spetsialiseerunud oma peremehele
(roostelised, jahukastelised). Obligaatsed saprobiondid seevastu on ainult
saprobiontse
eluviisiga , kasutades toiduks surnud orgaanilist ainet (mullaseened).
Nende kahe rühma vahel esineb üleminekuid. On olemas
fakultatiivsed parasiidid ,
kes toituvad tavaliselt saprobiontselt, kuid tingimuste
muutudes võivad üle minna
parasiitsele eluviisile (perek.
Fusarium , Botrytis esindajad). Vastupidiselt on
fakultatiivsed saprobiondid parasiitse eluviisiga, kuid teatud arengufaasis lähevad
üle saprobiontsele eluviisile. Näiteks
õunapuu -kärntõve
tekitaja parasiteerib algul
puu lehtedel, kotteosed arenevad mahavarisenud surnud lehtedel.
Parasiidi ja peremehe suhted saavutavad aja jooksul teatud tasakaalu, peremeest
ei hävitata, ta nõrgeneb, kuid jätkab elutegevust, ka paljuneb.
Omad ja võõrad parasiidid
Seenparasiitide puhul tuleb arvestada nende päritolu. Kohaliku
floora parasiidid on oma peremeestaimedega kohanenud. Uute, sissetoodud taimede
puhul tuleb arvestada, et uues keskkonnas on nad vastuvõtlikumad ning sageli
satuvad kohalike parasiitide rünnaku alla.
Teiselt poolt on oht koos taimedega
(ja taimeliikidega)sisse tuua uued parasiidid. Soodsates tingimustes võivad
nad massiliselt paljuneda ning oma levikut laiendada.
Seened kui plastilised organismid reageerivad igale isegi tühisele muutusele
väliskeskkonnas, muutes oma bioloogilisi omadusi sageli agressiivsuse ja uute
rasside ilmumise suunas. See ongi põhjuseks, kui mingi aja pärast
taimekaitseks kasutatud kemikaal enam ei mõju – välja on kujunenud uued
resistentsed seenetüved, kes ei allu preparaadi toimele.
Nakatumine Toitainete saamiseks peab parasiitseen
tungima taime. Selleks on vajalik
otsene kontakt, mille käigus raku sein või kutiikula lagundatakse ensüümidega
või toimub mehhaaniline
sissetung . Tavaliselt toimub nakatumine taime
pinnal, eoste idanemiseks on vajalik vee olemasolu. Taime kui substraadi
pinnal olevad ained (tolm,
saasteained ), võivad seene eoste idanemist
pidurdada või kiirendada. Samal põhimõttel toimub paljude seenhaiguste
tõrje kemikaalidega – keskkond muudetakse seenele ebasobivaks (näiteks
tuhk muudab keskkonna leeliseliseks, see on vana tõrjeviis
karusmarja -
jahukaste puhul).)
Haigustunnused Mõne aja pärast peale nakatumist muutuvad haiguse tunnused nähtavaks. Välised haigustunnused
(sümptomid) võimaldavad panna
esialgse diagnoosi, mida on vaja täpsustada mikroskoopilise uurimisega.
Haigestuda võivad taime kõik organid.
Tähtsamad haigustunnused: Laiksused. Enamasti esinevad taime lehtedel, vartel,
viljadel normaalse värvuse kaotanud aladena. Laigud
on tavaliselt kindlapiirilised, erineva suuruse ja kujuga.
Värvusemuutused. Tekivad siis, kui on häiritud assimillatsiooniprotsess ja kloroplastide normaalne
funktsioneerimine . Sagedamini esineb kolletumine (
kloroos ).
Kirmed .
Taimeosad on kaetud erinevat värvi (
valkjas , hallikas,
roosa , pruun, must) kihiga. Kirmed võivad
olla kohevad või mõnel juhul
vaevalt märgatavad,
asuda lehtede üla- või alapoolel.
Pustulid . Pustulid on
epidermi all moodustuvad eoste kogumikud. Epidermi lõhkemisel väljub pulbritaoline
mass. Esinevad roostelistel.
Mädanikud. Mädanikud avalduvad üksikute taimeosade või –kudede lagunemises (tekitavad seened
perekondadest Phytophtora, Rhizoctonia, Fusarium).
Kujumuutused. Võivad esineda mõnel
organil või kogu taimel. Sagedamini esineb
haiguslik liigkasv (
pahad ,
nõialuuad,
ploomi kott -tõbi).
Mumifitseerumised. Mumifitseeruvad
viljad säilitavad oma kuju, muutuvad värvus ja sisemised
koed .
Närbumised. Põhjuseks on taime
veevarustuse häired, mis võivad olla tingitud seentest, bakteritest.
Defoliatsioonid. Lehtede enneaegse varisemise põhjuseks võivad olla ebasoodsate kasvutingimuste kõrval
patogeensed seened (kirsside, sõstarde lehevarisemistõbi).
Kummivoolused. Luuviljalistel tekitavad kummivoolust ainevahetushäired ja seened
Haiguste levik ja tõrje
Haigused levivad istutusmaterjaliga, seemnetega, nakatunud mullaga. Seene
eosed levivad õhuvooludega, koos vihma- ja kasteveetilkadega suurte
vahemaade taha. On teada näiteks kõrrerooste tekitaja Puccinia graminise
eoste levik 650 km kaugusele.
Lootusetult haiged taimed tuleksid hävitada ning
asendada haiguskindlamatega. Keemilist tõrjet tuleks püüda vältida, eriti koduaias.
Kuna paljud parasiitseened talvituvad taimejäänustel, siis on haigete taimede
ja varisenud lehtede hävitamine samuti üks tõrjevõte.
Kõrrerooste, karusmarja-jahukaste
Aitäh !
- Slide 1
- Parasiitseened, mis need on?
- Parasitism
- Omad ja võõrad parasiidid
- Nakatumine
- Haigustunnused
- Haiguste levik ja tõrje
- Kõrrerooste, karusmarja-jahukaste
- Aitäh!
Kõik kommentaarid