Hüdraloomad (0)

Hüdrad

Välimus on aga petlik , sest tegelikult on hüdralased röövloomad, kes alistavad ja püüavad väikesi loomi. Kõigil neil on pikk voolujooneline keha, mille ühes otsas paikneb tugevasti aluspinna külge kinnituv tald, teises otsas aga õrnadest kombitsatest koosnevast pärjast ümbritsetud suuava.
ELUVIIS
Väikesed ja peaaegu läbipaistvad hüdralased elavad kolooniatena mis tahes tüüpi magevetes. Nende keha moodustab kahe rakukihi – ektodermi ja endotermiga – ümbritsetud gastraalõõs. Nende kahe kihi vahel paikneb õhuke sültjas aine, mida nimetatakse vahehüüvendiks ehk mesoglöaks.
Keha alapoolel paikneva jala abil kinnitub hüdralane aluspinna külge. Hüdralased on aga võimelised ka liikuma. Nad võtavad sisse vibuja asendi ning toetavad end vaheldumisi nii jalale kui kombitsatele.
Keha esiotsas paikneb toidu vastuvõtmiseks ja seedimatute jäänuste väljutamiseks ette nähtud suuava. Suuava ümbritseb toidu haaramiseks ette nähtud peenikeste kombitsate pärg. Iga kombits on varustatud kõrverakkudega, milles paikneb kõrveniit. Raku välispinnal on tundekarvake – kõrvetripse, mille puudutamisel kibekiiresti kõrveniit ohvri poole paisatakse.
Hüdralastel võib olla erinevat tüüpi kõrverakke. Esimese tüübi kõrveniit on varustatud ogaga, mis tungib ohvri kehasse, põhjustades üldist või siis kohalikku mürgistust. Teise tüübi niit mässib end ohvri ümber. Samuti on olemas kõrverakud, mis kleebivad ohvri enese külge. Neid kasutavad hüdralased ka ajutiseks kinnitumiseks edasiliikumisel.
 Ta elab puhtaveelises veekogus.Hüdra kinnitub taimedele vm. veealustele esemetele tallaga.
Ta võib liikuda aeglaselt ühest kohast teise. Hüdra ei uju kunagi vabalt vees.
TOITUMINE
Hüdralased toituvad mitmesugustest veeloomadest, kes on piisavalt väikesed selleks, et hüdralased need nahka panna võiksid. Nendeks võivad olla väikesed rõngussid, aerjalalised, putukad ja nende vastsed . Suuremad hüdralaste liigid püüavad ka väikesi kalu.
Hüdralase kombitsad liiguvad vaikselt vees hetkeni, mil silmapiirile ilmub saakloom . Sel hetkel tulistavad kombitsad välja kõrveniidi, halvavad saagi ning suruvad suuavasse. Kui ohver on suuremõõtmeline, ajab hüdra suuava pärani. Kui toitu gastraalõõnde jõuab, hakkab hüdralase keha kokku tõmbuma ning seedeensüüme eritama, seetõttu lagundatakse toit mehaanilisel ja keemilisel meetodil. Kui saakloom tervikuna sisemuse ei mahu, neelab hüdralane alla vaid ühe osa. Kui see on seeditud, lükatakse saak sügavamale. Kui tavapärast toitu napib, muudavad mõned hüdralased oma toidusedelit. Kuigi nad on lihasööjad, hakkavad nad toituma nende kehas elavate ainuraksete ripsloomade poolt eritatavatest ainetest.
PALJUNEMINE
Hüdralased paljunevad kahesugusel viisil. Suvekuudel, kui toitu on piisavalt, sigivad hüdralased sigitult – pungumise teel. Teine meetod on tavaline suguline paljunemine.
Pungumise korral ilmuvad keha välispinnale väikesed mügarikud, mis pikkamööda kasvavad ning millele moodustub suuava ja kombitsapärg. Seejärel uus isend eraldub ning seab end ümbruskonna sisse iseseisva ja sõltumatu organismina.
Sügisel, ilmastikutingimuste halvenemisel sigivad hüdralased suguliselt. Iga hüdralane toodab nii mees- kui naissugurakke, mis tekivad kehaseina süvendites tavalistest rakkudest. Keha ülapoolel, kombitsate all tekivad seemnerakkudega täidetud kuhjataolised paksendid , alaosas aga poolkaarekujulised paised suure munarakuga. Tavaliselt viljastavad munaraku teise isendi seemnerakud. Arenev loode kattub paksu kestaga ning elab tänu sellele ületalve (täiskasvanud hukkuvad). Lahksugulised.
Hüdrad on saleda keha ehitusega, kotikujulised ja umbes ühe cm pikkused. Talla vastasotsas asetseb suuava, mida ümbritsevad kombitsad. Tema kombitsatel ja ka mujal keha pinnal on palju erilisi mürkainet sisaldavaid kõrverakke. Kinnitunult elavat ainuõõsset looma nim. polüübiks. Hüdra kehasein on kahekihiline ja koosneb lihaskiude sisaldavatest rakkudest. Selletõttu saabki hüdra oma keha kuju muuta. Pikkade jätketega seotud närvirakud moodustavad lihtsa võrgukujulise närvisüsteemi. Kehaseinale ilmuvast väljasopistusest areneb noor hürda. Ta kasvab suureks ja eraldub alles seejärel emaorganismist ning alustab iseseisvat elu. Elutsüklis vahelduvad polüübi ja meduusi vormid. Kui elutingimused on head, paljuneb hüdra pungumise teel. Kui halvad, siis sugurakkudega. Ühinenud isas - ja emassugurakk säilivad passiivsetena kuni elutingimused paranevad.