Valgustus (4)

18. SAJANDI KIRJANDUS – VALGUSTUS
18. sajandit Euroopas nimetatakse valgustusajastuks. Sellel ajajärgul tugevnes kodanlus, absolutismi toetav aadel sunniti loobuma mõnestki privileegist, dogmaatiline kirikuõpetus hakkab kaotama oma mõjujõudu.
Inglismaal toimus kodanlik pööre kõige varem: 1640–1660 toimunud Inglise kodanlik revolutsioon kukutas monarhia ja tõi võimule kodanluse ja kapitalismiga seotud maaomanikud. Tollane Inglise ühiskonnakorraldus ja kultuur sai eeskujuks muule progressi eest võitlevale Euroopale.
18. saj II poolel vabanesid Briti ülemvõimu alt Ameerika Ühendriigid (Iseseisvussõda 1775–1783).
Kuigi enamik valgustusideid sai alguse Inglismaalt, kujundasid Euroopa vaimseid suundi just prantsuse filosoofid (nt Voltaire ja Rousseau ).
Seoses poliitilise tõusuga elavnes järk-järgult kultuur ka Venemaal – 18. saj algul rajas Peeter I uue pealinna Peterburi (nn aken Euroopasse), võitis Põhjasõjas Rootsilt endale Läti ja Eesti, algatas ühiskonna reformise lääne eeskujul. Sajandi teisel poolel laskis Katariina II end välja paista “valgustajana”. Vene õukonnas muutus suurmoeks rääkida prantsuse keelt.
Kirjanduses pääsesid valgustusideed kõige valdavamalt mõjule Prantsusmaal. Prantsuse valgustus oli kõige võitluslikum, sest sealne absolutism pidas vastu 18. sajandi lõpuni – 1789 toimus Suur Prantsuse revolutsioon. Valgustajad võitlesid õiglasema ühiskonna eest. Nad kuulutasid vabaduse ja võrdsuse ideid.
Progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ning hariduse ja kultuuri levitamist rahva hulgas. Teaduste (nt füüsika) edendamine kõigutas kirikudogmasid. Valgustajad uskusid, et inimkonna hädades on süüdi vaimupimedus, harimatus , keskajast pärit dogmad ja fanatism. Mitmed valgustajad uskusid valgustatud monarhi teooriasse – sotsiaalsed hädad lahendaks see, kui riiki juhiks valitseja, kes lähtuks mõistusest ja rahva huvidest.
Valgustuse teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Nad eitasid eesõigusi, mis lähtusid vaid päritolust, seisusest. Nad kuulutasid, et looduse ees on kõik inimesed võrdsed, seega tuleb kõigile anda võrdsed õigused end arendada ja teostada. Nad nõudsid mõttevabadust, mõistsid hukka kõik sotsiaalsed normid ja tabud, mis piirasid inimese loomulikku arengut.
Samas ei tähendanud vabadus neile anarhiat. Loomuliku inimese ideaal oli seotud kodanikutunde ja –vastutusega.
Valgustajate tegevust iseloomustab mitmekülgsus – Voltaire oli filosoof , ajaloolane , kirjanik; Diderot oli entsüklopeedia peatoimetaja ja kirjanik, tundis hästi muusikat ja kujutavat kunsti; Rousseau oli kirjanik, filosoof, poliitiline mõtleja, tegeles muusikaga, edendas pedagoogikat.
Teadmiste säilitamiseks hakati looma entsüklopeediaid, mis pidid sisaldama kõiki inimkonna teaduse, kultuuri ja hariduse saavutusi.
Euroopa esimesed ajalehed- ajakirjad trükiti juba 17. saj. 18. saj sai ajakirjandusest tähtis ühiskondliku suhtlemise kanal , ajakirjandus asus aktiivselt levitama ka valgustusideid. Sellest ajast hakkas ajakirjandus kujundama ühiskondlikku arvamust.
Kirjandust ja kunsti pidasid valgustajad ühiskonna arengus tähtsaks teguriks . Peaaegu kõigis oma teostes propageerisid nad uusi ideid, valgustuskirjandus on suures osas filosoofilise kallakuga. Valgustusideede levitamiseks sobis kõige enam romaan. Tekkis uudne kirjandusžanr – filosoofiline romaan, kus peamine pole karakteri loomine ega olustiku kujutamine, vaid autori ideede esitamine.
Peagi hakkas küll filosoofilise kallaku üle romaanides valitsema sentimentalism ja realistlik-olustikuline laad. Vabameelses õhkkonnas tekkisid eeldused ka elu naturalistlikuks kujutamiseks. Erakordselt avatult kujutas oma romaanides seksuaalelu ja ka piinamist seksuaalnaudingu saamiseks markii de Sade (sadism). Aristokraatia kombelõtvust paljastab prantslase Laclos’ (elukutselt suurtükiväeohvitser) kiriromaan “Ohtlikud suhted” ( 1782 ), mida peetakse psühholoogilise analüüsi meistriteoseks. L. avaldas suurt mõju 19. saj kirjanikele (nt Stendhalile).
Ühiskonda mõjutas ka näitekirjandus ja teater. Teatripubliku hulgas oli palju neid, kes romaane ei lugenud. Teatris valitsesid mõnda aega siiski veel klassitsistlikud normid, nendest vabaneti alles sajandi lõpu poole, romantismi eelõhtul.
Luule areng aga aeglustus. Valgustajad ülistasid mõistust ja kippusid seetõttu alahindama tundeid. Uus luule tõus tuli varajase romantismiga.
Prantsuse filosoof ja ajaloolane VOLTAIRE (1694–1778, kodanikunimega Francois Marie Arouet) oli valgustusliikumise mõõdukama suuna juht. Sündis Pariisis, isa oli notar . Oli kaks korda Bastille ’ vanglas ja saadeti lõpuks Prantsusmaalt välja. Elas mõned aastad Inglismaal, kus innustus Shakespeare’ist ja inglise vabameelsest filosoofiast ja teaduse avastustest. Tema esimene tõsisem filosoofilise kallakuga töö “Filosoofilised kirjad” ( 1734 ) vallandas Prantsusmaal skandaali: kirjastaja heideti Bastille’sse, raamat põletati avalikult Pariisi parlamendi käsul “kui religiooni ja heade kommete vastane”. Hiljem Voltaire’i olukord siiski paranes , ta määrati 1745 kuninga historiograafiks (ajaloo- kirjutajaks ), aasta hiljem valiti Prantsuse Akadeemiasse. Kasvas tema kuulsus välismaal, Preisi kuningas Friedrich II, kes püüdis end näidata ideaalse valgustatud monarhina, kutsus V-i oma õukonda. Peagi nägi V. Preisi õukonna “valgustatud” näitemängu läbi. 1758 ostis V. endale Šveitsis mõisa ja jätkas seal võitlust tagurliku Euroopa vastu.
Voltaire’i filosoofia põhijoon on skeptiline ja mõõdukas ratsionalism . Ta uskus Jumala olemasolusse, kuid eitas kirikut kui institutsiooni, nägi selles pigem vaimupimeduse levitajat. Kritiseeris teravalt kiriku vägivallategusid, inkvisitsiooni. Vaimulike ringkondade vaen tema vastu oli nii suur, et ta tuli matta salaja.
Erinevalt Rousseau’st ei uskunud ta inimese sünnipärast headust.
Voltaire’i kirjanduslik looming sisaldab klassitsistlikke tragöödiaid, värss- ja proosakomöödiaid, eeposi, filosoofilisi poeeme, lüürikat, satiire, epigramme, ajastu suurimat ja tohutu kultuuriloolise väärtusega kirjavahetust. Kõige loetavamaks on jäänud tema filosoofilised jutustused.
“Zadig ehk Saatus” (1747) – sündmused toimuvad muistses Babülonis, seiklusterohke lugu räägib voorusliku Zadigi õnneotsingutest. Voltaire vihjab Zadigi teekonna kaudu, et maailm on täis inimkurjust, tühiseid kirgi ja väiklust ning et inimesed ise pole muud kui “üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel”. Täiuslik kord valitseb ehk kusagil kõrgemate olendite seas, kuid siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis inimesest endast sõltub vähe.
“Mikromegas” (1752) – lugu kahest n-ö tulnukast, kes satuvad vaimustusse nende jaoks imepisikeste inimeste erakordsest mõistusest. Kuid peagi mõistavad nad, et arukad vaimuinimesed moodustavad maakera elanikest tühiväikese osa.
“ Candide ehk Optimism ” (1759) – seda võib vaadelda rüütliromaanide paroodiana. V. irooniseeris saksa filosoofi Leibnizi ajaloolise optimismi üle. Lugu räägib siira ja usaldava noormehe Candide’i ja tema õpetaja Panglossi seiklustest, neid tabavad kõikvõimalikud hädad. Candide õpib, et kui maailma juhibki kõrgem seaduspära, peab iga inimene siiski “ harima oma aeda ”.
“Kohtlane” (1767) – selles on nähtud vastukaja loodusrahvaste ja loomuliku inimese idealiseerimisele Rousseau’ filosoofias. Lugu indiaanlasest, kes satub Prantsusmaale, kes n-ö teistsugusena näeb Euroopa tsiviliseeritud ja mõistust pooldavas ühiskonna valelikkust ja rumalust. Voltaire’i ei rahulda tegelase n-ö metslasepuhtus – indiaanlasest saab hariduse ja kultuuri kaudu isiksus.
Teine prantsuse filosoof JEAN-JAQUES ROUSSEAU ( 1712 –1778) – oli inglase Defoe “ Robinson Crusoe ” suur austaja ja kuulus valgustajate nooremasse revolutsioonimeelsesse põlvkonda. Sündis Genfis protestantlikus perekonnas, isa oli kellassepp , kes tegeles ka tantsuõpetamisega. Rousseau lahkus 16aastaselt kodust. Õppis ja kirjutas muusikat. Osales Teaduste Akadeemia töös. Kui Voltaire esindas valgustuse vaimueliiti, siis Rousseau oli n-ö masside hääl. Varakult võttis ta veendunud seisukoha, et looduse ees on kõik inimesed võrdsed ja et sünnipäraselt on ka kõik inimesed head.
Kuulsaks sai oma esimese filosoofilise esseega “Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid” (1750), milles seab kahtluse alla teaduse ja kunsti osa inimese kõlbelisel harimisel. Ta näitab, et kaasaegne teadus ja kunst on eemal loodusest ja loomulikkusest ning sünnitavad pahesid ja rikuvad inimese vaimu. Mitte mõistus, vaid headus olgu esmane kriteerium inimese hindamisel. Esse tõi talle palju poolehoidjaid, aga ka vastaseid.
Rousseau ründas kirjanduses klassitsismi. Tema üleskutsed olid: Rohkem elutõde kunstiloomingus! … kirjutage lihtsatest inimestest! Eemale tsivilisatsiooni mürgisest mõjuväljast! Rääkige lihtsat keelt! Tagasi loodusesse!
Rousseau’ üleskutse pöörduda looduse ja loomulikkuse poole võtab eeskujuks 18. sajandi lõpu romantiline liikumine. Temas saab alguse järgnevale romantismile omane loodusrahvaste idealiseerimine.
Tema hilisemad radikaalsed seisukohavõtud (nt “Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja tekkest” 1754 ja “Ühiskondlik leping” 1762) põhjustasid võimude teravdatud tähelepanu ja tagakiusamise. Ta läks vastuollu ka entsüklopedistide ja Voltaire’iga.
Ülimenukas oli tema romantilise kallakuga kiriromaan “ Julie ehk Uus Heloise ” (1761) – see on üks ajastu suuri armastusromaane, mis räägib aadlineiu Julie ja alamast seisusest koduõpetaja armastusest. Julie on siiski sunnitud abielluma seisusekohaselt. Pealkiri vihjab keskaja filosoofi Abelard ’i ja tema õpilase Heloise’i traagilisele armastusloole 12. sajandil.
Rousseau’ teine traktaat-romaan “ Emile ehk Kasvatusest ” (1762) esitab ilukirjanduslikus vormis tema pedagoogilisi vaateid. Selles kirjeldab ta noormehe Emile’i ideaalset kasvatust kooskõlas looduse seadustega. Sihiks on inimese keha ja vaimu harmooniline arendamine. Ta on kepidistsipliini ja karistuse vastu, kuigi möönab, et sageli arendavad inimest raskused, mida tuleb ületada. Emile ei pea kunagi midagi pähe tuupima, sest see takistab õpetuse sisu mõistmist. Olulised on kristlikud väärtused – headus, kaastunne , armastus teiste vastu. Rousseau toob Emile’i kõrvale ka ideaalse tüdruku – Sophie . See teos põletati kirikuvõimude ja Pariisi parlamendi käsul.

VALGUSTUS 2

INGLISE KIRJANDUSEST võiks valgustuskirjanikena nimetada DANIEL DEFOE’d (1660– 1731)
Kuulsaks sai ta romaaniga “Robinson Crusoe” (1719), mis räägib inimtühjale saarele sattunud merehädalise seiklustest. Defoe ülistab ettevõtlikkust, mõistust ja elujõudu. Romaan oli väga menukas, seda anti välja mitu trükki, Defoe kirjutas sellele järje ja seda tõlgiti peagi teistesse keeltesse. Rousseau hindas selle raamatu kasvatuslikku väärtust ja märkis, et “Robinson Crusoe” oleks esimene raamat, mille tema Emile läbi loeks ja lapse raamatukogus jääks see aukohale. Selle romaani pealkirjast tulenes ka mõiste robinsonaad .
JONATHAN SWIFT (1667–1745) oli kuulus inglise satiirik. Tema kuulsaim teos on romaan “ Gulliveri reisid ” (1726), mis kirjeldab reisi kääbuste, hiiglaste ja teiste fantastiliste rahvaste juurde. Gulliveri seikluste kaudu kritiseerib Swift tegelikult tolleaegset ühiskonda – ta ründab usku, poliitikat, mõttetuid sõdu ja teisi sotsiaalseid pahesid.
SAKSA KIRJANDUSES hakkasid valgustusliikumise eesmärgid selginema alles 18. sajandi lõpu poole. Kirjandust kujundas noorte kirjanike nn “tormi ja tungi” liikumine (Sturm und Drang ), mille ideeline juht oli Johann Gottfried Herder (1744– 1803 ), kes pidas kirjanduses ja kultuuris oluliseks rahvuslikkust, hindas kirjanduslike allikatena ajalugu ja rahvaluulet. Herder andis välja maailma rahvaste laulude sarja, mis sisaldas ka eesti regivärsi näiteid.
“Tormi ja tungi” rühmituse liikmeid (nt Lenz, loomingu algul Goethe , hiljem liitunud Schiller ), ühendas mäss isiksust ahistavate ühiskondlike ja esteetiliste normide vastu. Oma loomingus nõudsid nad vabadust, võrdsust ja õiglust kõigile inimestele, neilt tuli nn tugeva geeniuse idee. “ Torm ja tung” valmistas ette saksa romantismi.
FRIEDRICH SCHILLER (1759–1805) on Goethe kõrval 18. sajandi saksa kirjanduse suurima kirjanik, oli Goethe sõber. Ta alustas “tormi ja tungi” meeleoludega: esikdraama “Röövlid” ( 1781 ) peategelane liitub röövlitega ja kuulutab sõja türanniale, draama “Salakavalus ja armastus” (1784) räägib armastusest seisuslikult ebavõrdsete noorte vahel, kes lõpuks hukkuvad.
Hiljem kirjutas Schiller terve hunniku ajaloolisi näidendeid: nt tragöödiad “Don Carlos ” (1787), “Maria Stuart” (1800), “ Orleans ’i neitsi” (1801), “Wilhelm Tell” (1804). Tuntust on talle toonud ka kõrgetasemeline luule, eriti ballaadid (nt “ Kinnas ”).
JOHANN WOLFGANG GOETHE (1749– 1832 ) õppis ülikoolis õigusteadust. Oli “tormi ja tungi” liikumise üks juht.
Alustas kergete ja rõõmsameelsete luuletustega. Luulet kirjutas elu lõpuni.
Pärast ülikooli algas draamalooming . Kirjandusliku tuntuse tõi draama “Götz von Berlichingen” (1773), mis on kirjutatud 16. sajandi talurahvasõja ainetel.
Järgnes epistolaarne romaan “Noore Wertheri kannatused” ( 1774 ). Werther mõtleb Rousseau’ vaimus , ta on andekas, tundlik ja kunstihuvidega noormees , kes põlgab kivinenud seisuslikke reegleid. Ta armub kirglikult Charlotte -nimelisse neiusse, kes on juba kihlatud ja hoopis kainemalt kaalutlev kui Werther. Werther lõpetab oma elu enesetapuga. Wertherlik maailmavalu tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas.
1775 läks Goethe Weimari hertsogi kutsel Weimarisse, kus elas kuni elu lõpuni. Oli Weimari hertsogiriigi minister.
Romaan “Wilhelm Meisteri õpiaastad” (1796) ja selle järg “Wilhelm Meisteri rännuaastad” (1829) räägivad kunstnikuisiksuse kujunemisest. Goethe peab tähtsaks kangelase vaimset ja kõlbelist harimist ning elu mõtteks tööd, loomingut, tegutsemist .
Goethe elutööks peetakse kaheosalist tragöödiat “ Faust ” (I – 1808, II –1832).
Goethe tööde ja huvide ring oli väga lai: kirjanduse kõrval kirjutas artikleid ka kunstist, tegeles riigiasjadega, teadusega.