KIBUVITS (0)

KIBUVITS
Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid.
Kibuvitsa rahvapärased nimed on orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik.
Perekond kibuvits kuulub sugukonda roosõielised.
Eluvorm on neil ühekojalised heitlehised, harvem igihaljad püstised või ronivad põõsad, kõrgus kuni 3 m.
Õied on mõlemasugulised, viietised (tupplehti harva ka 4), rohkete tolmukatega suured õied. Õie läbimõõt sageli kuni 5, harva kuni 12 cm. Värvuselt sagedamini roosast tumepunaseni, harvem valged või kollased , lõhnavad tugevasti ja meeldivalt. Üksikult või kobarjate kuni pöörisjate, vahel sarikjate õisikutena.
Kibuvitsa vili on tõrsik ( koguvili ), milles osapähklikesed asetsevad õõnsas lihakaks muutunud õiepõhjas. Värvuselt harilikult punane, harvem kuni must. Pähklikesed üheseemnelised. Tõrsiku sisemus sageli karvane . Valminult on viljaliha pehme, lihakas , hapu, söödav, sisaldab rohkesti erinevaid vitamiine.
Kibuvitsa leht on vahelduvalt kinnituvad paaritusulgjad liitlehed. Lehed on abilehtedega kokku kasvanud.
Kivuvitsa võrsed on püstised, kaetud sirgete või kõverate ogadega.
Maa- aluses osas on hästiarenenud sammasjuurestik.
Looduses paljuneb kibuvits seemnetega või vegetatiivselt juurevõsude abil.
Kultuursorte paljundatakse pookimisega ja pistikutega.
ohtrus on kibuvitsal põhjapoolkera paras- ja lähistroopilises vööndis, üksikute liikide levila tungib põhjas kuni tundraaladeni. Enamik kultuurroosidena tuntud liike pärineb Kesk- ja Edela-Aasiast.
Kibuvits kasvab looniidul, pärisniidul, puisniidul, vahel ka metsaservades. Enamasti valguslembesed. Meie looduslikud liigid on külmakindlad, kuid rohked kultuursordid külmaõrnad. Viimased on ka võrdlemisi nõudlikud mullaviljakuse ja -niiskuse suhtes.
Kibuvitsast saavad tolmeldavad putukad nektarit.
Eestis ei kuulu ükski kibuvitsaliik kaitstavate taimede nimekirja.
Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta , nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu.