50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 11 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-12-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
erikott
Õppematerjali autor
Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentaloni koosseisus. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30
Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Kaugushüppe ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Kaugushüppe treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool. Hüppamine - Kaugushüppajatel on nädalas 23 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 68 korda. Koormuse suurendamine - Atleedid töötavad treeningus suurema koormusega võrreldes võistlustingimustega
REFERAAT Kaugushüpe Tallinn 2 Sisukord 1. Ajalugu 4lk 2. Mis on kaugushüpe? 4lk 3. Võistluskorraldus 5lk 4. Hoojooks 6lk 5. Hoojooksu ja äratõuke vaheline ala 6lk 6. Äratõuge 7lk 7. Lend 7lk 8. Maandumine 8lk 9. Sportlase eripära 8lk 10. Treening 9lk 11. Parimad tulemused 10lk 12
Kaugushüpe ja 100 meetri jooks Referaat 2016 Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel
katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks loetakse võistleja, kes on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kolm katset. Need kolm, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv parematele kohtadele platseerunuid võistlejaid (tavaliselt 8 esimest), saavad veel kolm katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Kaugushüpe on kõigi suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka seitsmevõistluse ja kümnevõistluse üks osa. Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu. Sumised visati enne maandumist taha, et hüppajat kaugemale viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656.a eKr hüppas tulemuse 7.05 meetrit.
Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tōkyōs 8.95
10 KASUTATUD KIRJANDUS .................................................................................................... 11 ÜLDISELT AJALOOST Spordiajaloolased oletavad, et kehakultuuri algeid tuleb otsida inimkonna ajaloost 40 000 60 000 aasta kauguselt. Sel perioodil lõppes inimese bioloogiline kujunemine. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks. Naiste võistlemist lühikeses spordidressis ja viibimist koos meestega spordiväljakul peeti Vanas Maailmas kaua ebasündsaks. 20. sajandil aga muutus olukord. Uues Maailmas võeti kergejõustiku propageerimine naiste seas esimesena tõsiselt käsile. 1910. aastast on teada naiste esimene osavõtt 200 meetri jooksust. Esimese maailmasõja ajal korraldati Briti saartel sageli kergejõustikuvõistlusi, kus kavas olid ka naiste alad
Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katse, parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse pikim hüpe. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid