Jalgpall, sprint ja kaugus hüpe (0)

Tallinna Tehnikagümnaasium
Jalgpall, sprint ja kaugus hüpe
Referaat
Lota Aadla
11.c klass
@ Tallinn 2014
Sisukord
Sissejuhatus jalgpall ............................................................................................................................3
Jalgpalli meeskond ...............................................................................................................................4
Jalgpalli väljak ......................................................................................................................................5
Jalgpalli reeglid.................................................................................................................................6-8
Jalgpalli riietus......................................................................................................................................9
Sprint..................................................................................................................................................10
kaugushüpe .........................................................................................................................................11
kasutatud kirjandus........................................................................................................................12-13
Sissejuhatus jalgpall
Jalgpall on sportlik pallimäng. Jalgpalli-laadse mängu vanimaks kirjalikuks allikaks on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist e.m.a. Euroopas on selliseid mänge harrastatud keskajast. Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu (The Football Association ehk FA). Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886. aastal Inglismaa, Šotimaa , Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB). Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas . Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League , mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgpall )
Jalgpalli meeskond
Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olema väravavaht. Väravavaht tohib ainsana palli käega puutuda, kuid seda vaid oma karistusalal. Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks piirikohtunikku ning neljas kohtunik , kes näitab mängu ajal annab mängijatele, numbritablood kasutades, vahetus(t)est teada. Tal on veel teisigi kohustusi, sealhulgas peakohtuniku asendamine, kui viimane ei suuda mängu lõpuni jätkata. Viienda kohtuniku kohustuseks on abikohtuniku (ehk siis kas piirikohtuniku või neljanda kohtuniku) väljavahetamine. Tema reeglina peakohtuniku tööd üle ei võta. Kuues ja seitsmes kohtunik on UEFA-s hetkel eksperimentaalne. Nimelt pannakse need kohtunikud mõlema värava taha, et paremini värava ees toimuvat näha ning kontrollida. Samas äärmisel juhul (nagu nt. FIFA MM 2010 Finaalis ) on kuues ja isegi seitsmes kohtunik asekohtunik. Igal mängijal on aga oma roll, kas olla ründaja, kaitseja, pool kaitseja ning selle otsustab treener , kes mõtleb välja mängu strateegia ning üritab anda endast parima , et kavaldada üle vastased. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgpall#M.C3.A4ngijad.2C_varustus_ja_kohtunikud )
Jalgpalli väljak
Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 meetrit, laius 45–90, rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit. Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks. Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija). Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit. Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu. Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon. Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdelt 11 meetri kaugusel otsajoonest. Keskjoon jagab väljaku kaheks võrdseks pooleks.
( http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgpall#mediaviewer/Pilt:Football_field.png )
Jalgapalli reeglid
1. REEGEL – JALGPALLIVÄLJAK
Mõõtmed
Mänguväljak peab olema ristküliku kujuline, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon Pikkus: minimaalselt 90 m maksimaalselt 120 m Laius: minimaalselt 45 m maksimaalselt 90 m Rahvusvahelistel mängudel Pikkus: minimaalselt 100 m maksimaalselt 110 m Laius: minimaalselt 64 m maksimaalselt 75 m
2
Väljaku tähistus
Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse väravajoonteks (otsajooned). Ükski joon ei ole laiem kui 12 cm.
Väljak on keskjoonega jagatud kaheks pooleks. Keskjoonele on märgitud väljaku keskpunkt, mille ümber on 9,15 m raadiusega keskring. Värava-ala Värava-ala on mõlema värava all määratud järgnevalt: Mõlema väravaposti siseküljest 5,5 m kauguselt tõmmatakse väravajoonega täisnurkne 5,5 m pikkune joon. Jooned ühendatakse väravajoonega paralleelse joonega. Nende joontega piiratud ala nimetatakse värava-alaks. Karistusala Karistusala määratakse mõlemas väljaku osas järgnevalt: Mõlema väravaposti siseküljest 16,5 m kauguselt tõmmatakse väravajoonega täisnurkne 16,5 m pikkune joon. Jooned ühendatakse väravajoonega paralleelse joonega. Nende joontega piiratud ala nimetatakse karistusalaks. Mõlema karistusala sees märgitakse väravapostide keskkohast 11 m kaugusele, kummastki postist ühekaugusele penaltikoht. Väljapoole karistusala joonistatakse penaltipunktist 9.15 m raadiusega kaar. Lipupostid Igasse väljaku nurka paigaldatakse lipp , vähemalt 1,5 m kõrguse nüriotsalise lipupostiga. Lipp võib olla paigaldatud ka keskjoone otstesse, vähemalt 1 m kaugusele küljejoonest. Nurgasektor Igast nurgalipust tõmmatakse väljakule 1 m raadiusega neljandik-kaar. Väravad Väravad peavad olema paigutatud väravajoone (otsajoone) keskele . Väravad koosnevad kahest vertikaalsest, nurgalippudest võrdsel kaugusel asuvast postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 m ja värava kõrgus põikpuu alumise servani on 2,44 m. Mõlemad väravapostid ja põikpuu peavad olema ühesuguse paksuse ja laiusega, mis ei ületa 12 cm. Väravajoon on sama lai kui väravapostid ja põikpuu. Värava võrk peab olema kinnitatud värava ja väravataguse maapinna külge nii, et see ei takistaks väravavahi liikumist. Väravapostid ja põikpuu peavad olema valged.
7. REEGEL – MÄNGU KESTUS
Poolajad
Mäng koosneb kahest võrdsest 45-minutilisest poolajast. Mängu kestust võib kokkuleppel kohtuniku ja mõlema võistkonna vahel muuta. Mängu kestuse muutmise otsus (näit.. lühendada poolaegu 40 minutini ebapiisava valguse tõttu) peab olema tehtud enne mängu algust ja peab vastama mängureeglitele.
Vaheaeg
Mängijatel on õigus vaheajale kahe poolaja vahel. Vaheaeg ei tohi ületada 15 min. Võistlusjuhend peab määrama vaheaja kestuse poolaegade vahel. Vaheaja kestust võib muuta ainult kohtuniku nõusolekul.
Ajakaotuse arvestamine
Mõlemal poolajal arvestatakse ajakadu, mis tekkis:
 mängijate vahetamisel
 mängija vigastuse hindamisel
 vigastatud mängija väljakult kõrvaldamisel abi saamiseks
 aja raiskamisel
 muudel põhjustel
Kaotatud aja korvamine otsustab kohtunik.
Penalti Mõlema poolaja lõpus või lisaaja lõpus on lubatud penaltite löömiseks mänguaega pikendada. Lisaaeg Võistlusmäärused võivad ette näha kaks võrdse pikkusega lisaaega. Ka lisaajal kehtivad 8. reegli nõuded. Katkestatud mäng Lõplikult katkestatud mäng mängitakse uuesti juhul, kui juhend teisiti ei sätesta.
8. REEGEL – MÄNGU ALUSTAMINE JA TAASALUSTAMINE
Mängu alustamine Väljakupoole valikuks visatakse “ kulli ja kirja”, võitnud võistkond saab valida,
kumba väravat ta ründab esimesel poolajal. Teine võistkond saab lüüa mängu alguses lahtilöögi. Kulli ja kirja võitnud võistkond lööb mängu lahti teise poolaja alguses. Teisel poolajal vahetavad võistkonnad väljakupooled. Lahtilöök Lahtilöögiga alustatakse mängu:
 mängu alguses
 pärast arvestatud väravat
 teise poolaja alguses
 iga lisaaja (kui seda rakendatakse) alguses
Otse lahtilöögist löödud väravat arvestatakse.
Sooritus
 kõik mängijad on oma väljakupoolel
 lahtilööja võistkonna vastasmängijad on pallist kuni selle mängu löömiseni
vähemalt 9,15 m kaugusel (väljaspool keskringi)
 pall seisab keskmärgil
 kohtunik annab signaali
 pall on mängus, kui ta pärast lööki liigub ettepoole
 lahtilööja ei löö palli teist korda enne, kui seda on puutunud mõni teine mängija.
Pärast võistkonna poolt saavutatud väravat sooritab lahtilöögi vastasvõistkond.
11
Rikkumised / Karistused
Kui lahtilööja puutub palli teist korda, enne kui seda puutub mõni teine mängija, siis:
 vastasvõistkonna kasuks määratakse vabalöögi õigus kohalt, kus rikkumine
toimus.
Lahtilöögi protseduuri reeglite iga muu rikkumise korral:
 lahtilööki korratakse.
Lahtivise “kohtuniku pall” Lahtivise on mängu jätkamise viis pärast mängu peatamist põhjustel, mida ei ole reeglites mainitud . Sooritus Kohtunik laseb palli käest kukkuda kohta, kus see oli mängu peatamisel. * Mäng jätkub hetkest, mil pall puutub maad.Rikkumised / Karistused
Lahtiviset korratakse, kui:
 mängija puutub palli enne, kui pall puutub maad
 kui pall läheb pärast väljakule kukkumist mängust välja ilma, et mängija oleks
palli puutunud.
Erijuhtumid Vabalöök, mis on määratud kaitsja meeskonnale oma värava-alas, sooritatakse ükskõik millisest punktist värava-alas. Vabalöök, mis on määratud ründaja meeskonnale vastasmeeskonna värava-alas, sooritatakse rikkumiskohale lähimast punktist värava-ala piirjoonel, mis on paralleelne väravajoonega. Kui mäng peatati värava-alas, siis “lahtivise” sooritatakse väravaga paralleelselt värava-ala joonelt punktist, mis on mängu peatamise kohale kõige lähemal.
( http://jalgpall.ee/docs/reeglid.pdf )
Jalgpalli riietus
Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid , põlvikud, jalanõud , säärekaitsed ja väravavahil kindad. Mängijad peavad kandma sellist riietust , mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast ja väljakukohtunikust. Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad.
Eesti koondise peavorm (kodumängudel) koosneb traditsiooniliselt sinisest särgist, mustadest pükstest ja valgetest põlvikutest ning varuvorm (võõrsilmängudel) valgest särgist, mustadest pükstest ja sinistest sokkidest. Enne 1996. aastat kasutati teisi värvikombinatsioone. Pildilt on võimalik näha, kuidas on peavormi värvid muutunud läbi aja:
Mänguvormi disain vahetub iga kahe aasta tagant uue valiktsükliga. Aastast 2000 on varustajaks Nike aastail 1992–2000 oli selleks Lotto.Pildil on 1992.–2010. aasta peavormi disain :
Sprint
Sprint ehk lühimaajooks . Võistleja peab jooksma temale määratud 1,25 m laiusel rajal; kasutatakse madallähet. Stardisignaali annab lähetaja e starter, suurvõistlustel ja rekordite kinnitamiste puhul on nõutav elektriajavõtt. Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse eel- ja vahejooksud (veerand-ja poolfinaalid); lõppjooksu e finaali pääseb 100-400 m jooksus 8, pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat.
400 m jooksu järel tuleb seoses organismi happesuse tõusuga ( pH vahemikus 6,8-6,9 ) ja vere kõrge laktaasisisaldusega ( 20 mmooli/1 ) olla ettevaatlik võimalike terviseprobleemide suhtes ( minestus, kollaps jm ) Jooksutehnika õpetamisel tuleb selgitada sprindi põhielemente: reaktsiooni, stardikiirendust, maksimaalse kiiruse saavutamist ja selle säilitamist. Kuna nende elementide üheaegne treenimine pole võimalik, kasutatakse mitmeid erinevaid harjutusi, mis on suunatud nende spetsiifiliste jooksuelementide täiustamiseks. Sprindi põhieesmärk on saavutada võimalikult ruttu maksimaalne kiirus ning säilitada see kogu distantsi vältel. Sprinti ei tohi joosta kõrgete tossudega. Soovitan sisetingimustes kasutada õhukese tallaga jalatseid (puupõrandal ka paljajalu jooksu), sest siis tunnetab rajaga head kontakti .( http://www.oppekava.ee/index.php/Kiirjooks )
Kaugushüpe
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjaterajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga . Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks , äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus . Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tōkyōs 8.95. Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale (tol ajal Nõukogude Liit), kes hüppas 1988 Leningradis (praegu Peterburi) 7.52. Eesti sportlane Tõnu Lepik osales 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09. 1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Valter Ever, kes sai kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta .
Ajalugu
Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928.
Treening
Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool.
Hüppamine
Kaugushüppajatel on nädalas 2–3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6–8
korda.
Koormuse suurendamine
Atleedid töötavad treeningus suurema koormusega võrreldes võistlustingimustega. Näiteks 100 m sprinterid jooksevad 200 m korduseid. Seda kohtab eriti hooaja alguses, kui sportlane töötab vastupidavuse suurendamise kallal. Kaugushüppaja peaks sprintima kaks korda pikemat maad võrreldes tema hoojooksuga kaugushüppe katse ajal. See on kasulik ehitamaks kiiruse vastupidavust, eriti võistlusel, kus võistleja peab ennast kokku võtma 3–6 katseks.
Jõutreening
Eelhooajal ja hooaja alguses on suur rõhk jõutreeningul. On tavaline, et kaugushüppajal on nädalas kuni 4 jõutreeningut, keskendudes põhiliselt kiiretele liigutustele kaasates jalgu ja alakeha . Sportlased kasutavad väheseid kordusarve ja rõhuvad kiirusele et viia maksimumini jõu kasvu, samal ajal hoolega piirates keha kaalu suurenemist.
Polümeetria
Plahvatuslikud liigutused, trepil üles alla jooksmised ja hüpped tõketel liidetakse treeningusse, tavaliselt 2 korda nädalas. See lubab sportlasel arendada väledust ja plahvatuslikku jõudu.
Põrkamine
Põrkamine on igat sorti katkematu ja korduv hüppamine. Põrketrenn sisaldab üldiselt põrkamist ühel jalal, kahel jalal või nende variatsiooni. Samuti võib kasutada kastiharjutusi või sügavushüppeid. Põrketreeningu põhimõte on veeta võimalikult vähe aega maapinnal (maandumiselt kohe üles põrgata); töötada tehnilise täpsuse, voolavuse ning hüppe vastupidavuse ja kiiruse kallal.
Painduvus
Painduvus on liiga tihti unustatud tööriist kaugushüppajate juures. Efektiivne painduvus on kindel abinõu vigastuste vastu, mis kaugushüpet arvestades kindlasti vajalik on. ( http://www.mvg.edu.ee/PDF_failid/Referaadid_kehaline_kasvatus/2012_referaadid/kaugushuppe.pdf )
Kasutatud kirjandus:
1. http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgpall
2. http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgpall#M.C3.A4ngijad.2C_varustus_ja_kohtunikud
3. http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgpall#mediaviewer/Pilt:Football_field.png
4. http://jalgpall.ee/docs/reeglid.pdf
5. http://www.oppekava.ee/index.php/Kiirjooks
6. http://www.mvg.edu.ee/PDF_failid/Referaadid_kehaline_kasvatus/2012_referaadid/kaugushuppe.pdf