Referaat Kukeseenest ja kärbseseenest (0)

Seened
Seened on üks eukarüootsete organismide riikidest.
Sõnaga " seen " seostuvad esimesel hetkel ikka tavaliselt jala ja kübaraga seened metsa all. Tegelikult on seeneriigi mitmekesisus palju suurem. Seened esinevad kõikjal maailmas, kuid enamik neist on tähelepandamatud nii oma väikeste mõõtmete kui varjatud eluviisi poolest. Nad elavad pinnases ning surnud ja elusates taimedes ja loomades . Sageli elavad nad sümbioosis taimede, loomade ja teiste seentega . Seeneriiki kuuluvad palja silmaga nähtamatud parasiitseened , mis tekitavad haigusi taimedel, loomadel ja inimesel. Roostevärvi laigud taimedel, jahujas valge või kergelt hallikas kirme puude ja põõsaste lehtedel on seened. Rohekad, kollakad ja isegi mustad hallitused mullapinnal, niiskunud seinal ja toiduainetel on samuti seened. Taelad ja pessud puutüvedel ning -kändudel, väikesed punased, kollased , mõnikord harva ka rohelised kausikesed mullal, samblal ja puidul on ikka ja jälle seened. Seentel võib olla veel mitmesuguste koorikute või nuiakeste või veel mingi eriilmeline kuju. Seened on väga olulisel kohal surnud orgaanilise aine lagundamisel algosakesteks, toiduahelas ja toitainete vahetuses. Kübarseeni ja trühvleid kasutatakse vahetult söögiks, samuti leiva küpsetamisel kergitava ainena, veini, õlle ja sojakastme kääritamisel. Eestis on praegu teada umbes 3500 liiki seeni, neist vaid 1/3 on tavapärase "seenevälimusega". Meie lehikseente hulgas on umbes 400 söödavat, ligi 200 suuremal või vähemal määral mürgist ja raviomadustega seeni ligi 150 liiki.
Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks, seeneteadlasi mükoloogideks.
Harilik kukeseen
Viljakehad : sitkelihakad, rebukollased
Kübar: lai- kuni lamelehterjas, keskpaigas kinnine, püsivalt sisserullunud hõlmise servaga, kuni 10 cm
Voldid: tugevalt arenenud, ristliistakutega, harunenud, pikalt jalale laskuvad
Seeneliha: kahvatukollane, paks
Jalg: säsiskas, alusel ahenenud, kuni 6x2 cm, puuviljalõhnaga
Harilik kukeseen ehk kantarell (Cantharellus cibarius) on kukeseeneliste sugukonda kukeseene perekonda kuuluv seeneliik.
Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Magnus Fries aastal 1821 .
Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos , Aasias, näiteks Himaalajas, ja Aafrikas, näiteks Sambias.
Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades. Ta võib mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, sagedamini kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Ta kasvab niiskes samblas, keset rohtu või varisenud lehti.
Oma iseloomuliku kuju, värvi, lõhna ja maitse tõttu on seda teistest seeneliikidest võrdlemisi kerge eristada. Kukeseene lähimad sugulased meie metsades on kollakas kukeseen ja lehter-kukeseen.
Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranžini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 2–12 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt . Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1–3 cm paks ja 4–7 cm pikk. Eosed on erekollased, ellipsoidsed, mõõtmetega 8,5×5 μm.
Toores seen on kibeda maitse ja erilise lõhnaga, mis teeb sellest väga ussikindla seene: ussitanud kukeseeni kohtab üliharva. Oletatavasti sisaldub kukeseenes tugeva toimega putukamürki, mis on inimesele ohutu.
Kukeseeni võib leida juuni lõpust kuni sügise esimeste tugevate öökülmadeni. Seened kasvavad sageli hulgakaupa koos ja võivad moodustada seeneringe. Piksevihmad mõjuvad seente ilmumisele ja kasvule eriti soodsalt.
Kukeseen sisaldab vett (91–93 % kaalust), valke (2,5 %; seeduvad inimeses 70–80 % ulatuses), süsivesikuid glükogeeni ja trehhaloosi (paar protsenti), rasvu (0,4 %), kiudaineid, beeta- karoteeni , D- ja B-vitamiini (peamiselt B1, B3). Energiasisaldus 100 g kukeseentes 30 kcal.
Kukeseene moodi näeb välja Eestiski kasvav mittesöödav seen kuld -kukeseenik. Neid eristavad kõigepealt värvus: kukeseen on kollakam, kuld-kukeseenik erkoranž, ja kuju: kukeseen on ebakorrapärase, kuld-kukeseenik korrapärase ümmarguse kübaraga. Kuld-kukeseenik on pisut väiksem ja peenema jalaga.
Punane kärbseseen( Amanita muscaria)
See seen on üks levinumaid seeni Eestis.
Punane kärbseseen kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes. Soojemates piirkondades, nagu Hindukušis, Kesk-Ameerikas ja Vahemeremaades kasvab ta mägedes. Koos männiseemnetega on ta sisse talutud mitmele poole lõunapoolkerale, sealhulgas Austraaliasse, Uus- Meremaale , Lõuna-Ameerikasse ja Lõuna-Aafrikasse. Austraalias peetakse punast kärbseseent võõrliigina ohtlikuks, sest ta on hakanud laialt levima ja kohalikke seeneliike kõrvale tõrjuma.
Hiljutised molekulaaruuringud näitavad, et punane kärbseseen tekkis tertsiaaris Siberi ja Beringia piirkonnas.
Täiskasvanuna on seene kübar 8–18 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi ( eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan ). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 5–20 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv . Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas.
Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinumad elukohad on kaasikud , kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega. Võib moodustada nõiaringe.
Seen on küll mürgine, kuid kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette. Surmavaks annuseks peetakse umbes 15 seent. Nimetus "kärbseseen" tuleb seene kasutamisest kärbsemürgina (seda puistati piima sisse). Esimene, kes seda rahva seas levinud kommet kirjalikult mainis, oli Albertus Magnus enne 1256. aastat. Kärbestele (ja samuti inimestele) mürgiselt mõjuv aine on iboteenhape.
Punast kärbseseent tarvitatakse uimastina selle psühhotroopsete efektide pärast. Ta on tuntud ettearvamatu mõju pärast. Ühesugune annus ühesuguseid seeni võib eri inimestele väga erinevalt mõjuda. Olenevalt leiukohast ja sissevõetud kogusest kehakaalu kohta võivad esineda nohu , tõmblemine, uimasus, madal vererõhk, higistamine, ilastamine, kuulmis-, nägemis- ja tasakaaluhäired, meeleolumuutus, eufooria , lõdvestumine või peapööritus. Raske mürgistuse korral võivad tekkida atakid, deliirium ja kooma . Sümptomid ilmuvad 30–90 minuti jooksul ja tipnevad kolme tunni järel. Enamasti toimub 12–24 tunni jooksul täielik paranemine, aga mõned mõjud võivad kesta päevi. Hiljem võivad ilmneda unisus, peavalu ja mälukaotus.
Kärbseseenemürgistusele puudub vastumürk ja kärbseseent söönud inimest tuleb ravida nagu üldmürgistuse korral ikka. Kui sissevõtmisest on möödunud alla tunni, aitab maoloputus. Kui sissevõtmisest on möödas alla 4 tunni, antakse aktiivsütt. Oksejuure abil oksendamist esile kutsuda ei soovitata mingil tingimusel. Kui patsient on deliiriumis või tõmbleb, tuleb ta kinni siduda ja vajadusel pidevalt jälgida. Bensodiasepiinid, näiteks diasepaam või lorasepaam, võivad aidata märatsushoogude, tõmblemise ja muu lihaste liigse aktiivsuse vastu, kuid need võivad tekitada ka hingamisraskusi. Korduv oksendamine on haruldane, ent kui see esineb, võib see põhjustada ihu liigse vedelikukaotuse või elektrolüütilise tasakaalustamatuse, nii et siis võib olla vajalik veenisisene rehüdratiseerimine või elektrolüüdiasendus. Teadvusekaotuse või kooma korral võib olla vajalik kunstlik hingamine. Hemodialüüs võib organismist mürkaineid eemaldada, kuid seda peetakse tavaliselt tarbetuks.
Kasutatud allikad :
http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Amanite_tue-mouche.JPG
http://et.wikipedia.org/wiki/Punane_k%C3%A4rbseseen
http://www.hkhk.edu.ee/seened/seened.html
http://www.hkhk.edu.ee/seened/punane_krbseseen.html
http://www.hkhk.edu.ee/seened/harilik_kukeseen.html