Alzheimer (0)

Haigused ja seisundid Esileht / Haigused ja seisundid
Alzheimeri tõbi
Morbus Alzheimer (lad.k)
Alzheimer disease (ingl.k)
Seletus
Alzheimeri tõbi (AT) on aeglaselt süvenev, nõdrameelsust põhjustav närvisüsteemi haigus, mis tavaliselt algab vanemas eas .
Ülevaade
AT on 20. sajandi algusest tuntud progresseeruv haigus, mille kestus esimestest sümptomitest surmani on keskmiselt 10 aastat.
Alzheimeri tõbi on kõige sagedasem dementsuse ehk nõdrameelsuse vorm. Dementsust iseloomustab raske kognitiivsete funktsioonide (mälu, intellekt) kahjustus ilma teadvuse häireteta, mis märgatavalt häirib inimese igapäevast toimetulekut. Mõningatel juhtudel on täheldatud AT pärilikkust ning haiguse sagedasemat esinemist naistel.
Kõige olulisem haiguse riskifaktor on vanus. Haiguse levimus on üle 65- aastaste seas 6-8 % ja AT moodustab üle poole kõigist dementsussündroomidest.
Tervistavat või profülaktilist ravi Alzheimeri tõve vastu pole.
Tekkepõhjused ja – mehhanismid
Kõige olulisem riskifaktor on vanus, kuid üheks olulisemaks riskifaktoriks peetakse ka geneetilisi põhjusi. Esimese astme sugulastel on east sõltuv risk haigestuda Alzheimeri tõppe kuni 38 % ning mõningatel andmetel võib see protsent olla veelgi kõrgem.
Vähemolulisteks riskifaktoriteks on naissugu , Downi sündroom ning madal haridustase. Kõigil Downi sündroomiga inimestel, kui nad on elanud üle 35 aasta vanaks , tekivad AT-le iseloomulikud tunnused.
Alzheimeri tõve korral esinevad peaajus sellised muutused, millega kaasneb närvisüsteemi taandarengu kiirenemine ja närvirakkude surm, närviülekandeid edastavate kontaktide ja virgatsainete hulga vähenemine.
Dementsusue raskusaste on sõltuvuses kahjustusalade tihedusest ajukoes.
Sümptomid ehk avaldumine
Haigus algab tavaliselt mäluhäiretega: tüüpilistel juhtudel ei suudeta uut informatsiooni omandada , säilitada ega reprodutseerida . Hilisstaadiumis võib kaduma minna ka varem omandatud informatsioon.
Kõige iseloomulikumad on kõnehäired: sõnavara vähenemine, kõnest arusaamise häire ja vale sõnakasutus.
Iseloomulikud sümptomid on ka raskused planeeritud sihipärase tegevuse sooritamisel ning võimetus ära tunda tuttavaid objekte ja isikuid.
Raskendatud on orienteerumine ruumis, igapäevatoimingute ja komplekssete ülesannete täitmine.
Kognitiivse defitsiidi kujunemisele võivad eelneda käitumis- ja psüühikahäired. Esineb kas üldine agiteeritus (vaenulikkus, pidev soov kuhugi minna, kriiskamine, asjadest kinnihaaramine jms.) või passiivsus.
Dementsusega kaasnevad sageli sundmõtted, luulud ja visuaalsed hallutsinatsioonid (25 % patsientidest).
Ligikaudu 40 %-l juhtudest esinevad depressioon ja ärevushäire, mis võivad olla ka haiguse esmassümptomiks. Iseloomulikud on unehäired.
Hilisemates dementsuse staadiumites võivad lisanduda kõnnaku- ja neelamishäired, parkinsonistlik sündroom ning üksikjuhtudel ka epileptilised hood.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Alzheimeri tõve varajane diagnoos on komplitseeritud , kuna enamasti puuduvad inimest häirivad subjektiivsed vaevused.
Ka objektiivsed muutused on tagasihoidlikud ning vähemärgatavad. Hiljem pannakse tähele lihastoonuse suurenemist , ettekummardunud asendit, mälu halvenemist ja kõhnumise märke.
Alzheimeri tõve kindlat diagnoosi võimaldab ainult histoloogiline uuring – ajukoe proovitüki uuring.
Diagnoosimisel kasutatakse sageli ka peaaju kompuutertomograafiat ja magnetresonantstomograafiat, kuid antud uuringud ei võimalda kindlat AT diagnoosi. Sageli tehakse patsiendile EEG - aju elektrilise aktiivsuse uuring, mis AT puhul näitab nö. ajutegevuse aeglustumist.
Ravivõimalused
Parandavat või profülaktilist ravi pole, kuid praegu kasutusel olevate ravimitega saab sümptomeid leevendada.
Selleks kasutatakse peamiselt ravimeid, mis võtavad ära rahutuse, ärevuse ja pidurdavad mõnevõrra haiguse süvenemist - rahusteid, antidepressante. Ravi katkestamise järel langeb ravimeid kasutanud AT haigete vaimne võimekus kiiresti, s.t. vaimne allakäik pidurdub ainult ravimi võtmise ajal.
Tihti saab patsient läbi ilma ravita . Alzheimeri-patsiendi tegutsemisvõimet saab sageli tõsta, kui luua haiget innustav keskkond. Väga oluline on hooldavate omaste toetus.
Prognoos
Alzheimeri tõbi on pidevalt süvenev haigus. Kahjustus hõlmab eelkõige kognitiivseid funktsioone ning viib lõpuks raskekujulise dementsuse tekkele.
Senini kasutusele võetud raviviisid ei ole olulist efektiivsust ilmutanud, seega parandavat või profülaktilist ravi Alzheimeri tõve vastu pole. Ravi seisneb inimest häirivate ilmingute leevendamises.
Dementsuse staadiumis on selle haiguse ravi lootusetult hilinenud – ravi saab olla ainult sümptomite leevendamiseks.
Ennetamine
Alzheimeri tõve puhul on oluline selle haiguse varajane äratundmine ja diagnoosimine ning kerge kognitiivse häirega vanemaealiste patsientide jälgimine.
Uuringutes on leitud, et asendusravina östrogeene kasutanud naistel on väiksem risk haigestuda Alzheimeri tõppe.
Kui Alzheimer ohustab vanemas eas
Ootasin Pärnu maanteel number 18 bussi , kui mu juurde astus eakas maitsekalt riietatud proua: "Palun öelge, kus siin on keskturg?" Vastasin, et keskturust ollakse õige kaugel ja asusin seletama , kuidas sinna jõuda. Proua ei kuulanudki mu juttu , ta pilk eksles siia-sinna. "Aga kas te võiksite öelda, kus ma elan ? Ma tulin ilma tütre teadmata välja, tahtsin turule minna." Taipasin, et sümpaatsel daamil ei ole tervisega kõik korras. Läksime siis kahekesi lähedal asuvasse Magdaleena polikliinikusse, kus ma ta tohtrite hoolde andsin. Kas vana daami niisugune käitumine vihjab Alzheimeri tõvele?
Terviselehe küsimustele soostus vastama Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloog Viiu- Marika Rand.
Dementsus e elupuhuselt omandatud oskuste, intellekti ja mälu nõrgenemine ei ole kaugeltki ainult Alzheimeri tõve sümptoom. Mitme teisegi nn neurodegeneratiivse haigusega nagu näiteks Picki, Huntingtoni ja vahel ka Parkinsoni tõvega, võib kaasneda dementsus, samuti võib intellekti taandarengu põhjustada ajuinfarkt, traumadest tekkinud aju vigastused, närvisüsteemi kahjustavad nakkushaigused (süüfilis, borrelioos jt), aga ka mõned kilpnäärme haigused, vitamiinipuudus. Niisiis ei saa sellele vanaprouale panna Alzheimeri tõve diagnoosi enne, kui teised, sageli ravitavad neuroloogilised häired on uuringutega välistatud. Dementsust põhjustavatest haigustest moodustab Alzheimeri tõbi umbes 55 %. Tõbi on esinenud ilmselt juba inimajaloo hämarikust, selle nime all teatakse haigust aga aastast 1907. Psühhiaater Alois Alzheimer diagnoosis selle esimest korda ühel 55aastasel naispatsiendil. Noorematel inimestel esineb tõbe harva, esinemissagedus tõuseb aga oluliselt peale 65. eluaastat . Naistel on risk haigestuda suurem kui meestel.
Kas sellegi haiguse puhul etendavad rolli geneetilised tegurid?
Pärilik eelsoodumus mängib kindlasti suurt osa. On perekonnas see tõbi emal või isal esinenud, on 10-50 % risk kunagi haigestuda ka lastel. Aga kõigil järgneva põlvkonna esindajail ei pruugi see haigus ometi avalduda. Miks see nii on, sellele ei ole veel põhjendust leitud. Kindlasti on suur osa ka välisteguritel.
Kas on siiski muid eeldusi peale pärilikkuse, mis suurendavad riski haigestuda Alzheimeri tõppe?
Need on elu jooksul esinenud ajutraumad , näiteks ajuvapustus ja ajupõrutus, mis kahjustavad ajukudet. Aju füüsilise põrutuse puhul hukkub teatud hulk närvirakke, mistõttu väheneb aju plastilisus ja kompensatsioonivõime. Riski suurendab naissugu ja vanuse kasv. Riski vähendab parem haridustase ja mälutreening.
Mis on esmased Alzheimeri tõvele viitavad tunnused?
Nagu öeldud, on tõve põhiliseks sümptoomiks dementsuse kujunemine. Sagenevad mäluaugud lähiminevikus toimunud sündmuste kohta. Inimene unustab kokku lepitud kohtumised, jutustab korduvalt sama uudist. Veel töötaval inimesel tekivad probleemid kutsetööga ? kaotatakse dokumente, unustatakse leppeid, ei osata hinnata olukorda, võtta vastu otsusi. Edaspidi tekivad raskused igapäevase eluga toimetulekul ? kaob orienteerumisvõime, eksitakse tuttavas ümbruses, ei tunta ära tuttavaid inimesi, ei osata rahaga ümber käia. Kaugele arenenud juhtudel vajab haige abi riietumisel, söömisel, igapäevase tualetiga. Hilisstaadiumis on põdeja voodihaige, sõltudes kõigis elulistes toimingutes abistajast. Alzheimeri tõbi kui krooniline peaaju kahjustav haigus lõpeb surmaga keskmiselt 7 aasta jooksul. Tavaliselt viib kehaliselt ja vaimselt täiesti abitu inimese surmani kas kopsupõletik, kuseteede põletik või siis mõni liikumisel saadud trauma.
Haigus on teatavasti ravimatu . Mida siis tuleks selle nukra teadmisega ette võtta, kui enda või oma lähedase juures esimesi nimetatud sümptoome märgatakse?
Kindlasti minna arsti juurde. Kindlat Alzheimeri tõbe elupuhuselt diagnoosida ei ole võimalik, see tehakse kindlaks ainult ajukoe histoloogilisel uuringul. Tõenäoline või võimalik Alzheimeri tõbi diagnoositakse aga arstliku läbivaatuse ja uuringutega teisi dementsust põhjustavaid haigusi välja lülitades, mis võivad olla ka ravitavad. Kui on selgitatud , et tegu on tõepoolest Alzheimeri tõvega, saab arst kirjutada ravi, mis haigusnähte kergendab või nende süvenemist edasi lükkab. Haigusega kaasneb tihtipeale halb tuju, ärrituvus, põhjusetud vihahood, unetus , mis oluliselt häirib patsiendi lähedasi. Neid nähte on võimalik ravimitega leevendada.
Kas on võimalik siiski midagi ette võtta selle haiguse esimeste sümptoomide ilmnedes või veel varem, haigust ennetada?
Inimese enda tahtest siin palju ei sõltu. Siiski on kindlaks tehtud, et mida spetsiifilisem ja keerulisem on inimese töövaldkond ja mida rohkem ta elu jooksul oma aju treenib, seda väiksem risk on tal haigestuda või avaldub see tõbi tal hiljem. Inimese närvirakkude vaheliste ühenduste hulk, mis antakse küll kaasa juba sünnipäraselt, suureneb elu jooksul seda enam, mida rohkem inimene peaga töötab. Kui osa närvirakkudest hukkubki, suudavad ülejäänud närvirakud nende talitluse üle võtta, sest treenitud ajul on suurem kompensatsioonivõime.
Siis ka niisugune mõnus ajutreening nagu ristsõnamõistatuste lahendamine on vaimuerksusele kasuks?
See on igati tervitatav ajaviide . Ka enda kursis hoidmine päevasündmustega, poliitikaga, võõrkeelte õppimine, entsüklopeediliste teadmiste talletamine hoiab aju virge ja lükkab Alzheimeri tõvest põhjustatud dementsuse kaugemale vanadusse. Ja mida hiljem Alzheimeri tõbi avaldub, seda aeglasemalt ta süveneb.
Mida kirjutab tohter?
Alzheimeri tõve kujunemise mehhanisme on palju uuritud ja kindlaks tehtud, et ajus tekib nn virgatsainete defitsiit, üks neist on atsetüülkoliin. Praegusel ajal maailmas registreeritud retseptiravimid suurendavad atsetüülkoliini hulka ajus. Eestis on registreeritud ravimid Aricept (toimeaineks donepesiil) ja Exelon (toimeaineks rivastigmiin). Ravimid parandavad kerge ja keskmise raskusega Alzheimeri tõve korral haige kognitiivseid (tunnetuslikke) võimeid. Ravimid on aga kallid ja nende kasutus seetõttu meil piiratud.
Kas ühelgi käsimüügiravimil sellele haigusele toimet ei ole?
Mõned uuringud on andnud positiivseid tulemusi hõlmikpuu ekstrakti e Gingko bilobaga, eriti kui seda tarvitatakse koos E-vitamiiniga.