Umbrohud (0)

9
OLUSTVERE TEENINDUS-JA MAAMAJANDUSKOOL
Põllumajandus 1kursus
Ain Ilves
Umbrohud
Referaat
Olustveres 2009
Sissejuhatus
Umbrohi on üldnimetus kõigile neile taimedele, kes kasvavad haritud maal inimese tahte vastaselt. Umbrohuks olemine ei ole liigiomane tunnus, see omistub taimedele üksnes nende kasvupaiga kaudu.
Umbrohtude hulgas on nii pärismaiseid kui võõrliike. Vanade umbrohtude seas on mitmeid arheofüüte. Paljudele enamlevinud umbrohtudele on kasvuks ja paljunemiseks sobiv haritud maale iseloomulik vaba mullapinna olemasolu. Paljud umbrohud on pärit rannikukooslustest või mujalt avatud kasvupaikadest. Umbrohtude seas on ka suhteliselt suurem lühiealiste taimede osakaal võrreldes mittemajandatavate koosluste taimestikuga.
Umbrohud ei ole evolutsioneerunud umbrohtudeks ( maaharimine on kestnud selleks liialt lühikest aega, vaid mõned tuhanded aastad), vaid leidnud endale haritava maa tingimused kasvuks ja paljunemiseks sobivaks ning selle tulemusel tihti muutunud väga arvukaks.
Mitmed liigid, mis intensiivpõllunduse seisukohalt on umbrohud, ei pruugi mahepõllunduse seisukohalt umbrohud olla.

Eesti umbrohte

Eestis on pärismaisteks umbrohtudeks näiteks naat , vesihein, valge hanemalts, kõrvenõges. Arheofüütseteks umbrohtudeks on Eestis näiteks põldmagun, rukkilill .
Võõrliikidest on umbrohtudeks näiteks karvane võõrkakar, väikeseõiene lemmalts, niitjas mailane . Tüüpiliste põlluumbrohtude seas on suhteliselt palju ristõieliste sugukonna liike – põldrõigas, põldsinep, kapsasrohi, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, harilik tõlkjas jt.


Umbrohud
Vesihein (Stellaria media) on kogu Euroopas levinud umbrohi. Kuulub sugukonda nelgilised , perekonda tähthein. Rahvakeeles on kasutatud nimesid virn , limarohi, rägahein, siavirn ja nädselm. Esineb peamiselt inimmõjuga aladel. Kasvukohana eelistab niisket ja viljakat haritavat maad aga kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. On hea toidutaim koduloomadele. Õied meenutavad väikest valgest tähekest, mõnikord võivad kroonlehed puududa .
Kõrvenõges ( Urtica dioica) on mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim . Kõrgus 13...150 cm. Värvuselt tume, hallikasroheline. Kõrvenõgesele on antud selliseid rahvapäraseid nimesid nagu nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja jt.

Kirjeldus

Nõgesed on tumerohelised, tavaliselt liht- ja kõrvekarvadega kahekojalised taimed. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Servad on saagjad ja rootsulised. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes; emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljad on väikesed ja pähklilaadsed. Kõrvenõgesed kasvavad keskmiselt 30-100 cm kõrgusteks. Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas , neljakandiline . Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad.

Levik

Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu -, laane-, lammi - ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal . Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.

Kasutamine

Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Lisaks mitmetele taimtoidulistele loomadele, toituvad kõrvenõgeste lehtedest ka paljude liblikate röövikud.
Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike , pehme, siidjas, valge või valkjas , sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud .
Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses.
Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja head raviomadused. Ta sisaldab rohkesti valke, mineraalaineid (rauda, magneesiumi, kaaliumi , kaltsiumi), süsivesikuid, vitamiine (eriti C-vitamiini) ja karotiini.
Lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks.
Rukkilill (Centaurea cyanus) on rohttaim korvõieliste sugukonnast jumika perekonnast. Rukkilill on 1968. aastast Eesti rahvuslill .
Taim kasvab sagedasti viljapõldudel. Pealevila on Euroopa ja Põhja-Ameerika, kuid kasvab ka mujal. Eestis on ta arheofüüt. Seoses intensiivpõllunduse ja herbitsiidide kasutamisega on ta arvukus Eesti looduses oluliselt vähenenud.

Iseloomustus

Rukkilill on ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15 cm kuni 1 meeter. Õied moodustavad korvõisiku, mis koosneb õisiku keskel asuvatest mõlemasugulistest putkõitest ja steriilsetest kellukjatest äärisõitest. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Korvõisiku läbimõõt on 2,5–3,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis. Korvõisikud on koondunud peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Taim on putuktolmleja.
Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 3–3,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulikuust. Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ja vee abil.
Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm.
Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad. Kogu vars on heledamate kantidega ja kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega. Taimel on sammasjas harunev juur , mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele.
Rukkilill kasvab peamiselt põlluumbrohuna eriti taliviljapõldudel, kuid ka tee- ja kraaviservadel ning jäätmaadel. Eelistab liivakaid muldi, kuid kasvab ka mujal. Valguslembene, kuid talub ka varju. Rukkilill on hea meetaim . Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Peamised tolmeldajad on mesilased . Rahvapärased nimed: härja pead, rukkisinine, rüälill, sinilill jt.

Ravimtaim

Tuntud ka ravimtaimena: tema äärisõite leotist kasutatakse uriini- ja sapieritust soodustava vahendina, samuti silmakompressideks. Rahvameditsiinis on õite viina - või veeleotist kasutatud köha- ja palavikuvastase vahendina. Taim sisaldab rikkalikult C-vitamiini, seemnised õli. Õitest saadakse ka sinist värvi. Mitmeid vorme kasvatatakse
Harilik võilill
(Taraxacum officinale)
piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi
Võilill on nii tavaline taim, et lähemat tutvustamist ta ei vaja. Kuid enamik inimesi ilmselt ei tea, et võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi.
Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet . Kuna võililled on putuktolmlejad taimed ja neid kasvab kõikjal väga palju, siis on nad ka head meetaimed . Võilill on oma õite järgi saanud ka nime – on ju tema õied võikarva kollased . Samuti on tuntud laste hulgas arvamus, et võilille õisiku abil saab vaadata, kui palju keegi võid on söönud. Tuleb vaid õisik teisele lõua alla panna ja uurida, kui kollane lõuaalune paistab. Võilille noori keelõisi võib tarvitada ka salatina. Salatina enamlevinud on siiski võilillelehed. Kevadel esimeste roheliste lehtedena on nad inimestele heaks vitamiiniallikaks. Neis on nii vitamiini C kui ka vitamiini B. Võilillesalat on ka hea “verepuhastusvahend”.
Kui juba jutt inimese tervisele läks, siis kõige rohkem on ravimina kasutatud võilille juuri. Need aitavad mitmete siseelundite haiguste vastu, kuid on head ka lihtsalt kõhukinnisuse kõrvaldamiseks ja söögiisu tõstmiseks. Ravimitööstuses on võilillejuuri kasutatud ravimipillide valmistamisel. Võilillejuured on mõrud ning praetult on neid tarvitatud kohvi asemel või kohviga segatult. Kasulikud on ka noored õisikuvarred. Need hoiavad meist eemal vereringeelundite haigused. Võililleõitest saab valmistada heamaitselist mett , mis on näiteks neeruhaigetele parem kui tavaline mesi .
Mingil juhul ei saa aga mööda minna võilille piimmahlast. See teeb võilillepärgade punujate käed kiiresti pruunilaigulisteks ja emad pärast pahandavad, et plekid ei tule maha. Võilillekorjajatele olgu aga teadmiseks, et kui palju võilille piimmahla suhu satub, siis võivad tekkida iiveldus , kõhulahtisus, oksendamine ja isegi südame rütmihäired. Kevadised noored salatina tarvitatavad lehed ei ole veel mürgised. Võilille piimmahl on väga paljude toimeainetega ja muuhulgas ka ravim. Näiteks sobib ta mitmetest nahahaigustest vabanemiseks. Kuid huvitav on veel see, et sellest valgest piimmahlast toodetakse mõnel pool kautsukit. See on kummi tooraine . Kautsuki tootmiseks isegi kasvatati mõnda võililleliiki.
Ehkki võilill sisaldab mitmeid mõrusid aineid, söövad enamik kodu- ja ka metsloomi võililli meelsasti. Võilillelehed võivad olla isegi meelistoiduks, näiteks küülikutele. Siiski on võib-olla hea teada, et mõnel loomal võib väga rohke võilillede söömine isegi mürgistuse esile kutsuda. Ei üle ega ümber ei saa aga tõsiasjast, et võilill on umbrohi. Ta võib paljuneda nii seemnetega kui ka juuretükikeste abil. Nii on võililledest väga raske lahti saada.
Kokkuvõte
Paljusid umbrohtusid kasutatakse ravimtaimedena ja loomasöötadena. Ühesuguseid umbrohte ja ka erinevaid umbrohte võib kasvada ühes kohas palju. Osad umbrohud on ka kõrge toiteväärtusega ja nendest tehaksegi loomadele sööta nagu näiteks lutsern ja ristik hein. Ka mesilased korjavad umbrohtude õitelt õietolmu mida kasutavad mee valmistamiseks.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Umbroh i
http://et.wikipedia.org/wiki/Vesihein
http://et.wikipedia.org/wiki/Kõrvenõges
http://et.wikipedia.org/wiki/Rukkilill
http://bio.edu.ee/taimed/general/indexmyrk.html