ALZHEIMERI TÕBI (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
HT13
Mairit Mattis
ALZHEIMERI TÕBI
Referaat
Juhendaja : Mari Viik
Mõdriku
2014
Sissejuhatus e. mis on Alzheimeri tõbi:
Alzheimeri haigus põhjustab aju närvirakkude järkjärgulise hävinemise, mille
tulemusena aju muundub ja ei tööta enam normaalselt. Lõpuks Alzheimeri haigusega
inimesed muutuvad aina vähem võimeliseks teha järeldusi väliskeskkonnast saadud
informatsioonist ja ei suuda saata informatsiooni oma kehale. Alzheimeri haigust
põdevad inimesed muutuvad võimetuks mõtlema, meenutama ehk mäletama, arusaama ja
otsustusvõimetuteks. Neil tekivad probleemid selliste igapäevaste asjadega, nagu riidesse
panemine, söögi valmistamine või ka kasvõi auto pesemine. Lõpuks nad pole enam
võimelised enda eest hoolitsema ja hakkavad arenema teised haigused, nagu näiteks
pneumoonia , mis teatavasti lõppeb üldiselt surmaga.
Alzheimeri haigust kirjeldas esimesena 1906 aastal saksa närviarst Alios
Alzheimer . Ta kirjeldas oma kirjatükis ühe 55 aastase dementse naise juhtumit. Oma
artiklis kirjeldas Alzheimer kattu ja puntraid või kämpe, mis on Alzheimeri tõve
tunnused.
Alzheimeri tõbi.
Alzheimeri tõbi on terminaalne neurodegeneratiivne haigus, mida esmakordselt kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer, kelle järgi haigus on ka nime saanud. Alzheimeri tõbe klassifitseeritakse RHK-10 järgi koodiga G30. Alzheimeri tõbi on peaaegu poolte dementsuse juhtude põhjuseks. Dementsust , mis kujuneb välja Alzheimeri tõve tõttu, käsitletakse orgaaniliste psüühikahäirete rubriiki kuuluva haigusena (dementsus Alzheimeri tõvest). Enamasti diagnoositakse Alzheimeri tõbi üle 65 aastastel, kuigi haruldasem varajane Alzheimeri tõbi võib esineda palju nooremas eas. 2006. aastal põdes Alzheimeri tõbe maailmas 26,6 miljonit inimest.
Ennustatakse, et 2050. aastaks põeb maailmas iga 85. inimene Alzheimeri tõbe. Kuigi Alzheimeri tõbi on igal inimesel erineva iseloomuga , on sel haigusel palju ühiseid sümptomeid. Kõige esimesi sümptomeid peetakse sageli ekslikult eaga kaasnevateks vaevusteks või stressi ilminguteks. Kõige tunnustatum varajane sümptom on meeldejätmisvõimetus (näiteks on raske meenutada hiljuti nähtut). Kui tekib Alzheimeri tõve kahtlus , siis diagnoosi kinnitatakse tavaliselt käitumishinnangutega ja kognitiivsete testidega; sageli järgneb võimaluse korral ajuskaneering.
Haiguse süvenedes tekivad muu hulgas orienteerumatus, ärrituvus ja agressiivsus, meeleolu kõikumised, keelevõime halvenemine, pikaajalise mälu kaotus ning meelte nõrgenemine, mis tingib patsiendi enesessetõmbumise. Keha funktsioonid nõrgenevad, mis põhjustab lõpuks surma. Konkreetse patsiendi prognoos on keeruline, sest haiguse kestus varieerub . Alzheimeri tõbi kulgeb määramata aja latentselt ning võib aastaid progresseeruda, ilma et seda diagnoosimataks. Pärast diagnoosimist on patsiendil jäänud elada keskmiselt umbes seitse aastat. Alla 3% haigetest elab pärast diagnoosi panemist üle 14 aasta.
Alzheimeri tõve põhjus ei ole selge. On näidatud haiguse seost seniilnaastude ehk
amüloidnaastude ehk amüloidiladestusega naaste ja neurofibrillaarse tängud|neurofibrillaarsete tänkudega peaajus.
Praegu kasutatavatel ravivõtetel on väike sümptomaatiline efekt. Pole olemas haiguse progresseerumist peatavat ega aeglustavat ravi. 2008. aastaks oli tehtud üle 500 kliinilise katse Alzheimeri tõve ravi leidmiseks, kuid polnud teada, kas mõni neist invasiivsetest võtetest annab lootust.
Alzheimeri tõve profülaktikaks on pakutud hulk eluviisiharjumusi, kuid pole tõendeid, et need degeneratsiooni pärsiksid. Haiguse ärahoidmiseks ja sellega paremaks toimetulemiseks soovitatakse ajutreeningut, kehalisi harjutusi ja tervislikku toitumist. Et Alzheimeri tõbi ei ole ravitav ja on degeneratiivne, siis on väga suur tähtsus patsientide hooldamisel. Peamiseks hooldajaks on sageli abikaasa või lähedane sugulane. Alzheimeri tõbi asetab hooldaja õlule suure koorma (vaata Nõdrameelse hooldamine). Sellel võivad olla hooldaja elule rasked sotsiaalsed, psühholoogilised, füüsilised ja majanduslikud tagajärjed. Arenenud riikides on Alzheimeri tõbi ühiskonnale üks kulukamaid haigusi.
Pildil on vasakul normaalse eaka inimese aju ja paremal Alzheimeri haige aju. Eristustunnused on välja toodud.
Haiguse kulg
Haiguse kulg jaguneb neljaks staadiumiks, mille jooksul kognitiivsed ja funktsionaalsed häired süvenevad.
Eeldementsus.
Esimesed sümptomid pannakse sageli ekslikult vananemise või stressi arvele. Põhjalikul neuropsühholoogilisel testimisel on võimalik leida kergeid kognitiivseid raskusi kuni kaheksa aastat enne, kui on võimalik kliiniliselt diagnoosida Alzheimeri tõve. Need varajased sümptomid võivad häirida kõige keerukamaid igapäevatoiminguid.
Kõige märkimisväärsem vaevus on mälukaotus, mis ilmneb raskuses meenutada hiljuti teada saadud asju ning võimetuses omandada uut infot.
Alzheimeri tõve varajases staadiumis võib olla kergeid raskusi ka tähelepanu, planeerimise, paindlikkuse ja abstraktse mõtlemisega ning semantilise mälu (tähenduste ning mõistetevaheliste suhete mälu) halvenemist.Võib esineda apaatia , mis jääbki haiguse kogu kulu jooksul kõige püsivamaks neuropsühhiaatriliseks sümptomiks. Haiguse eelkliinilist staadiumi on nimetatud ka kergeks kognitiivseks häireks, kuid puudub üksmeel selles, kas tegu peaks olema eraldi diagnoosiga või lihtsalt Alzheimeri tõve esimese astmega.
Kerge staadium.
Õppimisvõime ja mälu halvenedes pannakse Alzheimeri haigetele lõpuks lõplik diagnoos . Väikesel osal neist on mäluhäiretest suuremaks vaevuseks keelevõime, tähelepanu, planeerimise, taju (agnoosia) või liigutuste tegemise võime ( apraksia ) halvenemine. Alzheimeri tõbi ei kahjusta kõiki mäluvõimeid võrdselt. Pikaajaline mälu varasema elu kohta (episoodiline mälu) ja õpitud faktide kohta (semantiline mälu) ning implitsiitne mälu (keha mälu, näiteks kuidas noa ja kahvliga süüa) kahjustuvad vähem kui uute faktide meeldejätmise ja meenutamise võime.
Probleemid keelega ilmnevad enamasti sõnavara vähenemises ja sõnade väiksemas käepärasuses, mis toob kaasa suulise ja kirjaliku kõne üldise vaesustumise. Sel staadiumil on haige tavaliselt võimeline lihtsamaid mõtteid korralikult edasi andma.
Peenmotoorsete tegevuste (näiteks kirjutamine, joonistamine, riietumine ) võib esineda koordinatsiooni- ja planeerimisraskusi (apraksia), kuid tavaliselt jäävad need märkamatuks. Haiguse süvenedes teevad haiged tavaliselt paljusid asju endiselt iseseisvalt, kuid nad võivad vajada abi kohnitiivselt kõige nõudlikumate tegevuste juures.
Keskmise raskusastmega staadium.
Haiguse süvenedes kaob lõpuks haigete iseseisev, nii et nad pole võimelised sooritama kõige tavalisemaidki igapäevatoiminguid. Võimetuse tõttu sõnu meenutada tekivad sagedased ebaõiged sõnaasendused (parafaasiad). Ka kirjutamis- ja lugemisoskus aina halvenevad. Haiguse süvenedes halveneb keerukate tegevuste koordinatsioon , näiteks suureneb kukkumisoht. Mälu halveneb veelgi ja haige võib mitte ära tunda oma lähedasi sugulasi . Halveneb ka pikaajaline mälu, mis varasematel staadiumidel säilis. Rohkem hakkavad ilmnema käitumuslikud ja neuropsühhiaatrilised muutused. Tavalised ilmingud on uitamine , ärrituvus ning emotsionaalne labiilsus , mis ilmneb nutus, ettekavatsemata agressiivsushoogudes ja vastupanus hooldamisele.
Ravivõimalused
Parandavat või profülaktilist ravi pole, kuid praegu kasutusel olevate ravimitega saab sümptomeid leevendada. Selleks kasutatakse peamiselt ravimeid, mis võtavad ära rahutuse, ärevuse ja pidurdavad mõnevõrra haiguse süvenemist - rahusteid, antidepressante. Ravi katkestamise järel langeb ravimeid kasutanud AT haigete vaimne võimekus kiiresti, s.t. vaimne allakäik pidurdub ainult ravimi võtmise ajal. Tihti saab patsient läbi ilma ravita . Alzheimeri-patsiendi tegutsemisvõimet saab sageli tõsta, kui luua haiget innustav keskkond. Väga oluline on hooldavate omaste toetus.
Prognoos
Alzheimeri tõbi on pidevalt süvenev haigus. Kahjustus hõlmab eelkõige kognitiivseid funktsioone ning viib lõpuks raskekujulise dementsuse tekkele. Senini kasutusele võetud raviviisid ei ole olulist efektiivsust ilmutanud, seega parandavat või profülaktilist ravi. Alzheimeri tõve vastu pole. Ravi seisneb inimest häirivate ilmingute leevendamises. Dementsuse staadiumis on selle haiguse ravi lootusetult hilinenud ravi saab olla ainult sümptomite leevendamiseks.
Muutused vaimses tervises :
Mälu probleemid.
Igaüks meist on unustanud inimeste nimesid, või kuhu pistsime võtmed jne. Alzheimeri tõvega inimestel on mälu probleeme kahte sorti: hiljutiste sündmuste unustamine ja erinevate asjade vaheliste seoste unustamine. Järgnev tabel näitab erinevusi tavaliseunustamise ja Alzeimeri tõvest tekkinud unustamise vahel.
Tavaline unustamine:
*Unustatakse detaile, mitte sündmusi
*Meenub hiljem
*Võimeline kasutama märkmeid
*Tunneb ära kohti ja inimesi
*Suudab järgida juhatamist
*Teab päeva ja aega
Alzheimeri tõve korral:
*Unustatakse hiljutisi sündmusi
*Ei meenu enam, mis kord unustanud
*Ei ole võimeline kasutama märkmeid,
kui haigus juba arenenud
*Lõpuks ei tunne enam midagi ära
*Ei suuda jälgida juhatamist
*Mitteteadlik päevast ja ajast
Muutused emotsioonides ja tujudes:
Alzheimeri tõve põdev inimene teab vähem väljendeid, kui terve inimene, ta on vähem elurõõmus ja aktiivsem. Haigel kaob võime kontrollida oma tujusid ja emotsioone. Haigel võib kiiresti vahelduda kurbus, lõbusus, hüsteeria ja ta võib teha suuri numbreid väikestest asjadest. Haige võib muutuda kahtlustavaks oma lähedaste tuttavate suhtes.
Muutused käitumises:
Muutused vaimsetes võimetes ja käitumises lööb välja ka haige tervises. Muutused käitumises ja nende muutuste pikkus on erinev igal haigel. Igasugused häired käitumises on mõjutatud haige füüsilistest võimetest. Haige käitumises võib esineda näiteks asjade peitmist, ringi
uitamist, häiritud uni, aga need on ainult vähesed esinevatest häiretest. On vajalik teada, et selline käitumine pole haigel tahtlik, vaid see on põhjustatud Alzheimeri tõvest.
Muutused füüsilistes võimetes:
Haiguse arenemine põhjustab ka haige füüsilise tervise halvenemist nii
koordinatsiooni, kui ka liikuvuse halvenemist. Selline füüsilise tervise
halvenemine tekitab probleeme igapäevaelu tegevustega toimetulekus, nagu
näiteks enda pesemine, riietumine, söömine jne.
Mida haigus edasi seda raskem on haigel toime tulla igasuguste lihtsate liigutustega . Tekib põiepidamatus ja oma soolestiku tegevuse kontrollimine kaob. Lõpujärgus Alzheimeri tõve põdejad muutuvad täiesti võimetuteks oma eluga toimetulemises ja on sunnitud olema nii nimetatud ülalpeetavad.
Ennetamine
Alzheimeri tõve puhul on oluline selle haiguse varajane äratundmine ja diagnoosimine ning kerge kognitiivse häirega vanemaealiste patsientide jälgimine. Uuringutes on leitud, et asendusravina östrogeene kasutanud naistel on väiksem risk haigestuda Alzheimeri tõppe.
Kasutatud kirjandus:
www. planet .ee
www. wikipedia.org