Põltsamaa Ühisgümnaasium KÕRGUSHÜPE Põltsamaa 2009 Kõrgushüpe Kõrgushüpe seisneb horisontaalse lati ületamises ilma seda puutumata, kasutades üksnes keha jõudu. Keldid pidasid kõrgushüppevõistlusi juba sajandeid tagasi, ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895. aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. Võistluskorraldus
Kõrgushüpe Triinu Tuberik 9.klass Kõrgushüpe on kergejõustikuala. Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 44,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm. Hoojooksu minimaalne pikkus on 15 m, võimaluse korral 25 m. Kõrgushüppes saab võistleja iga kõrguse ületamiseks teha 3 katset.
ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895. aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. Kõrgushüpe on emotsionaalne kergejõustikuala, kus kergemini saavutavad edu hea pöiaga, tugeva psüühikaga ja keskmisest pikemat kasvu inimesed. Kõrgushüpe on väga õiglane ala, kus võitjaks tuleb see, kes kõrgema kõrguse ületab ja kohtunikel või välismõjutajatel on raske sekkuda. Noores eas on soovitav omandada mitmete keerukate harjutuste oskus, mis loob head eeldused kõrgushüppe jaoks. Maailma üks tuntuim kõrgushüppaja Valeri Brumel, kes ületas 15 aaastaselt 1,76 meetrit ning 21- aastaselt püstitas maailmarekordi 2,28 meetrit. Kõrgushüppe tehnika ja varustus Võistluskorraldus Hüppejärjekord otsustatakse loosiga
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katse, parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse pikim hüpe. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemu
Kõrgushüppe määrused Kõrgushüpe on kergejõustikuala. Kõrgushüppe postid asuvad üksteisest 4m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30mm läbimööduga latt mis ei tohi kaaluda üle 2kg. Latt peab olema täiesti sirge. Latt on asetatud postide vahele hoidjatele, see ei tohi keskelt alla vajuda üle 2cm. Hoojooksu pikkus on 15m, kui võimalik, siis 25m. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Iga võistleja saab teha ühelt kõrguselt kolm katset. Hüppestiile on mitmeid: tavaliseks saanud hüpe nn. flopp (kus latt ületatakse selg ees, maandutakse turjale) ja karjapoiss/käärid (hüpatakse külg ees, üks jalg ees, teine järgi, maandutakse jalgadele). Lati kõrgust peab tõstma korraga vähemalt cm, mitmevõistluses tohib latti korraga tõsta 3cm kaupa. Kõrgushüppe maailmarekord meestel on 2.45 mille püstitas Javier Sotomayor ja naistel 2.09, mille ületas Stefka Kostadinova.
Kõrgushüppe määrused Võistluskorraldus Hüppejärjekord otsustatakse loosiga. Kohtunikud tõstavad latti 5cm kaupa, hiljem tõstetakse kõrgust minimaalselt 2 cm kaupa. Organiseerijad kehtestavad minimaalse kvalifikatsiooninormi, mis peab olema edukalt ületatud kolme katsega. Sportlastel on ühe katse sooritamiseks aega 1,5 minutit. Strateegilistel kaalutlustel võib võistleja kvalifikatsioonihüpped vahele jätta ja alustada võistlust esimeselt kõrguselt. Kui esimene kõrgus on edukalt ületatud, võib sportlane ise valida, millist kõrgust ta hüppama läheb. Äratõuge peab toimuma ühelt jalalt. Kolme ebaõnnestunud katse järel eemaldatakse võistleja võistlustelt. Varustus Jalatsid: Tald ei tohi olla üle 13 mm paks. Kanna ja pöia all on naelad (varem ka korgid). Teises jalas võib sportlane kanda tavalist jooksukinga. Latt, postid ja maandumismatt Latti pikkus peab olema 3.98 m ja kaal 2 kg. See võib olla valmistatud puidust või plastikust. Postid peavad olema v
KOOL NIMI Eesti naiste kõrgushüpe Referaat Juhendaja : (koht) 2012 1. Kõrgushüpe Kõrgushüpe on kergejõustikuala. Keldid pidasid kõrgushüppevõistlusi juba sajandeid tagasi, ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895. aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. 2. Eesti naiste kõrgushüpe
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpatalähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal(mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast :hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; nee
Kõik kommentaarid