IMIKUTEL KUIV NAHK KUIDAS AVALDUB? ❖ KLIINILISELT NÄEB KUIV NAHK KORTSULINE, TUHM,ELUTU,KADUNUD ON ELASTSUS;l. ❖ KATSUDES KARE JA EBAÜHTLANE, MEENUTAB LIIVAPABERIT; ❖ VAATLEMISEL PUNETAV,TUHM,HELBELINE,KIHILINE,KUIVADE, VALKJATE LAIKUDEGA,PRAGUDE JA ISEGI LÕHEGA; ❖ KAASUB EBAMUGAVUSTUNNE, SÜGELUS, TORKIMINE JA ISEGI VALULIKKUS. KUS TAVALISELT TEKIB? ❖NÄGU ❖KÄSIVARRED(ERITI KÜÜNARNUKID) ❖JALAD(PÕLVED) BEEBI NAHK ON ERILINE ❖ RASUNÄÄRMED TÖÖTAVAD VÄGA TAGASIHOIDLIKULT; ❖ NAHK KUIVAB KIIRESTI NING EI OLE PIISAVALT KAITSEVÕIMET VÄLISTEGURITELE; MIDA EI SOOVITATA TEHA? ❖PESTA MITTE ROHKEM KUI 3 KORDA NÄDALAS(RIKUB LOOMULIKU KAITSEKIHI); ❖PUHTA VEEGA PESEMINE KUIVATAB NAHKA;
Võib moodustada nõiaringe. Austraalias peetakse punast kärbseseent võõrliigina ohtlikuks, sest ta on hakanud laialt levima ja kohalikke seeneliike kõrvale tõrjuma. Juulist oktoobrini. Mürgine, põhjustab kärbseseenemürgistust. Seen on küll mürgine, kuid kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette. Surmavaks annuseks peetakse umbes 15 seent. Täiskasvanuna on seene kübar 818 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Jalg on tugev, kollakasvalge, 520 cm pikk. Nimetus "kärbseseen" tuleb seene kasutamisest kärbsemürgina (seda puistati piima sisse). Kärbestele (ja samuti inimestele) mürgiselt mõjuv aine on iboteenhape. Aga punane kärbseseen pole nii mürgine, kui valge või roheline kärbseseen. Punast kärbseseent tarvitatakse uimastina selle psühhotroopsete efektide pärast.
KIBUVITS Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Eestis kasvab looduses 11 kibuvitsaliiki, lisaks võib leida mitmeid kultuurist metsistunud liike. Roosiliike on maailmas vaid üle viiesaja, mõnedel andmetel isegi veel kaks korda vähem. Aga kultuursorte võib leida mitukümmend tuhat. Roosid on vanad kultuurtaimed ja roosiaiad on maailmas levinud juba väga pikka aega. Alguse
keha tugev jalad ja tundlad saledad kattetiivad pikivagudega Aiajooksik kattetiivad lohkude ridadega, nõrgalt krobelised metalliläikelised jalad tumedad keha tugev jalad ja tundlad saledad keha 20-25 mm Põllujooksik keha 18-24 mm kattetiivad ribide ja köbrukestega ülalt vaskja helgiga tundla 1. lüli ja tavaliselt ka jalad punased keha tugev jalad ja tundlad saledad Nõmmeliivikas kattetiivad pronksjad, valkjate tähnidega keha 12-16 mm liivastel aladel jookseb ja lendab aktiivselt Seitsetäpp-lepatriinu keha ümar, külgvaates kumer tundlad ja jalad lühikesed kattetiivad punakad, seitsme musta tähniga peamiselt taimedel pikkus 5,5-8 mm Viistäpp-lepatriinu keha ümar, külgvaates kumer tundlad ja jalad lühikesed kattetiivad punakad, viie musta tähniga pikkus 3-5 mm Kroontriinu keha ümar, külgvaates kumer tundlad ja jalad
KIBUVITS Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Kibuvitsa rahvapärased nimed on orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Perekond kibuvits kuulub sugukonda roosõielised. Eluvorm on neil ühekojalised heitlehised, harvem igihaljad püstised või ronivad põõsad, kõrgus
PIRET O K A L A M Ä G I, SII M SIM RE MARG MIKS TEKIB KUIV NAHK? • NIISKUSE VÄHENEMINE NAHA PINDMISTES KIHTIDES. • NAHAPÕLETIKUST TINGITUD KAITSE PUUDULIKKUS. • NAHA KESTEV ÄRRITAMINE (NT.VILLASED RIIDED PALJAL NAHAL) JA NÜHKIMINE, TRAUMEERIMINE MILLINE NÄEB VÄLJA KUIV NAHK? • KATSUDES KARE JA EBAÜHTLANE, MEENUTAB LIIVAPABERIT • VAATLEMISEL PUNETAV, TUHM, HELBELINE, KIHILINE, KUIVADE VALKJATE LAIKUDEGA, PRAGUDE JA ISEGI LÕHEDEGA • KAASUB EBAMUGAVUSTUNNE, SÜGELUS, TORKIMINE JA ISEGI VALULIKKUS. KES ON OHUSTATUD KUIVA NAHA TEKKIMISEST? • EAKAD INIMESED – NAHA VANANEDES RASU-JA HIGINÄÄRMETE AKTIIVSUS LANGEB, VÄHENEB NAHA TRIGLÜTSERIIDIDE JA STEROOLESTRITE SISALDUS • ATOOPILIST DERMATIITI PÕDEVAD INIMESED • KROONILISTE HAIGUSTEGA INIMESED – NEERU-, MAKSAHAIGUSED, KASVAJAD, KILPNÄÄRME ALATALITLUS, SUHKRUHAIGUS, NEUROLOOGILISED HAIGUSED,HIV
nõgimustad. Kukeseened Rebukollane, mõnikord kahvatukollane seen. Tarvitatakse peamiselt praetult, kupatamata. Mürkseened Eestist on leitud umbes 15 seeneliiki, mis võivad inimesel mürgisust põhjustada. Surmava mürgituse võib esile kutsuda valge kärbseseen ja roheline kärbseseen.Vähem mürgine on punane kärbseseen. Neid seeni ei tohi korjata ega süüa. Punane kärbseseen Kübar on veripunast värvi kaetud valkjate täpikestega.Vars on valge. Vart ümbritseb sakiline krae. Roheline kärbseseen Väga mürgine seen. Seene söömine võib lõppeda surmaga. Valge kärbseseen Surmavalt mürgine. Hallitus Hallitus on ka seen. Pärm Pärm on kokkupressitud kuivatatud pärmseened Pärmi kasutatakse leiva ja saia küpsetamisel. Seened ei vaja oma eluks valgust. Seepärast saab vanades kaevanduskäikudes ja
Kukeseened Rebukollane, mõnikord kahvatukollane seen. Tarvitatakse peamiselt praetult, kupatamata. Mürkseened Eestist on leitud umbes 15 seeneliiki, mis võivad inimesel mürgisust põhjustada. Surmava mürgituse võib esile kutsuda valge kärbseseen ja roheline kärbseseen.Vähem mürgine on punane kärbseseen. Neid seeni ei tohi korjata ega süüa. Punane kärbseseen Kübar on veripunast värvi kaetud valkjate täpikestega.Vars on valge. Vart ümbritseb sakiline krae. Roheline kärbseseen Väga mürgine seen. Seene söömine võib lõppeda surmaga. Valge kärbseseen Surmavalt mürgine. Hallitus Hallitus on ka seen. Pärm Pärm on kokkupressitud kuivatatud pärmseened Pärmi kasutatakse leiva ja saia küpsetamisel. Seened ei vaja oma eluks valgust. Seepärast saab vanades kaevanduskäikudes ja
pärisseente rühma (Eumycota), mis on arvatavasti monofüleetiline rühm. Sellesse rühma ei kuulu ehituse poolest lähedased limahallitus ja vesihallitus (Oomycota). Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks. Seda peetakse sageli botaanika haruks, ehkki geneetilised uuringud on näidanud, et seened on lähemalt suguluses loomade kui taimedega. Punane Kärbseseen:Täiskasvanuna on seene kübar 818 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 520 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv. Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas. Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige
Psoriaas ehk soomussammaspool Psoriaas ● Psoriaas on krooniline, ägenemiste ja taandumistega kulgev, päriliku eelsoodumusega nahahaigus, mida põeb 2-3 % rahvastikust ehk Eestis umbes 41 000 inimest. ● Psoriaas on naharakkude jagunemise kiirenenud protsess. ● http://medicaladviceforyou.com/scalp-psoriasis/ (04.12.14) Sümptomid ● Psoriaas on nahahaigus, mille puhul tekivad nahale punetavad valkjate kettudega kaetud sõlmekesed ja naastud. ● Haiguskolded võivad sügeleda ja olla valulikud, kuid võrreldes teiste nahahaigustega kaebavad psoriaasihaiged sügeluse üle harva. ● Lööve paikneb sagedamini peanahal, küünarnukkidel ja põlvedel, kuid seda võib esineda ka mujal kehal ja nahavoltides. ● Haiguskolded on enamasti ümara kujuga ja erineva suurusega. ● Esmakordselt tekkinud lööve on tavaliselt väiksema
valmistamisel ja alkoholi valmistamisel 14. Milles avaldub seente negatiivne mõju 2p c) loodusele- kahjustab puid ja puud on omakorda koduks lindudele ja putukatele d) inimesele- tekitavad haiguseid, rikuvad toitu, kahjustavad hooneid 15. Mis seeni on kirjeldatud? 2p a) Täiskasvanuna on seene kübar 8–18 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 5–20 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv. Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas. Punane kärbseseen b) Viljakeha värv ulatub kollasest oranžini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline.
Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisijahust tehakse leiba, lisades nisu- või maniokijahu. Noori suhkrumaisitõlvikuid kasutatakse köögiviljana, süüakse toorelt või keedetult. Maisiteradest valmistatakse tangu ja helbeid. Tuntud on maisitärklis. Maisist on aretatud palju erinevaid sorte, näiteks on olemas kollaste, valkjate, punaste ja isegi sinakate teradega sorte, mida grupeeritakse mitmeteks erinevateks alamliikideks: kõva mais, hammasmais, suhkrumais, lõhenev mais, tärklismais, tärklise- suhkrumais, vahamais ja sõklamais. Siloks kasvatatakse Eestis peamiselt kõva maisi ja hammasmaisi. Lõhenevat maisi kasvatatakse eeskätt tanguks. Maisi kultiveeritakse maailmas laialdaselt. Kaalu poolest ületab maailma maisitoodang ka riisi ja nisutoodangu. Kuigi USA toodab küll peaaegu poole kogu maailmas
otsas, vaid hoopis lehekaenlas. Neid on sellel taimel isegi mitu. Maisi viljapeasid kutsutakse tõlvikuteks. Umbes 45 cm pikkuses tõlvikus võib olla kuni tuhat tera. Maisil on emas- ja isasõisikud samal taimel. Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisist on aretatud palju erinevaid sorte, näiteks on olemas kollaste, valkjate, punaste ja isegi sinakate teradega sorte, mida grupeeritakse mitmeteks erinevateks alamliikideks: kõva mais, hammasmais, suhkrumais, lõhenev mais, tärklismais, tärklise-suhkrumais, vahamais ja sõklamais. Siloks kasvatatakse Eestis peamiselt kõva maisi ja hammasmaisi. Lõhenevat maisi kasvatatakse eeskätt tanguks. Mais on väga vana kultuurtaim, mida kasvatati teadlaste arvates isegi kuni 7200 -5400 aastat tagasi, kuigi siis oli tõlvik arvatavasti umbes 5 cm pikkune. Maisi kodumaaks on
pealetükkivam, kuid siiski jahedamana ja rahulikuna mõjuv. Hea taust tumepruunile mööblile. Arhitektuuris on levinud paljud türkiisitoonid. Värskuse ja puhtuse tunde tekitamiseks kasutatakse tihti türkiisivärvilisi kahhelkivisid, keraamilisi või klaasist seinaplaate supelasutustes ja vannitubades. Küllastunud sinakasroheline on hea silmadele, ei pimesta ega tekita valgusreflekse. Fassaadivärvina moodustab türkiis hea kontrasti telliskivipunase ja mitmete hallikate, kreemikate ja valkjate toonidega. Ettevaatlik peab olema sellega loodusliku rohelise taustal, kus võib kergesti tekitada dissonantsi. 3 4 3 TÜRKIISI SÜMBOL JA TÄHENDUS Tänu oma väga noorele eale värvide hulgas ei ole türkiisil otsest sümboolikat värvitoonina, vääriskivina on sel aga olnud väga suur tähendus. Õhtumaadel sümboliseerib türkiis vastavalt värvile kas planeeti Jupiter (roheline) või
7-8 emastaime kohta on vaja vähemalt 1 isastaim. Niisiis viljaks kutsutakse "kiivi"-t. Kiivid kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Kiivi on piklikmunajas või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Kiivil on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi sültjas viljaliha. Viljalihas on rohkesti väikseid musti seemneterakesi. Kiivi on kõrge C-vitamiini sisaldusega (100 g-s umbes 300 mg). Sisaldab ka provitamiini A , D-vitamiini, kaltsiumi-, kaaliumi- ja rauaühendeid. Kiivis leiduv proleolüüthape pidavat lagundama inimorganismis kolesterooli ja soodustama vereringet. Energeetiline väärtus: 100g/40 kcal. Viljad on küpsed ja tarbimiskõlblikud, kui sõrmega kergelt vajutades koor veidi järele annab
Ameerikasse ja Lõuna-Aafrikasse. Austraalias peetakse punast kärbseseent võõrliigina ohtlikuks, sest ta on hakanud laialt levima ja kohalikke seeneliike kõrvale tõrjuma. Hiljutised molekulaaruuringud näitavad, et punane kärbseseen tekkis tertsiaaris Siberi ja Beringia piirkonnas. Täiskasvanuna on seene kübar 818 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 520 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv. Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas. Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinumad elukohad on kaasikud,
aastatel. Igutettix oculatus Lehtede alumisel pinnal toituvad kuni viie millimeetri Silmiktirt pikkused heledad tsikaadilised, kes häirituina parvena lendu tõusevad. Kahjustatud lehed valkjate täppidega, tugeval kahjustusel kahvatub peaaegu kogu lehepind. Enam ungari sirelil S. josikaea. Otiorrhynchus sp. Valmikud närivad leheservadesse sälke, millest leht Kõrvkärsakad
6 Kiivi : (Pilt 1.7 , Pilt 1.8 ) ladina keelne nimetus : Actinidia chinensis Välimus : Piklikümar roheka viljalihaga lõunamaine puuvili . Kiivil on pruun karvane kest, roheline ja klaasjas seemneterohke viljalihaga . Kiivil on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi sültjas viljaliha. Viljalihas on rohkesti väikseid musti seemneterakesi Sisaldus : Kiivi sisaldab väga palju C- vitamiini . Üks kiivi annab 120% organismi ööpäevasest C- vitamiinivajadusest . Sisaldab ka provitamiini A , D vitamiini , kaltsiumi ,- kaaliumi ja rauaühendeid . Kodumaa : Kiivi kodumaaks on Hiina ja Taivani mäestike metsaalad. Tänapäeval viljeldakse laialdaselt Uus-Meremaal, kust ta ka mõningase
Heaks tunnuseks on ümmarguste, enamasti rohekate ja kumerate soraalide olemasolu talluse pinnal, arvukamalt selle keskosas. · Harilik jahusamblik (Phlyctis argena) koorikjas tallus on enamasti krobeline parguline ja võib katta üsna ulatuslikke pindu; talluse pragudes tekivad tallusest heledamad, korrapärase kuju ja mitmesuguse suurusega soraalid, mis võivad omavahel liituda. Tallus iseloomulikult lapiline: tekib erinevat tooni valkjate ja hallide laikude vaheldusrikkas muster, mistõttu harilik jahusamblik on juba eelmalt küllaltki kergesti äratuntav. Änglema raba. Änglema rabast leitud samblikud ja nende kirjeldus: · Harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes) tallus kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega (peenikesed juured meenutavad seeneniitide kimbud) ; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud,
servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm. Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad. Kogu vars on heledamate kantidega ja kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega. Taimel on sammasjas harunev juur, mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele. Rukkilill kasvab peamiselt põlluumbrohuna eriti taliviljapõldudel, kuid ka tee- ja kraaviservadel ning jäätmaadel. Eelistab liivakaid muldi, kuid kasvab ka mujal. Valguslembene, kuid talub ka varju. Rukkilill on 7 hea meetaim. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Peamised tolmeldajad on mesilased
mis on tingitud vähenenud higieritusest, palmoplantaarne keratodermia, armistav alopeetsia ning küünte muutused. Mittebulloosne kongenitaalne ihtüosiformne erütrodermia ... pärandub autosoom- retsessiivsel teel. Sagedus on 1/180000 ning arvatakse, et kongenitaalse ihtüosiformse erütrodermia arvel võib toimuda lamellaarse ihtüoosi hüperdiagnostika. Laps sõnnib kolloidbeebina. Hiljem kujuneb generaliseerunud erütrodermia peenikeste, valkjate soomustega, mis väliselt meenutab pigem naha ketendust. Lööbest haaratud võivad olla nii jäsemete sirutus- kui painutuspinnad ning kehatüvi. Kaasuda võivad armistav alopeetsia ja palmoplantaarne keratodermia. Harlequin-beebi ...on kongenitaalsetest ihtüoosidest kõige raskem ning sageli letaalselt lõppev. Pärandub autosoom- retsessiivselt ning keskmiseks sageduseks loetakse 1/300000. Patogenees on veel
idanemist, vähendades seega teraviljade, rukis kaasa arvatud, nakatumist. Kasvuaegseks tõrjeks sobiv keemilise töötlemise viisi puudub. 6. Tunglaterad Eestis Tungalteraliste sugukonnas on Eestis 3 perekonda ja 12 liiki. See seeneliik parasiteerib enamikul kõrreliste liikidel. Eestis parasiteerib tungaltera kõrreliste sugukonna 74 (78) liigil, sealhulgas kõigil meil kasvatatavatel teraviljadel. Niisked ilmad soodustavad tungaltera kasvu. Välimuselt eristub ta tumedate, seest valkjate ja seemnest suuremate sarvjate seenemügaratena. Kevadel arenevad mahakukkunud tungalteral kotteosed ja need peavad nakatama mõne kõrrelise õie. Tungaltera toimel hakkab nakatunud kõrrelise õis eritama nektarit, mis on segatud seene lülieostega. Magusa lõhna peale kokku lennanud kärbsed kannavad seeneeoseid edasi tervetele õitele. Suve lõpus kasvavad nakatunud õitest talvituma jäävad tungalterad (sklerootsiumid). Nakatunud teradest jahu ning kliide söömine tekitab
Noorendamiseks lõigata põõsas peale õitsemist tagasi Kiirekasvuline, külma- ja põuakindel. Talub linnatingimusi. H. sirel (Syringa) Vähenõudlik taim, kuid ei talu kõrget põhjavee seisu. Halvasti kasvab ka liivastel pinnastel. Kuna juurestik on tihe ja kompaktne, on taim suhteliselt põuaõrn. Ei talu ka kõige lühemaajalisi üleujutusi. Puuduseks on taime levimine juurevõsudega. Amuuri ligustriin (Syringa) 4-5m kõrge põõsas, mille koor on rõmeline ja risti paiknevate valkjate lõvedega. Lehed on alt sinakasrohelised, leheroots renjas. Pungasoomused hoiavad võrsest tugevasti eemale Õied on valged, lõhnavad, suurtes püstistes pööristes võrse tipus. Õitseb juulis. Kiirekasvuline, talub linnatingimusi. viljakas lubjarikas Harilik liguster (Ligustum) Pooligihaljas 2-3m kõrgune põõsas. Pungad paiknevad vastakuti ja võrse ligi hoidvalt. Leheservad on allapoole rulluvad. Lehed püsivad kaua põõsal. Õied on kreemvalged, väikesed, pööristes.
Karmidel talvedel kipub kannatama külmakahjustuste tõttu. (Tuhkpihlakas ... 2009) 1.3 Pooppuu Pooppuu ladina keelne nimi on Sorbus intermedia. Ta kasvab paiguti Lääne-Eestis, Saaremaal on isegi tavaline. Kasvatatakse üldiselt ilupuuna, kuid on võimeline ka metsistuma. (Leht 1999: 163) Mullastiku suhtes on küllaltki vähenõudlik ning juurestik on maapinnalähedane (Pooppuu ... 2009). Pooppuu tüvekoor on hallikas ja püsib kaua sile. Noored võrsed on rohekaspruunid, valkjate karvadega. Pungad on munajaskoonilised, kusjuures ladvapung on külgpungadest suurem. Pooppuul on vahelduvad hõlmised lihtlehed, mis on piklikud või munajasovaalsed ning ümarate hõlmadega. Värvuseks on neil pealpool tumeroheline, all 6 hallviltjas. Pooppuu õitseb juunis. Õied on seejuures väikesed ja valged ning koondunud suurtesse tihedatesse kännasõisikutesse
anaeroobne osa liiguks välisküjele ja välimine osa keskele. Kui materjali maht lagunemise käigus väheneb, tuleb kompostihunniku kõrgus ja pikkus hoida konstantne, vähendada võib laiust. · 20-22 Teine segamine: Lisada vett kui vaja ja kips. Segamisega levitada keskmine kuum osa ühtlaselt üle kogu kompostihunniku. · 23-25Kolmas segamine: actinomycetes peab olema jälgitav kogu komposti ulatuses, et tagada ammoniaagi sidumine (nähtavad valkjate täpikestena). Seeneosakeste kiire kasv võib põhjustada kuivamist, mistõttu lisada vajadusel vett. Ammoniaagi lõhn peab olema nõrgalt tuntav. Uus kompostihunnik teha ainult 60 cm kõrge ja 1,5m lai. Levitada actinomycetes ühtlaselt läbi komposti. · 25-27Neljas segamine: Kompost peab olema nüüd tumepruun ja täis actinomyceteste täpikesi.Ammoniaagilõhna ei tohi olla. Niiskusesisaldus peab olema ligikaudu 67-70% ja pH 7,0-7,5
Kui materjali maht lagunemise käigus väheneb, tuleb kompostihunniku kõrgus ja pikkus hoida konstantne, vähendada võib laiust. · (20-22 päev). Teine segamine: Lisada vett kui vaja ja kips. Segamisega levitada keskmine kuum osa ühtlaselt üle kogu kompostihunniku. · (23-35 päev). Kolmas segamine: actinomycetes peab olema jälgitav kogu komposti ulatuses, et tagada ammoniaagi sidumine (nähtavad valkjate täpikestena). Seeneosakeste kiire kasv võib põhjustada kuivamist, mistõttu lisada vajadusel vett. Ammoniaagi lõhn peab olema nõrgalt tuntav. Uus kompostihunnik teha ainult 60 cm kõrge ja 1,5m lai. Levitada actinomycetes ühtlaselt läbi komposti. · (25-27 päev). Neljas segamine: Kompost peab olema nüüd tumepruun ja täis actinomyceteste täpikesi. Ammoniaagilõhna ei tohi olla. Niiskusesisaldus peab olema ligikaudu 67-70% ja pH 7,0-7,5
lõunaosa, Väike-Aasia Kõrgus, m 30-35 m -40m Võrsed ja pungad sile, tumehall, vanas eas tekib noorelt valkjashall, hiljem hallikaspruun, mustjashall rõmeline korp. Noored sügavarõmeline. Noored võrsed helepruunid, võrsed varjus kollakasrohekad, valguse valkjate karvadega. Pungad suured, käes pruunikaspunased. Pungad munajasümmargused. ovaalsed, kuni 0,6 cm pikad, kollakas- või punakaspruunid. Lehe kuju (joonista või vahelduvad lihtlehed. Lehed õhukesed, vahelduvad lihtlehed. Peaaegu ümmargused, 6- kleebi) 4-9 cm läbimõõdus, pealt tumerohelised, 10 cm läbimõõdus, südaja või tömpja alusega,
üles korjatud rohelist värvi pilviku pähe. 7 KÄRBSESEENED Punane kärbseseen Punane kärbseseen ( Amanita muscaria ) on väga hästi nähtav ja rabavalt kaunis seen, kelle värvitoonid ulatuvad kollasest punase toonini. Täiskasvanuna on kärbseseene kübar tavaliselt umbes 12 cm diameetriga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune, vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega
Sale kobarpea Ligularia stenocephala · Kõrgus 90-120 cm. · Õied: kollased, pikas kitsas õisikus, juulis septembris. · Lehed: tumerohelised, kolmnurksed, alt punakad. · Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline. · Pikaaealine püsik. Kukehari Sedum Kukehari Sedum · Palju erinevaid sorte. · Kõrgus 30-50 cm · Õitseb august kuni oktoober. Üks hilisemaid õitsejaid. Viimasel ajal aretatud ka mõned valkjate õitega sordid. · Õied enamasti roosakad või lillakad. Õied suured ja väga tihedates kobarates. · Lehed hallikasrohelised, suured, paksud. · Sobib tavaline kuivem aiamuld. · Sobib ka avalikele haljasaladele. Lihtne paljundada ning väga hea juurdumisega. Kurereha Geranium Kurereha Geranium · Kõrgus 30-40 cm. · Enamasti sinised või lillakad õied. Õitseb juuni kuni oktoober. · Tavaline parasniiske aiamuld. · Väga hea pinnakatja.
määratud ja söödav. Kärbseseened varieeruvad sageli üpris palju ja vähimagi kahtlusetekkides on targem seen korjamata jätta (Hanso jt. 2000). 1.2.1 Punane kärbseseen Punane kärbseseen ( Amanita muscaria ) on väga hästi nähtav ja rabavalt kaunis seen, kelle värvitoonid ulatuvad kollasest punase toonini. Täiskasvanuna on kä kübar tavaliselt umbes 12 cm diameetriga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune, vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas,
suurune kakuline. Ta on väikseim kakk Euroopas. Oma väikesele kogule vaatamata on värbkakk siiski tõeline röövlind, kes toitub nii värvulistest kui hiirtest. Värbkakk on hämarikulind, kes võib tegutseda ka päevasel ajal. Erinevalt paljudest teistest kakulistest ei ole värbkakk aktiivne öösel. Värbkakk on meie teistest kakkudest selgesti eristatav juba ainuüksi suuruse järgi. Sulestik selja poolt pruun, korrapäraste valkjate tähnidega, kõhu poolt valge, pruunikate viirgudega, silmad kollased. Emaslinnud on isaslindudest veidi suuremad. Isaslindude pikkus jääb 15 - 17cm vahemikku, emaslindude pikkus 17 - 19 cm vahemikku. Isaslinnud kaaluvad 50-65g, emaslinnud 67-77g (enne hauduma asumist rohkemgi). Värbkakk on levinud kogu taigavööndis Skandinaaviast Ida-Siberini. Eraldatud värbkakuasurkondi elab ka Kesk-Euroopa mägimetsades. Eestis on värbkakk üldlevinud vähesearvuline haudelind
OKASPUUD NULUD Abies Mullastik- nõudlikud, tahavad viljakat savikat mulda Niiskus- Valgus- Enamus talub poolvarju. Varju taluvad siberi nulg ja euroopa nulg. Valgust vajavad hall nulg. Haljastusväärtus- Dekoratiivsed Puu võra- Terava tipuga. Kitsakoonusjas kuni laikoonusjas Okkad- lineaalsed, allküljel varusatud valkjate õhulõheridadega kinnitudes ümardunud alusega otse oksale. Asetsevad oksal kamjalt. Käbid- ovaalsed kuni silinderjad, asetsevad püstiselt võra ülemistel osktel Nulud ei talu õhusaastega linnakeskkonda väljaarvatud Hall nulg. Mõned liigid on vastuvõtlikud haigustele ja kahjuritele KUUSK Picea Mullastik- niiskeid muldi tahavad har ja must kuusk, niiskust ei taha torkav kuusk Niiskus- kuivem kliima ja merelisem kliima Valgus- oleneb sellest kui hallikad ja kui sinakad on okkad
Saar Fraxinus laiovaalseks; Koor noortel puudel rohekas või hall, ka helepruun; vananedes muutub hallikaks, pruunikaks korbaks koorevagudega. Heitlehine, puud ja põõsad. Pungad Jalakas Ulmus vahelduvalt, kaherealiselt, võrsed sik-sakjad. Heitlehised puud või kõrged põõsad. Koor on hallikaspruun/ osadel valkjate peenete Vaher Acer triipudega. Võrsed sirged, peened kuni keskmise jämedusega, jäigad pungad vastakuti. Heitlehised keskmised ja suured puud. Pärn Tilia Pungad paiknevad sik-sakjatel võrsetel vahelduvalt kaherealiselt. Heitlehised kõrged, võimsad puud atraktiivse
7-8 emastaime kohta on vaja vähemalt 1 isastaim. Niisiis viljaks kutsutakse "kiivi"-t. Kiivid kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Kiivi on piklikmunajas või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Kiivil on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi sültjas viljaliha. Viljalihas on rohkesti väikseid musti seemneterakesi. Kiivi on kõrge C-vitamiini sisaldusega (100 g-s umbes 300 mg). Sisaldab ka provitamiini A , D- vitamiini, kaltsiumi-, kaaliumi- ja rauaühendeid. Kiivis leiduv proleolüüthape pidavat lagundama inimorganismis kolesterooli ja soodustama vereringet. Energeetiline väärtus: 100g/40 kcal. Viljad on küpsed ja tarbimiskõlblikud, kui sõrmega kergelt vajutades koor veidi järele annab.
Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused
vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. Vili on mari. Marjad kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Mari on piklik-ovaalne või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Marjal on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi klaasjas viljaliha, millel valge keskkoht. Kiivi ehk kiivimari on puuvili, mille eksport Euroopa maadesse, sealhulgas ka Eestisse on kiiresti kasvanud. Praegu on kiivi eksootiline maine juba kadumas. Müüakse enamasti tükiviisi. Säilib hästi. Külmikus 0- +0,5C temperatuuril ja 90% õhuniiskuse juures võib säilida mõne kuu, isegi kuni pool aastat. Viljad on küpsed ja tarbimiskõlblikud, kui sõrmega kergelt vajutades koor veidi järele annab
õisikuvarb. Sarikõisikud on mõnikord peaaegu kerakujulised. Mõnikord moodustuvad õisikutes sigisibulad. Sageli esineb suur kõrgleht, mis kaitseb õisi. PUSCHKINIA – PEREKOND PUŠKIINIA • üheliigiline sibultaimede Puschkinia perekond liilialiste scilloides'Aragats_Gem' (Liliaceae) sugukonnast, mis looduslikult kasvab parasniisketes rohtlates. Liik P. scilloides ja var. libanotica on valkjate, keskelt sinise triibuga 7-8 mm läbimõõduga õitega, mis omakorda paiknevad õisikutes. Õisikuvarte pikkus ulatub kuni 20 cm. • Eelistab päikeselist kuni kergelt varjutatud, sõmera, vett hästi läbilaskva ja keskmise viljakusega pinnasega Harilik puškiinia - kasvukohta. puschkinia SCILLA – PEREKOND SILLA (SINILIILIA) • sibullillede perekond Silla siberica liilialiste (Liliaceae) sugukonnas umbes 90
Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid
Jaapanis. Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel. Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta. Vanadelt puudelt saadud puit on mädanemi kindel. Pärimused: Elupuud on olnud Kanada põlisrahvaste pühad puud, millest nad tegid tootemisambaid. Thuja occidentalis L. harilik elupuu Okkad soomusekujulised, võrsed koos soomustega 0,3...0,4 cm laiad, pealt tumerohelised, alt hele- või kollakasrohelised, ilma valkjate laikudeta. Keskmine soomus külgmistest laiem, tipud ligihoiduvad, soomuse keskel suur ümmargune õlinääre, mis sisaldab tugevasti lõhnavat õli. Talvel muutuvad soomused pruunikaks. Emas- ja isasõisikud kerajad või piklikud, rohekaskollased. Käbid umbes 1 cm pikad, ovaalsed, 6...8 soomusega, soomuse tipul madal väljalõige. Seemned 0,2...0,3 cm pikad. H=15...20 (24) m. Võra koonusjas-munajas kuni kitsassilinderjas. Noortel
Seetõttu on nad ka tavalised haavainfektsioonide põhjustajad. Sageli on haiglapersonal koloniseeritud stafülokokkidega. Stafülokokke on sporaadiliselt isoleeritud ka mullast, mere- ja mageveest, taimedelt ja õhust. Arvatakse, et nad on sinna sattunud loomadelt ja inimeselt. Vabalt looduses ilmselt neid baktereid eriti pole. Arvatakse, et S. xylosus, mis suudab kasutada ka anorg. N, võiks ilmselt elada ka vabalt looduses. Patogeensed stafülokokid. S. epidermidis on valkjate või kollakate kolooniatega koagulaasnegatiivne stafülokokk. Ta on valdav peanahal, aga teda on ka teiste piirkondade nahal. Eriti palju sigineb teda pärast murdeiga, kui nahk muutub rasuseks. Põhjustab näiteks endoproteeside infektsioone (puusa- ja põlveproteesid, südameklapid, veenisisesed kateetrid. 20-65% nende põletikest on põhjustatud koagulaanegatiivsete stafülokokkide poolt). Proteese ja kateetreid koloniseerib just seetõttu, et kleepub adhesiinide abil tugevasti nende pinnale
Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud
Paraku võivad mõned sordid osutuda külmaõrnadeks. Omajuursete istikute saamine on tülikas. Massiliselt saadakse neid meristeempaljunduslaborites. Sordisireli pistikutele juurte allaajamine nõuab erimenetlusi ja tulemus on ikkagi nigel. 27 HARILIK LIGUSTER Iseloomustus Harilik liguster (Ligustrum vulgare) (joonis 7) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Võrsed hallikaspruunid valkjate lõvedega ja ligihoiduvate vastakute pungadega. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Joonis 7. Harilik liguster (Ligustrum vulgare)
lõigatakse kohe peale õitsemist. Kui lõikamisega viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. Hariliku kuldvihma puhul lõigatakse peale õitsemist välja õitsenud oksad ja harvendatakse, kuid ei kärbita (Hortes. Tagasilõikamine). 25. Ligustrum vulgare - harilik liguster 25.1 Iseloomustus Harilik liguster (ladina k. Ligustrum vulgare) on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas. Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis)
Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast. Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid. HARILIK LIGUSTER (Ligustrum vulgare) Joonis 22. Harilik liguster. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/99/Hecke_Liguster_hc.JPG Iseloomustus Harilik liguster on 2-5 m kõrgune rohkesti hargnev heitleheline või pooligihaljas põõsas.Koor on hallikaspruun, valkjate lõvedega. Pungad võrse ligi hoiduvad, munajad. Lehed süstjad kuni lantsetjad, 4-6 cm pikad, 0,6-2 cm laiad, teravneva tipu ja kiilja alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis)
Thuja occidentalis - Kodumaa Põhja-Ameerika idaosa, kus kasvab jõgede kallastel ja soostuvatel aladel. Kõrgus 15...20 m. Võra koonusjas-munajas kuni kitsassilinderjas. Noortel tüvedel koor õhuke, sile, punakaspruun, vanematel tüvedel on koor aga pikuti lõhenenud. Latv püstine. Eesti suurimad puud kasvavad kalmistutel ja mõisaparkides · Okkad soomusekujulised, võrsed koos soomustega 0,3...0,4 cm laiad, pealt tumerohelised, alt hele- või kollakasrohelised, ilma valkjate laikudeta. Keskmine soomus külgmistest laiem, tipud ligihoiduvad, soomuse keskel suur ümmargune õlinääre, mis sisaldab tugevasti lõhnavat õli. Talvel muutuvad soomused pruunikaks. · Käbid umbes 1 cm pikad, ovaalsed, 6...8 soomusega, soomuse tipul madal väljalõige. · Seemned 0,2...0,3 cm pikad · Varjutaluv. Äärmustemperatuure talub hästi. Kuivadel muldadel kasvab halvasti. Aeglase kasvuga
võsunditega taim. Varred peened, alumises osas peaaegu ruljad, ülaosas kolmekandilised. Lehed 1-2 mm laiad, jäigad, renjad, peaaegu varte pikkused. Õisikus on 1-3 isaspähikut ja 1-2 emaspähikut. Isaspähikud on ligistikku, lineaalsed, 3-6 cm pikad, pruunid. Emaspähikud on piklikmunajad, varrel hõredalt, alumise emaspähiku kandeleht ulatub üle õisiku. Põisik 4-5 mm pikk, piklikmunajas, tihedalt kaetud valkjate karvadega, aheneb kahehambaliseks nokaks. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais, juunis; viljub juulis, augustis. 52 Kasutamine: Kaug-Idas kasutatakse mattide ja korvide punumiseks ning pakkimismaterjalina, võiks kasutada paberitööstuses toorainena, sest sisaldab rohkesti tselluloosi. Loomasöödaks ei sobi.
,,Suur loll!" hüüdsid poisid talle järele. Klassis uuris Ollino Tigapuu pead. ,,No mis on?" küsis see. ,,Tõepoolest vist pisut serviti läind," arvas Ollino. ,,Pikk punane triip." ,,Seda ma arvasin kohe, sest ega lapiti mind nõnda maha võta," ütles Tigapuu. Indrekut nähes ütles ta: ,,Tola, siis kohe serviti. Ega see ometi oina pealuu ole. Sa ei mõista ka põrmugi nalja." Härra Ollino püsis sootuks rahulikuna, nagu oleks tegemist päris hariliku asjaga. Ainult, kui ta oma valkjate, kivinenud silmadega Indrekule otsa vaatas, oleks seal nagu midagi pisut helkinud. Ja Indrekule tundus, nagu polekski see helk väga halb. Ta mõtles nagu midagi öelda, aga samal silmapilgul kisti uks lahti ja direktor astus sisse. Nähtavasti oli talle juba sõna viidud. ,,Mis siin on?" küsis ta Ollinolt. ,,Pole midagi," vastas see rahulikult. ,,Paas ja Tigapuu hullasid ja Tigapuu kukkus oma pea vastu lauaserva veriseks, muud midagi. Tühine asi, väike kriimustus."
annaabi.ee 
