Võrkpall
Võrkpall on sportlik pallimäng, kus kaks võistkonda võistlevad
võrguga poolitatud väljakul.
Võistlusmängu eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole
mängijate väljakule nii, et see maanduks vastase väljakupoolel,
läheks vastasmängija puudutusest auti või vastasmängija eksiks
reeglite vastu. Samas peab takistama palli maandumist oma
väljakupoolel.
Ajalugu: Võrkpalli
sünnimaaks peetakse USA-d (1985). Ala loojaks peetakse
Ameerika võimlemisõpetajat William G. Morganit.
Võrkpall
algajatele Võrkpalli õpetamist tuleb alustada õpilastele mängu eesmärgi
selgitamisest. See on: saata pall üle võrgu nii, et see maanduks
vastaste väljakupoolel, ja takistada palli maandumist oma
väljakupoolel.
Pallipuuted peavad vastama võrkpallimäärustele
ja neid on lubatud teha ühel võistkonnal korraga maksimaalselt
kolm. Kui eesmärk ning selle teostamise idee on selged, on
paras aeg
hakata õppima
tehnikat .
Servimine: Pallingu
löömiseks on erinevaid võimalusi:
alt või ülevalt;
eest või küljelt;
hüppelt või maast;
vindiga või planeerivalt.
Algajatel on servi eesmärgiks pall määrustepäraselt mängu panna.
Edasijõudnutel on palling esimeseks rünnakuks.
Algajad õpivad tavaliselt servima kõigepealt alt, ülevalt, eest
või küljelt. Kui on piisavalt jõudu, et pall ülalt üle võrgu
lüüa, võib alt pallingu õppimise vahele jätta.
Pallingu
õppimine:
Pallingu õppimist alustatakse ülesviskest. Tuleb omandada täpne ja stabiilne ülesvise, mida oleks mugav lüüa. Viske täpsust saab kontrollida palli maandumiskoha järgi põrandale. Viset sooritada korduvalt ja ilma löögita. Pallingut on soovitav lüüa algul väiksemalt distantsilt, mitte kasutada liialt jõudu. Eesmärgiks on õige tehnika. Lööke võib sooritada vastu seina, paarilisele, üle võrgu. Järk-järgult liikuda võrgust kaugemale. Kui üle võrgu löömine ei valmista enam raskusi, saab õpilastele anda uusi ülesandeid. Palli lend peab olema kiire, võrguületus sellele võimalikult lähedalt. Hea, kui osatakse palli suunata väljaku erinevatesse tsoonidesse:
- mängija ütleb enne servi, kuhu tsooni pall maandub;
- servi
märklaudadeks on võimlemismatid.
Ülaltsööt
Ülaltsööt
on täpseim võimalus saata pall võistkonnakaaslaseni.
Tänu
võrkpallimäärustele, mis lubavad ülaltsöötu ka servi vastuvõtul
ja kaitsemängus, kasutatakse seda palju. Enim on ta muidugi
rakendatud teise puutena, kui eesmärgiks on ründajale võimalikult
täpse söödu (tõste) andmine.
Lähteasend:
püsiv ja tasakaalustatud asend, õlgadelaiune harkseis, üks jalg
veidi eespool , raskus ees oleval jalal, jalad põlvist veidi
kõverdatud, ülakeha kergelt ette kallutatud, küünarliigesest
kõverdatud käed silmade kohal otsmiku ees. Ülaltsöödu
lähteasendisse tuleb liikuda nii, et pall jääb täpselt otsmiku
kohale. Palli lähenemisel viiakse keha raskuskese allapoole,
küünarliigesest kõverdatud käed tõstetakse enda ette nii, et nad
moodustaksid kolmnurga, ja labakäed nii, et pöidlad ja esimesed
sõrmed moodustaksid samuti kolmnurga. Kõik söötja sõrmed on
suunatud söötja selja taha. Palli tabamine toimub otsmiku ees
silmade kohal. Kõik sõrmed puudutavad palli, kuid põhiliselt toetub pall pöialdele ja kahele esimesele sõrmele.
Peopesad
palli ei puuduta. Järgneb söödu sooritamine . Kõigepealt sirutuvad
jalad, siis kere ja käed. Mida pikemalt käed palli saadavad , seda
täpsem on sööt. Söödu lõpul jalad sirutuvad, keharaskus kandub
päkkadele. Mida pikem on sööt, seda rohkem tuleb kasutada jalgade
jõudu.
Juurdeviivad
harjutused :
- Jooks (liikumine juurdevõtusammudega külgsuunas, selg ees jooks), peatumine söödu lähteasendisse.
- Sõrmede ja käte asendit ning tööd saab alguses õppida ilma liikumiseta, sest kogu tähelepanu on suunatud käte tegevusele.
- Palli ülesvise vähemalt 4 m kõrgusele. Pärast palli põrget põrandale tuleb liikuda palli alla ja püüda pall söödu lähteasendisse. Palli võib visata endale ette, aga võib visata ka paarilisele. Põrandapõrke asemel võib kasutada seinapõrget.
- Vise endale ette või paarilisele ja liikumine palli alla lähteasendisse ning palli püüdmine.
- Paarilise vise tuleb tagasi sööta otsmikuga. Otsmikuga sööta võivad ka mõlemad paarilised.
Õige sööduasendi paikasaamine on väga tähtis. Headeks
abilisteks algõpetuse juures on põrge (sööt peale põrget) ja
vahesööt (vahesööt pea kohale ja siis kaaslasele ).
Altsööt
Altsöötu kasutatakse põhiliselt pallingu ja ründelöökide
vastuvõtmisel. Sooritamisahel on sarnane ülaltsöödule:
stardiasend – liikumine – peatumine söödu lähteasendisse –
söödu sooritamine ja üleminek uuele tegevusele.
Lähteasend: õlgadelaiune harkseis, üks jalg veidi eespool,
jalad põlvist kergelt kõverdatud, kere kergelt ette kallutatud,
käed küünarliigesest sirutatult sõrmseongus ees-all. Palli
lähenemisel viiakse keha raskuskese allapoole ja seejärel
liigutakse aktiivselt pallile vastu. Jalad sirutuvad põlveliigesest
ja kere puusaliigesest. Sirged käed liiguvad pallile vastu. Väike
liikumine toimub ka ette suunatud õlaliigesest. Pall söödetakse
käsivartega randmest natuke kõrgemalt, randmed on suunatud alla.
Tugevate löökide vastuvõtul on harkseis laiem ja lähteasend
madalam ning keharaskus päkkadel. Keha on palli lennusuunaga risti.
Mängitakse põrandale lähemal, et võita aega palli lennu
jälgimiseks ja maandumiskoha äraaimamiseks. Palli suunatakse
käsivartega. Palli oodates on käed ees-all, aga ei tohi olla
seotud. Juhul kui pall lendab kõrgemale, on võimalik võtta
kiiresti ülevalt mängimise käteasend.
Altsöödu õppimine:
- Alustada võib lähteasendi sissevõtmise ja söödu imiteerimisega ilma pallita. Kontrollida õpilaste asendi korrektsust. Käed küünarliigesest sirged, randmed alla pööratud jne. Kord eespool üks jalg, kord teine.
- Mängimisel kasutada algul kergemaid, kõrgema kaarega tulevaid palle, mida paariline on visanud alt või söötnud ülevalt.
- Hüpits on paigutatud põrandale U-tähe kujuliselt. Mängija liigub juurdevõtusammuga ühe hüpitsaotsa juurest teise juurde. Hüpitsa parema otsa juures mängib altsööduga parem jalg eespool, vasaku juures vasak jalg eespool. Paariline viskab palli alt kahe käega ja talle tuleb pall tagasi mängida.
- Altsöödud vastu seina või pea kohale. Sama vaheldumisi ülaltsööduga.
- Järk-järgult tuleb altsööduga vastu võtta kiiremaid palle, serve ja rünnakuid.
Ründelöök
Kui
ülalt- ja altsöödu peamiseks kvaliteedinäitajaks on täpsus, siis
rünnaku puhul lisandub sellele jõud. Mida tugevam on ründelöök,
seda suurem on võimalus, et pall jääb vastaste platsipoolele maha.
Ründelöögis
on ühendatud jooks, hüpe ja löök (kiirus, jõud ja osavus ). Eelnevat arvestades on tegemist võrkpalli raskeima elemendiga. Enne
rünnakut sooritatud võimalikult täpsed pallipuuted- vastuvõtt ja
tõste on tulemusliku rünnaku eelduseks . Ründelöök jagatakse
nelja faasi:
1–3-sammuline hoojooks
üleshüpe, äratõuge, sirgete käte hoog ja lennufaas
löök, palli tabamine hüppe- ja käeulatuse kõrgpunktis
maandumine kõverdatud jalgadele väikese lõdvestava järelhüppega.
Ründelöögi tehnika mõnevõrra varieerub , sõltuvalt sellest, kui
kaugel on pall võrgust ja mitu sammu on võimalik kasutada
hoovõtuks.
Alljärgnevalt kolmesammulise hoovõtuga ründelöögi
kirjeldus.
Lähteasend on kõrge ja ebapüsiv, keharaskus
päkkadel. Esimene samm (paremakäelised) tehakse
vasaku jalaga, ülesandeks ajastamine ja suuna valimine. Käed on
veidi kõverdatult kõrval.
Teine samm –
eesmärgiks valida üleshüppeks õige koht; liikumishoo pidurdamine ning suunamine üles. Sirge parem jalg läheb kannale ette-maha.
Samal ajal liiguvad sirged käed hoovõtuks hoogsalt taha.
Kolmas
samm tehakse vasaku jalaga, mis viiakse paremast veidi risti
mööda. Käed jätkavad liikumist taha-alla.
Äratõuge:
rullumine üle kandade päkkadele ja jalgade aktiivne sirutus põlve-, puusa - ja hüppeliigesest. Samal ajal sirgete käte aktiivne
liikumine tagant-alt ette-ülesse. Löögikäsi kõverdub
küünarliigesest nii, et küünarliiges on ees-ülal õlast
kõrgemal, lõtv ranne õla kohal pea taga, sõrmed pööratud taha, peopesa üles.
Hüppe kõrgus sõltub hoojooksu kiirusest, käte
hoost ja jalgade jõust.
Lennufaasis painutatakse
õlavöö rindkerest taha, löögikäsi ja õlg liiguvad
taha.
Löök toimub hüppe kõrgpunktis käe
ulatuskõrgusel. Liigutus toimub ümber küünarliigese. Palli
tabamise hetkel ees-ülal on käe kiirus maksimaalne. Ranne katab
palli. Peale kokkupuudet palliga liigub käsi vasaku põlve suunas
ette-alla. Küünarliigesest jääb käsi sirgeks .
Maandumine toimub
pehmelt kahele jalale .
Ründelöögi õppimine
Ründelöögi tehnika keerukuse tõttu on seda mõistlik õppida
osade kaupa. Oluline on selgeks saada üleshüpe kahelt jalalt
sirgete käte hooga .
Hoojooksu ja üleshüppe õpetamine. Kõigepealt on
soovitav õpetada viimast sammu ja äratõuget. Üks võimalus
õpetamiseks: mängija seisab vasakul jalal, kõverdatud parem jalg
on viidud taha. Viia parem jalg ette, asetada maha üle kanna. Viia
vasak jalg paremast mööda ja asetada maha üle kanna. Üleshüpe
koos sirgete käte hooga,
seejärel võtta üks samm juurde.
Alustada liikumist paremal jalal seistes, vasak jalg viidud taha.
Oluline, et hoovõtt oleks kiirenev. Üleshüpe peab olema otse üles
või minimaalselt edasi. Järgmisena sooritada hüppeid rippuva
tähise suunas (korvivõrk, korvirõngas jne), üritades tähist
hüppe kõrgpunktis ühe või kahe käega puudutada.
Löögiliigutuse õpetamine
- Pallivise pea tagant vastu maad. Paigalt ja kohapealt hüppega. Oluline, et viskeliigutus toimuks küünarliigesest ja randmetest.
- Vasaku käega hoida palli ees-ülal. Parema käega teha palli pihta löögiliigutus. Oluline on, et parem küünarliiges oleks õla kohal, ranne viidud taha. Löögihetkel katab ranne palli.
- Sama, mis eelmine , aga vasak käsi laseb palli lahti ja löök toimub enda ette põrandale põrkesse.
- Ülesvise ja löök põrandapõrke kaudu vastu seina; püüda pall. Hiljem ilma püüdmiseta, üritades seinast põrganud palli kohe tabada.
Ajastamine. Üleshüppe ja löögiliigutuse ideaalseks
kokkusobitamiseks on vaja üleshüppe head ajastust sobivast kohast.
Eesmärk on palli tabada hüppe kõrgpunktis käe maksimaalsel
ulatusel. Mängija püüab hüppe kõrgpunktis enda üles visatud
palli sirgete kätega.
Jälgida, et enne üleshüpet
sooritataks korralik kätehoog.
Paarilised seisavad
võrgust ca 3 m kaugusel. Kaarega vise paarilisele üle võrgu, kes
sooritab hoovõtu ja üleshüppe ning hanitab (ühe käe sõrmedega)
palli tagasi üle võrgu.
Jälgida, et hanitus toimuks
maksimaalsel kõrgusel.
Kui kõik eelnevad rünnaku
juurdeviivad harjutused on selged, on paras aeg eeltoodu kokku panna
ja hakata palli üle võrgu ründama. On mitu varianti , kuidas pall
ründajale „ette toimetada”:
- kaarega vise üle võrgu, vastutulevat palli on lihtne tabada;
- ülesvise või tõste võrguga paralleelselt;
- ründaja sooritab ülesviske (alt ühe või kahe käega) ise endale ette.
Blokk
Õnnestunud blokk, mille puhul pall jääb vastaste ründelöögist
vastase väljakule, on rohkem väärt kui sellega kaasnev üks punkt.
Hästi on blokk tehtud ka siis, kui see pidurdab rünnatud palli
hoogu. Või kui lööja on sunnitud ründama blokist mööda, endale
ebamugavasse ja kaitsjale mugavasse tsooni. Blokki hüpatakse üksi
või grupis (2–3 mängijat).
Lähteasend: mängija seisab näoga võrgu poole, veidi
kõverdatud jalad on õlgadelaiuses harkseisus, kõverdatud käed on
ees rinna kõrgusel, vaade on vastaste sidemängijal. Kaugus võrgust
on selline, et saaks vabalt liigutada enda ees kõverdatud käsi.
Sellest asendist võib kohe üles hüpata, aga enamasti on vaja ka
liikuda.
Liikumine toimub võrguga paralleelselt kas
juurdevõtusammuga (lühikesed vahemaad), ristsammuga (veidi pikemad vahemaad) või joostes (kõige pikemad vahemaad). Üleshüpe toimub
kahelt jalalt, hoogu annavad küünarliigesest kõverdatud käed.
Hüppe järel viiakse küünarliigesest sirged ja lukustatud käed
võrgule võimalikult lähedalt üle võrgu. Eesmärk on viia käed
teisele poole võrku maksimaalselt kaugele, pallile võimalikult
lähedale. Sõrmed on harali ja pingestatud. Käte vahe on selline,
et pall sealt läbi ei mahuks. Üleshüpe toimub ründaja hoojooksu
suunaga risti. Blokeerija hüppab üles veidi hiljem kui ründaja,
hetkel, kui lööja käsi on liikunud pea taha. Blokihüppe ajastus
sõltub ka sellest, kui kaugel on tõste võrgust. Mida kaugemal on
tõste võrgust, seda hiljem tuleb hüpata. Blokeerija üritab palli
oma kätega suunata vastaste väljaku keskele .
Maandumine kahele jalale toimub selliselt , et oleks
võimalik kohe kiiresti asuda järgmise tegevuse juurde.
Grupiblokk ihüpates on tehnika sama. Tuleb lihtsalt
jälgida, et üleshüpe toimuks üheaegselt ja käte vahele ei jääks
auke, kust pall läbi mahub . Grupibloki üleshüppe koha valib võrgu
keskel hüppav keskmine mängija. Võrgu ääres hüpates valib koha
äärmine mängija.
Bloki õppimine
- Mängija seisab näoga seina poole, sellest ca 40 cm kaugusel. Üleshüppe kõrgpunktis viib ta sirged harali sõrmedega käed vastu seina.
- Blokihüpe võrgu keskel. Pärast maandumist maksimaalse kiirusega liikumine nurka ja blokihüpe. Kasutada erinevaid liikumisviise (juurdevõtusammuga, ristsammuga, jooksuga).
- Mängijad seisavad teine teisel pool võrku. Üheaegne üleshüpe ja käteplaks võrgu kohal. Samm kõrvale ja uus hüpe. Liikumine ühest võrgu servast teise.
- Mängijad seisavad teine teisel pool võrku, ühel on käes pall. Üheaegne üleshüpe ja palliga mängija annab paarilisele palli ülevalt kahe käega. Osad vahetuvad.
- Üks mängija on blokihüppe lähteasendis. Teine mängija on teisel pool võrku kolme meetri kaugusel, hoides palli ülal pea taga. Terav kahe käega vise võrgu kohale. Blokis olev mängija üritab lööki blokeerida.
- Sama harjutus, aga vise sooritatakse hüppelt.
- Kui eelnevad harjutused on sooritatud, on õige aeg ründelöökide blokeerimiseks. Siis alles selgub , kui hästi blokk on ajastatud. Ründajale võib anda ülesande pall kindlasse suunda lüüa ja blokeerijale sama suund kinni panna.
- Selle järel tuleb juba tõeline kahevõitlus „kes keda”. Ründaja ülesandeks on pall vastaste väljakule maha lüüa, blokeerija ülesandeks pall blokeerida.
Liikumine väljakul
Võrkpallimängus liigutakse väikesel maa-alal. Hea võrkpallur
oskab liikuda kiiresti ette, küljele ja taha; oskab kiiresti
pidurdada ja sisse võtta pallimänguks sobiliku lähteasendi; oskab
kiiresti üle minna ühelt liikumisviisilt teisele.
Liikumine
toimub jooksu-, juurdevõtu-, rist -, hüppe- ja väljaastesammudega.
Tähtis on hea reaktsioon ja kiire start. Asjakohased on erinevates
liikumisviisides 3–9 m pikkused joonejooksud, samuti teatejooksud.
Võrkpallitreenerite lemmikmäng on rahvastepall . Liikumisoskusi
arendavaid harjutusi on hea sooritada tunni ettevalmistavas osas.
Õpilastelt tuleks nõuda kolme puute sooritamist. Võib mängida
selliste reeglitega, et kolme puute sooritamine on võistkonnale
kohustuslik. Juhul, kui võistkond sooritab vähem või rohkem
puuteid, kaotab ta punkti. On hea, kui õpilased saavad tunnis
võrkpalliga võimalikult palju kokkupuuteid. Pallid võib kaasata
juba tunni ettevalmistavas osas, siis võib palli põrgatada, visata,
püüda, žongleerida, lihtsalt käes hoida jne. Koos pallidega saab
edukalt sooritada ka soojendusvõimlemist. See on tähtis parema
pallitunnetuse saamiseks.
Marleen Arula 12.A
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-03-28
Kuupäev, millal dokument üles laeti
40 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
marleen92
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid