Ainuõõssed (0)

Pärnu-Jaagupi Gümnaasium
8a klass
Linda Pihl
Referaat bioloogiast
Mõisaküla külas 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Korallid 4
Hüdra 4
Meduus 4
Meririst 5
Meriroos 5
Kõrverakud 5
Kokkuvõte 6
Kasutatud kirjandus 7
Lisa 1. 8

Sissejuhatus

Ainuõõsed on kotikujulised veeloomad . Oma nimetuse on nad saanud selle järgi, et nende keha sees on suur õõs. Kehaõõnt ümbritseb kahest rakukihist koosnev kehasein . Paljudel ainuõõsetel on rakukihtide vahel sültjas mass. Kotitaolise keha ühes otsas asub suu. Rakud moodustavad mitut liiki kudesid , kuid mitte veel organeid. Ainuõõsete hulka kuuluvad näiteks hüdrad, meriroosid, korallid ning vabalt ujuvad meduusid . Eelnevatest ainuõõstest tuleb ka juttu .

Korallid

Korallid on enamasti väikesed, mõne millimeetri pikkused polüübid, kes vajavad eluks sooja ja väga soolast vett. Nad moodustavad kolooniad . Korallide kuju sõltub polüüpide kokkukasvamise iseärasusest ning nende asustusest koloonias . Nad võivad olla erksat värvi ja ebahariliku kujuga ning võivad ka meenutada kõikvõimalikke taimi. Kui korallid surevad, jäävad nende lubiainest toesed merepõhja. Tuhandete aastate jooksul ladestnud toestest moodustuvad rahud ja saared.

Hüdra

Hüdrad on ainuõõsed, kes elavad erinevalt korallidest, magevetes. Tal on umbes ühe sentimeetri pikkune keha, mille ühes otsas on tald ja teises otsas kombitsad ning suuava. Tallaga ta kinnitub taimedele või veealustele esemetele. Kombitsatega püüab ta saaklooma kinni ja halvab ta kõrverakkudega. Seejärel suunab toidu suuavasse, kust see liigub kõheõõnde. Seedimine toimub kehaõõnsuses. Hüdra kehasein on kahekihiline ja koosneb lihaskiude sisaldavatest rakkudest. Seetõttu saab hüdra oma keha kuju muuta ja liikuda mööda veekogu põhja. Hüdral on ka närvirakud, mis moodustavad lihtsa võrgukujulise närvisüsteemi. Kuna ta ei uju vabalt ringi, siis nimetatakse teda polüübiks. Hüdrad on lahksugulised loomad. Kevadest sügiseni sigib hüdra pungumise teel. Ta kehale tekivad väikesed kühmud, mis kasvades võtavad hüdra kuju ja eralduvad ning alustavad omaette elu. Sügisel aga sigib hüdra suguliselt. Emasloomas arenevad munarakud ja isasloomas seemnerakud. Nende sugurakud arenevad kehapinnale moodustuvates kühmudes. Seemnerakk ujub emaslooma juurde ja viljastab munaraku, mis kattub paksu kestaga. Peale viljastumist sureb emasloom ja muna kukub veekogu põhja. Vette jäänud viljastunud munarakust areneb kevadel uus hüdra.

Meduus

Vastupidiselt hüdrale ujuvad meduusid vees vabalt ringi. Neil on lai, kumer keha. Nad elavad meredes. Ujuvad nad oma keha järsult kokku tõmmates ja keha alt välja paiskuv vesi lükkab looma edasi. Toituvad nad väikestest kaladest ja väikestest veeorganismidest. Meduusid on lahksugulised loomad.

Meririst

Meririst on Läänemeres elav meduus, keda hüütakse ka millimallikaks. Tal on vihmavarju kujuline keha, mille läbimõõt võib olla 5-40 cm. Oma nime on ta saanud oma sugunäärmete ristiasetumise pärast. Ta kehaõõs on kanaliteks moondunud. Keha servas on palju kombitsaid, täppsilmi ja teisi meeleelundeid. Silmaga ta hästi ei näe, vaid tajub seda kuspool pimedam on, kus pool valgem. Keha alapoolel on aga suuava, mida ümbritsevad suusagarad. Suusagaratega püüab meririst oma saaki. Meririst on lahksuguline ainuõõsne. Pärast munaraku viljastumist, areneb sellest esmalt vastne , kes peagi merepõhjale kinnitub ja polüübiks muutub. Kuna see polüüp on karika kujuline, siis nimetatakse meririste ka karikmeduusiks. Peale pikaajalist kasvamist moodustub kähivastne. Kähivastne jaguneb omakorda veel tähtvastseks, kellest kasvavad uued meduusid.

Meriroos

Meriroos on peamiselt troopika meredes elav polüüp. Nende välimus meenutab lilleõisi. Nad elavad vaid seal, kus vesi on piisavalt soolane . Enamik meriroose on väikesed, kuni mõnekümne sentrimeetri pikkused loomad. Kuid on ka väga suuri meriroose, kelle suuketta läbimõõt võib ulatuda kuni 1.5 meetrini. Meriroosid elavad merepõhjas üksikult kivide ja kaljude külge kinnitunult. Nende keha on lihaseline ja kogukas ning sageli värvikirev ümber suuava on tal kümneid ja isegi sadu kõrverakkudega varustatud kombitsaid. Komitsatega püüab ta saaki. Kelleks on tavaliselt väiksemad kalad . Kõrverakkudega uimastab ta kala ja suunab selle suuava poole. Suuavast liigub kala meriroosi kehaõõnde, kus ta seeditakse. Jäägid heidetakse vette tagasi. Meriroosid võivad ka inimesi kõrvetada. Kuid on kalu, kes on kohastunud kaitseks meriroosi kõrverakkude eest. Sellised kalad on näiteks meriroosiahvenad. Neil on paks kleepub lima kiht keha pinnal, mis kaitseb neid kõrveniitide eest. Meriroosahvenad elavad meriroosiga koosluses. Kloun -meriroosahvenad söövad merirooside kombitsate vahele jäänud toidujääke.

Kõrverakud

Ainuõõsete kõrverakud talitlevad kaitse- ja saagipüüdmis vahendina. Kui kala puudutab kombitsat, paiskuvad selle paiknevatest kõrverakkudest välja spritaalselt keerdunud kõrveniidid ja tungivad harpuunina kalasse, viies temasse halvavat mürki.

Kokkuvõte

Ainuõõsed on kotikujulise kehaga veeloomad. Nende suuõõnt ümbritsevad kombitsad. Kõrverakke kasutavad nad enda kaitseks ja saagi püüdmiseks. Ainuõõssetel on arenenud närvisüsteem. Toidu seedivad nad kehaõõnsustes, jäägid eralduvad suuava kaudu. Sigivad nad pungumise või sugulisel teel. Ainuõõsseid on kahte liiki: kinnitunud polüüp ja ujuv meduus. Meduusid, meriroosid ja korallid kuuluvad koos ühte üksusesse, mille nimetus on ainuõõssed, sest neil kõigil on pehme keha ja nad püüavad saaki kombitsatega.

Kasutatud kirjandus

Mati Martin, Maie Toom , Urmas Kokassaar „ Bioloogia põhikoolike II“ AVITA 2002

Dorling Kindersley „Illustreeritud lasteentsüklopeedia“ AVITA 1997

Leslie Colvin ja Emma Speare „Laste loodusentsüklopeedia“ Koolibri 1996

Steve Pollock , Belitha Press „Loomade elu“ Koolibri 1994

Lisa 1.

Joonis 1. Korallid Joonis 2. Korallide kooslus
Joonis 3. Koralli sugupuu
Joonis 4. Hüdra
Joonis 5. Meduusid
Joonis 6. Meriroos
8