Valgustuse lühi kokkuvõtte (0)

Valgustus
18saj. Tähistab Euroopas kodanluse tormilioselt laienevat vastuseisu iganenud poliitilistele süsteemidele. Hoogustub Euroopa demokraatlike ideede levik. Rasked lahingud kiriku ja poliitilise reaktsiooniga
Inglismaa
Kodanlik pööre toimunud kõige varem. Paljudele eeskujuks inglise ühiskond ja kultuur. Montesquie ja Rousseau vaimustusid Inglismaal viibides selasest ühiskonna vabameelsetest ja liberaalsetest tavadest. Inglise kirjandusest lähtus sentimetaalse ja demokraatliku suunitlusega romaan, mis muutus euroopa kõige enam viljeldud kirjandusliigiks. Ränk tagasi löök Iseseisvussõjas (1775-1783)
Prantsusmaa
Kõige võitluslikum absolutism, sest see pidi vastu kuni sajandi lõpuni. Prantsuse filosoofid Voltaire ja Rousseau kijundasid tollase ja hilisema Euroopa vaimse palge. Vaimupimeduse ja fanatismi vastase võitluse sümboliks sai Voltaire. Rousseau innustas uue kultuuritüübi romantismi sündi 18sajandil.
Saksamaa
Kultuuriline areng oli hoogsam. Friedrich II püüdis näida valgustusliku monarhina, kutsus oma nõuandjaks Voltaire’i ise.
Venemaa
Katariina II matkis kuningat Friedrich II-t : ka tema laskis end välja paista valgustajana. Voltaire valiti Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks. Valgustaja ja entsükloüedisti Dierot kutsuti Katriina II külla Venemaale. Preisi ja Vene õukonnas muutus suurmoeks n.ö. valgustuse normiks, rääkida prantsuse keeles.
Valgustajate ülim püüdlus oli juurutada ühiskonna haridust ja teadmisi. Valgustajate teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Looduse ees on inimesed võrdsed väidsid valgustajad eesotsas Rousseau’ga , mis pärast tuli kõigile anda võrdsed õigused end arendada ja teostada. Valgustajad nõudsid mõttevabadust.
Teadmiste talletamikseks ja põlistamiseks hakati looma entsüklopeediaid. Lisals popoulaarteadusele ja ilukirjandusele asus valgustusidee aktiivse levitamise teenistusse ajakirjandus. Valgustus kirjandus on suures osas filosoofia kallakuga Romaani kõrval hinnati kõrgelt ka teatrit ja draamat. Teater mõjutas ühiskonda isegi rohkem , kuna seal publikus oli ka rohkelt neid kes romaane ei lugenud. Areng luules aeglustus , kuni uue võimsa tõusuni varajases romantismis. Ülistati mõistust, kaldusid valgustajad alahindama tundeid.
Swift
18saj filosoofiline proosa algab iiri-inglise kirjaniku Jonathan Swifti (1667-1745) särava satiirilise loominguga. Ta sündis vaesunud vaimuliku peres inglismaa krooni alla kukkunud Iirimaal Dublinis. Teenis sealse tähtsa riigimehe ja diplomaadi sir William Temple’i juures, kes äratas swiftis kirjandus huvi. 1692,aastal lõpetas Swift Oxfordi ülikooli usuteaduskonna. 1695 määrati ta vaimulikuks ühes väikeses koguduses. Ta sai kuulsaks iiri rahva vabadussaadete innustajana ja Briti ülemvõimu karmi kriitikuna. „Kalevikaupmehe kirjad” „ Tagasihoidlik ettepanek” „Raamatute lahing” „Tünni lugu” neis viimastes näitas Swift oma satiiriku annet, need olid kirjutatud allegoorilises vormis. Tema peateos on aga „Gullieveri reisid”- filosoofilise satiiri silmapaistvaimaid näiteid maaimakirjanduses. Hiiglane Gulliver on värvikas kuju tibatillukeste lilliputtide keskel.
Montesquie
Parun Montesquie ( 1689-1755) „ Pärsia kirjad” esimesi suuri prantsuse valgustajaid koos Voltaire’iga. sündis põlises gaskooni aadliperekonnas, pühendades end ennekõike õigusteadusele. Lõi mahuka entsüklopeedilise teose “Seaduste vaim” (1748), mis pandi paavsti “Keelatud kirjanduse” nimekirja. Ilmus ka “Pärsia kirjad” (1721), mis näitab teda nii küpse satiirikuna kui ka ühiskonnavaatlejana. Teos on kiriromaan, mis koosneb tegelaste saadetud kirjadest.
“Pärsia kirjad” räägib tegelaste Usbeki ja Ricki kirjavahetusest , kus nad kirjeldavad päikesekuninga Louis XIV võimu loojakut ja vahetult järgnenud aastaid. Mõlemad igatsevad samal ajal taga oma kauget kodumaad ja maha jäänud armsamaid.
Voltaire
(Frančois Marie Arouet 1694-1778) sündis Pariisis notari pojana ja ilmutas juba koolipõlves anderohkust ja pilkehimu. Vanglasse sattununa kirjutas oma esimese tragöödia “Oidipus” (1718) ja alustas eepost “Henriaad”. Kui Voltaire maalt välja saadeti, kirjutas ta Inglismaal Shakespeare’ist mõjutatud näidendid “Brutus” ja “Zaire” ning ka esimene tõsisema filosoofilise kallakuga töö “Filosoofilised kirjad”. Tema tuntuimad teosed on "Candide", "Kohtlane", "Mikromegas", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig".
Daniel Defoe
(1660?-1731) on Londoni lihakaupmehe poeg, kes väljendas enda teostes keskmise inimese vaatepunkti. Ülikoolis ta ei käinud, kuid oli sellele vaatamata tark. Usuliselt oli protestant, kes kuulus kirikust lahkulöömist taotlevate protestantide hulka. Defoe pandi kinni peale “Parim viis dissenteritest lahti saada” ilmumist. Suuremate teosteni jõudis Defoe vanemas, küpse elukogemuse eas. Tema kuulsaim raamat “ Robinson Crusoe” ilmus 1719. aastal, millele järgnesid teosed “Kapten Singelton”(1720), “Moll Flanders”(1722) ning “Kolonel Jack”(1722).
Jean Jaques Rousseau
(1712-1778) on päritolult prantslane, kes sündis Genfis protestantlikus perekonnas. Tema kellassepast isa äratas pojas varakult huvi galantsete salongiromaanide vastu. 16 aastaselt lahkus ta kodust ning hakkas muusikat õppima. Seetõttu pääses ta Pariisi kirjanike ja haritlaste ringi. Kuulsaks sai ta oma esimese filosoofilise esseega “Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid”. Enda ideestiku radikaalsust tõendas ka tema järgnev essee “Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja tekkest”, tuues kaasa võimude teravdatud tähelepanu tema suhtes ning sundides Rousseaud vahetama pidevalt elupaika. ”Kiri d’Alambert’ile” , milles ta ründas kaasaegse teatri moraalilagedust, viis ta vastuollu entsüklopedistide ja Voltaire’iga. Ülimenukaks sai ta tugeva romantilise kallakuga kiriromaan “Julie ehk uus Héloise”. Rousseau mahukas kasvanduslik traktaat “Émile ehk kasvatusest” määrati võimude poolt põletamisele ja “Ühiskondlik leping” tõukas tegutsema jakobiinidest revolutsioonilisi demokraate. Elades tagakiusamise tõttu Pariisis tagasihoidlikus korteris lõpetas ta avameelsuse poolest erandlikud “Pihtimused” ja “Üksildase uitaja unistused” Rosseau kaudu kõneles masside hääl!
Johann Cristoph Friedrich von Schiller
(1759-1805) sündis Saksamaal. Tema isa oli sõjaväe velsker, mistõttu ka Schiller 13-aastaselt sõjaväkke astus. 21-selt saadeti ta Stuttgarti rügementi. Seal hakkas noormees kirjutama ning sai kuulsaks draamakirjanikuks. Sõbra Goethe mõjul hakkas kirjutama näidendeid. 9. mail 1805 suri ta tuberkuloosi, jäädes Saksamaal üheks teatrites mängitavaimaks kirjanikuks. On kirjutanud ühiskonnakriitilised draamad “Röövlid” (1781), “Fiesco vandenõu Genuas” (1783), “Salakavalus ja armastus” ( 1784 ) ning “Don Carlos” (1787), draama “Wilhelm Tell ” ning luuletused “Ood rõõmule” ja “Kellalaul”. Luuletustes armastas ta headust ja vabadust ning taunis türanniat.