100 meetri jooks ja kaugushüpe (0)

Orissaare Gümnaasium
Kristiina Maaste
100 meetri jooks ja kaugushüpe
Referaat
Orissaare 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. 100 meetri jooks 4
1.1 Mis see on? 4
1.2 Jooksurada 4
1.3 Rekordid 4
1.3.1 Maailmas 4
1.3.2 Eestis 4
1.4 Ajalugu 4
1.5 Huvitavaid fakte 5
2. Kaugushüppe 6
2.1 Mis see on? 6
2.2 Korraldus 6
2.3 Ajalugu 6
2.4 Rekordid 7
2.4.1 Maailmas 7
2.4.2 Eestis 7
2.5 Huvitavaid fakte 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9
LISA 10

Sissejuhatus

Kaugushüpe ja 100 meetri jooks tunduvad väga arusaadavate ja lihtsasti korraldatavate aladena. Tegelikult see nii päris siiski pole. Mõlemale kehtivad kindlad nõuded ja reeglid, mida tuleb jälgida. Mõlemal on rääkida ka oma ajalugu. Kirjutan oma referaadis täpsemalt, mis on 100 meetri jooks, tema ajaloost, kus teda harrastatakse, mis on põhilised nõuded ja rekordite omanikest nii Eestis kui ka maailmas. Teine pool sisaldab endas kaugushüppe põhilisi teadmisi nagu näiteks ajalugu ja üldist korraldust. Ka siit ei puudu rekordid ja nende püstitajad.

1. 100 meetri jooks

1.1 Mis see on?

100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. Võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult. Sisestaadionil ei ole sellel distantsil suurt tähtsust, sest kurvi tõttu jääb tulemus nõrgemaks. 100 m jooksule vastav võistlusala sisestaadionil on 60 m jooks. 100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus . Samuti on see ka meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala.

1.2 Jooksurada

Täismõõtmelisel staadionil on kaheksa 1,21 m kuni 1,23 m laiust jooksurada. Rajad eraldatakse üksteisest 5 cm laiuste valgete joontega, milledest jooksu suunas paremale jääv kuulub antud raja laiuse sisse. Rajal joostakse vastupäeva. Rajad nummerdatakse jooksusuunas vaadatuna vasakult paremale ehk siserajast väljapoole. Esimese ehk siseraja siseservas peab asuma 5 cm kõrgune torujas või kandiline piire . Siseraja pikkust mõõdetakse 30 cm kauguselt piirde välimisest äärest, teiste radade pikkust 20 cm kauguselt vastava raja sisemisest äärest.

1.3 Rekordid

1.3.1 Maailmas

100 m jooksu maailmarekordi omanikku nimetatakse sageli maailma kiireimaks meheks või naiseks . Praegune meeste maailmarekord , mille 2009 püstitas Usain Bolt, on 9,58 sekundit. Praegune naiste maailmarekord, mille 1988 püstitas Florence Griffith-Joyner, on 10,49 sekundit. (See vastab keskmisele kiirusele 9,53 m/s ehk 34,31 km/h.)

1.3.2 Eestis

Eesti meeste rekord on 10,19 sekundit ja selle püstitas Marek Niit 2012. aastal. Eesti naiste rekord on 11,47 sekundit ja selle püstitas Ksenija Balta 8. augustil 2006.

1.4 Ajalugu

100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida harrastati 19. sajandil. Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. Neid lubati kasutada alates 1937. aastast. Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 1920ndatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finišikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid. Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960ndatel võeti kasutusele kunstkattega rajad. Esimene maailmarekord (9,9) sellisel rajal registreeriti 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos Jim Hinesi nimele .
Olümpiamängude kavas on 100 m jooks meestele 1896. aastast ja naistele 1928. aastast. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osaala.

1.5 Huvitavaid fakte

100 meetri jooks jääb keskmise kiiruse poolest 200 m jooksule alla. Kuigi pikem distants toob kaasa jooksukiiruse vähenemise, on seal maksimaalse kiiruse saavutamisele kuluv aeg suhteliselt lühem.
Jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s.
Esimene meeste registreeritud aeg: 11,0 s (110 jardi ehk 100,58 m), William MacLaren, Suurbritannia , 27. juuli 1867, Haslingden.
Esimene meeste ametlik maailmarekord: 10,6 s, Donald Lippincott, USA, 1912.
Esimene naiste registreeritud aeg: 17,4 s, Aino Rannanpää (Soome), 15. mai 1902 , Helsingi.
Esimene naiste ametlik maailmarekord: 13,6 s (13 3/5 s), Marie Mejzlíková II (Tšehhoslovakkia, 5. august 1922).
Esimene naiste elektrooniliselt registreeritud maailmatippmark: 12,18 s, Winsome Cripps ( Austraalia ).
Stardijoone laius kuulub alati distantsi pikkuse sisse, finišijoone laius aga välja.
Jooksualad viiakse läbi kuni neljas võistlusjärgus. Esimest võistlusjärku nimetatakse eeljooksudeks ja viimast finaaliks, nende vahele võivad jääda veerand- ja poolfinaalid.
Tuule kiirust mõõdetakse 100 m jooksus 10 sekundi vältel ning 100 m ja 110 m tõkkejooksudes 13 sekundi vältel. Tuulemõõtur käivitatakse koos stardipauguga.

2. Kaugushüppe

2.1 Mis see on?

Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud üldiselt liivaga . Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kaugushüpe on kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa.

2.2 Korraldus

Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks , äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s.

2.3 Ajalugu

Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Alates 1948. aastast on kavas olnud naiste kaugushüpe.

2.4 Rekordid

2.4.1 Maailmas

Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tokyos 8.95. Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale (tol ajal Nõukogude Liit), kes hüppas 1988 Leningradis (praegu Peterburi) 7.52.

2.4.2 Eestis

Eesti sportlane Tõnu Lepik osales 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09. Praegune Eesti rekord kuulub Erki Noolele, kes hüppas 27. mai 1995 Austrias Götzis 8.10. Eesti naiste rekord kuulub Ksenija Baltale, kes hüppas 8. august 2010 Tallinnas 6.87.

2.5 Huvitavaid fakte

Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis.
Efektiivne painduvus on kindel abinõu vigastuste vastu, mis kaugushüpet arvestades kindlasti vajalik on.
Kaugushüppajatel on nädalas 2–3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6–8 korda.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võiks öelda, et kumbki käsitletud aladest pole nii lihtne kui pealtnäha paistab. Mõlemad on küllaltki täpsed alad ja neile kehtivad kindlad reeglid. Kuigi enamik inimesi on nende aladega seotud vaatajarollis olles, oleks siiski oluline teada ka korralduslikust poolest. Seda referaati tehes sain teada nii mõndagi uut ja huvitavat ning saan nüüd oma teadmisi ka teistega jagada.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/100_meetri_jooks
http://et.wikipedia.org/wiki/Kergej%C3%B5ustiku_Eesti_rekordid
http://eok.ee/sports

LISA