10. klassi üleminekueksam

MegaJesus, Kafka

10. klassi üleminekueksam (0)

1 Hindamata

Kulgliikumine . Punktmass. Taustsüsteem. Nihe . Liikumise suhtelisus .
Mehaaniliseks liikumiseks nimetatakse keha asukoha muutumist ruumis teiste kehade suhtes aja jooksul.
Mehaaniline liikumine on suhteline. Ühe ja sama keha liikumine erinevate kehade suhtes on erinev. Keha liikumise kirjeldamiseks tuleb näidata, millise keha suhtes liikumist vaadeldakse. Seda keha nimetatakse taustkehaks.
Taustkehaga seotud koordinaatide süsteem (x,y ja z telg , kulgliikumisel ka vaid x-telg) ja kell aja arvestamiseks moodustavad taustsüsteemi, mis võimaldab määrata liikuva keha asendit mis tahes ajahetkel.
Igal kehal on kindlad mõõtmed. Keha eri osad asuvad ruumi eri kohtades. Siiski puudub paljudes ülesannetes vajadus näidata keha üksikute osade asendit. Kui keha mõõtmed, võrreldes kaugustega teiste kehadeni, on väikesed, siis võib seda keha lugeda ainepunktiks (punktmassiks). Nii võib näiteks toimida, uurides planeetide liikumist ümber Päikese.
Liikumist, mille korral keha kõik punktid liiguvad ühesuguselt, nimetatakse kulgevaks (kulgliikumiseks). Kulgevalt liiguvad näiteks vaateratta kabiinid, auto sirgjoonelisel teelõigul jne. Kulgevalt liikuvat keha võib samuti vaadelda kui materiaalset punkti.
Joont, mida mööda keha (ainepunkt) liigub, nimetatakse keha liikumise trajektooriks.
Keha nihkeks nimetatakse suunatud sirglõiku, mis ühendab keha algasendit tema järgmise asendiga. Nihe on vektorsuurus . Nihke tähis on s
Teepikkus l on keha poolt aja t vältel läbitud trajektoori pikkus. Teepikkus on skalaarne suurus.

Ühtlane sirgjooneline liikumine. Kiirus. Liikumisvõrrand ja kiirusvõrrand.
Kiirusvõrrand Kuna kiirus ei muutu, on kiirusvõrrand v = const .

Ühtlaselt muutuv sirgjooneline liikumine. Kiirendus. Võrrandid keha koordinaadi, nihke ja hetkkiiruse leidmiseks.
Ühtlaselt muutuv sirgjooneline liikumine tähendab kiirendusega liikumist. Üldjuhul nimetatakse ühtlaselt muutuvaks liikumiseks sellist liikumist, mille puhul kiirendusvektor jääb oma arvväärtuselt ja suunalt muutumatuks. Sellise liikumise näiteks on kivi liikumine, mis visati üles horisondi suhtes teatud nurga all (arvestamata õhutakistust). Igas trajektoori punktis on kivi kiirendus võrdne vaba langemise kiirendusega
Liikumise iseloomustamiseks võetakse kasutusele keskmise kiiruse mõiste:
Füüsikas ei paku suurt huvi mitte keskmine, vaid hetkkiirus, mida määratletakse kui kiiruse väärtust lõpmatult väikese ajavahemiku jooksul:
Keha kiirenduseks nimetatakse kiiruse väikese muudu ja väikese ajavahemiku , mille jooksul kiirus muutus suhet

Ühtlane ringliikumine. Kesktõmbekiirendus. Periood ja sagedus.
Keha liikumine mööda ringjoont on kõverjoonelise liikumise erijuhtum. Keha ühtlane liikumine mööda ringjoont on kiirendusega liikumine .
Kiirendus ; ()
on suunatud mööda raadiust ringjoone keskpunkti . Seda nimetatakse kesktõmbekiirenduseks.
Kesktõmbekiirendus sõltub kiiruse arvväärtusest v ja ringjoone raadiusest R, mille kaart mööda keha antud ajahetkel liigub:
Vektor on alati suunatud ringi keskpunkti ja risti kiirusvektoriga.
Keha ühtlasel ringliikumisel jääb kiirenduse arvväärtus muutumatuks, kuid kiirendusvektori suund ajas muutub. Kiirendusvektor on mis tahes ringjoone punktis suunatud selle keskpunkti. Seepärast nimetatakse kiirendust keha ühtlasel ringliikumisel kesktõmbekiirenduseks.
Lihtsa ringliikumise näiteks võib olla niidi külge riputatud kuulike (matemaatiline pendel ).
Minimaalset ajavahemikku, mille järel kordub keha liikumine, nimetatakse võnkeperioodiks T. Võnkeperioodi pöördväärtust nimetatakse võnkesageduseks
Võnkesagedus f näitab võngete arvu 1 s jooksul. Sageduse ühikuks on herts (Hz).

Inertsus ja mass. Jõud. Newtoni seadused.
Liikuva keha kiiruse (erijuhul paigalseisu ) jäävuse nähtust, kui sellele ei mõju teised kehad, nimetatakse inertsiks . Seepärast nimetataksegi Newtoni esimest seadust inertsiseaduseks.
Taustsüsteeme, kus kehtib Newtoni esimene seadus (ehk inertsiseadus), nimetatakse inertsiaalseteks taustsüsteemideks. Sellisteks taustsüsteemideks võib ligikaudu pidada Maaga seotud taustsüsteeme või Maa suhtes ühtlaselt ja sirgjooneliselt liikuvate kehadega seotud taustsüsteeme.
Inertsiaalseid taustsüsteeme on lõpmatu hulk. Taustsüsteem, mis on seotud mööda sirgjoonelist teelõiku muutumatu kiirusega liikuva rongiga, on samuti inertsiaalsüsteem nagu ka Maaga seotud süsteem.
Mass on keha omadus, mis iseloomustab selle inertsust. Teiste kehade poolt samaväärse mõjutamise puhul võib ühe keha kiirus muutuda kiiresti, teise keha kiirus samades tingimustes aga märgatavalt aeglasemalt. Võib öelda, et teine keha on inertsem ehk teisel kehal on suurem mass.
Rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI) mõõdetakse keha massi kilogrammides (kg).
Jõud on kehade vastastikmõju kvantitatiivne mõõt. Jõud on keha kiiruse muutumise põhjus. Newtoni mehaanikas võib jõududel olla erinev olemus: hõõrdejõud, raskusjõud, elastsusjõud jne. Jõud on vektorsuurus. Kehale mõjuvate kõikide jõudude summat nimetatakse resultantjõuks.
Jõudu mõõdetakse dünamomeetri vedru venimise põhjal (joon. 5.1).
Joon. 5.1 Jõu mõõtmine vedru venimise põhjal. Tasakaalu korral
Newtoni 1. seadus: vastastikmõju puudumisel või vastastikmõjude kompenseerumisel (tasakaalustumisel) on keha kas paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt.
Newtoni teine seadus on dünaamika põhiseadus. See seadus kehtib üksnes inertsiaalsetes taustsüsteemides.
Newtoni 2. seadus: keha kiirendus on võrdeline mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline massiga
Rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI) loetakse jõu ühikuks jõudu, mis annab kehale massiga 1 kg kiirenduse 1 m/s2. Antud mõõtühikut nimetatakse njuutoniks (N).
Kui kehale mõjuvad samal ajal mitu jõudu (näiteks , ja ), siis tuleb Newtoni teises seaduses jõu all mõista kõigi jõudude resultantjõudu
Kui resultantjõud , säilitab keha paigalseisu või ühtlase sirgjoonelise liikumise. Niisiis sisaldab Newtoni teine seadus erijuhtumina Newtoni esimest seadust.
Newtoni 3. seadus: Kehad mõjutavad teineteist jõududega, mis on arvväärtuselt võrdsed ja suunalt vastupidised.
Jõududel, mis tekivad kehade vastastikmõjul, on alati ühesugune olemus. Need on rakendatud erinevatele kehadele ning ei saa seetõttu teineteist tasakaalustada. Liita saab üksnes neid jõudusid, mis on rakendatud ühele kehale.
Joonis 5.3 illustreerib Newtoni kolmandat seadust. Inimene mõjutab raskust arvväärtuselt sama suure jõuga, nagu raskus mõjutab inimest. Need jõud on suunatud vastupidi. Kummalegi kehale antavad kiirendused on pöördvõrdelised kehade massidega .

Elastsusjõud. Hooke ’i seadus. Liikumine elastsusjõu mõjul.
Keha deformeerimisel tekib jõud, mis püüab taastada keha endisi mõõtmeid ja kuju. Seda nimetatakse elastsusjõuks.

Väikeste deformatsioonide korral on elastsusjõud võrdeline keha pikenemisega (lühenemisega) ning suunatud vastupidi keha osakeste nihkele deformatsiooni käigus:
See seos väljendab katseliselt kindlaks tehtud Hooke'i seadust. Võrdetegurit k nimetatakse keha jäikuseks. SI süsteemis mõõdetakse jäikust njuutonites meetri kohta (N/m). Jäikus sõltub keha kujust ja mõõtmetest, samuti selle materjalist.
Elastsusjõud on alati suunatud vastupidiselt deformatsiooni põhjustavale jõule, sellest ka miinusmärk Hooke’i seaduses.
Elastsusjõudu , millega tugi (alus) või riputi (riputusvahend) kehale mõjub, nimetatakse toe reaktsioonijõuks ehk toereaktsiooniks. Kehade kokkupuutumisel on toereaktsioon suunatud kokkupuutepinnaga risti. Kui keha asetseb horisontaalsel liikumatul laual, on toereaktsioon suunatud vertikaalselt üles ning tasakaalustab raskusjõu: . Jõudu , millega keha mõjub lauale, nimetatakse keha kaaluks.
Liikumine elastsusjõu mõjul: Vedrude venitamisel või kokkusurumisel tekib elastsusjõud, mis allub samuti Hooke'i seadusele. Hooke'i seaduse kehtivuse piirides võib vedru pikkus küllaltki palju muutuda. Seepärast kasutatakse neid sageli jõudude mõõtmiseks. Vedrut, mille pikenemine on seatud vastavusse jõuühikutega, nimetatakse dünamomeetriks.

Gravitatsiooniseadus. Gravitatsioonikonstant . Raskusjõud.
Newtoni teise seaduse kohaselt on kiiruse muutumise põhjuseks, seega ka kehade kiirenduse põhjuseks jõud. Paljud mehaanilised nähtused ja protsessid on määratud külgetõmbejõudude mõjuga.
Ülemaailmse gravitatsiooniseaduse avastas Isaac Newton . Ta oletas et jõud, mis hoiab Kuud selle orbiidil, on sama olemusega kui jõud, mis sunnib õuna maha kukkuma. Kõigi Universumi kehade vahel tõmbejõud (gravitatsioonijõud), mis on suunatud mööda masskeskmeid ühendavat sirget (joonis 7.1). Homogeense kerakujulise keha masskese langeb kokku kera keskpunktiga.
Teades, kuidas planeedid liiguvad, tahtis Newton kindlaks määrata, millised jõud nendele mõjuvad. Ülesande lahendus viis Newtoni ülemaailmse gravitatsiooniseaduse avastamisele.
Kõik kehad tõmbuvad üksteise poole jõuga, mis on võrdeline nende massidega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga :
Võrdetegur G on kõikjal maailmaruumis ühesugune, seda nimetatakse gravitatsioonikonstandiks
G = 6.67*10-11 (N*m2)/kg2 (SI).
Paljusid loodusnähtusi on võimalik seletada gravitatsioonijõu abil. Planeetide liikumine Päikesesüsteemis, Maa tehiskaaslaste liikumine, ballistiliste rakettide trajektoor , lennutrajektoor, kehade liikumine Maa pinna läheduses - kõik need nähtused leiavad selgituse, toetudes ülemaailmsele gravitatsiooniseadusele ja dünaamikaseadustele.
Üheks ülemaailmse gravitatsioonijõu väljenduseks on raskusjõud. Nii nimetatakse kehadele mõjuvat Maa külgetõmbejõudu.
F= m g,
kus g on vaba langemise kiirendus
Raskusjõud on suunatud Maa keskpunkti. Teiste jõudude puudumisel langeb keha vabalt Maale vaba langemise kiirendusega. Keskmine vaba langemise kiirenduse väärtus Maal on võrdne 9,81 m/s2.
Vaatleme nüüd Maa tehiskaaslasi. Tehiskaaslased liiguvad väljaspool Maa atmosfääri ning nendele mõjub üksnes Maa külgetõmbejõud. Sõltuvalt algkiirusest võib keha trajektoor kosmoses olla erinev. Siinkohal vaatleme üksnes tehiskaaslase liikumist mööda maalähedast ringikujulist orbiiti. Sellised tehiskaaslased liiguvad umbes (200-300) km kõrgusel ning nende kauguse Maa keskpunktini võib lugeda ligikaudselt võrdseks Maa raadiusega RM. Sel juhul on tehiskaaslasele Maa külgetõmbejõust tingitud kesktõmbekiirendus ligikaudu võrdne vaba langemise kiirendusega g Maa pinnal. Tähistame tehiskaaslase kiiruse maalähedasel orbiidil v1. Seda kiirust nimetatakse esimeseks kosmiliseks kiiruseks. Kasutades kesktõmbekiirenduse valemit, saame tulemuseks
ja m/s.
Tehiskaaslase liikumist võib vaadelda kui vaba langemist, mis sarnaneb mürskude või ballistiliste rakettide liikumisega. Erinevus seisneb üksnes selles, et tehiskaaslase kiirus on sedavõrd suur, et tema trajektoori kõverusraadius on ligikaudu võrdne Maa raadiusega (tehiskaaslane kukub nö Maast kogu aeg mööda).

Liikumine gravitatsioonijõu mõjul (vertikaalne, horisontaalselt ja horisondiga kaldu visatud keha liikumine)
Liikumine raskusjõu mõjul (õhutakistust ei arvestata)

Vertikaalne liikumine
vaba langemine (ühtlaselt kiirenev liikumine kiirendusega a = g = 9,8 m/s2) või
vertikaalselt üles visatud keha, mis liigub ühtlaselt aeglustuvalt kiirendusega g kuni peatumiseni ja hakkab siis vabalt langema

Horisontaalselt ja kaldu horisondiga visatud keha liigub mööda parabooli , kusjuures horisontaalsihis ühtlaselt ja sirgjooneliselt ja vertikaalsihis ühtlaselt ja muutuvalt kiirendusega g.
Kehade vaba langemine
Kehade vabaks langemiseks nimetatakse Maa külgetõmbejõust tingitud kehade langemist tühjuses (õhutakistuse puudumise korral). XVI sajandi lõpus tegi Galileo Galilei katselisel teel tollel ajal võimaliku täpsusega kindlaks, et õhutakistuse puudumisel langevad kõik kehad Maale ühtlaselt kiirenevalt ja et antud Maa punktis on kõigi kehade kiirendus langemisel üks ja seesama. Kuni selle ajani, peaaegu kahe tuhande aasta jooksul alates Aristotelesest oli teaduses kombeks arvata, et rasked kehad langevad Maale kiiremini kui kerged.
Kiirendust, millega kehad langevad Maale, nimetatakse vaba langemise kiirenduseks. Vaba langemise kiirenduse vektorit tähistatakse sümboliga ja see on suunatud vertikaalselt alla. Maakera erinevates punktides olenevalt geograafilisest laiusest ei ole g arvuline väärtus alati ühesugune, muutudes 9.83 m/s2 poolusel kuni 9.78 m/s2 ekvaatoril . Kui arvutustes ei nõuta suurt täpsust, siis võetakse tavaliselt g arvuline väärtus Maa pinnal võrdseks 9.8 m/s2 või isegi 10 m/s2.
Lihtsaks vaba langemise näiteks on keha langemine teatud kõrguselt h algkiiruseta. Vaba langemine on ühtlaselt muutuva liikumise erijuht, mille korral keha liigub maapinna suhtes ainult raskusjõu toimel.
Kui suunata koordinaattelg OY vertikaalselt üles, võttes koordinaatide alguspunktiks maapinna, siis võib ilma algkiiruseta vaba langemise analüüsiks kasutada ühtlaselt muutuva liikumise valemeid, asendades v0 = 0, y0 = h, a = -g.
Tulemuseks saame:
v = -gt.
Kiirus on negatiivne, kuna kiirusvektor on suunatud alla.
Keha langemise aeg tn Maale leitakse tingimusest y = 0:
Vertikaalselt üles visatud keha liikumine
Analoogilisel viisil lahendatakse ülesanne keha liikumise kohta, mis on visatud teatud algkiirusega v0 vertikaalselt üles. Kui OY-telg on endiselt suunatud vertikaalselt üles, aga tema algus on viskepunktis, tuleb ühtlaselt muutuva sirgjoonelise liikumise valemites asendada y0 = 0, v0 > 0, a = -g. See annab tulemuseks
v = v0 - gt.
Aja v0/g pärast muutub keha kiirus v nulliks, sest keha jõuab tõusu kõige kõrgemasse punkti. Koordinaadi y sõltuvust ajast t väljendatakse valemiga
Keha jõuab algpunkti tagasi (y = 0) aja 2v0/g möödudes. Järelikult on tõusu ja langemise aeg võrdsed. Langemise lõpus on keha kiirus võrdne -v0, seega on keha kiirus algpunkti jõudmisel arvväärtuselt võrdne kiirusega, millega see üles visati.
Joonisel 8.1 on kujutatud kiiruse graafikud kolme keha liikumisel kiirendusega a = -g. Graafik I vastab juhtumile, kus keha langeb vabalt ilma algkiiruseta teatud kõrguselt h. Langemine toimus aja tn = 1 s jooksul. Vaba langemise valemitest on kerge saada tulemus h = 5 m (kõik arvud näidetes on ümardatud, vaba langemise kiirendus on võetud võrdseks g = 10 m/s2).
Graafik II on algkiirusega v0 = 10 m/s vertikaalselt üles visatud keha liikumise juhtum. Tõusu maksimaalne kõrgus h = 5 m . Keha pöördub tagasi Maale 2 sekundi pärast.
Graafik III on graafiku I järg. Vabalt langev keha, põrgates vastu Maad, hüppab tagasi (pall) ning selle kiiruse märk muutub vastupidiseks. Edasine keha liikumine ei erine juhtumist II.
Horisondi suhtes nurga all visatud keha liikumine
Ülesanne kehade vaba langemise kohta on tihedalt seotud ülesandega keha liikumise kohta, mis on üles visatud horisondi suhtes teatud nurga all. Keha liikumise kirjeldamiseks on otstarbekas suunata üks koordinaattelgedest vertikaalselt üles (OY-telg), teine aga (OX-telg) horisontaalselt. Sellisel juhul võib keha liikumist mööda kõverjoonelist trajektoori vaadelda kui kahe teineteisest sõltumatu liikumise - vaba langemise kiirendusega liikumise piki OY-telge ja ühtlase sirgjoonelise liikumise piki OX-telge - summat. Joonisel 8.2 on kujutatud keha algkiiruse vektorit ja selle projektsioone koordinaattelgedel.
Niisiis on meil liikumise jaoks piki OX-telge järgmised tingimused:
x0 = 0, vox = v0 cos, ax = 0,
aga liikumise jaoks piki OY-telge:
y0= 0, voy = v0sin , ay = -g.
Horisondi suhtes nurga all üles visatud keha trajektooriks on parabool. Reaalsetes tingimustes võib õhutakistusest tingituna sellise liikumise trajektoor paraboolist märgatavalt erineda ja seetõttu võib keha lennukaugus olla oluliselt väiksem.

Paigalseisva, ühtlaselt ja kiirendusega liikuva keha kaal. Kaalutus .
Raskusjõudu , millega keha tõmbub Maa poole, tuleb eristada keha kaalust . Kaalu mõistet kasutatakse igapäevaelus laialdaselt.
Keha kaaluks nimetetakse jõudu, millega keha Maa külgetõmbe tõttu mõjub toele (alusele) või riputile (riputusvahendile). Seejuures eeldatakse, et keha on toe või riputi suhtes liikumatu. Asugu keha Maa suhtes liikumatul horisontaalsel laual (joon. 9.1). Kehale mõjub raskusjõud , mis on suunatud vertikaalselt alla, ja elastsusjõud , millega tugi mõjub kehale. Jõudu nimetatakse aluse reaktsioonijõuks ehk toereaktsiooniks. Kehale mõjuvad jõud tasakaalustavad teineteist: . Vastavalt Newtoni kolmandale seadusele mõjub keha toele teatud jõuga , mis on arvväärtuselt võrdne toereaktsiooniga, kuid suunatud sellele vastupidi: . Definitsiooni järgi nimetataksegi jõudu keha kaaluks. Eeltoodud seostest on näha, et , s.t. keha kaal on võrdne raskusjõuga . Kuid need jõud on rakendatud erinevatele kehadele!
Kui keha ripub liikumatult vedru otsas, siis mängib toe (riputi) reaktsioonijõu rolli vedru elastsusjõud. Vedru venimise põhjal võib kindlaks määrata keha kaalu ning sellega võrdse Maa külgetõmbejõu.
Vaatleme nüüd juhtumit, mil keha asub toel (või on riputatud vedru otsa) liftikabiinis, mis liigub Maa suhtes kiirendusega . Liftiga seotud taustsüsteem ei ole inertsiaalne . Kehale mõjuvad endiselt raskusjõud ja toereaktsioon , kuid nüüd need jõud teineteist ei tasakaalusta. Newtoni teise seaduse kohaselt
, ehk .
Keha poolt toele mõjuv jõud , mida nimetataksegi keha kaaluks, on Newtoni kolmanda seaduse järgi võrdne . Järelikult on keha kaal kiirenevalt liikuvas liftis
Olgu kiirendusvektor suunatud mööda vertikaalsirget (üles või alla). Kui koordinaattelg OY suunata vertikaalselt alla, siis võib vektorvõrrandi jaoks ümber kirjutada skalaarsel kujul:
P = m(g - a) (*).
Valemis tuleb suurusi P, g ja a vaadelda kui vektorite , ja projektsioone OY- teljel . Telg on suunatud vertikaalselt alla g = const >0, aga suurused P ja a võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Olgu selguse huvides kiirendusvektor suunatud vertikaalselt alla, siis a > 0 (vt. joon. 9.2).
Valemist (*) nähtub, et kui a , siis on keha kaal P kiirenevalt liikuvas liftis raskusjõust väiksem. Kui a > g, siis muutub keha kaalu märk. See tähendab, et keha ei suruta mitte vastu liftikabiini põrandat, vaid vastu liftikabiini lage . Lõpuks, kui a = g, siis P = 0. Keha langeb vabalt koos kabiiniga Maa poole. Sellist seisundit nimetatakse kaaluta olekuks. Selline olukord tekib näiteks kosmoselaevade kabiinides, kui laevad liiguvad mööda orbiiti väljalülitatud reaktiivmootoritega.

Jõudude liitmine. Keha liikumine kaldpinnal .
Jõudude projektsioonid telgedel.
Tähelepanu! Jooniste osas vaata varem jaotatud lehte (sisaldab jooniseid jõudude liitmisest, liikumist kaldpinnal, muuhulgas lumelaual laskuja näide).
Vaata ka 5. teooriapunkt. Newtoni 2. seaduse all seal on juttu resultantjõu leidmisest.

Jõu õlg. Jõumoment. Momentide reegel. Tasakaalu tingimused.
Newtoni teisest seadusest järeldub, et juhul, kui kõigi kehale rakendatud välisjõudude geomeetriline summa on võrdne nulliga, on keha paigal või liigub ühtlaselt sirgjooneliselt. Sel juhul öeldakse, et kehale rakendatud jõud tasakaalustavad üksteist. Resultantjõu arvutamisel võib kõik kehale mõjuvad jõud rakendada masskeskmesse.
Selleks, et mittepöörlev keha oleks tasakaalus, on vaja, et kõigi kehale rakendatud jõudude resultantjõud võrduks nulliga
Joonisel 11.1 on toodud näide, kus tahke keha on tasakaalus kolme jõu mõjul. Resultantjõu arvutamisel viiakse kõikide jõudude rakenduspunktid ühte punkti.
Eeldusega, et jõudude summa on null, on otstarbekas lahendada mõningaid staatika ülesandeid, nimelt selliseid, kus kehal ei ole võimalik pöörlema hakata.
Kui keha võib mingi telje suhtes pöörelda, siis tema tasakaaluolekuks ei piisa sellest, et kõigi jõudude resultantjõud võrdub nulliga.
Jõu pöörlev mõju ei sõltu mitte üksnes selle suurusest , vaid ka jõu mõjusirge ja pöörlemistelje vahelisest kaugusest.
Ristsirge pikkust, mis on tõmmatud pöörlemisteljest kuni jõu mõjusirgeni, nimetatakse jõu õlaks.
Jõu arvväärtuse ja õla d korrutist nimetatakse jõu momendiks M. Positiivseteks loetakse nende jõudude momente, mis püüavad pöörata keha kellaosuti liikumise suunas ehk päripäeva (joon. 11.2).
Momentide reegel: liikumatu pöörlemisteljega keha on tasakaalus, kui kõigi kehale rakendatud jõudude momentide algebraline summa mis tahes pöörlemistelje suhtes on võrdne nulliga
Rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI) mõõdetakse jõumomenti njuutonmeetrites (N*m).

Hõõrdejõud. Hõõrdetegur. Liikumine hõõrdejõu mõjul.
Hõõrdumine on üks kehade vastastikmõju liike. See tekib kahe keha omavahelisel kokkupuutumisel. Kui keha liigub mööda pinda, siis mõjub kehale hõõrdejõuks, mis on suunalt vastupidine keha liigutava jõuga.
Hõõrdejõul nagu ka elastsusjõul on elektromagnetiline päritolu. Mõlema põhjustajaks on kehade aatomite ja molekulide vaheline vastastikmõju.
Katsed näitavad, et liugehõõrdejõud on võrdeline keha rõhumisjõuga toele (alusele), järelikult ka toereaktsiooniga .
Võrdetegurit nimetatakse liugehõõrdeteguriks.
Hõõrdetegur on dimensioonita suurus. Tavaliselt on hõõrdetegur väiksem kui üks. See sõltub kokkupuutuvate kehade materjalist ning pindade töötlemise kvaliteedist. Libisemisel on hõõrdejõud suunatud mööda kokkupuutuvate pindade puutujat suunas, mis on vastupidine suhtelisele kiirusele (joon. 12.1).
Joonis 12.1. Hõõrdejõud libisemisel (). on toereaktsioon, on keha kaal, . Joonisel näidatud negatiivne hõõrdejõud mõjub aluspinnale, meid huvitab vaid kehale mõjuv hõõrdejõud.
Hõõrdejõud tekib ka keha veeremisel. Siiski on veerehõõrdejõud tavaliselt piisavalt väike. Lihtsamate probleemide lahendamisel jäetakse veerehõõrdejõud arvestamata.
Hõõrdumisel on kaks põhjust: pindade ebatasasus ja aineosakeste vahelised tõmbejõud. Hõõrdumise ületamiseks tehtav töö läheb kehade siseenergia suurendamiseks ehk kehade soojendamiseks.

Masskese ja raskuskese. Tasakaalu püsivus.
Keha masskeskmeks nimetatakse selliste jõudude mõjusirgete lõikepunkti, mis kutsuvad esile keha kulgliikumise. Kui keha liigub kulgevalt, siis kehale rakendatud kõigi jõudude resultandi mõjusirge läbib keha massikeset.
Raskuskese on punkt, mida läbib keha osakestele mõjuvate raskusjõudude resultandi mõjusirge keha igasuguse asendi korral.
Joonis 13.1 Millistes suundades peavad olema suunatud jõud, et keha hakkaks kulgevalt liikuma. Iga jõud, mille mõjusirge ei läbi seda punkti, kutsub esile keha pöördumise.
Joonisel jämedamalt kujutatud nool masskeset ei läbi ja kulgliikumise asemel tingib joonlaua pöörlemise.
Tasakaalu püsivus
Mööda horisontaalpinda veerev ratas on ükskõikses tasakaalus. Kui ratas mis tahes punktis peatada, osutub see olevat tasakaaluolekus . Lisaks ükskõiksele tasakaalule eristatakse mehaanikas püsivat ja ebapüsivat tasakaalu.
Tasakaalu nimetatakse püsivaks, kui keha väikestel kõrvalekalletel antud asendist tekivad jõud või jõumomendid, mis püüavad taastada keha tasakaaluolekut.
Keha väikesel kõrvalekaldel ebapüsivast tasakaalust tekivad jõud või jõumomendid, mis püüavad viia keha tasakaalust välja.
Tasasel horisontaalpinnal asuv kera on ükskõikses tasakaaluolekus. Kera, mis asetseb sfäärilise kumera pinna ülemises punktis, on näide ebapüsivast tasakaalust. Ning lõpuks kera, mis asub sfäärilise nõgusa pinna põhjas, on püsivas tasakaalus (joon. 13.2).
Joonis 13.2. Erinevad kera tasakaalu liigid alusel. (1) - ükskõikne tasakaal, (2) - ebapüsiv tasakaal, (3) - püsiv tasakaal
Liikumatu pöörlemisteljega keha puhul on võimalikud kõik kolm tasakaalu liiki. Ükskõikne tasakaal tekib, kui pöörlemistelg läbib masskeset. Püsiva ja ebapüsiva tasakaalu korral asub masskese vertikaalsel sirgel, mis kulgeb läbi pöörlemistelje. Seejuures, kui masskese asetseb allpool pöörlemistelge, on tasakaaluolek püsiv. Kui aga masskese paikneb pöörlemisteljest kõrgemal, on tasakaal ebapüsiv.
Tasakaalu erijuhtumiks on keha tasakaal alusel. Sellisel juhul ei ole toe elastsusjõud rakendatud mitte ühte punkti, vaid jaotatud mööda keha alust. Keha on tasakaaluolekus, kui läbi masskeskme tõmmatud vertikaaljoon lõikub toe tasapinnaga. Kui aga antud joon ei lõiku toe tasapinnaga, siis läheb keha ümber. Huvitav näide toel asuva keha tasakaalust on viltune torn Itaalias Pisa linnas (joon. 13.3), mida pärimuse kohaselt kasutas Galilei kehade vaba langemise seaduste uurimiseks. Läbi torni masskeskme tõmmatud vertikaaljoon lõikub alusega ligikaudu 2.3 meetri kaugusel selle tsentrist. Niisiis on torn tasakaaluolekus. Tasakaal läheb paigast ja torn kukub ümber, kui selle tipu kõrvalekalle vertikaalist jõuab14 meetrini. Nähtavasti ei toimu see niipea.
Joonis 13.3. Viltune Pisa torn. Punkt C on masskese, punkt O on torni aluse keskpunkt ja CC' on masskeset läbiv vertikaaljoon

Keha impulss . Jõuimpulss. Impulsi jäävuse seadus.
Olgu kehale massiga m teatud lühikese ajavahemiku jooksul mõjunud jõud . Antud jõu mõjul muutus keha kiirus võrra. Järelikult aja jooksul liikus keha kiirendusega
Dünaamika põhiseadusest (Newtoni teisest seadusest) järeldub:
või .
Füüsikalist suurust, mis võrdub keha massi ja selle liikumiskiiruse korrutisega, nimetatakse keha impulsiks (ehk liikumishulgaks ). Keha impulss on vektorsuurus. Impulsi mõõtühikuks SI süsteemis on kilogramm-meeter sekundis (kg*m/s).
Füüsikalist suurust, mis on võrdne jõu ja selle mõjumise aja korrutisega, nimetatakse jõuimpulsiks. Jõuimpulss on samuti vektorsuurus.
Newtoni teise seaduse võib formuleerida järgmisel viisil: keha impulsi ( liikumishulga ) muut on võrdne jõuimpulsiga.
Tähistades keha impulsi tähega , võib Newtoni teise seaduse üles kirjutada kujul
Nimelt sellisel üldisel kujul formuleeris selle seaduse ka Newton. Jõud selles avaldises kujutab endast kõigi kehale rakendatud jõudude resultantjõudu.
Eelnevalt jäi jõud oma arvväärtuselt terves ajavahemikus t muutumatuks. Kui muutub jõu arvväärtus, siis tuleb jõuimpulsi avaldisse asetada jõu keskmine väärtus Fkesk selle mõjumise ajavahemikus.
Teatud juhtudel võib keskmise jõu Fkesk määrata kindlaks, kui on teada selle mõjumise aeg ja kehale antud impulss. Näiteks võib jalgpalluri tugev löök vastu palli massiga 0.415 kg anda sellele kiiruse v = 30 m/s. Löögi aeg on ligikaudu võrdne 8*10 -3 s.
Jõuimpulss p, mille pall sai löögi tagajärjel, on
p = mv = 12.5 kg*m/s.
Järelikult on keskmine jõud Fkesk, millega jalgpalluri jalg mõjutas löögi ajal palli, järgmine:
See on väga suur jõud ja võrdub ligikaudu 160 kg keha raskusega.
Impulsi jäävuse seadus

Kehade vastastikmõju korral võib ühe keha impulss osaliselt või täielikult üle kanduda teisele kehale. Kui kehade süsteemile ei mõju välisjõudusid, nimetatakse sellist süsteemi suletud süsteemiks.
Suletud süsteemis jääb kõigi süsteemi kuuluvate kehade impulsside vektorsumma (geomeetriline summa) jäävaks sellesse süsteemi kuuluvate kehade mis tahes omavahelise vastastikmõju korral.
Seda fundamentaalset loodusseadust nimetatakse impulsi jäävuse seaduseks. Seadus järeldub Newtoni teisest ja kolmandast seadusest.
ja on kehade impulsid vastastikmõju algul, ja aga vastastikmõju lõpul.
Impulsi jäävuse seadus võimaldab paljudel juhtudel leida vastastikku mõjuvate kehade kiirusi isegi sellisel juhul, kui mõjuvate jõudude väärtused ei ole teada. Näiteks võib tuua reaktiivliikumise.
Suurtükist tulistamisel tekib tagasilöök - mürsk liigub edasi, aga suurtükk veereb tagasi. Mürsk ja suurtükk on kaks vastastikku mõjuvat keha. Kiirus, mille omandab suurtükk tagasilöögi puhul, sõltub üksnes mürsu kiirusest ja masside suhtest (joon. 14.1). Kui tähistada suurtüki ja mürsu kiirused ja , nende massid aga M ja m, siis võib impulsi jäävuse seaduse põhjal lähtuvalt projektsioonidest OX-teljele kirjutada:
MV + mv = 0 ; .
Tagasilöögi põhimõttele on rajatud reaktiivliikumine . Raketi düüsist lendavad kütuse põlemisel tekkinud kõrge temperatuuriga gaasid välja raketi suhtes suure kiirusega, rakett omakorda saab vastassuunalise kiiruse.

Mehaaniline töö. Töö üldine definitsioon.
Liikumise energeetilised karakteristikud võetakse kasutusele mehaanilise töö ehk jõu töö mõiste alusel.
Muutumatu jõu tööks A nimetatakse füüsikalist suurust, mis võrdub jõu ja nihke arvväärtuse ning jõuvektori ja nihkevektori vahelise nurga koosinuse korrutisega (joon.15.1):
Töö on skalaarne suurus. See võib olla nii positiivne () kui ka negatiivne (). Kui , on jõu töö võrdne nulliga. SI süsteemis mõõdetakse tööd džaulides (J).
Üks džaul on töö, mida teeb jõud 1 N nihke 1 m jooksul jõu mõjumise suunas.
Kui kehale on rakendatud mitu jõudu, siis jõudude kogutöö on võrdne üksikute jõudude tööde algebralise summaga , seega võrdne resultantjõu tööga.
Jõu poolt ajaühikus tehtud tööd nimetatakse võimsuseks. Võimsus N on füüsikaline suurus, mis võrdub töö A suhtega ajavahemikku t, mille jooksul töö sooritati:
Rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI) on võimsusühikuks vatt (W). Vatt on võrdne sellise jõu võimsusega, mis teeb töö 1 J ajaga 1 s:

Kineetiline energia. Kineetilise energia teoreem .
Kui keha massiga m liikus talle rakendatud jõudude mõjul nii, et tema kiirus muutus alates kuni , siis tegid kehale rakendatud jõud töö A.
Keha kiiruse muudu ja kehale rakendatud jõu töö vahel on kindel seos. Seda on kõige lihtsam esitada, kui vaadelda keha liikumist piki sirgjoont muutumatu jõu mõjul. Sellisel juhul on jõud , nihe , kiirus ja kiirendus suunatud piki sama sirget ning keha liigub ühtlaselt kiirenevalt. Suunates koordinaattelje piki liikumise trajektoori, võib F, s, v ja a vaadelda kui algebralisi suurusi (kas positiivseid või negatiivseid sõltuvalt vastava vektori suunast ). Siis võrdub jõu töö A = Fs. Ühtlaselt kiireneva liikumise korral väljendatakse nihet s valemiga
Siit järeldub, et
Avaldis näitab, et jõu (või kõigi jõudude resultantjõu) töö on seotud kiiruse ruudu (mitte kiiruse enese) muutumisega.
Füüsikalist suurust, mis võrdub poolega keha massi ja selle kiiruse ruudu korrutisest, nimetatakse keha kineetiliseks energiaks
Resultantjõu töö on võrdne keha kineetilise energia muuduga
A = Ek2 - Ek1.
Seda väidet nimetatakse kineetilise energia teoreemiks. Kineetilise energia teoreem kehtib ka üldjuhul, kui keha liigub muutuva jõu mõjul, mille suund ei lange kokku nihke suunaga.
Kineetiline energia on liikumise energia. Kui keha massiga m liigub kiirusega , siis tema kineetiline energia on võrdne tööga, mida peab tegema paigalseisvale kehale rakendatud jõud, et anda kehale see kiirus
Kui keha liigub kiirusega , siis tuleb tema täielikuks peatamiseks teha töö

Raskusjõu töö. Keha potentsiaalne energia.
Potentsiaalne energia on määratud kehade vastastikuse asendiga (näiteks keha asend maapinna suhtes). Potentsiaalse energia mõistet võib rakendada üksnes nendele jõududele, mille töö ei sõltu keha liikumise trajektoorist ning on määratud üksnes alg- ja lõppasendiga. Selliseid jõudusid nimetatakse konservatiivseteks.
Kui keha Maa pinna läheduses paikneb ümber, siis mõjub sellele suuruselt ja suunalt muutumatu raskusjõud . Raskusjõu töö sõltub üksnes keha vertikaalsest nihkest. Mistahes teelõigul võib raskusjõu tööd väljendada nihkevektori  projektsiooni kaudu vertikaalselt üles suunatud OY-teljel:
kus Fr = Fry = - mg on raskusjõu projektsioon ja sy on nihkevektori projektsioon. Keha ülestõstmisel teeb raskusjõud negatiivset tööd, kuna sy > 0. Kui keha liikus punktist kõrgusel h1 punkti, mis on koordinaattelje OY nullpunktist kõrgusel h2 (joon. 17.1), siis tegi raskusjõud töö
A= -mg(h2 - h1) = -(mgh2 - mgh1).
Joonis 17.1. Raskusjõu töö
See töö võrdub vastupidise märgiga võetud füüsikalise suuruse mgh muuduga. Seda füüsikalist suurust nimetatakse gravitatsiooniväljas asuva keha potentsiaalseks energiaks:
E p =mgh.
See võrdub tööga, mille teeb raskusjõud keha laskumisel nullnivoole.
Raskusjõu töö on võrdne keha potentsiaalse energia muuduga, mis on võetud vastupidise märgiga.
A = -(Ep2 - Ep1).
Potentsiaalne energia Ep sõltub nullnivoo valikust, s.t. OY-telje nullpunkti valikust. Füüsikalist mõtet omab eelkõige potentsiaalse energia muut keha liikumisel ühest kohast teise. Potentsiaalse energia muut ei sõltu nullnivoo valikust.

Mehaanilise koguenergia jäävuse seadus. Mehaaniline võimsus. Kasutegur.
Kui kehad, mis moodustavad suletud mehaanilise süsteemi, mõjuvad vastastikku üksnes gravitasiooni- ja elastsusjõududega, siis on nende jõudude töö võrdne kehade potentsiaalse energia muuduga, mis on miinusmärgiga:
A = -(Ep2 - Ep1).
Kineetilise energia teoreemi järgi on see töö võrdne kehade kineetilise energia muuduga:
A = Ek2 - Ek1.
Järelikult
Ek2 - Ek1 = -(Ep2 -E p1) või
Ek1 + Ep1 = Ek2 + Ep2.
Suletud süsteemi kuuluvate ja üksteist gravitatsiooni- ja elastsusjõududega mõjutavate kehade kineetilise ja potentsiaalse energia summa jääb nende kehade igasugusel vastastikmõjul muutumatuks.
Eeltoodud väide väljendab energia jäävuse seadust mehaanilistes protsessides. Seadus tuleneb Newtoni seadustest. Summat E = Ek +E p nimetatakse mehaaniliseks koguenergiaks. Mehaanilise energia jäävuse seadus kehtib üksnes siis, kui suletud süsteemis olevad kehad mõjutavad üksteist konservatiivsete jõududega, s.t. jõududega, mille puhul võib kasutusele võtta potentsiaalse energia mõiste.
Energia jäävuse seaduse rakendamise näiteks on künkast laskuv jalgrattur , kelle potentsiaalne ja kineetiline energia muutub künka jalamil liikumise energiaks (hõõrdumisega ei arvesta).
Reaalsetes tingimustes mõjuvad liikuvale kehale peaaegu alati konservatiivsete jõudude kõrval veel hõõrdejõud ja keskkonna takistusjõud.
Hõõrdejõud ei ole konservatiivne . Hõõrdejõu töö sõltub teepikkusest.
Kui suletud süsteemi moodustavate kehade vahel mõjuvad hõõrdejõud, siis mehaaniline energia ei säili. Osa mehaanilisest energiast muundub kehade siseenergiaks (soojenemine).
Mis tahes vastastikmõjude korral energia ei teki ega kao, see üksnes muundub ühest vormist teise.
See katseliselt kindlaks tehtud fakt väljendab fundamentaalset loodusseadust - energia jäävuse ja muundumise seadust.
Üks energia jäävuse ja muundumise seaduse järeldusi on väide "igiliikuri" (perpetuum mobile ) loomise võimatusest - masina, mis suudaks lõpmata kaua teha tööd, kulutamata seejuures energiat.
Ajaloo annaalidesse on talletatud märkimisväärne kogus "igiliikuri" projekte. Mõnes nendest on "leiutaja" vead silmnähtavad, teistes aga maskeeritud aparaadi keeruka konstruktsiooniga ning ei ole kuigi lihtne mõista, miks masin tööle ei hakka. Viljatud katsed luua " igiliikurit " jätkuvad ka meie ajal. Kõik need katsed on määratud läbikukkumisele, kuna energia jäävuse ja muundumise seadus "keelab" töö saamise ilma energiat kulutamata.

.ODT Laadi alla originaalfail 21 lk · .odt · 146 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-10-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

146 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kafka MegaJesus Õppematerjali autor

10. klassi füüsika üleminekueksami teooriapunktide vastused.

kulgliikumine punktmass taustsüsteem nihe liikumise suhtelisus ühtlane sirgjooneline liikumine kiirus liikumisvõrrand ja kiirusvõrrand1 mehaanilise koguenergia jäävuse seadus mehaaniline võimsus kasutegur

Sarnased õppematerjalid

rtf

Füüsika konspekt 11kl

Nr 1. Kulgliikumine. Punktmass. Taustsüsteem. Nihe. Liikumise suhtelisus. Kulgliikumiseks nimetatakse liikumist, mille korral kõik keha punktid liiguvad ühesüguselt. Punktmassiks nimetatakse keha, mille mõõtmeid võib lihtsuse mõttes jätta arvestamata. Tausüsteem on kella ja kordinaatsüsteemiga varustatud keha, mille suhtes liikumist vaadeldakse. Sageli on taustkehaks Maa ja kordinaadistikuks ristkordinaadistik. Nihkeks nimetatakse keha algasukota ja lõppasukohta ühendavat vektorit. Mehaaniline liikumine on suhteline sellepärast, et keha liikumise trajektoor, läbitud tee ja nihe sõltuvad taustsüsteemi valikust. Nr 2. Ühtlane sirgjooneline liikumine. Kiirus. Liikumisvõrrand ja kiirusvõrrand. Ühtlane sirgjooneline liikumine on selline liikumine, mille puhul keha sooritab mistahes võrdsetes ajavahemikes võrdsed nihked. Kiirus näitab, millise nihke sooritab keha ajaühikus. Kiirusvõrrand: v=s/t. Liikumisvõrrand: x=x0+vt, milles nihe s=vt. Nr 3. Ühtlaselt muutuv s

Füüsika

docx

Gümnaasiumi mehaanika kursuse kokkuvõte + valemid

liikumisvõrrand sätestab koordinaadi (x, y, z) sõltuvuse ajast (t). Näiteks algkiirusega v0 vertikaalselt üles visatud keha liikumisvõrrand on järgmine: y(t) = y0 + v0t ½ gt2 liikumisgraafik: http://anmet.planet.ee/Graafikud%20ja%20diagrammid/target8.html kiiruse, teepikkuse ja aja vaheline seos: s=v*t Keha nihkeks liikumisel ühest punktist teise nim. neid kahte punkti ühendavat suunatud sirglõiku Keskmine kiirus on ajavahemikus keha poolt läbitud teepikkuse ja kulunud aja suhe. Kiirendus on kiiruse muut ajaühikus a= v/ t v=v-v0 Ühtlaselt muutuv kiirus kiirus mis muutub mistahes võrdsetes ajavahemikus ühepalju Liikumist kirjeldavad füüsikalised suurused on: *keha koordinaat x *keha poolt sooritatud nihe s *kiirus v *kiirendus a Ühtlane liikumine: X= x0+vt s=vt v=const. v=v0+at a=0 Ühtlaselt muutuv liikumine: x=x0+v0t+at2/2 s= v0t+at2/2 v=v0+at a=const Näidis: Võrdlen x=x0+v0t+at2/2 ning näen, et vaatluse alghetkel asus jalgrattur koordinaatide alguspunkt

Füüsika

pdf

10. klassi füüsika konspekt

1. Kulgliikumine. Punktmass. Taustsüsteem. Nihe. Kulgliikumine keha kõik punktid liiguvad ühesuguselt, mõtteline sirge kehas jääb iseendaga paralleelseks Punktmass keha, mille mõõtmed võib antud tingimustes arvestamata jätta Taustsüsteem: taustkeha koordinaadistik kell Nihe s suunatud sirglõik, mis ühendab keha algasukohta lõppasukohaga asukoht + nihe = keha asukoht Nihe on vektoriaalne suurus. Vektoriaalne suurus määratud suuna ja arvväärtusega Mood vektori pikkus Vektori projektsioonid x-teljel on x-koordinaadi muut (s x) y-teljel on y-koordinaadi muut (sy) sx = x - x 0 sy = y - y 0 2. Ühtlane sirgjooneline liikumine. Kiirus. Liikumisvõrrand ja kiirusevõrrand. Mehaanika põhiülesanne on liikuva keha asukoha määramine suvalisel ajahetkel. x = x0 + sx y = y0 + sy Vaja nihkeprojektsioon avaldada aja kaudu. Ühtlane sirgjoonel

Füüsika

doc

10klassi füüsika

1. · Kinemaatika on mehaanika osa, mis uurib kehade liikumist ruumis, kusjuures ei ole oluline, mis seda liikumist esile kutsub. · Seda joont, mida mööda keha liigub, nimetatakse trajektooriks. · Kulgeval liikumisel on kõikide kehade punktide trajektoorid ühesuguse kujuga. · Pöörleva liikumise korral on keha punktide trajektoorid erinevad. · Ühtlane sirgjooneline liikumine ehk ühtlane liikumine on keha või masspunkti sirgjooneline liikumine, mille puhul keha massikese või masspunkt läbib liikumise kestel mis tahes võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed teepikkused. · Ühtlase sirgjoonelise liikumise kiiruseks nimetatakse jäävat vektorsuurust, mis võrdub suvalises ajavahemikus sooritatud nihke ja selle ajavahemiku suhtega. · nihe on vektoriaalne füüsikaline suurus, vektor liikuva keha algasukohast keha lõppasukohta. Tähis . · Teepikkuseks nimetatakse füüsi

Füüsika

odt

JÕUD JA IMPULSS

Kordamisküsimused JÕUD JA IMPULSS 1. Milline on keha liikumine vastastikmõju puudumisel? Vastastikmõju täielikul puudumisel liikumine ei muutu 2. Newtoni I seadus. (sõnasta oma sõnadega) e inertsiseadus (osa ka sellest lähtuvalt lahti seletada). Newtoni esimene seadus e. inertsiseadus vastastikmõju puudumisel või vastastikmõjude kompenseerumisel on keha kas paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt. 3. Mis on inerts? Nähtust, kus kõik kehad püüavad oma liikumise kiirust säilitada nimetatakse inertsiks. 4. Mehaanika seaduste kehtivus erinevates taustsüsteemides. Taustsüsteeme, kus kehtivad inertsiseadus ja teised mehaanika seadused nimetatakse inertsiaalseteks taustsüsteemideks 5. Millised on taustsüsteemid, kus kehtib Newtoni I seadus ehk inertsiseadus? mõõtmisvigade piires Maaga seotud süsteemid, va. maa suhtes kiirendusega liikuvad taustsüsteemid. 6. Mis on inertsus? Inertsus on keha omadus, mis seisneb selles, et keha ki

Füüsika

doc

10. klassi arvestused

ARVESTUSED Õppeaines: FÜÜSIKA Õpilane: Klass: 10 Õpetaja: 2005 2 SISUKORD I ARVESTUS MEHAANIKA .................................................................................................5 1. SI süsteemi põhimõõtühikud ....................................................................................................5 2. Ühikute teisendamine ja eesliite väljendamine kümne astmetena .......................................................................................................................................................6 3. Kulgliikumine............................................................................................................................6 4. Taustsüsteem..............................................................................................................................7 5. Nihe..........................................................................................................................

Füüsika

docx

FÜÜSIKA 1 eksami vastused

Üldmõisted 1 Vektor suurus, mis omavad arvväärtust ja suunda. Mudeliks on geomeetriline vektor, mis on esitatav suunatud lõiguna. Vektoril on algus- ehk rakenduspunkt ja lõpp-punkt. Näiteks jõud, kiirus ja nihe. Skalaarid suurus, mis omab arvväärust aga mitte suunda. Mudeliks on reaalarv! Näiteks temperatuur, rõhk ja mass. 2 Tehted vektoritega vektoreid a ja b saab liita geomeetriliselt, kui esimese vektori lõpp-punkt ja teise vektori alguspunkt asuvad samas kohas. Liidetavate järjekord ei ole oluline. Kahe vektori lahutamise tehte saab asendada lahutatava vektori vastandvektori liitmisega, ehk b asemel tuleb -b. Vektori a komponendid ax ja ay same leida valemitega Vektori pikkuse ehk mooduli saab Pikkuse-nurga saab avaldada tead

Füüsika

doc

Mehaanika 1. osa - Mehaanika põhivalemid

Mehaanika F10EKKÜ.T I osa 1. Mida nimetatakse mehaanikaks? Mehaanikaks nimetatakse füüsika osa, mis uurib kehade liikumisega seotud probleeme. 2. Mida nimetatakse kinemaatikaks? Kinemaatikaks nimetatakse mehaanika osa, mis uurib kehade mehaanilist käitumist, arvestamata teiste kehade mõju temale. 3. Milline liikumine on mehaaniline liikumine? Mehaaniliseks liikumiseks nimetatakse keha asukoha muutumist ruumis teiste kehade suhtes teatud aja jooksul. 4. Milles seisneb mehaanika põhiülesanne? Mehaanika põhiülesandeks on määrata liikuva keha asukoht mistahes ajahetkel mistahes trajektoori punktis. 5. Mida nimetatakse kulgliikumiseks? Kulgliikumiseks nimetatakse liikumist, mille korral keha kõik punktid liiguvad ühesuguselt. Nt. lifti liikumine. 6. Mida nimetatakse punktmassiks? Punktmassiks nimetatakse keha, mil

Füüsika

Rohkem sarnaseid