10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-02-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
56 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kristian001
Õppematerjali autor
Kaugushüpe ja 100 meetri jooks Referaat 2016 Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel
Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Kaugushüppe ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Kaugushüppe treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool. Hüppamine - Kaugushüppajatel on nädalas 23 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 68 korda. Koormuse suurendamine - Atleedid töötavad treeningus suurema koormusega võrreldes võistlustingimustega
REFERAAT Kaugushüpe Tallinn 2 Sisukord 1. Ajalugu 4lk 2. Mis on kaugushüpe? 4lk 3. Võistluskorraldus 5lk 4. Hoojooks 6lk 5. Hoojooksu ja äratõuke vaheline ala 6lk 6. Äratõuge 7lk 7. Lend 7lk 8. Maandumine 8lk 9. Sportlase eripära 8lk 10. Treening 9lk 11. Parimad tulemused 10lk 12
Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tōkyōs 8.95
katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks loetakse võistleja, kes on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kolm katset. Need kolm, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv parematele kohtadele platseerunuid võistlejaid (tavaliselt 8 esimest), saavad veel kolm katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Kaugushüpe on kõigi suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka seitsmevõistluse ja kümnevõistluse üks osa. Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu. Sumised visati enne maandumist taha, et hüppajat kaugemale viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656.a eKr hüppas tulemuse 7.05 meetrit.
kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud üldiselt liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kaugushüpe on kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. 2.2 Korraldus Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse
Orissaare Gümnaasium Kristiina Maaste 100 meetri jooks ja kaugushüpe Referaat Orissaare 2013 Sissejuhatus Kaugushüpe ja 100 meetri jooks tunduvad väga arusaadavate ja lihtsasti korraldatavate aladena. Tegelikult see nii päris siiski pole. Mõlemale kehtivad kindlad nõuded ja reeglid, mida tuleb jälgida. Mõlemal on rääkida ka oma ajalugu. Kirjutan oma referaadis täpsemalt, mis on 100 meetri jooks, tema ajaloost, kus teda harrastatakse, mis on põhilised nõuded ja rekordite omanikest nii Eestis kui ka maailmas
Kaugushüpe Erik Ott-Jõõgre 9.Klass Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Seda ala harrastati juba Vana- Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Rekordid Meeste maailmarekord kuulub Mike Powellile(USA) kes hüppas 1991. aastal,30 augustil 8.95m Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale kes hüppas 7.52m Ajalugu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid