Meririst (0)

MERIRIST
Jaanus Kask
7.B
Võru Gümnaasium
MERIRIST
Meririst on lameda liua kujuline läbipaistev, kahvatulillaks või-roosakas karikloom ehk meduus .Sültja keha ( kummik , läbimõõt 10-40 cm) alapoolel olevat suuava ümbritseb 4 suurt rippuvat suusagarat.Meririste on rohkesti troopika-ja parasvöötmemeredes, vähem Läänemeres.Elab pinnalähedases veekihis , toitub peamiselt plankonist, mida püüab kombitsatega vett filtreerides.Ujub halvasti kummiku kokkutõmmete abil, kandub edasi hoovustega.Lained heidavad meririste sageli rannale.
Meriristi keha on sültjas. Ta peamiseks toiduks on loomplankton. Teda leidub rohkesti Tallinna läheduses, kuid tänu vee magedusele ei leidu teda Narva lähistel. Tal on ka rahvapärane nimi: millimallikas .
Meriristi, ladina keeles Aurelia aurita, nimetatakse rahvasuus ka millimallikaks,meremullikaks, merevasikaks, tüüdinguks, merekellaks, merenataks, nõlgiks või nälgiks.
Nimi “meririst” tuleneb neljast hobuseraua- või täisringikujulisest sugunäärmest, mis moodustavad ümber tema suuava ristikuju­lise kujundi. See ongi valdavalt veekarva, läbipaistva kehaga olendi ainus silmatorkavam detail.
Üldiselt on millimallika ehitus üks lihtsamaid, mida loomariigi esindaja puhul ette võib kujutada. Meduusi keha ehk “kummik” meenutab tagurpidi pööratud süldist alustassi. Selle alakülje keskosas asub suuava, mille ümber on juba mainitud sugunäärmetest rist .
Suu juures ripnevad ka neli eeslikõrvu meenutavat suusagarat, mida rahvasuus sageli ekslikult kombitsateks nimetatakse. Tegelikult on meriristil olemas ka kombitsad – pikad, niitjad “ karvakesed , mis paiknevad peaaegu ühtlaselt piki kummiku serva. Samas asuvad ka meduusi lihtsa ehitusega silmad ja meeleelundid , mille abil loom oskab hoida end teatud kaugusel veepinnast. Sel moel suudab loom vaistlikult vältida olukorda, kus lained võiksid purustada ta hapra keha.
Kuigi millimallikas rändab peamiselt passiivselt, tuulte ja hoovuste poolt edasikantuna, on ta vähesel määral võimeline ka iseseisvalt ringi ujuma. Seejuures on loom toiduhankimise ja edasiliikumise probleemi lahendanud üheaegselt. Kummiku rütmiliste kokkutõmmetega kammivad kombitsad mikroskoopilisi planktonoleseid kummiku alumise külje keskpunkti kokku. Seal aga, nagu teame, asub looma suuava.
Nagu paljud teisedki Läänemere idaosas elavad loomad, on ka meie vete millimallikad mõnevõrra väiksemad kui nende suguvennad  ja -õed soolasemates ja soojemates meredes.
Jah, tõepoolest, millimallikad on lahksugulised loomad – jagunedes isasteks ja emasteks.
Selle aasta juulikuu keskel olin seoses tööasjadega Läänemere läänekaldal Saksamaa ja
Ka millimallikate paljunemine on üsna omapärane. Raske on ette kujutada, et nii primitiivsel loomal võib eksisteerida midagi, mis meenutab hoolitsust järglaste eest, ent midagi sellesarnast millimallikal tõepoolest esineb.
Emaslooma sugunäärmetest, mis ümbritsevad ristikujuliselt looma mao väljasopistusi, arenevad munad, mis suuava kaudu väljaheidetuna jäävad pidama suusagarates paiknevatesse pisikestesse taskutesse, kus nad viljastatakse ja muutuvad väikesteks ripsmetega kaetud umbvastseteks. Mõne aja möödudes lahkuvad ujumisvõimelised vastsed emasloomast, kinnituvad põhja ja muutuvad väikesteks kombitsatega polüüpideks. Samas polüübistaadiumis, sügavale merepõhja kinnitunult elab millimallikas üle ka ebasoodsa talve.
Kuid kevadel toimuvad polüübiga juba olulised muutused. Tema keha soondub ristipidi ketasteks, mis järk-järgult lõikuvad polüübist lahti ja eralduvad.
Need on tähtvastsed, täiesti läbipaistvad, lõigustunud servaga väikesed meduusid , kellest suve jooksul arenevad juba täiskasvanud, meile tuttavad meriristid.
Augustis-septembris randadesse ilmuvad millimallikad toovad avamerelt randadesse sel ajal meie laiuskraadil üsna tavalised läänetuuled. Teinekord võib neid olla nii palju, et nad ummistavad kalurite võrgud ja mõrrad.
Meriristi relv on kõrverakud, kuid inimesele tema mürk ohtlik ei ole. Seevastu mõned loomaliigid on kõrverakkude suhtes väga tundlikud.
Tõenäoliselt elavad meriristid looduses harva üle 6 kuu, kuigi üksikud isendid, mille eest akvaariumides hoolitsetakse, elavad sageli mitu aastat.
Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas.
Meriristide parv
Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda.
Püütud meduusidel lõigatakse suusagarad ära ning kummikut pestakse seni, kuni lima ja siseelundid on täielikult eemaldunud. Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga . Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart , nelki ja muskaatpähklit. Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine.
Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele.
KASUTATUD MATERJAL:
Eesti Entsüklopeedia 6.köide, Tallinn 1995
Peeter Ernits : Suveelukas, Eesti Päevaleht 14.aug.1996
Peeter Ernits: Meriristi kalmistu asub rannal , Õhtuleht, 31.aug.2000
Vikipeedia, Meririst, et.wikipedia.org/wiki/Meririst
Mai Talts : Millimallikas sureb sügisel, www.ilm.ee
Loomade elu 1.köide, Tallinn 1979
8