Valmib sep algul Talvekindel Päritolu Venemaa Mustsõstar"Karri" Viljaliha magushapu. Sobib nii dessert kui ka tööstusmarjaks Vastupidav pahklestale ja karusmarjajahukastele. Hea talvekindluse ja saagikusega Aretanud AstaVirve Libek Pollis. Vaarikas "Polka" Tumepunane, väga maitsev. Talub hästi transporti,sobib tarvitamiseks lauamarjana, sügavkülmutamiseks, moosiks, veiniks Valmib augustis, vilju valmib külmadeni Remontantsort, st. annab saaki samal aastal kasvanud vartel. Ei vaja toetust Mustikas "Northblue" Viljaliha on valge ja magus Valmimisaeg alates juuli lõpust kolme nädala jooksul Mullastik Happeline turbamuld (pH 4 5,5) Saak põõsalt 1,5 kg. Isetolmleja Levinuim sort Eestis Täname kuulamast!
õhtuhämaruses. Esimesi nimetatakse päevaliblikateks, teised on hämarikuliblikad. Liblikad arenevad täismoondega. Päevaliblikad Päevaliblikate tiibade alakülg on tumedam. Kokkupandud tiibadega liblikas sarnaneb taimelehele ja jääb märkamatuks. Päevaliblikatel on tundla tipp nupuga. Hämarikuliblikad Hämarikuliblikate hallikirjud tiivad lamavad puhkeolekus keha peal. Nemad jäävad märkamatuks, kui istuvad puude tüvedel ja taimede vartel. Toitumine (1) Liblikad toituvad õienektarist ja puumahlast, mis kändudest või koorehaavadest välja on voolanud. Imemiseks kasutavad nad imilonti. Tihti käivad liblikad veekogude ja lompide ääres vett imemas, eelkõige selleks, et vajalikke mineraalaineid saada. Toitumine (2) Liblikaliste vastsed on taimetoidulised röövikud. Röövikutel on lisaks kuuele rindmikujalale tagakehal kuni viis paari ebajalgu.
Harilik luuderohi Hedera helix Luuderohi on Euroopast pärit kuni 30- meetriseks kasvav pikaealine igihaljas liaan. Tema puitunud vars tõuseb maapinnalt ronijuurte abil mööda puid või muid tugesid. Mõnel juhul roomab ta aga lihtsalt mööda maapinda. Luuderohul on nahkjad tume-sinakasrohelised sõrmroodsed 3...5 hõlmaga terveservalised lihtlehed. Õitsevatel vartel on sageli terved rombjad lehed. Lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja on noorena pisut karvased. Väikesed kollakasrohelised ja enamasti mõlemasugulised õied paiknevad peenikestel raagudel kerajates sarikõisikutes, mis on tavaliselt omakorda koondunud püramiidjaks pööriseks. Õiekate on kaheli; kroonlehti on viis. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud ka religioossete tavadega: ta on pühendatud veinijumal Dionysosele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata
Osaleb ka rakumemb uuendamises ja taimerakkudes rakukest mood. Mitokonder - raku varustamine energiaga. Neis viiakse lõpule ka glükoosi ja teiste ainete lagundamine. Taimerakk - põhiline koostisaine on tselluloos, lisaks ka biopolümeere. Kest - takist taimeraku liikumist, paljudele ainet läbimatu, paksenedes põhjust raku sisemuse hävimise. Põhilisi ül on raku ja kogu taime toestamine. Tugifunk täitmisel on olulised tugikoe rakud. Oluline roll kaitsefunk täitmisel. Puitunud vartel mood korkkude- vesi ja gaasid ei saa seda läbida. Selleks et kudedel säiliks gaasivahetus mood korkoesse lõved. Lisaks korkkoele on mõnedel ka korp, mis koos surnud rakkudest. Kest täidab ka transportfunk. Plastiidid - kloroplastid(roheline värv), kromoplast(kollased, punased), leukoplast (värvusetu). klorofüll(oluline fotosünt protsessis) karotinoidid(annavad viljadele kollase, punaka, oranzi värvuse) tolmendavatele putukatele paremini nähtavad
Harilik karusammal Metsakäharik Kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda ulmikulised, perekonda käharik. Lehed küllaltki suured: kuni 5 mm pikad ja 3 mm laiad. Voldilised, alusel kolmnurksed, ahenevad sujuvalt teravaks tipuks. Lehealus punakaskollane, leht ise veidi läikivalt kollakasroheline. Leherood on õhuke, kaheharuline ja ulatub kuni lehe keskpaigani. Lehed asetsevad vartel harali. Varred on tõusvad kuni püstised, küllaltki jäigad. Oksad on lühikesed ning tömbid, asetsevad varrel ebakorrapäraselt sulgjalt. Paljuneb eostega. Varjulembene sammal, kes kasvab metsades ja metsaservadel maapinnal: enamasti okas ja segametsades, lehtmetsades tavaliselt puudub. Moodustab metsaalustel paksu koheva samblavaiba, milles on hea varjuda ja talvituda paljudel putukatel, ämblikel, hiirtel jt. Pesaehitusmaterjaliks lindudele
keskkondades. Räästumine rasvade riknemine õhu käes seistes. Estrid ja amiidid. Estrite ja amiidide mõiste ja iseloomulikud rühmad. Estrite nimetused moodustatakse sarnaselt karboksüülhapete soolade nimetustega, tunnuseks on lõpp aat. Amiidide nimetused moodustatakse karboksüülhapete nimetusest, asendades liite- hape tunnusliitega-amiid. Estrite leidumine looduses ja omadused- leidub taimede lehtedel, vartel ja viljadel õhukese kihina,meeldiva lõhnaga lenduvad vedelikud. Estrite hüdrolüüs-reageerimine veega, mille tulemusena tekivad uuesti estri lähteained- karboksüülhape ja alkohol. Ekstrahheerimine- Räästuma- Hüdrolüüs loomorganismis- rasvad hüdrolüüsuvad seedetraktis ensüümide toimel rasvhapeteks ja propaantriooliks. Estrite kasutusalad- plastmassid,puuviljaessentsid,taimekaitsevahendid,ravimid,lõhkeained,lahustid,tehiskiud. Õli-vedelad rasvad.
funktsioneerimises. Üksiktaime arengus areneb vars pungast- taimevarre peatelg ladvapungast , külgharud peateljel arenevatest külgpungadest. Varre põhitunnused: *maapeale asetus *võime kaua kasvada pikkuses tänu ladvapungas asuva kasvukuhi tegevusele *lehtede kandmisele *hargnemisvõimele *radiaalsele siseehitusele *rohketele enamasti kollateraalsetele juhtkimpudele. Kuid neid tunnuseid ei esine siiski kõikide taimede vartel. Kuigi varre maapealne asetus on tema iseloomulik tunnus esineb sellest ka kõrvalekaldeid. On taimi, mille varred asuvad enamvähem muutumata kujul mullas, maapinnale ulatuvad neil ainult õied. Taime varre ülesanded: *külgharude moodustamine *lehestiku, õite ja viljade kandmine *Tõusev vool(ksüleemis)- vee ja min.ainete transport juurtest lehtedesse ja teistesse maapealsetesse organitesse. * Laskuv vool(floeemis)- vees lahustunud assimilaatide transport lehtedest teistesse organitesse
sademeid palju (tihti üle 2000 mm/a) vihmametsad on koduks paljudele suguharudele, kes on seal elanud aastatuhandeid Põliselanikud tegelevad peamiselt alepõllundusega Igal aastal hävitatakse tuhandete ruutkilomeetrite suuruselt maa-alalt vihmametsi Metsade hävitamine kutsub esile ka maapinna ärauhtumise erosiooni Pudedas pinnases ja metsakõdus elab sisalikke, karihiiri ja madusid Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks Kõige kõrgemad puud kasvavad 50 - 70 m kõrguseks 27.12.12
tuhk muudab keskkonna leeliseliseks, see on vana tõrjeviis karusmarja- jahukaste puhul).) Haigustunnused Mõne aja pärast peale nakatumist muutuvad haiguse tunnused nähtavaks. Välised haigustunnused (sümptomid) võimaldavad panna esialgse diagnoosi, mida on vaja täpsustada mikroskoopilise uurimisega. Haigestuda võivad taime kõik organid. Tähtsamad haigustunnused: Laiksused. Enamasti esinevad taime lehtedel, vartel, viljadel normaalse värvuse kaotanud aladena. Laigud on tavaliselt kindlapiirilised, erineva suuruse ja kujuga. Värvusemuutused. Tekivad siis, kui on häiritud assimillatsiooniprotsess ja kloroplastide normaalne funktsioneerimine. Sagedamini esineb kolletumine (kloroos). Kirmed. Taimeosad on kaetud erinevat värvi (valkjas, hallikas, roosa, pruun, must) kihiga. Kirmed võivad olla kohevad või mõnel juhul vaevalt märgatavad, asuda lehtede üla- või alapoolel.
värvusega laigud, mida põhjustavad kudede suremine (nekroosilaigud), klorofülli vähenemine (kloroosilaigud) või mitmesuguste pigmentide teke. Laigud võivad olla teravalt piiritletud (kartuli- lehemädanik) või hajuvate servadega (nisu-pruunlaiksus). Võib esineda ka lehepinna heledamate ja tumedamate osade vaheldumist e. mosaiiksust (viirushaigused) Padjandid ja pustulid taime pinnal, tavaliselt lehtedel või vartel epidermise all, tekivad padjanditaolised kõrgendikud, kust epidermise rebenemisel väljuvad parasiitseene eosed (teraviljade roostehaigused) Kirmed taimeosad, kõige sagedamini lehed, kattuvad enamasti valkja või hallika kirmega, mis koosneb haigustekitaja vegetatiiv- või generatiivorganitest (jahukasted või ebajahukasted) Eritised haigestunud või vigastatud taimede pinnale erituvad vedeliku tilgakesed. Kui vedelik on
Adonis Flammeus 35 cm kõrge sulgjate lehtedega suvelill. Õitseb mai - juuli Veripunased musta südamikuga 1,5 kuni 2,5 cm ülaseõisi meenutavad õied. Kiviktaimlasse, ääristaimeks, lõikelilleks. Eelistab parasniiske kerge lubjarikka mullaga kasvukohta. Seeme külvata varakevadel või sügisel vahetult enne külmasid. LÕHNAV MUSKUSJMIKAS Centaurea Moschata LÕHNAV MUSKUSJMIKAS Centaurea Moschata Kõrgus umbes 90 cm. Harunevatel vartel hallikasrohelised süstjad lehed ja magusalt lõhavad 5 cm valged, kolased, lillad ja roosad õied. Sobib lõikelilleks. Sobib väga hästi taluaeda. Külmakindel. Kasvab hästi päikesepaistelisel või poolvarjulisel kuiva ja lubjarikka mullaga kasvukohal. Külvatakse mai algul kasvukohale 30 cm vahedega. Kääruline Parkjuur Limonium sinuatum Kääruline Parkjuur Limonium sinuatum Varre pikkus kuni 60 cm. Palju kuni 10 cm pikkuseid juurelähedasi lehti.
Sobilik oleks taimed ette kasvatada, pannes idanema aprillis. India legendides on basiilik imelise jõuga taim. Väliselt avaldub taime eriline jõud tugevas aroomis ning tumerohelistes-violetsetes reljeefse joonisega lehtedes. Basiilikut tunti ka vanas Kreekas ja Roomas. Keskajal oli ta laiemalt tuntud kui vahend mürgiste putukate hammustuste ja skorpioni salvamise vastu. Basiilik hakkab meie tingimustes õitsema juulis-augustis (-1oC juures ta hävib). Ta lehtedel-vartel on kuni õitsemiseni meeldivalt tugev palsamilõhn, mis meelitab aeda mesilased ja linnud. Kasvatatakse nii maitse- kui ka ravimtaimena. Õitsemise eel kogutud võrseid kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult. Kui basiilik on kasvanud umbes 15 cm pikkuseks, võib talt igapäeva vajadusteks lehti näpistada. Korjata tuleb ettevaatlikult, et rootsudest kasvaksid uued. Lõplik saak korjatakse tervete okstena, mis siis kuivatatakse (tugevam aroom) või sügavkülmutatakse.
d Viigipuu Palmipuu Eebenipuu Puudel väänlevad kõrgusse rohkearvulised ronitaimed e. liaanid, mis vajavad palju valgust. Seal põimuvad nad puulatvadesse ja kasvatavad oma lehti, õisi ja vilju. Liaanide õhujuured ripuvad justkui köied puudelt alla, olles omakorda toeks teistele valguse poole püüdlevatele ronitaimedele. <--LIAANID--> Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. Osa orhideelistest on saprofüüdid e. lagundajad nagu seende ja bakteridki. Saprofüüt Epifüüt Ekvatoriaalsetes vihmametsades elavad loomad
tsitruselised Skisogeensed - tekivad rakuvaheruumi laienemisel; männivaigukäigud. 10.Missuguses juhtkimbu osas liiguvad vesi ja mineraalained (toimub tõusev vool), missugused orgaanilised ained (toimub laskuv vool). Tõusev vool- ksüleem Laskuv vool - floeem 11.Korgikude (kork) e periderm: a) mis kudede hulka kuulub; b) missugustes taimeelundites ta peamiselt paikneb: c) kunas ta seal tekib; mis teda tekitab a) kattekudede hulka, teisene kattekude b) juurtel ja vartel c) varre paksenemisel epidermi rakud deformeeruvad ja surevad, epidermi asemele tekib sekundaarne kattekude d) korgikambium 12.Mis on koed, andke määratlus! Sarnase ehituse, funktsiooni ja päritoluga rakkude rühmad, mis moodustavad elundeid ning aitavad neil oma funktsioone täita. 13.Tugikoe liigid! Kollenhüüm ja sklerenhüüm 14.Põhikoed: a) Mida nad endast kujutavad; b) Missugustest rakkudest põhikoed koosnevad?
Vili: Viljadeks on 5...8 mm suurused kerajad või neerjad marjad, mis on noorelt hallid, rohekaspunakate täppidega ja valminult kirsipunased. Seemned on veidi lapikult kerajad, helepruunid ning 3...5 mm suured. Valmivad augustis või septembris. Leht: Piklikmunajad südaja alusega helerohelised kaarroodsed lihtlehed. Asuvad vahelduvalt varre ülemisel kolmandikul lühikesel rootsul. Õitsevatel vartel on kaks, teistel üks leht, rudimendina võib esineda ka kolmas leht. Lehe pikkus on 3...10 cm ning laius 1,5...5,5 cm. Leherood ja -roots on veidi karvased. Paljunemine: Paljuneb peamiselt risoomi abil, harvem seemnetega. Kasvukoht: Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine
Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Laanelill õitseb juunis ja juulikuus peale õitsemist hakkavad laanelille lehed järk-järgult kuivama ning septembriks pole sellest taimest maa peal enam suurt midagi alles. See-eest jätkub aga laanelille maa-alune elu, mille sarnaselt maikellukesega veedab ta suurema osa aastast mulla sees. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed võsud – risoomid. Nende vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre uued harud. Loomulikult tekivad risoomil ka lisajuured. Risoomi külgharude tipud aga paksenevad niisamuti nagu maikellukeselgi. Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned. Kuusk
Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Laanelill õitseb juunis ja juulikuus peale õitsemist hakkavad laanelille lehed järk-järgult kuivama ning septembriks pole sellest taimest maa peal enam suurt midagi alles. See-eest jätkub aga laanelille maa-alune elu, mille sarnaselt maikellukesega veedab ta suurema osa aastast mulla sees. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed võsud – risoomid. Nende vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre uued harud. Loomulikult tekivad risoomil ka lisajuured. Risoomi külgharude tipud aga paksenevad niisamuti nagu maikellukeselgi. Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned. Kuusk
kokku ei puutu. Õhk peab saama läbikäija. Sortide valik mõni haigestub massiliselt, mõni mitte. Viljad hävitab. Suve teine pool ilma saagita, kui vihmane suvi. 6. Ebajahukaste (lk43). Tumedam peaks olema kui jahukaste. Lehe all rohkem ja all ääres. Võib esienda kollakaid ringe. 7. Märgmädanik Kuju muutub, toiduks kõlbmatu. Esineb lihakatel viljadel. 8. Lehemädanik (lk 55), Lehtedel või vartel laigud, mis pärast muutuvad pruuniks ja lõpuks hävinevad. Fungitsiidid. Kahjustab kartuleid ja tomateid. Kasvuhoone uks hoida kinni. Tuulega tuleb sisse. Lehed tomatitel ära murda kui näed. 9. Tõusmepõletik (lk 59) Peedil näiteks. Tõusmete faasis. Taimed (tõusmed) kukuvad pikali. Juur on nagu sisse nöördunud. Seemne puhtimine. Boorväetised. Kontrollitud substraat. Tunnustatud firma substraati ostame. Pinnasega tuleb. Peetide juures oodata
valguse poole püüdlevatele ronitaimedele. Paljud ronitaimed haakuvad varresõlmedest väljuvate juurte abil puukoore krobelisele pinnale või kasvavad ümber sileda pinna. Teatud liiki viigipuud, mida kutsutakse "puukägistajaks", kasvatavad juurtest tiheda võrgu ümber kandurpuu hukutades selle valguse varjamisega. Meiegi kodudes võib kohata troopilisi ronitaimi nagu näiteks: nõelköis ja kannatuslill, siin kasvatatakse neid ilutaimedena. Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. Osa orhideelistest on saprofüüdid e. lagundajad nagu seende ja bakteridki. Vihmametsade puud ei tunne kalendrit, nad õitsevad, viljuvad ja vahetavad lehti pidevalt
Viimases on ta imelise jõuga püha taim, mida istutatakse templite sissekäikude juurde ning ohverdatakse jumalatele. Itaalias ja Kreekas on basiilikut peetud kuningate ürdiks ning rõõmu ja õnne sümboliks. 3. OMADUSED Basiiliku soojas värskendavas aroomis ja maitses domineerib vürtsnelk, kuid taime rohketel alaliikidel võib olla aniisi, tüümiani või kaneeli, aga ka sidruni või mõne muu puuvilja lõhn ja maitse. Tema lehtedel ning vartel on kuni õitsemiseni meeldivalt tugev palsamilõhn, mis meelitab aeda mesilased ja linnud. Kõige vürtsikam on väikeseleheline basiilik. 4. KEEMILINE KOOSTIS Õitsemise eel kogutud taime võrsed sisaldavad kuni 1,5% eeterlikke õlisid. Peamised koostisained on metüülchavikool, eugenool ja linalool. Basiilik sisaldab hulgani park- ja mõruaineid. Parkainete toimel muutubki basiilik valguse käes kuivatamisel tumedaks. Samuti leidub õites kamprit ning terpeene
põõsastele. Põõsastel areneb suguline põlvkond, paaritunud emased munevad talvituma jäävad munad. Tõrje: Eemaldage ja põletage kahjustatud lehed või tugevasti kahjustatud võrsed. Enne õitsemist pritsige põõsad üle insektitsiidiga (Mavrik). Põõsa-ebakilptäi - Parthenolecanium corni Kahjustab rohkem kui 300 erinevat dekoratiivtaime. Kolooniad arenevad puitunud vartel ja võrsetel, samuti lehtedel, suguküpsed emased võivad olla kuni 5 mm pikkused. Emased munevad mais juunis kuni 2000 muna kilbi alla. Munadest kooruvad ühe kuu jooksul vastsed ning nad ronivad taimedele laiali. Sügisel liiguvad väikesed nümfid vartele ja okstele, kus nad talvituvad. Nad jätkavad toitumist kevadel ja saavad suguküpseks sama aasta aprillist juunini. Üks põlvkond aastas Tõrje:
ainult emasõisikut. Päris maapinnal, kus vars lõpeb, näete avatud "lehejäänuseid" lehtede tuppesid. Just nende suurte tuppede järgi ongi see taim saanud nimeks tupp-villpea. Kuid ega villpea lehed tegelikult kadunud olegi. Lehetuppede keskelt tõusevad üles sirged ja tugevad lehed. Esmapilgul tunduvad need lihtsalt vartena ja seepärast võibki arvata, et taimel pole lehti. Kui lähemalt uurida, siis on neil, vaid kuni millimeetrijämedustel lehtedel ja vartel siiski vahe olemas. Varred on kandilised vaid ülemises osas, alusel on need ümarad. Lehed on aga veidi kandilised kogu ulatuses. Lehtede kandid on pisut karedad, vars on aga täiesti sile, vaid madalate pikivagudega. Kui me oleme kogu aeg rääkinud tupp-villpea õisikust, siis tegelikult mõtleme enamasti tema viljatutti, milles on osaliselt säilunud ka õie osad. Kui tahate aga tema õitsemist näha, siis peate rabasse minema juba aprillis või mai alguses. Sel ajal pole veel näha
kõrgemal. Lehestik kolletub alles juulis. Vars tihedalt karvane. • Kasvab kuivadel pärisniitudel, looniitudel, loometsades vallseljakutel, võsastikes, puisniitudel ja paekaldal. Eelistab huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab nii täis- kui ARTEMISIA ABROTANUM - SIDRUNPUJU • pooligihaljas põõsas. Eelistab viljakat, vett läbilaskvat pinnast. Kõrgus 90 cm kuni 2 meetrit. Sidrunpujul on mitu ühesuurust vart, millest vaid mõned lõppevad õisikutega. Vartel sageli tugevad külgharud. Hallikasrohelised lehed õrnade niitjate hõlmadega. Sidrunpuju lehed on tugeva sidrunilõhnaga, mida on juba kaugelt tunda. Õied kollakashallid. Õisikud 2,5–3 mm läbimõõduga. Õitseb augustis-septembris. ARUNCUS DIOICUS - HARILIK KITSEENELAS • Eelistab niisket rammusat pinnast; kasvab hästi nii varjus kui ka päikese käes. Sageli kasvab mägedes. • Ta kasvab 1½–2 meetri kõrguseks. Tal on kõhn jäik püstine vars, mis
kindlasti kõigile silma ja jätavad oma jälje inimese mälusoppidesse. Ilusa välimuse tõttu soovitatakse laanelille kasvatada ka näiteks suuremates parkides muru sees. Nii teeb ta kevadise õrnalt kohiseva kaasiku veelgi ilusamaks kui see juba on. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed varred, risoomid. Nendel vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre harud. Loomulikult tekivad kogu risoomile alla ka lisajuured. Laanelille peamisteks paljunemisvahenditeks on risoomiharud, mitte seemned. JÄNESEKAPSAS Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised vahel veidi kollaka varjundiga
Poti suurus sõltub sibulate arvust, mida tahetakse ajatada – 1 sibul 10-12 cm, 2 sibulat13-17cm ja 3 sibulat19 cm läbimõõduga potis. Potis kasvatamisel kasutatakse freesturvast, millele on lisatud 30% liiva või perliiti. Väga hea tulemuse saame väetise Osmocote 14-14-14 kasutamisel 1-1,5 kg/m³ kohta. Lühema varrega liiliad võime saada, kui hoiame öösiti veidi kõrgemat temperatuuri kui päeval. Lõikeõite koristamine ja säilitamine: Vartel 10 ja enama nupuga peab olema värvunud 3, 5-10 nupuga 2 ja kuni 5 nupuga vähemalt 1 õienupp Õied lõigatakse, jättes sibula mulda Varre alumine osa puhastatakse 10-15 cm ulatuses lehtedest Sorteeritakse kimpudesse ja säilitatakse 2-3º juures kuivalt 1-2 päeva Kui säilitusaeg venib pikemaks, on soovitav liiliad asetada 2-3 cm ulatuses puhtasse külma vette Haigused jms: Hahkhallitus(Botrytis elliptica)
Kõige kõrgemad puud kasvavad 50 - 70 m kõrguseks. Teise rinde puud kasvavad umbes 40 m kõrguseks. Alumise rinde varjutaluvad puud on 15 - 20 m kõrgused. Ülemises rindes kasvavad viigipuud, palmid, mahagonid, kapokipuud, alumistes rinnetes palisandrid, eebenipuud, banaanid, puissõnajalad. Vihmametsa puud vahetavad lehti ja õitsevad aasta ringselt ega pane tähele kalendrit. Palju on ronitaimi ehk liaanid. Puud tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks. Nad on parasiit taimed. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. Ekvatoriaalsetes vihmametsades kasvab ka palju söödavaid taimi. Näiteks sidrun, apelsin, banaan, kohv, kakao, piprad, vürtsid, kaneel, vanill jt. Siinsete taimede õli ja ekstrakt on tähtis tooraine ravimite valmistamisel. Mööblitööstuses
valguse poole püüdlevatele ronitaimedele. Paljud ronitaimed haakuvad varresõlmedest väljuvate juurte abil puukoore krobelisele pinnale või kasvavad ümber sileda pinna. Teatud liiki viigipuud, mida kutsutakse "puukägistajaks", kasvatavad juurtest tiheda võrgu ümber kandurpuu hukutades selle valguse varjamisega. Meiegi kodudes võib kohata troopilisi ronitaimi (nõelköis, kannatuslill jt), siin kasvatatakse neid ilutaimedena. Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. Osa orhideelistest on saprofüüdid e. lagundajad nagu seende ja bakteridki. Vihmametsade puud ei tunne kalendrit, nad õitsevad, viljuvad ja vahetavad lehti pidevalt
d) tähtsus ja kasutamine * * * 7 Bioloogia TÜNK MV 3) Väikeseened elupaik (kasvukoht) Tähtsus ja kasutamine PÄRMISEENED HALLITUSSEENED NUTTHALLITUS ROHEHALLITUS PARASIITSEENED ROOSTESEENED Kõrreliste vartel, taimevartel NÕGISEENED Kõrreliste teristel JAHUKASTESEENED Viljadel ( marjadel) ja lehtedel KARTULI-LEHEMÄDANIK Kartulil, tomatil EPIDERMOFÜÜDID Inimese nahal, küüntel nakkavad; ( seenhaigused) LAGUNDAJAD PIGILAIKSEENED Vahtra, lepa lehtedel LIMASEENED (~400 liiki) TEESEEN c) Samblikud (~13 600 liiki) *poolseened-poolvetikad
aastat. Mustikatest tehakse moosi, mahla, kisselli või kompotti. Töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest ja kõhulahtisusest. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid. Pilt 3. Harilik Mustikas HUMAL (Humulus lupulus) Rahvasuus on ka kutsutud tappm makk, umalas, tapuväänik, viha, õllehumalad. Humalad (pilt 4) ronivad mööda puutüvesid kuni kuue, aga harva kuni kümne meetri kõrgusele. Vartel, leherootsudel ja õisikuraagudel on rohkesti konksutaolisi ogakesi. Viljadeks on humalal pähklid. Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad nad selle joogi säilimisaega. Kuid vähemal määral on humalakäbisid kasutatud ka rahvameditsiinis. Neil on nimelt rahustav ja valuvaigistav toime
assimilatsiooniorganiks on juur . *Hingamisjuured- paljudel taimedel mis kasvavad hapnikuvaeses keskkonnas nt troopilistes soistes metsades, esinevad erilised hingamisjuured. Need juured kasvavad taime maaalusest osast- horisontaalselt asetsevast juurest või risoomist- vertikaalselt ülespoole, olles seega negatiivselt geotroopsed. Hingamisjuur on pealt kaetud korgiga, milles asuvad väikesed lõved. Seespool on kobe rakuvaheruumidega parenhüüm. *Ronijuured-liaanide, luuderohu jms vartel arenevad lühikesed varakult korgistuvad lisajuured.tekivad taimevarre toepoolsel küljel ning talitlevad haardeorganina. Ronijuurte tipud toodavad kleepuvat ainet, mille abil juur kleepub toele(kas teisele taimele, seinale vms ) *Tugijuured- tüvel või varrel arenevad lisajuured mis on taimedele mehhaaniliseks toeks. Kujult ja suuruselt on need mitmesugused. -Kurgjuured- sellised tugijuured mis arenevad tüvel u 1m kõrgusel maapinnast.
söödavad. Leheroots on karvane. Lehed on puhkedes alt siidkarvased. Kasvukoht: päikseline kuni varjuline, kuiv kuni niiske, talub ka haput pinnast. Lepalehine toompihlakas (Amelanchier) Põõsa kõrgus 2-4 m. Viljad 1-1,5 cm läbimõõduga purpurjad või peaaegu mustad. Kerged lubjarikkad mullad. Kasvavad paremini suurte puude all varjus, kuid viljakandvus suurem päikesepaistelisel kohal. Taluvad põuda. Tömbilehine viirpuu (Crataegus) 3-4m kõrgune põõsas. vartel on 0,5-1cm pikkused astlad, kuid neid on vähe. Õitseb juunis. Lehed on pealt läikivad. Võrsed on punakaspruunid. Harilik viirpuu (Crataegus) 4-8m kõrgune põõsas või puuke. Astlad 0,6-1,5cm, paiknevad harvalt. Lehed on pealt läikivad, alt pearoo nurkades karvatutid. Õitseb juunis. Üheemakane viirpuu (Crataegus) Kuni 5m kõrgune sügava juurestikuga ja valgete õitega põõsas. Õitseb mais juunis. Astlad kuni 1,5cm. Lehed on pealt nõrgalt läikivad, alt
aegadest. • Metsikul kujul teda enam ei esine. Kasvatamine • Kerge, lubja- ning toitaineterikas pinnas. • Päikesepaisteline kasvukoht. • Külvatakse kevadel otsekülvina, taimede vahe 10...15 cm. • Seeme idaneb vähemalt 3...4 nädalat. • Reavahe 25...30 cm. • Tärkamisest kuni seemnete valmimiseni kulub u 135 päeva. Kasvatamine • Koristatakse koos vartega. • Seemned lastakse vartel järelvalmida (soovitatav hoida latvupidi õhukeses riidekotis või riputada taimed vartpidi kuivama, paber alla, sest seemned valmivad ebaühtlaselt. Kasvatamine • Seemnesaak 60...100 g/m². • 1000 seemne mass 1...1,5 g. • Idanevus säilib 1...2 aastat. • Kinnises nõus säilivad seemned maitseaineks 3 aastat. 15. AED-PIPARROHI • Lad. Satureja hortensis Botaaniline iseloomustus • Huulõieliste (Labiatae) sugukond.
kevadel kõige soojem maapind. Paiselehe esimesed õied ilmuvad juba esimeste päikeseküllaste ilmadega, kui lumi on veel mitmel pool maas, aga paiselehe kasvukohalt sulanud. Esimesed paiselehe õied on vaid lühikeste varte otsas, kuid ajapikku varred järjest venivad. Huvitav on see, et paiselehe varred jätkavad venimist veel pärast õitsemistki. Kui õitsvad varred on kuni paarikümne sentimeetri pikkused, siis viljuvad varred on isegi kuni kaks korda pikemad. Paiselehe vartel on teisigi huvitavaid tunnuseid. Enne ja pärast õitsemist on tema õisikututt longus, aga puhkenud õis on täiesti püsti. Paiselehe vars on ka lehistunud. See teeb ta kergesti eristatavaks võilillest, kelle vars on täiesti paljas. Paiselehe varrelehed pole siiski päris tavalised. Need on soomusjad, peaaegu kilejad ja punakaspruunikad. Paiselehe pärislehed ilmuvad alles pärast õitsemist
-üherealisteks - harunenuteks - soomuskarvadeks- Soomuskarv koosneb lühikesest jalast ja sellele kilpjalt kinnituvatest kitsastest rakkudest. - sammaskarvadeks. Sammaskarv kujutab endast tihedasti üksteise vastu liibunud peente karvade kimpu. *Olenevalt sellest, millise ilme annavad kattekarvad taimeosale, eristatakse siid-, ude-, taker-, vilt- ja karekarvu. *Haakekarvad on ühe- või mitmerakulised, tugevate rakukestadega. Neid leidub näiteks viljadel ja toele haakuvatel nõrkadel vartel. *Näärmekarvad koosnevad ühe- või mitmerakulisest jalast ja peast. Karvapea toodab mitmesuguseid eritusaineid. *Kõrvekarvad on enamasti üherakulised, kuid mitmerakulise alusega - subepidermaalsetest kudedest tekkinud emergentsi ehk väljakasvuga. *Gaasivahetuseks on lehtedel erilised moodustised -- õhulõhed (stomata, ainsuses stoma). Harilikult paiknevad õhulõhed lehel korrapäratult, harvem ridadena, näiteks kitsaste lehtedega üheidulehelistel ja okaspuudel.
Paljud ronitaimed haakuvad varresõlmedest väljuvate juurte abil puukoore krobelisele pinnale või kasvavad ümber sileda pinna. Teatud liiki viigipuud, mida kutsutakse "puukägistajaks", kasvatavad juurtest tiheda võrgu ümber kandurpuu hukutades selle valguse varjamisega. Meiegi kodudes võib kohata troopilisi ronitaimi (nõelköis, kannatuslill jt), siin kasvatatakse neid ilutaimedena. Puud tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. Osa orhideelistest on saprofüüdid e. lagundajad nagu seende ja bakteridki. Vihmametsade puud ei tunne kalendrit, nad õitsevad, viljuvad ja vahetavad lehti pidevalt. Juhtub
sisaldav mesikaste jms; · Pahk rakkude arvu ebanormaalne suurenemine; · Mumifitseerumine taimeosa muundumine seeneniitide tõttu. Seeneniidid kasvavad taimeosast läbi ja see ei lagune vaid säilub (mumifitseerub); · Tuuleluuad uinuvate pungade puhkemise tulemusel hargnevad võrsed ebaloomulikult tihedalt; · Põletik taimeosa kiire kuivamine; · Haavand koorevigastus, millele lisandub vaigujooks (puuvähk, ei kasva kinni) · Padjand taime lehtedel ja vartel epidermi all kõrgendid, kust epidermi rebenemisel väljuvad seene eosed. 2. SEENED TAIMEHAIGUSTE TEKITAJATENA 2.1. Seente ehitus Seeni teatakse umbes 100000 liiki. Seente rakkudes pole klorofülli, seega pole nad ise võimelised fotosünteesil orgaanilist ainet tootma ja toituvad elavast või surnud orgaanilisest ainest (st nad on heterotroofsed). Taimehaigusi tekitavad parasiitseened, taimejäänuseid
1.10 Siilkübar (Echinacea) Konkreetne liik: purpur-siilkübar (Echinacea purpurea) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 60-100 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge puhmik. Lehed: tumerohelised, piklikud, karedad. Õied või õisikud: suured korvõied (10 cm läbimõõduga), äärmised lehed on keeljad, alla rippuvad, purpurroosad. Õisikupõhi on kõrge purpur-pruun. Õitseb juuli-august. Liigi eritunnused: hea meetaim, raviomadused on nii juurtel, vartel kui ka õitel. Kasvukoha nõuded: päikseline, kerge ja rammus muld. Pigem kuiv kui liigniiske kasvukoht. Kasutamine haljastuses: püsilillepeenras, lõikelilleks. Kasutatud kirjandus: http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/siilkubar.htm http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=200 http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/217 http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=332 http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=1253 1.11 Piimalill Konkreetne liik: kuldne piimalill (Euphorbia polychroma)
Tagatiibade alusel on tumedad laigud nagu teistelgi rabakiilidel ning väikesed tumedad laigud võivad olla ka eestiibadel. Emane on isasest natuke saledam, suurte kollakasoranide laikudega tagakehal, kollakad laigud võivad olla ka tiibadel. Bioloogia ja elupaik. Rabakiilid on tagasihoidlikud nii välimuselt kui ka käitumiselt. Lennates hoiduvad nad madalale, taimestiku ligi, ning peatuvad tihti väljaulatuvatel kanarbikuokstel või teiste taimede vartel, männitüvedel, kuivanud raagudel ja muul risul. Isased valivad toitumiseks ühe kindlapiirilise ala. Nagu kõik teisedki kiilid on rabakiilid röövtoidulised, söövad väiksemaid lendavaid putukaid. Nad ründavad saaki enamasti vee kohal ja pöörduvad siis tagasi puhkama eenduvatele taimevartele. Hännak- ja suur-rabakiil armastavad istuda ka veetaimede ujulehtedel (vesikupp, vesiroos). Isased kiilid hoiavad oma territooriumi ning püüavad paaritumiseks emaseid. Märgates mõnd
Õied ei puhke õisikus üheaegselt, algul avaneb õisiku tipmine õienupp, seejärel keskmised ja lõpuks alumised õied. Tupplehed on kroonlehtedest pikemad. Vaarikasordid viljastuvad oma tolmuga hästi. Kuid ka tolmendajatest ei ole puudus- mesilased ja teisedki putukad külastavad meelsasti vaarikaõisi. Vili Vaarika vili on hele- kuni tumepunane või kollane koguluuvili, mis eraldub kergesti viljapõhjalt. Vili on söödav, mahlane ja väga maitsev.Viljad valmivad teise aasta vartel juulis- augustis. Olenevalt sordist on värskeid vilju võimalik saada juulist kuni sügiskülmadeni välja. Sordi valikul on tähtis vilja suurus, maitse ja käitlemiskindlus. Osaviljade liitumistugevus ja viljade kerge eraldumine viljapõhjalt on kvaliteetse toodangu saamisel väga olulised näitajad. Need omadused võimaldavad kiiremini korjata ja lubavad teostada ka masinkoristust. Puuviljakomisjoni soovitusel kasvatatakse praegu järgmisi sorte: ,,Helkal", ,,Herbert",
Liaanide õhujuured ripuvad justkui köied puudelt alla, olles omakorda toeks teistele valguse poole püüdlevatele ronitaimedele. Paljud ronitaimed haakuvad varresõlmedest väljuvate juurte abil puukoore krobelisele pinnale või kasvavad ümber sileda pinna. Teatud liiki viigipuud, mida kutsutakse "puukägistajaks", kasvatavad juurtest tiheda võrgu ümber kandurpuu hukutades selle valguse varjamisega. Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. Osa orhideelistest on saprofüüdid e. lagundajad nagu seende ja bakteridki. Juhtub sedagi, et ühel ja samal puul on mõni oks raagus, teine värskes lehes, kolmas õitseb.
08.2013. 1.10 Siilkübar (Echinacea) Konkreetne liik: purpur-siilkübar (Echinacea purpurea) (joon. 19, joon.20) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 60-100 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge puhmik. Lehed: tumerohelised, piklikud, karedad. Õied või õisikud: suured korvõied (10 cm läbimõõduga), äärmised lehed on keeljad, alla rippuvad, purpurroosad. Õisikupõhi on kõrge purpur-pruun. Õitseb juuli-august. Liigi eritunnused: hea meetaim, raviomadused on nii juurtel, vartel kui ka õitel. Kasvukoha nõuded: päikseline, kerge ja rammus muld. Pigem kuiv kui liigniiske kasvukoht. Kasutamine haljastuses: püsilillepeenras, lõikelilleks. Joonis 19. Purpur-siilkübar (http://livingafield.com/Plants_Echinacea_purpurea.htm) Joonis 20. Purpur-siilkübar Kasutatud kirjandus: Eesti Päevaleht. 2000. Tervistav Siilkübar Purpur-siilkübarat peetakse ka üheks parimaks lõikelilleks. Kättesaadav http://www.epl.ee/news/melu/tervistav-siilkubar-
ME metaboliseeruv energia / metabolizable energy Raku seinaaine (NDF) intensiivne kasv on lutsernil varsumise lõpul-õiepungade moodustumisel. Sellel perioodil ladestub biomass põhiliselt lutserni vartesse, varte NDF kasvas 468-lt 571-ni g kg-1 KA. Kõrreliste varte NDF kasv kõrsumisest loomise alguseks oli 536 vs 626 g kg-1 KA. Lutserni varte ligniini (ADL) kontsentratsioon NDF-st oli õiepungade moodustumise faasis 16,1%, kõrreliste vartel loomise algul- 5,4%, see on üks põhjus, miks kõrreliste kiud on potentsiaalselt seeduvam kui lutserni kiud. Vaatamata sellele vähenes rohusööda seeduvus lutsernisegusse võetud kõrreliste mõjul. Märkimisväärne vähenemine oli roog-aruheina ja ohtetu luste mõjul. Seeduvuse langus oli suurem hübriidlutserni segude koristamisel, seoses hübriidlutserni segude hilisema niitmisega ja väiksem päideroo-lutserni variantides, sest päideroogu oli segukülvi KA-s ainult 5-21%.
Teise rinde puud kasvavad umbes 40 m kõrguseks. Nende võra moodustab tiheda lehekatuse, mis neeelab suurema osa päikesevalgusest ja varjab maapinda. Alumise rinde varjutaluvad puud on 15-20 m kõrgused. Ülemises rindes kasvavad viigupuud, palmid, mahagonid,kapokipuud, alumistes rinnetes palisandrid, eebenipuud, banaanid, puissõnajalad. · Puudel väänlevad kõrgusse rohkearvulised ronitaimed e. Liaanid, mis vajavad palju valgust. · Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kanduritaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. · Vihmametsade puud ei tunne kalendrit, nad õitsevad, viljuvad ja vahetavad lehti pidevalt. Juhtub sedagi, et ühelja samal puul on mõni oks raagus, teine värskes lehes, kolmas õitseb
Tumepunane, väga maitsev mari. Marja keskmine kaal 4-5 grammi. Suured koonilise kujuga tumepunased viljad on erakordselt ilusad. Talub hästi transporti. Sobib tarvitamiseks lauamarjana, sügavkülmutamiseks (säilitab kuju ka pärast ülessulatamist), moosiks, veiniks. Annab saaki juba esimesel aastal peale istutamist. Valmimisaeg augustis, esimesed marjad valmivad ka juba juuli keskel, vilju valmib külmadeni. Remontantsort, st. annab saaki ka samal aastal kasvanud vartel (kevadel eelmise aasta varred maha lõigatud). Euroopas väga levinud sort. Varred ca 1,5m Karusmari ’Spinefree’ (Ribes uva-crispa ’Spinefree’) Heleroosad, pehme viljakestaga, ümarad, magusad marjad. Valmimisaeg: juuli. Varase saagikande algusega, saagikas sort. Rahuldav haigus- ja talvekindlus (vastupidav hallitusele). 7 Mustsõstar ’Öjebyn’ (Ribes nigrum ’Öjebyn’) Keskvalmiv (juuli keskpaiku)
3) interkalaarselt - sõlmevaheline kasv. Interkalaarne meristeem asub kõrreliste varrelüli (sõlmevahe) alumises osas ja on ümbritsetud lehetupega. Selle abil toimub kõrreliste varre pikenemine iga lüli alumisest osast. Kuna kõrrelistel on varrelülisid palju, siis toimub ka taime pikkuskasv väga intensiivselt. 2. teiskasv e. sekundaarne– jämenemine toimub vartel ja juurtel puitunud keskosa ning koore vahel asetseva kambiumi (algkude, külgmine e. lateraalne meristeem) rakkude jagunemise tulemusel. Kambiumi kude toodab uusi rakke mõlemale poole, sealjuures nii uusi ksüleemi, kui ka floeemi rakkusid. Teiskasv seisnebki eelkõige juhtkimpude mahu suurenemises, mille tagajärjel vars jämeneb, kuid ei pikene. Teiskasv on iseloomulik paljasseemnetaimedele
PEREKOND PÜSIKUD 1. Akakapsas Madalakasvulised , nõtked, sageli roomavate vartega rohttaimed või poolpõõsad. Lõhiraolised õied asuvad varte tippudes. Alumised lehed paiknevad rosetjalt ja vartel vastakuti. Akakapsad on pärlid pinnakattetaimede hulgas. Nad kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias ja Iraanis. Nad on vähenõudlikud, kiirekasvulised, pikaealised ja vastupidavad pinnakatjad. Õitsevad mais-juunis, õied on lillakassinised, valged ja roosad. Sobivateks kaaslasteks on hostad, priimulad, sõnajalad, varjukõrrelised ja teised poolvarjulisi kasvupaiku armastavad taimed. Kuival kasvukohal nakatub kergesti
Konnaosi: Sageli kasvab ta tihedate puhmikutena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. mudase põhjaga veekogudes. Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, 40140 cm pikk. Varred on 28 mm jämedad ja 1030 peene sõlmega. Igast varresõlmest kasvab välja väikeste, 510 mm pikkuste mustade otstega lehekujuliste soomuste männas. Lehtedetuped on tihedalt vastu vart. Paljudel, kuid mitte kõigil vartel on lühikesed, 15 cm pikkused tõusvate ja laiali sirutuvate jätkete männased, kusjuures kõige suuremad jätked on varre alumise poole keskosas. Need kõrvalharud on sihvakad, tumerohelised ja 18 sõlmega, kusjuures igast sõlmest kasvab jällegi välja lehekujuliste soomuste männas. Laialehine hundinui: Hundinuia tunneb ilmselt iga inimene. Suured tumepruunid tõlvikud teevad hundinuiast nii erilise taime, et teda ei ole kellegagi võimalik segamini ajada
(liiv-vareskaer, Karvane kadakkaer, Hall aruhein) Põuakindlate taimede looduslikud kasvukohad : 1. Alpitaimed · Lehed asetsevad sageli varre ligi surutult või juurmiste kodarikena. Alpitaimed on laiemas mõistes kõrgmäestike taimed. Paljud põuakindlad taimed on pärit steppidest. Eelkõige kasvab steppides ja poolkõrbetes palju kõrrelisi. Taimede kasvukuju on tihti kooniline või kohev - kerajas. · Rohked väikesed õied asuvad hästiharunenud ja suhteliselt jäikadel vartel, mis sügisel kuivades säilitavad oma kuju ja tuule käes veeredes külvavadseemneid laiale alale. · Näiteks lamedalehine ogaputk. 2. Välistunnused, mis viitavad niiskuslembusele ja vahel ka varjutaluvusele · LEHED on suhteliselt õhukesed ja suured. · JUURED on maapinnalähedased, pigem narmasjuurestik. Sageli on taolised taimed looduses metsataimed· Näiteks priimulad, suur tähtputk, kevad - nabaseemik, suurelehine brunnera, siberi valdsteinia, mitmed sõnajalad.
(d) põldhiir,(e) kodukakk, (g) lagundajad bakterid. (a) päikesekiirgus (b) kasutamata päikesekiirgus (c) autotroof (d) herbivoor heterotroof (e) karnivoor heterotroof (f) hingamine (g) destruktor heterotroof (h) jääkproduktid · 26. [4 p.] Täida lüngad (määra toiduahela tüüp kirjutades numbri vastava tähe järgi vasakus tulbas) 26. · (1) roosteseen kasvab nisu vartel ja saab niiviisi · (a) parasiidi toiduahel produtsendilt energiat; (1), (4) · (2) väikesed putukad ja bakterid elavad mäestikes tuule poolt kõrgele kantud tolmuteradel; · (b) detriidi toiduahel · (3) krabid elavad estuaaris (2), (3) (madal meri jõesuudmes)
[7] Puudel väänlevad kõrgusse rohkearvulised ronitaimed e. liaanid, mis vajavad palju valgust. Seal põimuvad nad puulatvadesse ja kasvatavad oma lehti, õisi ja vilju. Liaanide õhujuured ripuvad justkui köied puudelt alla, olles omakorda toeks teistele valguse poole püüdlevatele ronitaimedele. Meiegi kodudes võib kohata troopilisi ronitaimi (nõelköis, kannatuslill jt), siin kasvatatakse neid ilutaimedena. Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud, samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed.[8] Päevaloomad ja nende harjumused, kellel on samasugune elurütm nagu inimestel, on meile lähedasemad kui ööloomad, kuna ööloomad on aktiivsemad just rohkem öösiti.
annaabi.ee 
