Jõhvi Gümnaasium Kärbseseened Referaat Koostaja: Reelika Lõhmus 11B Juhendaja: Tiina Gaskov Savala 2009 Sisukord: Kärbseseened ja nende ohtlikkus.............................................................................lk 3 Roheline kärbseseen................................................................................................lk 4 Valge kärbseseen.....................................................................................................lk 4 Punane kärbseseen..................................................................................................lk 4 Roosa kärbseseen....................................................................................................lk 5 Lisad.........................................................................................................................lk 6
Ettekanne Harilik Kukeseen Harilik kukeseen ehk kantarell (Cantharellus cibarius) on kukeseeneliste sugukonda kukeseene perekonda kuuluv seeneliik. Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Magnus Fries aastal 1821. Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks Himaalajas, ja Aafrikas, näiteks Sambias. Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades. Ta võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Ta kasvab niiskes samblas, keset rohtu või varisenud lehti.
Ülenurme Gümnaasium KÄRBSESEENED Mürkseened Referaat Koostaja: Elis Vink 12A Juhendaja: Evelyn Kostabi Tartu 2008 2 Sisukord SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 4 MÜRKSEENED......................................................................................................................... 6 KÄRBSESEENED........................................................
Eesti Maaülikool Põllumajandus ja Keskkonnainstituut Kuido Kiudorv Kärbseseente (Amanita ) levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias Referaat aines "Bioloogiline mitmekesisus" Juhendaja: prof. Tiiu Kull Tartu 2012 1 Sisukord Sisukord................................................................................................................................................2 Sissejuhatus....................................................................................................................................
tselluloosist, loomadel aga rakukest puudub. Selle ja teiste tunnuste alusel eraldatakse seened omaette pärisseente rühma (Eumycota), mis on arvatavasti monofüleetiline rühm. Sellesse rühma ei kuulu ehituse poolest lähedased limahallitus ja vesihallitus (Oomycota). Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks. Seda peetakse sageli botaanika haruks, ehkki geneetilised uuringud on näidanud, et seened on lähemalt suguluses loomade kui taimedega. Punane Kärbseseen:Täiskasvanuna on seene kübar 818 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 520 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv
nad muudavad keerulise keemilise ehitusega orgaanilised ühendid, surnud orgaanilise aine taas lihtsateks anorgaanilisteks aineteks. Iidne ja auväärne teadus botaanika nimetab seenteks kolme klassi klorofüllita taimi. Siin on kottseente, vetikseente ja kandseente klass (levinuim on suguline paljunemisviis, mis enamikel liikidel toimub nn. + ja - niitide ühinemisel), viimane nelja seltsiga, millest üks on kübarseente selts, kuhu kuulub ka Amanita muscaria ehk punane kärbseseen (vaata Lisa 2). Maailmas on praegu teada ca 100 000 seeneliiki, Eestis ca 3800, kuid nende oletatav arv on mitu korda suurem. Kuid botaanikas ammu püstitatud kaanonite kohaselt ei ole seened, mida me metsas korjame, hoopiski mitte seened, vaid ainult nende eostekandjad ehk viljakehad.Teiste sõnadega, maa sees elavate taimede omapärased moodustised paljunemiseks. Need taimed saadavad maapinnale oma paljunemisorganid, mis siin inimeste saagiks langevad
Tunnused. Kübar 3-10 cm, rebukollane, mõnikord kahvatukollane, algul kergelt kumer, hiljem lehtrikujuline, paksult lihakas, alusküljelt kaetud eoslehekesetaoliste tugevate voltidega; jalg kollane aluselt ahenev; seeneliha kahvatukollane, iseloomuliku tugeva puuviljalõhnaga, toorelt kibeda maitsega Kasvukoht: igasugustes metsades, arvukamalt männi-segametsades Esinemisaeg: juunist novembrini Tavaline kõikjal Eestis, kohati massiline. Harilik kukeseen on üks neid söögiseeni, mida iga seeneline eksimatult ära tunneb. Metsas leida ei ole aga teda igakord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Kui aga üks kukeseen leitud, tasub tema ümbert hoolikalt otsida, sest tavaliselt kasvavad kukeseened pesakonniti. Vaid püsivalt vihmaste sügisilmadega kerkivad kukeseente kollased lehtrid sambla kohale ja torkavad juba kaugelt silma.
Kukeseen Kukeseen on söödav seen. Kukeseenest saab teha enamasti sousti ning seda marineerida. Mina koos oma vanaemaga käin ka sügisel seenel. Kukeseened sisaldavad A-vitamiini. Kukeseen on kollast värvi. Seentega on alati selline asi, et kui sa rebid selle seene koos juurega maa seest lahti, siis sinna enam uut ei kasva. Punane kärbseseen Punane kärbseseen on mürgine seen. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Kärbseseene kübara peal on valged täpid. Kärbseseen on küll ilus, aga mürgine. Valge sampinjon Valge sampinjon on kõva viljalihaga ja peaaegu valge värviga, maitse on mahe ja suhteliselt nõrk. Seenekasvamisel ja seenekübara avanedes muutub seene värvus tumedamaks, eriti märgatavalt muudavad värvi kübara all paiknevad lehekesed. Sampinjone kasvatatakse ka aedades.
Kõik kommentaarid