Valgustusajastu (3)

Valgustusajastu
Referaat
Juhendaja :
, 2008
Ajastule iseloomulikku
Valgustus on 18. sajandi (täpsemalt 1680.-1780. aastatel) vaimne suundumus Euroopas , mis sai alguse Inglismaalt, kuhu prantsuse haritlased sõitsid uute ideedega tutvuma . Sealt leviski valgustus edasi Prantsusmaale ja ülejäänud Euroopasse. Valgustusajastu tõi endaga kaasa usu inimmõistusesse ja selle võimesse maailmat tunnetada, mis viis ka traditsioonide ja autoriteedi hülgamiseni. Juba Prantsuse filosoof Rene Descartes ütles „Mõtlen, järelikult olen olemas,“ mis kutsus kahtlema kõiges ja usaldama oma mõistust. Taheti religioossel pärimusel püsivat elukorda muuta. Toimus ühiskondlik edasi liikumine, mida oli enne pidurdanud pärimuslik religioon. Oluliselt kasvas teaduse ja teadusliku maalimakäsitluse mõju. Hakati usaldama vaatluste ja katsetega saadud teadmisi, isegi siis kui need läksid lahku senistest tõekspidamistest. Valgustusajastu peamiseks jõuks oli arenev kodanlus, ülimaks väärtuseks sai inimene ja väga tähtsaks muutus haridus.
Ajajärgule andsid nime Voltaire ja Johann Gottfried von Herder . Eriti tuntuks sai see koos Kanti artikliga „Mis on valgustus?“, kus ta väljendas inimese püüdlust igas olukorras ise mõelda.
Avastati uusi seaduspärasusi ja veenduti, et looduses pole mitte midagi juhuslikku. Kujunes õpetus deism, et Jumal on maailmas kõik kindlaks määranud ning ei sega end enam maailma käiku. Kõiki sündmusi maal juhivad loodusseadused. Jumalalt imet on asjatu oodata.
Deismi pinnal tekkis oluline valgustusajastu jõud vabamüürlus. See on ülemaailmne liikumine, mille eesmärgiks on oma liikmete kõlbeline täiustamine, abivajajate aitamine ning valgustuse ja hariduse edendamine, mille kaudu peaks maailma paremaks muutma .
Ajastu kirjandus
Valgustuskirjandus on suures osas filosoofilise kallakuga. Valgustusideede levitamiseks sobis kõige rohkem romaan. Tekkis uus kirjandusžanr - filosoofiline romaan, kus pamine ei olnud karakteri loomine ega olustiku kujutamine vaid autori ideede esitamine. Ühiskonda mõjutas ka näitekirjandus ja teater. Luule areng aeglustus, sest kirjanikud ülistasid mõistust ning tunded jäid tahaplaanile.
Ajastu filosoofid ja nende ideed
Valgustajad olid kirjamehed, kes püüdsid oma teostega laiemat rahvahulka harida ehk valgustada. Arvustades toonast ühiskonda, õpetasid nad ühtlasi, kuidas saaks seda paremini korraldada.
Valgustusajastu ideed levisid üle Euroopa, kuid kõige suuremat kõlapinda leidsid need Prantsusmaal. Sealne valgustuslik ühiskonnakriitika oli eriti feodalismi- ja kirikuvastane . Prantsuse mõõdukamad valgustajad taotlesid ühiskonna reformimist ülaltpoolt.
Voltaire (1694–1778, kodanikunimega Francois Marie Arouet) oli Prantsuse filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Kuulsust kogus ta näitekirjaniku ja poeedina. Sündis Pariisis, isa oli notar . Oli kaks korda Bastille ’ vanglas ja saadeti lõpuks Prantsusmaalt välja. Elas mõned aastad Inglismaal, kus innustus Shakespeare’ist ja inglise vabameelsest filosoofiast ja teaduse avastustest. Tema esimene tõsisem filosoofilise kallakuga töö “Filosoofilised kirjad” ( 1734 ) vallandas Prantsusmaal skandaali. Hiljem Voltaire’i olukord siiski paranes , ta määrati kuninga historiograafiks (ajaloo-kirjutajaks), aasta hiljem valiti Prantsuse Akadeemiasse. 1758. aastal ostis Voltaire endale Šveitsis mõisa ja jätkas seal võitlust tagurliku Euroopa vastu.
Voltaire uskus valgustatud absolutismi, kus valitseb piiramatu võimuga haritud monarh , kes peab silmas eelkõige üldsuse kasu. Ta arvustas katoliku kirikut kuid pidas religiooni vajalikuks. Vaimulike ringkondade vaen tema vastu oli nii suur, et ta tuli matta salaja.
Voltaire’i kirjanduslik looming sisaldab klassitsistlikke tragöödiaid, värss- ja proosakomöödiaid, eeposi, filosoofilisi poeeme, lüürikat, satiire, epigramme. Kõige loetavamaks on jäänud tema filosoofilised jutustused.
“Zadig ehk Saatus” (1747) – sündmused toimuvad muistses Babülonis, seiklusterohke lugu räägib voorusliku Zadigi õnneotsingutest. Voltaire vihjab Zadigi teekonna kaudu, et maailm on täis inimkurjust, tühiseid kirgi ja väiklust. Täiuslik kord valitseb ehk kusagil kõrgemate olendite seas, kuid siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis inimesest endast sõltub vähe.
“ Candide ehk Optimism ” (1759) räägib siira ja usaldava noormehe Candide’i ja tema õpetaja Panglossi seiklustest, neid tabavad kõikvõimalikud hädad. Candide õpib, et kui maailma juhibki kõrgem seaduspära, peab iga inimene siiski “ harima oma aeda ”.
“Kohtlane” (1767) on lugu indiaanlasest, kes satub Prantsusmaale, kes näeb teistsugusena Euroopa tsiviliseeritud ja mõistust pooldavas ühiskonna valelikkust ja rumalust. Voltaire’i ei rahulda tegelase metslasepuhtus – indiaanlasest saab hariduse ja kultuuri kaudu isiksus.
Charles de Montesquieu (1689-1755) oli valgustsajastu prantsuse poliitiline mõtleja, kirjanik ja teadlane. Ta on kuulus oma võimude lahususe poolest, millega seadusandlik võim kuulugu parlamendile, tädesaatev võim kuningale ja kohtuvõim sõltumatule kohtule. Tema teoses “Seaduste vaim” analüüsib kirjanik valitsemisvorme ja leiab, et parim on konstitutsioo monarhia, mille eeskujuks oli Inglismaal kehtiv parlamentaarne kord.
Montesquieu sai kuulsaks raamatuga “Pärsia kirjad”, milles kaks mööda maailma rändavat pärslast saadavad koju kirju, milles arvusttakse prantsuse seltskonnaelu, jätmata kõrvale ka kuningat.
Rahva üldiseks vaimuks peab Montesquieu inimest juhtuvate nähtuste – kliima, religiooni, seaduste, valitsemispõhimõtete, mineviku eeskujude, tavade ja kommete – tulemust.
Radikaalsemat suunda esindas Jean- Jacques Rousseau (1721-1778) oli prantuse filosoof ja kirjanik. Ta uskus, et looduse ees on kõik inimesed võrdsed ja sünnipäraselt on ka kõik inimesed head.
Kuulsaks sai oma esimese filosoofilise esseega “Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid” (1750), milles seab kahtluse alla teaduse ja kunsti osa inimese kõlbelisel harimisel. Ta näitab, et kaasaegne teadus ja kunst on eemal loodusest ja loomulikkusest ning sünnitavad pahesid ja rikuvad inimese vaimu.
kiriromaan “Julie ehk Uus Heloise ” (1761) on üks ajastu suuri armastusromaane, mis räägib aadlineiu Julie ja alamast seisusest koduõpetaja armastusest.Rousseau’ teine traktaat-romaan “Emile ehk Kasvatusest ” (1762) esitab ilukirjanduslikus vormis tema pedagoogilisi vaateid. Selles kirjeldab ta noormehe Emile’i ideaalset kasvatust kooskõlas looduse seadustega. Sihiks on inimese keha ja vaimu harmooniline arendamine. Olulised on kristlikud väärtused – headus, kaastunne , armastus teiste vastu.
Saksamaal olid valgustusajastu vaated kõige rohkem tunda filosoofias ja kirjanduses. Rasikaalsemad esindajad taotlesid humanistliku ja individualistliku inimesekäsitluse süvendamist. Saksa valgustuse üks tugisambaid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716). Tema arvates oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses ei olnud ta vaba, vaid allus igavestele ideedele.
Kirjandust kujundas noorte kirjanike “tormi ja tungi” liikumine (Sturm und Drang ), mille ideeline juht oli Johann Gottfried Herder (1744– 1803 ), kes pidas kirjanduses ja kultuuris oluliseks rahvuslikkust, hindas kirjanduslike allikatena ajalugu ja rahvaluulet. Herder andis välja maailma rahvaste laulude sarja, mis sisaldas ka eesti regivärsi näiteid. Liikmed olid veel ka Friedrich Schiller (1759–1805) ning Johann Wolfgang Goethe (1749-1832). Goethe tuntud teosed on “Noore Wertheri kannatused” ning kaheosaline tragöödia “ Faust ”.
Inglise kirjandusest võiks valgustuskirjanikest nimetada Daniel Defoe'd (1660-1731). Kuulsaks sai romaaniga “Robinson Crusoe ”. Kuulus inglise satiirik oli Jonathan Swift (1667-1745). Tema kuulsaim teos on romaan “ Gulliveri reisid”.
Kokkuvõtteks
Valgutusajastu vaimsel taustal kujunesid eeldused Iseseisvussõjaks ja Prantsuse rovolutsiooniks. Euroopas algasid olulised muutused ühiskonnas (tööstuslik pööre, seisusliku korra kadumine, ühiskonna elu ilmalikustumine, rahvusriikide tekkimine ja vabariigi muutumine põhiliseks riigikorra vormiks), mille tulemusena kujunes Euroopa maailma peamiseks kultuuriliseks, majanduslikuks, poliitiliseks ja sõjaliseks jõuks. Valgustusajastu avas inimeste silmad ning tõi usku inimese võmesse ise midagi mõelda ja ära teha.
Kasutatud allikad

EE 10 Eesti Entsüklopeedia, Tallinn, Eesti Entüklopeediakirjastus, 1998

http://et.wikipedia.org/wiki/Valgustusajastu

http://www.slideshare.net/mariaveldi/valgustusajastu/

http://et.wikipedia.org/wiki/Voltaire

http://209.85.129.104/search?q=cache:32PRi5-Du0YJ:www.koolielu.edu.ee/alo/valgustus.doc+montesquieu&hl=et&ct=clnk&cd=2&gl=ee&lr=lang_et

http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Jacques_Rousseau

http://miksike.ee/documents/main/referaadid/valgustusideoloogia_evelin.ht m