Kergejõustik ja selle alad (0)

Üldiselt kergejõustikust.

• Kergejõustik on üks vanemaid harrastatavamaid spordialasid. See hõlmab endas jookse , hüppeid, sportlikku käimist, heiteid ja mitmevõistlusi.
  

• Suurvõistluste kavva kuuluvad: kaugushüpe, kettaheide , kolmikhüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, kümnevõistlus, käimine, maratonijooks, miilijooks, mitmevõistlus, poolmaraton, pikamaajooksud, seitsmevõistlus, vasaraheide , viievõistlus, 100 m jooks , 100 m tõkkejooks, 10 km käimine, 110 m tõkkejooks, 1500 m jooks, 10 000 m jooks, 2000 m jooks, 20 km käimine, 3000 m takistusjooks, 3000 m jooks, 400 m jooks, 400 m tõkkejooks, 4x100 m teatejooks , 4x400 m teatejooks, 50 km käimine, 5000 m jooks ja 800 m jooks.
  

• Võistlusi peetakse staadionitel või spordiväljakutel, pikamaajookse ja käimisvõistlusi harilikult maanteel ja tänavail.
  

• Eesti kergejõustikuliit (EKJL) on vaba algatuse alusel asutatud mittetulundusühing, mis edendab ja koordineerib kergejõustikualast tegevust Eestis. Liit tegutseb avalikes huvides ja ühendab kergejõustiku alal tegutsevaid mittetulundusühinguid.
  

Tõkkejooks:
Vasaraheide:
Kergejõustiku ajaloost.

• Lihtsaid jooksu-, hüppe- ja viskevõistlusi korraldasid paljud rahvad juba mitu tuhat aastat tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste olümpiamängudega, mis peeti Kreekas 776 eKr. Siis võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud , viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks.
  
• Iirimaal korraldati 12. sajandil Tailtenne’I mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine, kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe.
  
• 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused.
  

• USA-s peeti esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Jaapanis 1898 .
  
• Esimesed naiste meistrivõistlused olid Austrias 1918, esimesed naiste suured rahvusvahelised võistlused korraldati Pariisis aastal 1922.
  
• Aastast 1928 kuuluvad naiste kergejõustikualad ka OM-de kavva.
  
• Kergejõustiku levikule on kaasa aidanud rahvusvaheliste võistluste kasv ja üha suurenev kava ning paljudes Euroopa riikides suvekuudel korraldatavad mälestus- ja traditsioonilised võistlused. Eriti osavõturohked on tänavajooksud ja linnamaratonid.
  

Kergejõustiku jaoks sobivad riietus ja jalatsid:
Spordijalatsites (naelikutes) ei tohi olla rohkem kui 11 naela . Kui võistlus toimub sünteetilisel pinnasel , siis päka või kanna kohalt välja ulatuv nael ei tohiks olla pikem kui 9 mm. Kõrgushüppes ja odaviskes on naela piikuse piiriks on 12 mm. Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 millimeetrit.
Kergejõustiklase riietus peab olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks.
- Naelikud.
Kergejõustiku alad.
1.Kaugushüpe on ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele.

• Kaugushüpe koosneb neljast osast: hoojooks , äratõuge, lend ja maandumine.
  
• Võistlejad sprindivad jooksurajal, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel.
  
• Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe.
  
• Põhiliselt sõltub kaugushüppes edu hoojooksu kiirusest ja hüppe kõrgusest äratõukel.
  
• Kaugushüpe on ka seitsme-, ja kümnevõistluse osa.
  
• Naiste kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas alates 1928. aastast.
  

• Kaugushüpet harrastati juba Vana-Kreekas, ning antiikolümpiamängude kavas oli see pentaltoni kavas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja eelnevalt maandumisele visati taha, et hüppajat kaugemale viia.
  
• Üks pikaealisemaid maailmarekordeid on olnud kaugushüppes: Bob Beamon USA- st hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90 m. See tulemus ületati alles 30. augustil 1991. aastal, kui Mike Powell USA- st hüppas Tōkyōs 8.95m.
  

Kaugushüpe:
2. Teivashüpe kui võistlusala oli tuntud juba Vana-Kreeklaste ja Keltide seas. Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga.

• Algselt kasutati teivashüpet ainult praktilistel eesmärkidel. Frieslandi maakonnas Hollandis oli igas majapidamises vähemalt üks teivas, mida kasutati maade kuivendamisel tekkinud väikeste kanalite ületamiseks.
  
• Teivashüpe kuulub Olümpiamängude kavva aastast 1896 (meestele) ja 2000 (naistele).
  
• Nn. „6 meetri klubi“ on rahvusvaheline prestiizikas klubi, kuhu kuuluvad sportlased, kes on vähemalt 6 meetri kõrgusele ja üle selle. Sergei Bubka (aastal 1985) oli esimene, kes ületas 6 meerti rekordi ja seega ka klubi esimene liige. Hetkel hoiab ta ka teivashüppe vabaõhu rekordit, milleks on 6.14 meetrit (püstitatud 31 juulil aastal 1994 Sestrieres). Kõik 16 „6 meetri klubi“ liiget on mehed.
  

• Naiste maailmarekord (5.05 meetrit) kuulub Jelena Isinbajevale Venemaalt ja oli püstitatud 2008 aasta Beijingi Suveolümpiamängudel.
  

• Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu andva fiiberteibaga.
  
• Teivashüppe hoojooksu rada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22-1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille piikus on eestpoolt 1 m ja mis läheb järjest kitsmaks kuin 15 cm-ni.
  
• Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa.
  
• Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül. Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluset lahkuma.
  
• Parema haarde saamiseks teiba kasutamisel võib kasutada sobivat määret kätel või teibal. Teibi kasutamine käel või sõrmedel ei ole lubatud.
  

- Teivashüpe.
3. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine.

• Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks.Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine.
  

• Kõrgushüppes ei kasutata abivahendeid.
  
• Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest umbes 4 meetri kaugusel. Nende vahel on ümmargune sirge latt läbimõõduga 30 cm. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm.
  
• Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha.
  
• Esimene ametlik kõrgushüppe võistlus toimus Sotimaal 19. sajandil.
  
• Kõrgushüppeks kasutatavad jalanõud erinevad teistest naelikutest selle poolest, et kannaosas on lisaks veel neli naela, tänu millele on hoovõtul veelgi väiksem libisemisvõimalus :
  

• Kõrgushüppes võib latti ületada mitmel viisil, pärast Mexico Olümpiamänge on valitsevaks saanud nn. flopp (latt ületatakse, selg ees, ja maandutakse turjale).
  
• Meeste kõrgushüppe rekord kuulub Javier Sotomajorile Kuubalt (2.45 m).
  
• Naiste rekord kuulub Stefka Kostadinovale Bulgaariast (2.09 m)
  

4. Kolmikhüppes eristatakse järgmisi faase: hoojooks, hopp, samm ja hüpe.

• Hopi, sammu ja hüppe võib igaühe puhul jagada veel äratõukeks, lennuks ja maandumiseks.
  
• Kolmikhüppes jaguneb võistlus eel- ja lõppvõistluseks, igaühes 3 katset. Lõppvõistluses antakse kaheksale parimale veel 3 katset.
  
• Hüppetulemuseks on kaugus äratõukepakust lähima maandumisjäljeni.
  
• Kolmikhüppes nõutakse võistlejatelt järjepanu kolme hüppesammu sooritamist, seejuures tuleb kaks esimest sammu sooritada sama jalaga (tavlisemalt tugevamaga) ja kolmas samm teise jalaga.
  

• Kolmikhüpe oli üheks Taitleanni mängude alaks Iirimaal veel e.K.r aegadel .
  

• Naised võivad Olümpiamängudel kolmikhüppes osaleda aastast 1996.
  
• Praegused kolmikhüppe rekordid kuuluvad Jonathan Edwardsile Suurbrtianniast (18.29 m) ja Inessa Kravetsile Ukrainast (15.50 m)
  

- Kolmikhüpe.