Kaugushüpe ja selle ajalugu (0)

Kaugushüpe ja selle ajalugu
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal, mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad , hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole , selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine.
Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõugepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes.
Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928.
Nii palju kui me teame, kuulus kreeka atleetikaalade hulka üksainus hüpe - kaugushüpe. Kreeka maastikus on nii palju mäelõhesid, et kaugushüppeoskus oli väärtuslik kiireks edasiliikumiseks sõjakäigul, kõrgushüppeoskust nõudvaid looduslikke takistusi aga on seal vähe. Kaugushüpe näib olevat üsna komplikatsioonideta spordiala, kuid kreeka atleetikas pole ühtki teist valdkonda, mis nii suurel määral kubiseb vastuseta küsimustest. Kreeka kaugushüppe üks erinevus meie omast seisneb selles, et kreeklased kasutasid käes hoitavaid raskusi - halteere. Mitmeid halteere on leitud väljakaevamistel ja neid kujutavad ka paljud vaasimaalid; mõned neist sarnanevad triikraudadega, mõned telefonitorudega, ning üks hiljuti Isthmoselt leitud halteer on kivisilinder, milles on sõrmede jaoks õnarad. Halteerid kaaluvad tavaliselt neli kuni kaheksa naela. Nende otstarve ei ole veel praegugi päris selge. Käes hoitavad raskused abistavad nii kaugus- kui ka kõrgushüppajat sel juhul, kui ta paiskab nad hüppe ajal tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et kreeka hüppajad seda tegid. Mõned vaasimaalid näitavad tegelikult hüppajaid, kes maandumise ajal hoiavad halteere ikka veel käes , ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe rakendamise vahenditesse: "Me treenime neid hüppama vajaduse korral üle kraavi või mõne muu takistuse, isegi hoides käes seatinast raskusi, mis on nii suured, kui nad suudavad käes hoida." Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta, ja pole tõenäoline, et ta oleks esitanud nii kategoorilise väite, kui tal poleks olnud kogemustest omandatud täpseid teadmisi.
Antiikajast on teada kahe hüppe pikkus. Salamise lahingus ühte laeva käsutanud krotonlase Phayllose kohta ütleb epigramm " "Ta hüppas viis jalga üle viiekümne, kuid heitis ketast viis jalga alla saja." Selle epigrammi muistsed kommenteerijad informeerivad meid, et hüppekast oli tavaliselt ette nähtud viiekümne jala pikkuste hüpete jaoks ning et sellest kaugemale hüpates ja kõvale pinnale maandudes murdis Phayllos jala. Teise teadaoleva hüppe, mis oli viiekümne kahe jala pikkune , sooritas spartalane Chionis, staadionijooksu ja diaulose võitja kolmedel Olümpia mängudel aastate 664 ja 656 vahel e.m.a. Märkimist väärib, et hoolimata sellest võimsast hüppest, mis enne Phayllose oma oli arvatavasti parim, ei olnud isegi Chionise- taoline hiilgav jooksja suuteline võitma viievõistlust; ilmselt ei olnud ta kettaheitja , odaviskaja ega maadleja .
Üks kreeka kaugushüpesse puutuv veider asjaolu on see, et Philostratose andmeil peeti seda raskeimaks atleetikaalaks, mistõttu selle saateks lubati mängida flööti.
Enamik meist peab kettaheidet ja odaviset palju raskemaks, ning pole kerge kujutleda inimtegevust, millele flöödimäng saab vähem kaasa aidata kui meie nüüdisaegsele kaugushüppele. Kõigest eelöeldust tulenev vältimatu järeldus näib olevat see, et kreeka kaugushüpe oli kolmik - või, tõenäolisemalt, kaksikhüpe. Just niisugune tõlgendus tõi kolmikhüppe tänapäeva kergejõustikku. Kui kreeka hüppajad said mingit abi halteeridelt, siis on Phayllose viiskümmend viis jalga ja Chionise viiskümmend kaks jalga usutavad kui silmapaistvate kaksikhüppajate erakordsed saavutused. Järeldus, et kreeka kaugushüpe ei olnud üksikhüpe, paistab olevat vältimatu, kui me aktsepteerime Aristotelese "Füüsikat" kommenteerinud Themistiose väite, et viievõistluse kaugushüpe on katkendliku liikumise näide. Pole kerge leida inimliikumist, mis oleks pidevam kui üksikhüpe äratõuke ja maandumise vahel. Kaksik- ja kolmikhüpe aga jagunevad paratamatult osadeks ning on seetõttu katkendlikud.