Kõrgushüpe referaat (1)

Referaat
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Kõrgushüppe tehnika ja varustus 4
Kõrgushüppe harjutused 7
Jüri Tarmak 8
Olümpiamängude medalivõitjad 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Kõrgushüpe seisneb horisontaalse lati ületamises ilma seda puutumata, kasutades üksnes keha jõudu. Keldid pidasid kõrgushüppevõistlusi juba sajandeid tagasi, ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895 . aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. Kõrgushüpe on emotsionaalne kergejõustikuala, kus kergemini saavutavad edu hea pöiaga, tugeva psüühikaga ja keskmisest pikemat kasvu inimesed. Kõrgushüpe on väga õiglane ala, kus võitjaks tuleb see, kes kõrgema kõrguse ületab ja kohtunikel või välismõjutajatel on raske sekkuda. Noores eas on soovitav omandada mitmete keerukate harjutuste oskus, mis loob head eeldused kõrgushüppe jaoks. Maailma üks tuntuim kõrgushüppaja Valeri Brumel, kes ületas 15 aaastaselt 1,76 meetrit ning 21- aastaselt püstitas maailmarekordi 2,28 meetrit.

Kõrgushüppe tehnika ja varustus

Võistluskorraldus
Hüppejärjekord otsustatakse loosiga. Kohtunikud tõstavad latti 5cm kaupa, hiljem tõstetakse kõrgust minimaalselt 2 cm kaupa. Organiseerijad kehtestavad minimaalse kvalifikatsiooninormi, mis peab olema edukalt ületatud kolme katsega. Sportlastel on ühe katse sooritamiseks aega 1,5 minutit. Strateegilistel kaalutlustel võib võistleja kvalifikatsioonihüpped vahele jätta ja alustada võistlust esimeselt kõrguselt. Kui esimene kõrgus on edukalt ületatud, võib sportlane ise valida, millist kõrgust ta hüppama läheb. Äratõuge peab toimuma ühelt jalalt. Kolme ebaõnnestunud katse järel eemaldatakse võistleja võistlustelt.
Stiilimuutused
Alates 1968. aasta Mexico City olümpiamängudest on tänu Ameerika meister Dick Fosbury poolt välja arendatud uuele hüppetehnikale kõrgushüppes toimunud revolutsioonilised muutused. Selg ees latile minek sai võimalikuks tänu samal aastal kasutusele võetud maandumismatile.
Varustus
Jalatsid: Tald ei tohi olla üle 13 mm paks. Kanna ja pöia all on naelad (varem ka korgid ). Teises jalas võib sportlane kanda tavalist jooksukinga.
Latt: Pikkus 3.98 m ja kaal 2 kg. Võib olla valmistatud puidust või plastikust.
Postid : Peavad olema vähemalt 10 cm kõrgemad kui maksimaalne hüppekõrgus.
Maandumismatt: Peab olema vahtkummist madrats.
Start
Enne starti märgib sportlane maha jooksu alustamise täpse koha, pöörde ja äratõukekoha vastavalt sellele, kui mitut sammu ta kavatseb hoojooksus kasutada. Keskmiselt läbivad kõrgushüppajad hoojooksuga 12 m.
Hoojooks
Õige jooks tuleb omandada varakult. Hoojooksu pikkus on noorematel 5-7 sammu, tipphüppajatel 8-11 sammu. Flopihüppe puhul on vajalik leida sobiv raadius, mis igal sportlasel erinev, kuid lühemad hüppavad väiksema raadiusega kui pikemad . Hoojooksu alustatakse kas kohapealt või kolme- kuni viiesammulise eelhoovõtuga. Kõrgushüppaja jooks toimub pöial, puus peab olema kõrgel. Kurvijooksul puusa asend rohkem ees.
Hoojooks peab pidevalt kiirenema ehk kõige kiirem samm on viimane. Hoojooksu eelviimasel sammul lastakse keha raskuskese veidi allapoole, puusad liiguvad ette, õlad taha. Tõukejalg asetatakse maha aktiivselt, kiirelt, madala trajektooriga.
Äratõuge
Tippkõrgushüppajate äratõukeaeg on flopis 0,15-0,18 sekundit. Lühem äratõukeaeg võimaldab anda kehale suurema vertikaalse kiiruse, millest suurel määral sõltub ka tulemus. Sportlane tõukab end äratõukejalalt tugevalt üles. See võimaldab tal valmistuda pöördeks, mille ta sooritab jalgade, puusade ja õlgadega.
Hüpe
Äratõuke jätk. Sportlane lõdvestab oma keha, et keskenduda asendile, ja jätkab pööramist, tõstes vaba jala äratõukejala kõrvale, et valmistuda horisontaalse asendi võtmiseks, selg lati poole.
Kaar
Viies õlad taha ja tuues kannad puusade alla, kaardub sportlase keha nii, et puusad kerkivad üle lati. Sportlase raskuskese võib samal ajal olla allpool latti.
Maandumine
Kui puusad on üle lati, painutab sportlane tugevalt puusi, mis tõstab rinna ja jalad kiiresti. Moodustades kehaga sellise nurga, väldib ta latipuuded ning valmistub maandumiseks õlgadele.
Hirm
Peamine probleem, miks inimesed väga kõrgele ei hüppa, on hirm kõrguse ees.
Hirmu võitmiseks on vaja teha juba noorteklassis julgust nõudvaid harjutusi ja treener peab noori võistlustel julgustama hirmust jagu saama.
Tippklassi jõudnud hüppajatel on hirmu ületamine veelgi tähtsam ja seda on raske treenida, vaid peab olema kaasasündinud omadus mitte karta .

Kõrgushüppe harjutused

Kõrgushüppamiseks saab ennast ette valmistada mitmete harjutustega. Tuleks teha erinevaid hoojooksu harjutusi, nagu näiteks põlvetõstejooks, pöiajooks, selg ees jooks, kaarel jooks, ringil või kaheksal jooks. Tuleks teha ka tõkkejooksu, kuna see teeb pöiad kiiremaks. Soovitav oleks käia ka metsas jooksmas, kuna seal on maas palju takistusi, millest tuleb üle hüpata.
Tuleb harjutada ka üle tõkete hüppamist ning sammuhüppeid (jalalt jalale , ühel jalal, mäkke hüpped). Hüpata võiks ka üle kõrgushüppelati või -kummi otsehüpetega ja käärhüpetega. Heaks harjutuseks on ka korvirõngasse hüpped kergelt kaarelt ning hüpitsaga hüplemised.
Lati ületamise ja painduvusharjutusi saab harjutada järgmiselt: paigalt kõrgushüpe, selg ees üle lati, kõrgushüppematile kukkumised, salto taha, sild .

Jüri Tarmak

Jüri Tarmak on sündinud 21. juulil 1946. aastal Tallinnas. Jüri tegeles lapsena paljude spordialadega, kuid tema kehalised võimed olid keskpärased. Pikaks kasvas ta alles keskkooli lõpuklassis. Kergejõustikuga hakkas ta tegelema 11-aastaselt. Ta harjutas Viktor Vaiksaare juhendamisel kõrgushüpet. Kooli lõpetades tuli ta tulemusega 2,00 Eesti NSV meistriks. Tarmak oli astronoomiahuviline ning läks Leningradi ülikooli astronoomiat õppima. Seal hakkas ta harjutama kõrgushüpet Leonid Kuznetsovi juures. Pärast kolmeaastast õppimist Eesti NSV-le ette nähtud kohal hakkas Tarmak õppima Leningradi ülikooli majandusteaduskonnas. Sellest ajast peale ei loetud teda enam Eesti NSV sportlaseks. Esimese Eesti kergejõustiklasena olümpiavõiduni jõudnud kõrgushüppaja Jüri Tarmak alistas maailma paremiku 1972. aasta Müncheni olümpial. Tallinnast Leningradi õppima asunud omaaegse kettaheitja Aadu Tarmaku poeg Jüri Tarmak kinnitas juba olümpia-aasta talvel oma sportlike tulemuste uut kvaliteeti, ületades sisetingimustes 2,22. Ning üritades ka uut maailmarekordit.
Elu vormi tõusis aga eestlane, keda kodu Eesti spordijuhid ikka leningradlaseks pidasid, juulis 1972. NSV Liidu meistrivõistluste kvalifikatsioonivõistlustel ületas Tarmak teisel katsel kõrguse 2.25. See oli uus suurepärane isiklik rekord ja maailma hooaja tippmark, mis jäigi Müncheni aasta parimaks. Seejärel üritas eestlane maailmarekordilist 2,30-et, mis teisel katsel väga napilt maha tuli. Ja kuigi järgmisel päeval toimunud põhivõistlustel oli Tarmak 2.18-ga viies, anti talle olümpiapilet. Seejärel alistas Tarmak Oslos Bisleti staadionil USA olümpiakolmiku, ületades 2,21. Kergejõustikuajakirja Track and Field News peatoimetaja Bert Nelson ennustas 26- aastasele Tarmakule juba siis olümpiakulda. Kulda pakkus eestlasele ka tšehhide maailmakuulus kergejõustikuspets Jan Popper . Müncheni olümpiaheitlusse läks Tarmak kindla favoriidina ja rasketes ilmaoludes suutis seda koormat suurepäraselt kanda. 2,23 andis Eesti kergejõustikule läbi aegade esimese olümpiavõidu.

Olümpiamängude medalivõitjad

Mehed
1983 1. Gennadi Avdejenko 2.32 2. Tyke Peacock 2.32 3. Zhu Jianhua 2.29
1991 1. Charles Austin 2.38 2. Javier Sotomayor 2.36 3. Hollis Conway 2.36
1993 1. Javier Sotomayor 2.40 2. Artur Partyka 2.37 3. Steve Smith 2.37
1997 1. Javier Sotomayor 2.37 2. Artur Partyka 2.35 3. Tim Forsyth 2.35
1999 1. Vjatšeslav Voronin 2.37 2. Mark Boswell 2.35 3. Martin Buss 2.32
2003 1. Jacques Freitag 2.35 2. Stefan Holm 2.32 3. Mark Boswell 2.32
2007 1. Donald Thomas 2.35 2. Jaroslav Rõbakov 2.35 3. Kyriákos Ioánnou 2.35
2009 1. Jaroslav Rõbakov 2.32 2. Kyriákos Ioánnou 2.32 3. Sylwester Bednarek 2.32
Raul Spank 2.32
Naised
1983 1. Tamara Bõkova 2.01 2. Ulrike Meyfarth 1.99 3. Louise Ritter 1.95
1987 1. Stefka Kostadinova 2.09 MR 2. Tamara Bõkova 2.04 3. Susanne Helm-Beyer 1.99
1991 1. Heike Redetzky-Henkel 2.05 2. Jelena Jelesina 1.98 3. Inga Babakova 1.96
1993 1. Ioamnet Quintero 1.99 2. Silvia Costa 1.97 3. Sigrid Kirchmann 1.97
1997 1. Hanne Haugland 1.99 2. Olga Kaliturina 1.96 3. Inga Babakova 1.96
1999 1. Inga Babakova 1.99 2. Jelena Jelesina 1.99 3. Svetlana Lapina 1.99
2003 1. Hestrie Cloete 2.06 2. Marina Kuptšova 2.00 3. Kajsa Bergqvist 2.00
2007 1.BlankaVlašić 2.05 2.AnnaTšitšerova 2.03 3.Antonietta Di Martino 2.03
2009 1. Blanka Vlašić 2.04 2. Anna Tšitšerova 2.02 3. Ariane Friedrich 2.02

Kokkuvõte

Teada olevalt toimus esimene kõrgushüppe võistlus 19. sajandil Šotimaal. Tol ajal hüppasid kõrgushüppajad kõrgust nii: jooksid otse lati suunas ja hüppasid üle või hüppasid kääride tehnikaga. Alates 20. sajandist hakkasid hüppamistehnikad muutuma modernsemaks. Hüpamistehnika muutus sujuvamaks ja hoojooks muutus kumeramaks. Tänapäevaks on kõrgushüppest saanud omamoodi teooria. Hüppamistehnikaid on erinevaid ning kõrgushüpe on muutunud tänapäevases ühiskonnas väga populaarseks. Maailmas on tuhandeid inimesi, kes tegelevad kõrgushüppega ning nad saavutavad selle alaga väga häid tulemusi. Näiteks on naiste kõrgushüppe maailmarekord 2,09 meetrit ja meestel lausa 2,45 meetrit. See on hämmastav, millised on inimvõimed.

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/High_jump

http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%B5rgush%C3%BCpe

Kirjastus TEA „Kergejõustik 100“

http://www.omkuld.ee/tarmak.ht m